Õilmitse õilmitse, alateadvus. Õilmitse.

Click....click....click...nii....krediitkaarti number, aegumise tähtaeg.....click...click...
Nonii,see on nüüd siis tehtud. Easy Jet. Üsna varsti olen Tallinnas.
Pakin oma asjad ja lähen lennujaama.
Tube.
Haiseb ja on umbne, nagu alati. Fuhh. Kell on pööratult vara, aga ilm on ilus. Külm, aga ilus.

Check in. Pagas ära. Nii.Värav...mis värav mul on.Ahhaaa.....käes.
Jalutan väravani.
Jube vähe inimesi seisab seal. Esmapilgul tundub nii 20-e jagu. Huvitav, kas nad on lendu edasi lükanud, on automaatselt mu esimene mõte.....näis.

Ja siis läksime lennukisse, mis oli väike....selline nagu private jet tüüpi....oligi umbes 20le inimesele.Meile selgitati, et ah, suure lennukiga oli mingi jama ja noh, vahet pole, muidu on kõik sama, ainult väiksem lennuk ja ongi mugavam. Pileti hind ikka sama ja et nad vabandavad ebameeldivuse pärast, aga soovivad head lendu.
Inimesed on nagu mingis pilves. Kõik on uniselt õnnelike nägudega ja kuidagi uimased.
Nad on reipad ja elavad, aga ikkagi kuidagi nagu poolunes. Naljakas.

Vaatan veits ringi.
Istmed on siin jagatud kahekaupa. Mõnus. Tavaliselt on kolmekaupa ja nii rõvedalt ebameeldiv on inimestest mööda saada, kui sa istud kõige aknapoolsemal toolil.Oehh. Ja siin pole üldse nii valge. Kreemjas ja hämar on. Siuke pehme. Nats nagu Criminal Minds sarjast pärit lennuk, aga väiksem.
Mõtlen, et lounge´i mahe muusika on veel puudu, siis oleks täiesti luks.
Istun maha.
Mu kõrvale istub ärimehe tüüpi mees, kes on suhteliselt vaikne. Loeb mingit lehte. Kannab tumedat ülikonda ja viskab mulle korraks pilgu, et registreerida, kelle kõrvale ta istub. Ta on veitsa väsinud moega, aga tead, veits selline nagu ma-tean-et-olen-väsinud-aga-ei-näita-välja-sest-pean-olema-kõige-vastupidavam-ja-võimekam-tegelane moodi olek. A raudselt on väsinud. Ta silmade all on mustad rõngad. Tal on veits selline turris lollakas briti poissmehe soeng. Nojah, ilmselt britt. Aga ta ei räägi sõnagi. Köhatas korraks.

Näen veel, et peale reisijate on 1 stjuuardess ja piloot ja ta assistent...v kes iganes ta on, kes piloodiga "tuba" jagab.

Olime lennanud mingi poolteist tundi, hästi rahulik ilm oli. Natsa oli pilvi, muidu päike säras...me olime nagu ikka pealpool pilvi....kuulasin mussi ja vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et ehh...tundub, nagu oleks suvi õues, tegelt eestis on mingi miinus 20 kraadi ja täielik talv. Totakas irve tuleb näole. Veits selline melanhoolik lööb välja. Ise ka imestan oma peas, et vaata aga vaata, äkki olengi õrnahingeline.

ja siis.... mingil hetkel nägin kuidas meie alt lendas läbi see kolmnurkne sõjaväe reaktiivlennuk....ja risti teine lendas ülevalt läbi. Misasja?!
Hullu imelik oli olla. Mis selle eriti veidraks tegi oli fakt, et tundus, nagu ainult mina nägin seda...ja mees mu kõrval ka. See lollaka briti poissmehe soenguga.
A ta nagu ei reageerinud....ma ka ei teinud sellest numbrit, lihtsalt mõtlesin,et hullu veider, huvitav, mis toimub ja naljakas, et kõigil on suva.
Vaatasin inimesi - jalutavad ringi, käivad vetsus, vestlevad muretult, loevad raamatut.

Mäletan, et mõtlesin - nii veider, kuidas inimesed ennast nii mugavalt tunnevad.Ma ei karda lendamist, a kui ma juba kord lennukisse astun, siis ei unusta hetkeksi seda,kus viibin. Nagu mingi valmisolek on. Aga milleks?! Püha jumal, sa oled ju õhus....kilomeetreid maapinnast, mille pagana jaoks sul annab valmistuda. A alateadvus ilmselt valmistub.

Ja siis natsa raputas ja kuulsin kuidas piloodid hakkasid hullult rapsima ja hull seletamine läks lahti. Inimesed ikka olid muretud.
Ja siis tuli stjuuardess ja ütles, et ärge muretsege, need reaktiivlennukid olid lihtsalt check lennukid, mis tegid meile mingit korrasoleku kontrolli...et omad poisid ja tavaline ruttiinne värk.
Hullult imelik, miks nad ilmaasjata seda teevad. Aga kuna keegi ei reageerind, ju see siis väikeste lennukitega see alati nii on.

RAKSAKI!!!!
Meie lennuk tegi järsku 2 sellist auto-üle-katuse moodi asja.
Kõik käis aegluubis....stjuuardess kukkus ja inimesed lõid päid ära ja rappusid ja kukerpallitasid, a ma olin paigal.
Tundsin kuidas vahepeal rippusin lihtsalt pea alaspidi.Nagu nendel hulludel lõbustuspargi atraktsioonidel, kus sa mokk töllakil passid pea alaspidi ja ootad, et see okseratas su uuele tiirule viiks.
Juuksed olid rippu.
Olin paigal oma istme küljes, sest olin ainuke,kellel turvarihm kinni oli, sest ma ei tee seda kunagi lahti.....nagu päriselt....ma ei tea miks....avan selle ainult siis, kui vetsu vaja minna.

Mäletan kuidas ma mõtlesin tol hetkel, et issand kui lollid inimesed on, et nad neid rihmu kinni ei hoia....ja siis me hakkasime keerutades kõrgus kaotama ja sööstsime maa poole....
Vaatan endast paremale ja näen aknast, kuidas lennuki üks tiib ennast kerest lahti kisub.
Ma istusin teise tiiva juures. Vaatan vasakule aknast välja, see on veel alles.
Lennuki kere oli terve, salong siis, aga tiib lendas küljest.....ma täselt ei mäleta kuidas me maandusime või kuhu crashisime, aga ma mäletan, kuidas ma istusin traumapunkti ooteruumis koos piloodiga.
Pidin röntgenit ootama, sest mul oli pea ja põlv katki.
Piloodil sama jama. Palju oli tahma ja vereplekke...ja siis järksu astus see mees, kes istus minu kõrval protseduuride toast välja ja kõndis vaikides, endiselt suht emotsioonitu näoga meist mööda, käsi kipsis.

Imelik, et meil ei olnd nagu midagi viga. Ja valus nagu ka pold.
Me olime ainukesed kes pääsesid sellest katastroofist.

Järgmine hetk, mida mäletan oli see, kui olin vanemate juures kodus ja ema oli hullult mures, et kas sa ikka pead tagasi londonisse jälle lendama....vaata mis eelmisel korral juhtus.

"Jaaa!!! Pean küll, ema! Las ma olla. Sa ju tead väga hästi, et ma lähen niikuinii, hoolimata sellest, kas sa üritad mind veenda või mitte." Ja ostsin netist pileti.

"Nojah, aga....kas sa ei karda? Enamus inimesi ei julgeks elu sees enam lennuki peale minna."

Mäletan kuidas ma mõtlesin, et issand ku veider...ma peaks ju ka kartma, kummaline, et ma üldse ei karda. Mida ka päriselt tundsin. Oli mis oli,mis siin teha. Ega maailm seepärast siis nüüd seisma jää.

Viimane asi, mida mäletan on see, et lähen Tallinna lennujaama sisse ja teen check in-i ja siis ärkasin üles ja mõtlesin, et miiiiisasi see nüüdsis oli???!!!

Kus oli ohutunne?! Kus oli eelaimdus? Kus oli väikegi alarm, et midagi on valesti?!
Üldse ei tundund veider, et väikse lennukiga pidi lendama, et mees mu kõrval ei rääkinud ja inimeste jutt oli hägune sumin.

Ja Eestis oli SUVI!!! Ei olnudki talv. Kuigi Londonis oli vägagi talv.
noh....misasi see oli, ahh?!
Ilma naljata nagu, päriselt!!!!
Ma pole ammmmmu nii reaalset ja detailset unenägu näinud...ja nii detailselt meelde jäänud.
Appikene, see on nii hirmutav.....ma mäletan, mida ma mõtlesin ja mida ma tundsin.
Et suht pohlad olid, mis juhtus, a samas mõtlesin, et apppii, nii naljakas, et mul ükskõik on....see oli ju nii hull olukord, millest ma just välja tulin. Ja tervena. Aga ikka oli ükskõik ja ikka ostsin uue pileti.
Unenäo sees oli eneseanalüüs.
Asjade sees on asjad, mis seletavad teisi asju.

Kas see ongi nüüd see hetk, kus inimesed lähevad hulluks ja kujutavad ette alternatiivseid maailmu?! Või on see mu alateadvuse ja aju märguanne, et aitab, nüüd on puhatud küll. Hakka mind jälle kasutama.Jäta need kingad ja pane ennast tööle.
Olen valmis elama ja õilmitsema.

Siiralt Sinu,
Alateadvus.