...see, millel veel nime pole....

Ta seisis keset tühja vihmast tänavat. Üksi. Oli teisipäev ja kell oli saanud just pool 5. Taeva äär ähvardas punakaks muutuda ja padukaunist ilu pritsima hakata. Pilvi polnud, aga õhus hõljus niiske vihma udu jäänuseid. Sa võisid neid piisku tunda, kui sügavalt hinge tõmbasid. Tema tundis seda oma kopsus. Sügavalt.

Ta värises. Külmast, hirmust, teadmatusest ja näljast. Ta silmad olid suured nagu kattal. Silmad valutasid...jubedalt. Ja kuivasid. Aga Ta ei julgenud neid kinni panna, sest ei teadnud, mis juhtub, kui ta need jälle avab. Kartis olla uues ruumis ja uues olukorras. Võbin Tema sees kasvas suuremaks ja tugevamaks. Suutmatus sooja tunda paistis kõige reaalsema asjana maailmas. Aga ta ei nutnud. Ta hingas. Sügavalt. Märga õhku ja vaatas oma valutavate silmadega ringi, otsides miskit, mis leevenduse toob. Olukorda, sündmuse alget, vastuseid ja lahendust. Ta polnud mitte kunagi selles hetkes olnud, seda ette kujutanud või sellele mõelnud. Ta tõmbas jopehõlmad veelgi tihedamalt kinni teades, et tegelikult soojem ei hakka. Üldse ei hakka.

Palun ühte inimest. Kasvõi ühte, mõtles Ta. Juba palavikuliselt soovides. Tühi tänav, kus ta juba pikemat aega seisnud oli jäi tühjaks ja muutus hetk hetkelt hirmutavamaks.

"Mis nüüd edasi?" ütles ta külmast väriseval häälel, tõmbas ninaga õhku ja istus kõnnitee servale.

"Mis nüüd edasi?"

...siis kui....

....ma alles väike veel olin, arvasin, et nutmine on kurjast ja nutmine on vingatsite asi. Sain natukene suuremaks ja arvasin, et nutt on nõrkus ja näitab inimese suutmatust end vaos hoida ja talitseda. Mul on 2 venda ja teadugipärast mehed ei nuta. Või nii meid vähemalt õpetatakse, kas siis pool naljaga või mitte. Ja siis nii sa harjudki ja nutad vahel salaja, sest et ei taha et keegi näeks.

Ja siis kui ma olin juba natukene veel suurem ja ei saanud külavahelisest jõlkumise pointist aru ja ajasin oma rida, siis mõtlesin ka veel, et see nutuvärk pole õige asi. Siis kui kõik teised mingi filmi peale härdaks muutusid või Willy vabastamisele vesiste silmadega kaasa elasid, siis ma lihtsalt observeerisin neid teisi inimesi ja ei saanud aru, et misasja?! Kuidas siis nüüd nii?

Ja siis tuli aeg, kui ma nägin oma isa nutmas. Mäletan seda üsna ähmaselt, aga siiski. Mäletan kuidas ma täiesti ära hirmusin. Sest oli nii võõras, et issi nutab. Issid ei tee nii ju. Issid on ju need, kes kunagi nii ei tee. Olin veendunud, et poistel lõigatakse kuskilt mingi närv ära, et nad suurena enam nutta ei saaks.
Mäletan, et olin paanikas ja lihtsalt vahtisin.

Aega sai mööda ja kasvasin suuremaks. Nii päris suureks juba ja vahel ka nutsin kui olukord seda nõudis. Enamasti suurest vihast või kurnatusest. Kui sa tead, et sa ei saa magama minna, aga hullult tahaks, sest juba 3 ööpäeva on kesine old.

Päris päris suurena nägin ka kuidas mulle väga lähedal olev inimene nuttis. Mis sa siis teed, kui mees, selgrooga ja uskumatult tugeva olemusega inimene lihtsalt tükkideks variseb?! Neid hetki me ei oota kunagi. Ja siis sellel hetkel, praegusesks juba mõnda aega tagasi sain aru, mis see nutuvärk on ja paigutasin oma seisukohad kenasti riiulil ümber.

Tegelikult inimene, kes julgeb avalikult ja siiralt nutta, kui olukord seda parasjagu nõuab ( muidugi mööndustega ) on uskumatult tugev ja aus inimene. Seesama selgrooga ja tugeva olemusega inimene, sest tunnistada seda, et sina ka vahel inimene oled ja katki lähed, kukud ja puruned nagu klaas kahhelkividel, on üks kõige julgem asi, mida üks inimene teha võib.

Nahk.Sinu enda.

Muusika ongi lunastus, millest Piibel räägib ja inimesed, kes on õnnelikud,
Ma pürgin sinna poole.
Et olla omas nahas õnnelik.
Eksisteerida.
Olla.
Elada.


Kui kõik on paha, siis tasubki teha 2 sammu muusika suunas. Silmad kinni panna ja juba on kõik okei. Ükskõik, mis nutt sulle ennist peale ei tulnud.

See kõik on väärt.
Nautida hetke.
Olla.
Ise.

Hingamise ja olemise päev.

Täna oli kaunis päev. Kõige lihtsamas võimalikus mõttes ilus. Emotsionaalselt ilus.

Ma ei tea, mis toimub, aga tundub ma olen vist võibolla liiga hipisitt oma mõttemaailmalt.....olen aru saanud, et ei ole mõtet selle keskpärase koorma peale mõelda.....see ei kao enivei kuhugi, probleemid jäävad ka alles kuni surmani, niiet lihtsam on lihtsalt olla ja vaadata, mis elu sinuga teeb.

Ja kui ei lase maailmapasal ennast kurjaks teha ja kõige hea eest blokkida, siis toredad asjad tulevadki sinuni, kui sa lased neil tulla.

Ja selles valguses on möödunud terve see aeg, mil ma ärkvel olen olnud.
Ja need raamatud....oeh, need raamatud.
Ma armastan raamatuid. Filme ka.
Raamatutel on hing.
Karakterid.
Lõhn ja värvid.

Mulle meeldib raamatutele värve ja lõhnu anda. Teen seda täiesti alateadlikult. Kui mõtlen Tõe ja Õiguse peale, siis tuleb mulle silme ette pruun puukoor ja udu ning rõskuse rõhuv lehk. Kui mõtlen Zadie Smithi Valgete Hammaste peale, siis tuleb beež värv ja lõunamaise vürtsi lõhn, kui mõtlen Väikese Printsi peale, siis tuleb silme ette kevaderohelise muru värv ja ninna värskelt sadanud hoovihma lõhn.
Kui mõtlen füüsikaõpiku peale, siis tuleb silme ette kriidi värv ja ninna lööb tugev trükipaberi ja mustade käte lõhn.

Mulle meeldib raamatutest saadav emotsioon ja see, kui teos on hea, siis tekib kujutluspilt. Film, mis jookseb täpselt nii kaua, kuni viimase kaaneni jõuad. Ja kui tagasi mõtled, siis ei meenu mitte must-valge tekst vaid pikk film. Emotsioonide, karakterite ja erinevate ruumidega. Erievate aegruumidega.

Ja mulle meeldib mõelda oma mõtteid ja vahel ära tunda kuskilt raamatust oma mõtted, aga kellegi teise silma läbi. kellegi teise poolt kirja panduna. Ja üllatav on näha seda, kuidas see keegi teine olukorda näeb, kuidas kirjeldab ja mis värvingud selles välja toob.

Ma armastan raamatuid. Nagu ka filme. Nagu ka muusikat.
Sest need on kõik ühed kompaktsed lood.
Fragmendid, mis kõlksuvad kokku siis, kui selleks õige aeg on.
Ja nad toidavad teineteist. Kõik need kolm.
See on nagu surmaga lõppev eluarmastus, millest ei pea lahku minema, mida ei pea taga nutma ega minevikku jätma.

Emotions of the day.

hommik oli nii


lõuna nii



õhtuks tahaks lapitud saada

Kopli.

Eile juhtus üks õõvastavamaid asju.
Midagi sellist, mis tundub veits uskumatu. Et ei, misasja, minuga küll nii ei juhtu ja inimesed, kes peatavad on idioodid.

Tulime Sämiga Koplist, kontorist, täitsa poolsaare tipust. Jah, sealt kaugelt. Sõidame vaikselt läbi Kopli kesklinna poole mingit kummalist ja tühja laohoonete piirkonna tänavat. Peale meie oli seal veel autosid.

Ja siis, täiesti lambist, in the middle on nowhere, jookseb kahtlase välimusega, hullude silmade noor tüüp välja. Natukene nagu sõjaväelase riietes, natukene mitte. Täiesti rändom telliskivi seina tagant ja otse meie auto ette, ise vehib kätega.

Säm - plokki!!! "Mis tal hakkas!"

Tüüp jookseb kõrvalistuja ukseni, kui meie juba taas vaikselt liigume. Tegi ukse lahti ja vaatas hullude silmadega.

Säm - gaasi.

Ja tüüp jookseb, ei lase uksest lahti. Tema ühel pool ust, mina teisel pool. Sitta ma lasen sellest uksest lahti, va tõbrik!!!! Lõpuks ta väsis, sest kiirus kasvas suureks, kukkus ja lasi uksest lahti. Tagasivaate peeglist vaatasin, et tõusis püsti ja pold häda midagi.

Korraks mõtlesime, et äkki oligi tal abi vaja. Aga kuna ta nii kahtlane välja nägi ja nõnda sõidu pealt ust rabas, tundus see kaheldav. Pluss ta silmad...huhh....väga jube.

Ja siis sa mõtledki, et nii inimesi tõmmataksegi metsa. Jookseb mitu tüüpi teele ette, muidugi pidurdad, sest ei taha alla ajada ju. Kui pole auto, mis sõidu ajaks uksed automaatselt lukustab, siis ei tule ju selle peale, et lükkaks uksed lukku, eksju?! Ja mis sa siis teed, kui 3 tüüpi su nii rajalt maha võtavad?! Üks kõrvalt uksest, teine juhiuksest ja jumal teab, mis see kolmas teeb.


Täiesti jube asi oli.

Tükk aega hiljem veel seest miski asi värisest ja kuklas oli külm tunne.

Kui palju on värdjaid maailmas.Fuhh!

Ma leidsin pühapäeva hommikul teksade taskust kivi.
Musta, sooja, ümara.....KIVI!
Kust ma selle sain? Oli esimene küsimus.
KIVI???? oli teine moment
....nüri jõllitamine..... kolmas hetk.
....nüüd seisin juba lihtsalt ühe koha peal, Pühavaimu tänaval ja vaatasin kivi.....

Hämming lahendati ja meenus, et tõepoolest "maailma parima klubi" garderoobis lahked inimesed jagasid kive....kastanite puudumisel.

tore komme....
kastaneid pold, aga näe, kiva ikka leidub siin paepinnasel.

jube tore oli ennast avalikult alandada selles klubis...tantsida nagu tohlakas ja tunda, kuidas üldse ei koti, mida keegi mõtleb või kuidas vaatab. õnneks alandasid teised sulnid kaaskondlased ka ennast :)

oo häppi džoi ja head inimesed!

Kolm.

Ma pole vist mitte kunagi ühtegi uusaasta lubadust teinud.
Ei teagi miks. Kretinism äkki?! Kibestumus?! Mõttetus?!

Lubada endale midagi, tõotada ja siis arvata, et nüüd pean sellest kinni. Tegelikult ei mängi ju rolli see, millal sa midagi lubad. Kunagi õpetas vanaisa ka, et lubadus on lubadus ja kui sa midagi ütled, siis pead selle ka teoks tegema. Kas siis lihtsam pole mitte siis üldse midagi tõotada? Pole lubadust, pole pettumust.

Tean inimesi, kes kirjutavad aastast aastasse üles, mida on lubanud uue saabudes teha. Hiljem vana aasta viimasel päeval loetakse tibud kokku ja vaadatakse, kas selle enesekriitilise aruande bilanss klapib. Enamjaolt ilmselt mitte. Ja kes teab, miks nad seda teevad. Et äkki kui lubadusest kinni peetakse, siis saab korraks tunda seda õnnetunnet ja uhkust, et näe, tegingi ära. Vaata aga vaata. Võibolla on vaja lihtsalt sihti. Aga mis siis, kui elu ei olegi sul bisnesplaan ja siht on üldisem ja kauaaegsema vinnaga?! Kas siis peaks ka aastast aastasse endale midagi lubama, et lõpuks jõuda grande finale´ni või piisab sellest kui minna Nõukogude majandusplaani kohaselt viisaastakute kaupa?!

Kummaline. Kuidas peaksin lubama, et novot, nüüd, aastal 2009 teen seda ja toda ja kolmandat?! Ma võin neid asju ju millal iganes teha. Polegi varem selle peale väga nagu aega pühendand. Sellele mõttele. Kuidagi nõnda on läind, et siiani olen vaid muigamisega piirdunud. Aga uue aasta täiesti esimesel päeval oli jutuajamine ookeanitagusega, kes lubas, et saab sel aastal oma uue filmi võtetega maha.
Ja et see on ta ainukene lubadus ja küsis:

"How do you fix damaged people?! Will you tell me, if you find out? And if you do, i promise to make new years resolutions every year as long as i live. Until then, i´ll have this only one to work for."

Ka tema pole inimene, kes mõistaks selle suure suuga lubamise mõtet.
Millegipärast jäi see pagana lause kummitama. Kuidas sa lapid killupurust jälle inimese kokku?

Ja siis ma mõtlesin, et ainukene asi, mida ma saan ka endale lubada on see, et ei lase enda minat enam kaduma minna. Et ei tekiks killupuru ja kiusatust teada saada, kuidas lappida katkist inimest.


häpi nju jeer!