Hjuul ja hiljem.

selle aasta jõulud on olnud kummalised.
head ja kurvad.
mõlemat ühepalju.

olen saanud mõelda ja tagasi vaadata. tõsi, selgeks pole veel mingeid asju mõelnud, küll aga olen tagasi saanud sisemise rahu ja meelekindluse, mis mingil kummalisel hetkel natukese kõikuma lõi. vahel on vaja olla nii vaimselt kui füüsiliselt eemal kõigest sellest, mis aju koormab, paneb üle mõtlema ja pingestab sinu enda minat. see võib tõepoolest kõlada nagu mingi naiivse utoopiates ujuva hipisita möla, aga hoolimata sellest, tundub, et nii on ja nii peabki olema. Ja mingitest asjadest elus ei saadagi enne aru, kui õige hetk kätte jõuab. Lõppude lõpuks loksub ikka kõik paika ja läheb täpselt nii, nagu minema pidi.

Ma igatsen Marguse järgi.
Päris tõsiselt.
Ta kirjutas mulle kunagi, et ta tahab, et me teda tagasi ootame....me tegelikult ootame ka ja mulle tundub, et isegi rohkem, kui ta seda endale ette kujutab. Ja ükskõik kui väga ma suve ja päikest ja sooja tuult armastan - valged jõulud maal ei trumpa midagi üle. End ära lõigata maailmast 3ks päevaks, elada lumes, ilma kellaaegadeta, käia saunas ja olla perega koos on midagi müstiliselt mõnusat. Midagi sellist, mille kohta sa nagu ei oskagi midagi öelda. Sa lihtsalt istud diivanis, villased, vanaema kootud sokid jalas, koorid mandariini ja kuulad, vaatad ja naudid seda prae ja kõrvitsalõhnast umbset õhku ja neid inimesi, kes su ümber toimetavad. Ja sellel ühel hetkel, kui käisin metsloomadele süüa viimas, ei kadestanud ma Margust. Seda, et tal on seal suvi, seal kaugel. Et tal on uus ja huvitav keskkond, avatumad inimesed ja iga päev uued hommikud. Mul oli kahju, et ta ei saanud lumes sumbata ja suure laua taga jõulunäga järada.

--------

Mulle meeldib Murphy. Auga. Tema seadused ja sitt ja need hetked, kus saab öelda"Fucking Murphy raisk!"
Reeglina ei tõota see muidugi midagi head, aga situatsioon kui selline on naljakas. See juhtub iga kord, ükskõik, kuidas sa seda nimetad. Kas ebaõnn, Murphy seadused või mistahes muu väljend, mis inimkond selle halenaljaka ebaõnne väljendamiseks välja mõelnud on.

3 nädalat.....3 nädalat oled sa terve nagu purikas. Puhkad, sööd, magad, vaatad filme ja oled. Ei tee midagi asjalikku. Ja siis, on 2 päeva, suvalised 2 päeva, mil sa pead olema asjalik. Või vähemalt adekvaatne ja selge. Ega nagu selgest taevast pussnuge ka ei oota, eksju. Lähed sina kenasti õhtul magama, hea uni ja puha. Ärkad hommikul - esimene asi, mida tajud on see, et ahahh, läbi nina ma ei hinga; teine asi - sirutades käe telefonialarmi poole saad aru, et kondid on valusad ja iga liigutus ajab sind köhima, nivisi mürtsuvalt ja pahasti. Ajad ennast voodist välja ja saad aru,et täislaks on käes. Kõik jutud. Peole tuli peavalu ja palavik. Istud siis oma voodi äärele ja mõtled, et nojah.....ja aevastad. Ma tegelt ka hakkasin naerma veitsa. Tüüpiline. Ma ju ei helista nüüd ja ei ütle, et sorri M, mul on külmetus, ma ei tule täna. Tõmbad kohvi ja hommikusöögi asemel oma 2 Coldrexi sisse ja läheb. Ja päeva lõpuks, sa polegi veel surnud. Mida kõike inimkeha aju ülemvõimul korda ei saada.

Ja siis sa longid telemaja poole ja mõtled, et naljakas. Täiskasvanuna sa sunnid ennast tegema asju. Et täiskasvanu elu pole üldse see, mis sa mõtlesid olevat, kui olid laps. Vabadusega kaasnevad piirangud ja kohustused - sellega me ju ei arvestanud. Mõtle kui hea oleks olnud hommikul lapsena - ärkad nõnda ja ema helistab su klassijuhatajale ja ütleb, et H täna kooli ei tule. Lihtne! Ja nii lihtne see oligi. Ometigi ei igatse me seda aega tagasi. Või igatseme? Krt seda teab, mõni võibolla igatseb. Mina mitte. Sest täiskasvanuna on sul nii palju eeliseid ja nii palju rohkem otsustusvõimet ja nii palju keerulisem, et sa peaks olema idioot, et tahad lihtsakoelise lapserutiini juurde tagasi. Üks suureks olemise plusse on see, et sa tead, milline lapsepõlv oli. Kui väike olid, siis pold aimugi, mis see "suurte inimeste elu on" :) Novot. Ja sa saad alati olla oma hinges kasvõi salaja laps, kui sa tahad.

....ma lonkisin edasi, vahetasin kõrvus muusikat ja astusin poriloiku....
....täiskasvanu elu on karussell...

Mull.

Ma elan juba teist päeva mullis millest ma ei saa aru.
Tunne, mis valdab sind, kui oled endapõhiselt kellelegi haiget teinud on rets. Üks kõige jõhkramaid tundeid maailmas.
Ma vihkan seda.
Ja vahel on seda vaja.
Aga ikka vihkan seda.

Persse!!!

Eile-täna-homme!

see, mis täna on üks, on homme teine ja eilset päeva polnudki.
Ehk et....veel 3 päeva tagasi tundus välja magamine utoopiana.Tunda ennast inimesena, kes ei taha pidevalt magada illusioon ja fakt, et lugeda midagi saad täielik roosamanna.

Ma olin maal. Ei teinud midagi. Telefon oli hääletu, magasin, umbes 4 korda päevas pluss 14h öösel, nendel hetkedel, kui olin ärkvel, kas jalutasin, lugesin raamatut või sõin. Ja see kõik oli jumalik. Täna hommikul kell 7.35 istusin Tartus rongi peale ja tulin päälinna vurlede sekka segadust külvama. Ma ei sõida vist enam kunagi bussiga Tartusse, rongiga on kordades mugavam, toredam ja naljakam.Nii vähe on vaja ühe ületöötanud inimese õnneks. Lihtsalt piisavalt und ja ajutoitu.

Mulle tuli umbes 12 ideealget, mis on täielik ime, sest kui nüüd mõelda viimase 2 kuu mõttehiilguse peale, siis seda pmst ei olnudki. "Puudulik"oleks ilmselt vana aja tunnistusel seisnud. Mis aga kogu selle loomemahla algataja oli, oli David Lynch. Õigemini tema raamat "Suure kala jahil", mis andis mulle lootust ja mu veidrustele hoogu ja tõestust sellele, et filmiloojad polegi täie mõistuse juures olendid. Ja see pisuke fakt lausa lummab mind. Ma ei pand hetkekski seda raamatut käest. Loobusin sellest raskelt, kui leheküljed trükimustaga otsa said. Hetkeks kaalusin seda algusest peale uuesti lugeda. Samas 6 tunni jooksul 2 korda ühte raamatut läbi lugeda tundus lausidiootsus. Haudusin pigem oma mõtetes.

Mulle meeldivad mõtted ja ideealged. Need on alati sellised toored võrsed. Mingid hetked, mille ümber lugu hakkab kasvama. Kui keegi teaks, kui palju on mul sahtlisse kirjutatud stsenaariumialgeid. Aga ükski nendest õnnetutest pole saanud minu silmis veel rohelist tuld selleks, et avalikult, täiesti ilma igasuguse kaitseta, avalikkuse ette tõusta. Nad on liiga noored ja rohelised. Nagu inimesed, kes pole veel valmis olema. Hakkama saama ja eksisteerima.

Ja mulle meeldib igal jumala õhtul vaadata seda pilti. Just sedasama laudteega lihtsat fotot. Mulle meeldib mõelda ennast kohta, kus on idüll. Ja idüll minu jaoks tähendab vaikust, rahu, soojust, eraldatust ja üksiolemist. Iga jumala õhtul vahin pikkisilmi seda fotot ja näen end seismas selle sama laudtee otsas, suundumas saarele. ja see on nii hea. Toob ideealgeid nagu seeni peale vihma. Jaburaid ja vähem jaburaid. Kuid mis seal salata, mida jaburam idee, seda rohkem õhevile ma lähen, seda enam innustun ning seda enam saan hoogu tegemaks kõike seda, mis ehk tavamaailma raamidesse mahtuda ei taha. Ja mind ei huvita raamid. Ei koti.

Ja järgnevad 3 päeva tahaks ma olla oma perest eraldatud ka vaimselt, niiet mu vanemad, vennad ega keegi muu ei helistaks mulle. Tahan hingata, olla, tunda, luua ja juua. Ja nii on.

Kui asjad kokku jooksevad.

ma sain täna nii mitmestki asjast aru.
vahel on sellised hetked, kui kõik relevantne kokku jookseb ühte pisikesse punkti. Misiganes see siis ka poleks.Mis iganes kokkujooksmist põhjustab.
On kahte sorti kokku jooksmist - üks on see, kui on on sitt...algusest lõpuni välja ja kui laine pea kohal rauhti kokku lööb. Teine on aga selline, kus mingid asjad hakkavad kokku kõlksuma. Nagu klaaskuulid marmorpõrandal. Ja lõpuks kõik need väiksed kõlksud ja kilinad jõuavad ühte äratundmise ja arusaama hetke ja kõige kummalisemal ajamomendil saad sa mingitest asjadest elus aru. Endas aru.

Istusin LT backstage´is valgel keerleval pukil ja lihtsalt vaatasin. Nagu ma tihti teen. Lihtsalt inimesi, nende olekut, liigutusi, emotsioone, ärevust, omavahelist suhtlust ja seda kuidas murdosa sekundiga kõik muutuda võib. See on huvitav. Auga. Ja ta annab mingi teatava rahulolu tunde. Ma isegit ei tea, kuidas seda kirjeldada. Lihtsalt sel ajahetkel on sisemuses hull rahu ja meeletu huvi ümbritseva vastu.
Igatahes, istusin seal valgel pukil ja vaatasin kuidas ümberringi inimesed pabistavad, sahmivad ja kisavad. Närvid. Ja mul oli nii ükskõik...või isegi mitte ükskõik, kuivõrd rahulik olla. Vaadata distantsilt ja mõelda, mida kõik lauljad ja mittelauljad tunda võivad. Kuidas peopesad niiskeks tõmbuvad, sõnad ähvardavad meelest minna ning üldse mis-siis-saab-kui-laval-käpuli-käin-tunne. Ja siis oli bänd, kellest ma kunagi aru ei saa, kas neid üldse kotib või mitte. Ja kui suva neil on. Muidugi sellest pingest ma ei saa aru. Ja siis tiim. Otsesaate tiim. Sellest ma saan aru.
Veider on vaadata, kuidas kõik need inimesed, kes nädala sees rahulikud on pühapäeval elule ärkavad ja oma sisikonna lõhki tirivad.Ja kuidas kogu olukord on pöörvõdreline sinu olukorraga, mil püapäeval on chill, aga see-eest terve nädal on üks piin ja pingutus. Kuidas pabistad, kas sul on neljapäevaks materjali, millest klippe sünnitada...kas see ka hea on või tuleb jälle kõike läbi ussi m...i tirida ja sitast saia sünnitada.Ja kuidas vahel tuleb rahul olla sepikuga, sest närve, energiat ja loomevoolu saiaks ei jätku.
Ja nii ma istusin. Nagu tukunui keset hobuste võiduajamist. Naljakas. tekkis tunne, nagu elu jookseks mööda ja sina ainult vaatad. Huviga aga samas nii ükskõikselt.
Ja sel hetkel tahaks kirjutada, aga tekib oskmatust nendest visuaalsetest mõtetest peas tekitada midagi trükimusta.

Mingil hetkel jäin ma vaatama T-d, kes lihtsalt luges raamatut kesk kogu seda kaost. Mul tekkis teatav respekt ja selline soe äratundmine. Kuidagi soojendav oli vaadata inimest, kes ennast ära lõikab ümbritsevast ja lihtsalt on. Oma raamatuga ja loeb. Mul tekkis sportlik huvi. Läksin ja segasin. Tegin paar halba kommentaari ja läksin eemale. Puht uudishimust, mida ta edasi teeb, kas ta süveneb uuesti oma raamatusse. Ta tegi seda. Natuke tekkis huvi, et kas ta teeb teadlikult seda kõike, sest ometigi pole tegemist lolli isendiga. Või teda päriselt ei koti.
Igaljuhul pani see mind kergelt muigama.Heas ja soojas mõttes.

Naastes nüüd selle valge puki juurde. Istusin ja vaatasin ja mõtlesin ja sain aru. Sain aru, et hoolimata sellest, mida olen varasemalt arvanud, tahan kunagi olla üks nendest inimestest, kes 80-aastaselt läheb oma maja verandale, istub hommikukohviga korvtooli ja vaatab kaugusesse. Kelle kõrval on inimene, kes ikka veel oskab teda naerma panna ja kes hommiku alustuseks teeb mingi lolli nalja või sarkastilise märkuse ning enne kõrval asuvasse korvtooli istumist naeratab soojalt ja suudleb sind otsmikule. Ja mitte üldse ei mõtle ma seda kõike sellepärast, et hullult ajaks taga seda unistust armastusest ja igavesest õnnest, vaid lihtsalt tahaks teada, kas see kõik ka tegelikult on nii hea kui tundub. Praegusel hetkel näib kõik eelpool nimetatu nii kauge ja võimatuna. Esiteks juba fakt, et sa elad nii vanaks ja omad veel mingeidki närve. Sellest sain aru seal keset kaost, et nii jätkates võib juhtuda, et seda korvtooli idülli ei jõuagi minuni. Aga nüüdseks on tekkinud puht huvi, et milline kõik see võiks olla. Kas ma vaataks oma elule tagasi ja mõtleks, et see oli kaunis ja päris.

Kummaline, et täna kesk kogu jauru jõudis see mõte minuni. vaadates kõiki siblivaid inimesi. Nagu sipelgad.Osaliselt teadmata, miks nad seda teevad.Osaliselt kaotanud sihi ja rabeledes. Ma vist leidsin sihi uuesti.Vahepeal oli see kadund.
Ja Margus, oota natukene, küll ma oma lubadusest kinni pean. Sa parem vaata heaga, et see lebomatt su voodi kõrval tolmu koguma ei hakkaks :)

Flipping.

Täna flippisin ohtlikult.
Palju paska neelanud, poisid võttele saatnud, istusin montaazis, peale mida esimese....ma ütlen ESIMESE asjana võtsin viimase hetke pakkumiste saidi lahti ja otsisin paaniliselt mingit toredat kohta, kuhu lennata. Ükskõik kuhu. Ma olin valmis maksma selle pagana lennupileti eest, võtma takso, sõitma koju passi ja hambaharja järele ja läinud lennujaama. Nii lähedal olin....nii lähedal....kunagi pole olnud lähemal ega reaalsem see tunne, et saadaks kõik pika puuga üle t**a, lülitaks telefoni välja ja lendaks minuti pealt kuhugi minema. Põletaks sillad ja lihtsalt läheks mõtlemata sellele, mis edasi saab. Praegusel juhul ei aidanud mitte kaine mõistus vaid pangakonto ebapiisav ressurss et lunastada väike paberlipik, mis annaks võimaluse minna.

see tegi mind kurvaks.
ja ma igatsen marguse järele. jubedalt.
aga ta pani mati juba voodi kõrvale maha, niiet kui ma ainult tahan, siis lendan ainult ja korras ongi sellega.

tagantjärele mõeldes, siis ma ei teagi mis juhtus. ilmselt vist see ongi see peaaegu "karikas sai täis" tunne.ja mitte elurõõmu, armastuse töö vastu, sõprade, isegi halva ilma, aga lihtsalt see üldine karikas.
väärtustame mingit hetke ja olekut ehk üleliia, muretseme tühiste asjade pärast, sööme täiesti rändom kräppi, kardame asju/inimesi/olukordi, ei julge olla julged "minad"....persse see kõik inimesed. Mis meil....teil....viga on?!
Pekki....ma vist lihtsalt tahan olla oma minas õnnelik. Jah.

ja varsti õpin selle mediteerimise ka ära.

Paralleelmaailm.

Ma enam ei saagi aru, mis pagana koht see on kus ma elan. mis universum, galaktika või ühiskond.
Hetkel kui mingi asi hakkab loogilisena tunduma tõmmatakse sellele mõttele kriips peale ja taaskord sa leiad ennast "tavamaailma" normaalsuse piiridest väljaspoolt.
Mingil hetkel tundub isegi normaalne, et sul on 12-tunnised tööpäevad, pidev stress ja mingi veider mull, milles sa elad kõlabki nagu okei koht, kus eksisteerida.

Aga tegelikult?

Tegelikult tahaks Margusele külla minna ja sooja päikese käes teha tööd, milles puudub pinge, vastutus ja igasugune mõttetu jurgis.
See teleeide amet on siuke nagu kahelt poolt otsast teritatud pliiats. Ühelt poolt hea, et terav, selleks ta ongi, et kirjutada ja seda hästi teha, teisest otsast halb, et on terav, sest torgib. See tele on ka üks lollakate inimeste koht, kes ei oska nautida õnnelikuks olemist ja seda, et on okei, kui sul on ka vabu päevi ja nädalavahetused. Teisalt, jumalad ei küsi teenimise hinda :)

Täna on neljapäev...kaunis päev.

Täna on neljapäev, üks ilusamaid neljapäevasid, mis üldse olemas on.
2 suurepärast uudist, 2 suurepärast algust õnnele, 2 le heale inimesele, kahele sõbrale....sees on laulnud terve päeva, sest näha kõrvalt, kuidas su sõbrad õnnelikud on, on lihtsalt fantastiline tunne.

veidi uskumatuna tundub fakt, et kellegi teise õnn su nii rõõmsaks saab teha, samas jube hea, sest see tõendab just seda, et su sõbrad sulle nii kallid on.

ausõna....tahaks neid katki kallistada.....mõlemat :)

Viru kass.

Kell on 5 hommikul ja ma kurblen vesisel Viru tänaval. See pole okei.
Üks väike kassipoeg jooksis minuga kaasa, kogu aeg kurblikult mäugudes. Ma jälgisin teda. Tema vaatas mind ja nuttis. Ja tuleb tunnistada, mina nutsin, aga mitte väliselt.Hinges kriipis. Mulle ei meeldi kassid, aga see oled tekitas minus tunde, mida ei uskunud endas olevat.
Ma istusin sinna tänava servale. Märjale kiviäärele ja nuuksusin, sest oli kahju. kass tuli minu juurde.
Ta oli vait ja vaatas. Päris pikalt. Mina nuuksatasin. Salaja. Ta istus minu kõrvale ja vaatas ja hakkas ennast minu vastu hõõruma. Räpakass. Aga ma tegin talle pai ja see tundus nii õige ja hea ja mul oli kahju. Sest et tundus, nagu oleks loomake eksinud.

Ma tahtsin teda aidata, aga ei osanud käituda.Nagu tühjast imet leida. Kummaline.täitsa mitu minutit istusime.Senikaua kui ta minema läks. Ja sel hetkel ma mõtlesin, et ma tahaks,et kui minul, inimesena peaks selline hetk olema,kui maailm pole päris sõber, siis tahaks, et mul oleks olemas see pea silitaja, kes teeb kõik korda lihtsalt sellega, et ta on. Muud pole vaja.

Mina olen siin....endiselt.

Ausalt öeldes tekkis kimbatus minu sees....nii palju mõtteid, nii kiiresti peast läbi minemas ja suutmatus seda kõike väljendada ja must-valgele kirja panna tekitas ängi. Halva ängi.
Üle pika aja ma tunnen ennast mõtleva inimesena ja see pisuke fakt iseenesest rõõmustab mind. Ma polegi veel oma peas alla andnud. Tore.
Viimane ajaperiood on kuidagi kummastavalt vaimuvaene, nii, et ma üsna tihti leidsin ennast täiesti tühja peaga. Mitte ühtainumat mõtet. Fantaasiat. Stseeni ega väärt nägemust. Isegi und ei näinud. Tühjus. Täielik tühjus. Sama nagu tühjas kõrbes piknikku pidada ja loota, et keegi ehk liitub.
Kummalisel kombel polnud mõttejugade vallandumine mitte armumise, pettumise või kurbuse tunne, vaid Vilbre film ja kõige algsemalt Sassi raamat. Mul on hea meel, et see raamat olemas on. Hea meel, et see “eluga perse kukkunud” inimene, kes raamatu kirjutas ongi see, kes ta on.

Ma isegi ei taha rääkida filmist. Iga leiab oma. Mina nägin üht, keegi teine teist. Üks stseen oli aga super. Ameerika. Täielik ameerika. Ühel hetkel seal suures saalis, pehmes toolis istudes tabasin ennast otsimas neid paralleele ja tuttavlike elemente, mis raamatus oli. Varju all sisse kirjutatud laused, inimesed ja kohad, millest saavad aru ainult need inimesed, kes ennast sealt ära tunnevad. Rebase silmadega Renita .... J

Tulin saalist välja ja esimene asi, mis ma mõtlesin oli see, et ma tahan nüüd ruttu kirjutada , teine mõte oli see, et tahan nüüd kohe Sassiga maha istuda. Tühja, laminaatparketiga kaetud väikesesse kööki istuda, mööblit kokku kruvida, punast känguruveini juua ja rääkida. Tahaks küsida:”Noh, sitavares....kuidas nüüd tunne on?”
sest ma mäletan, kui kunagi S ütles mulle, et kui sellel raamatul hästi läheb, siis sitt elu on väärt midagi. Tahaks nii palju seda halba känguruveini, et oleks järgmisel päeval tunne-oma-kodumaad-bussis paha.

Väljas sadas. Ma olin vait. Ei tahtnud minna filmiinimestega jaurama. “Ära siis liiga palju joo.” See oli see, mis tuli minu suust enne koduteed. Ma ei tht inimesi näha. Tahtsin olla. Mõelda. Rõõmu tunda, et aju hakkas tööle. Et rohi on endiselt roheline ja ühel heal päeval paistab päike. Ehk juba homme.
Väljas sadas. Kordan ennast. Sadas. Korraks mõtlesin, et võtan telefoni ja helistan D-le:” Ma ütlesin, et mul läheb seda vihmavarju vaja!” aga see tundus liigse koormusena.
Linn oli vaikne ja sätendav. Vihmast. Vanalinn peegeldas. Munakividelt. Ma isegi ei tea, mis muusika mu iPodis mängis. Tean ainult, et see sobis. Jahe aga hea oli. Kuradi hea. Enda kestas õnnelik olla on taevariik.

Projekt Bora Bora

iga kolmapäev on nüüd ametlik Projekt Bora Bora elluviimise üks võimalus.
meil tekib kohe Bora Bora purk, kuhu lähevad kõik ressursid, mis kulutatud projekti peale.

lokkavast vaimuvaesusest, sitast ilmast ja võimuvõitlusest sai kopp ette. kvoot sai täis. nii on.
tänasega käivitus ametlikult projekt bora bora....there is no way back now.

samas, rääkides ilmast, siis kui kaunilt saab kirjutada sitast suusailmast.
http://www.ilmajaam.ee/?id=32170
eestlane on esepettuse keerulisel teel jõudmas tippu :)

Freedom

Freedom oli midagi kummalist mu jaoks.

Täiesti sürr kogemus ja mitte ürituse enda vaid kogu selle pärast, mis toimus. Mis mind puudutas.

M küsis mu käest, et miks ma niiviisi tõmblen ringi....miks ma rahulikult ei võta. Kas ma tõmblen?

Ma ise ei saa aru....selline rahmeldamine on kuidagi tavaline. Fakt, et sul kiire on, loomulik ja kuidagi üks elu osa. Ma tahaks ta käest küsida, mida ta rapsimise all silmas pidas.

Muidu on mont ja lokkav vaimuvaesus.

Mis teeb eestlase õnnelikuks?

....peamiselt teisele eestlasele ära keeramine....

M rääkis kuidas ta õde nägi pealt naisepeksu.
olukord tuletas meelde kõike seda, mida sai nähtud kunagi lapsena oma sõprade juures ja seda enam kuidagi tunned, kuidas enda pere on nii lähedal hingele. saad rahuga öelda, et sul on PERE, mitte moodustis, mis ei toimi, milles on jõuvahekorrad läbi traumade paika pandud, värsked inimelud kriibitud ja tuleviku selges lombis sokke pestud. armas, eks?!

inimesed on haiged.
rõvedad olendid.
vahel tahaks mitte olla üks neist.
auga.

The Dark Knight.

The Dark Knight on palju enamat kui lihtsalt Batmani järjekordne järg.
Jah....ta on tüüpiline Batman, aga mis eristab teda ülejäänutest on miski selline külmus ja jäisus, mis õhkub terve filmi väletel ekraanilt vastu. lummav. tuleb tõdeda, et mul olid teatavad eelarvamused...osad nendest said kinnitust, teised ümber lükatud. tegemist on linateosega, mida PEAB kinos vaatama juba selleprast, et näha Heath Ledgeri kehastatud Jokeri kõiki ilmeid ja näomiimikat ja emotsioone.

Puhtalt Jokeri rolli pärast tahaks seda pikka filmi veel näha. Mul tekkisid külmavärinad selle peale, kuidas Ledger Jokerit kujutas. Õõvastavalt hull, samas inimlik ja nii peenete nüanssideni läbi mõeldud, et mingil hetkel ma vihkasin maailma sellepärast, et see mees surnud on. Miks ma ei näe teda veel näitlemas, uutes rollides. Ma arvan siiralt, et Ledger on üks parimaid näitlejaid, keda maailm, meie mõistes näinud on. Hullumeelne kui müstiliselt see roll mõjus. Kogu täiega.

mul pole midagi rohkem öelda....ma lihtsalt ei oska. Seda peab ise nägema.

A wealth of valuable material for journalists.

Kunagi ammu ostsin omale raamau Book of humorous quotations...kuidagi jäi kiivalt mind vaatama raamatupoes....
mina, kui taoliste teoste mitte just suurim austaja olin ilgelt skeptiline selle osas....nüüd aga, kui juba teine tass kuuma kohvi kadumas avastan, et olen päris mitu aega juba sõbrakese taga veetnud ja lehekülgi keeranud....

täitsa toredaid asju kirjutatakse....

-Happiness comes fleetingly now and then, To those who have learned to do without it. And only to them.
-Congress is so strange. A man gets up to speak and says nothing. Nobody listens, then everybody disagrees.
-Anyone must see at a glance that if men and women marry those whom they do not love, they must love those whom they don´t marry.
-God is a comedian whose audience is afraid to laugh.
-Neurotic means he is not as sensible as i am, psychotic means he´s even worse than my brother-in-law.
-A person who publishes a book appears willfully in public with his pants down.
-His knowledge of life and ordinary human beings is so hazy, he really deserves some sort of decoration for it - a medal inscribed "For Vaguery in the Field".
-I wonder what language truck drivers are using, now that everyone is using theirs?
-Sometimes in the end of the day when i´m smiling and shaking hands, I want to kick them.
-The great enemy of clear language is insincerity. When there is a gap between one´s real and one´s declared aims, one turns as if it were intsinctively to long words and exhausted idioms, like a cuttlefish squirting out ink.
-I hate funerals, and would not attend my own if could be avoided, but it is well for every man to stop once in a while to think of what sort of a collection of mourners he is training for his final event.

Atrani, esimene p2ev.

s6it siia oli rohkem kui minusugune n6rga seedeelundkonnaga noor inimene suudab kannatada....minu k6ige pikemad 22km olid Salernost Atranisse.....m6tlesin kyll vahepeal et ropsin....see s6it kestis yle tunni aja ja lookles m88da m2en6lva...sinka-vonka....phuhh.....r6ve oli.

selle k6ige juures oli aga bussijuht rohkem kui rahulik....huvitav, mida neile hommikus88giks sisse s88detakse?rahusteid? vabalt....muidu nii emotsionaalsed aga roolis nii rahulikud.

tuututamine ajas k6rvad lukku ja l6ppkokkuv6ttes olin mina bussi p2rast rohkem mures kui bussijuht....selja v6ttis m2rjaks...

l2bi paljude hilinenud rongide ja busside j6udsime siiski atranisse ja esmapilgul tundub see olevat v2ga maaliline ja tore koht, kuigi hostel on veidi r6ske....samas on siin 6hk ka niiske...ja kuum....t2na isegi mitte nii kuum kui tavaliselt...vilus plusse k6igest 33 :)

elu on ikka kaunis.

Rooma, Day 2

kui ma oskaksin h2sti kirjutada, siis kirjutaksin t2nasest p2evast raamatu,siis elaksin vabalt 2ra v2ga rikka inimesena kirjutatud raamatu tuludest.....

ma olen n2inud slumme, hulkunud rooma selles linnaosas, mis oleks eestis lasnam2e p2raperse....olen s88nud maailma maalilisemas kohvikus, teinud ainult turistile omaseid vigu, n2inud paavsti....aga k6ike seda nii, nagu minu 6nn seda laseb juhtuda...l2bi pasa ja ebaloomulikuna n2ivate situatsioonide.....ja seda k6ike 35 kraadises kuumas...

pluss, n2gin filmiv6tteid, aga ei saand l2hedale minna, et uurida, millega tegu...hing siiani valutab sellep2rast.

ja mul on soovitus - kui kellelgi hing hagie,m siis roomas on v6imatu olla 6nnetu...see lihtsalt on v6imatu....

j2rgmise korrani..uno gelato limone per favore :)

Kuulmiseni,
Muhv

Well fuck you!I´m going to Rome!

sitta selle jaanipäevaga eestis....ausalt öeldes olen mõnevõrra üllatunud, et paljud küsivad, miks sa just jaanipäeval Rooma lähed...ee....novot, samahästi oleks võind see olla mistahes suvepäev. kuigi tuleb tõdeda, et eile tekkis küll selline teatav igatsus grüüne ja sõprade järgi.....

oleks hea meelega kuskil metsas, kellegi maakodus istunud....vähekesi....aga heade inimestega ja olnud. teinud mittemidagit.
----------------------------

täna ärkasin tädi telefonikõne peale, kes küsis, nohh, pakitud?!
ma natukene ehmusin...kas ma magasin sisse? kas lennuk läks hommikul? kas....?
eiei....aega on :)

ajasin end üles, tegin kohvi....4 tundi on veel aega, enne kui lennujaama minema peab...
kui varasemalt sel nädalal on olnud kuidagi ükskõik, et ma ära lähen, siis esimest korda viimase 2 nädala jooksul tunnen, kuidas mul on hea meel siit minema saada.

väljas on suvi...sooja 15kraadi ja vihma sajab....seal on 30 ja päike....seal on suvi. seal on minu ilm ja minu naeratused ja hea toit.

Laupäev, 4:36

harju mäel linnud röögivad
kunagi ei pane kontsi jalga

100m enne kodu enam ei jaksanud....istusin kõnnitee äärele ja kuulasin 10min oma Shuffle´ist muusikat.
hea oli.
angelis oli halb muusika.

linnud endiselt röögivad kopsutükke....ja autod sõidavad...tahaks vaikust.

Head ööd!

Täna on kolmapäev.

ärkasin ja mõtlesin, et nüüd ongi nii, kui puhkus on.
päevadel ei ole mingit vahet. nad lihtsalt on.....nagu seitsmikud, sarnased, aga nimelt erinevad.
Selle töötamisega on ka nii nagu on...lihtsalt rapsid ja lahmid huupi. Mingil hetkel lihtsalt unustad mille nimel.
Sain täna ühe meili....oma sõbralt, kes kunagi on saatnud samalaadse meili ja nüüd otsustab,et teeb seda sama...seal oli ainult üks fraas, mis kuidagi sümpatiseeris minu jaoks.

And now we are busy, tired men.
Tired of playing a foolish game,
Tired of trying to make a name.


aga üldiselt on nii, et hetkel ma elan ainult esmaspäeva nimel....saaks juba ära.
vahemeri, päike, hea toit, hea kohv, hea vein ja karismaatilised inimesed - itaalia.

Rabarber

Eesti Vabariigis on üks väljaanne nimega Postimees...muidu igati adekvaatne ja tore isend, kuigi viimasel ajal, ilmselt meeletu pidutsemise tagajärjel on hakanud ta pöördumatute tagajärgedega hävitama oma aju..... näed siis.


Varastatud rabarberipõõsa omanik hindab talle vargusega tekitatud varalise ja moraalse kahju suuruseks 1500 krooni.

Põõsas ise läks Roiu alevikus asuvalt kinnistult kaduma ajavahemikus 25. mai - 3. juuni. Keegi on põõsa selles ajavahemikus välja kaevanud ja minema viinud.

Kellegi hommik.

Siimul oli msn-i nimes sees selline fraas: Kellegi pohmahommiku kõne algus:"Tere! Keppi said!?"

see omakorda tuletas mulle meelde ühe juulikuise hommiku kui....kellegi laupäevahommik vaidas algas sellega, et alumise korruse naaber, olles alko, võimalik,e t ka narkojoobes röökis alasti oma rõdult:"Ma tahaaaan nikkuuu...kohe...Nikkuuuu!"
ja päike paistis sulnilt aknast sisse ja köögist tuli hurmavat kohvihõngu

...see oli minu juulikuine hommik...natuke röökis see naaber veel ja siis läks ära.Ma jõin kohvi. Enam ta seal trepikojas ei ela.

kolmveerand seitse...

....on jube ilus issanda aastal number 2008.
päris tõsiselt.

toompeal röögivad hullupööra linnud ja päike paistab silma ja õhk lõhnab nagu erinevad õitsevad puud.

kops tahab suurest õhust lõhki minna.

ilm on väärt avastamist.

Aigi Vahing » New York on nagu Vaida

Teismelisena Vaidas veetsin enamiku ajast keldrites. Keldris käisime poiss-sõbraga suudlemas, keldris hoidsin neid kassipoegi, mida ei tohtinud tuppa viia, ja keldris näidati Ameerika õudus- ja põnevusfilme.

Vaatan siin New Yorgi metroojaama lekkivat lage ja meenub lehk, mis ema kartulisalvede vahel hingitsevatele kassipoegadele viimaks külge hakkas. Metrooski tilgub, immitseb ja lehkab - kusehais, oksehais, vorstikangi suurused rotid. Tühjad energiajoogi pudelid. "Is this a happy train? Is this a happy train? IS THIS A HAPPY TRAIN!?", on Manhattanile suunduvasse rongi sisenenud meelelahutaja. Keegi ei reageeri. Mees hakkab inimestele raha pakkuma. Keegi ei reageeri. Mees lõugab - kes luges, loeb edasi; kes magas, magab edasi.

/------/

Tõstan silmad raamatust, sest N-rong sõidab korraks maa alt Brooklyni silla peale - neelan valgust, vett, linna siluetti; vaatan, kas on tulnud sõnumeid. Enne Canali peatust sööstab rong maa alla tagasi. Vaidas olid hoidlad, kanal ja Pirita jõgi. Vene lapsed ujusid kanalis, eesti lapsed ujusid Pirita jões. Jõgi oli keskusest kaugemal. Vaidas oli palju isata peresid. Virtsus teadsime vaid ühte. Ma ei mäleta, milliste nägudega inimesed Virtsus elasid, Vaida elanikel olid aga sellised näod nagu inimestel New Yorgi metroos. Mitte nende inimeste näod, kes sõidavad Union Square'i kaubamajadest Times Square'ile Broadway etendusi vaatama, vaid nende inimeste näod, kes sõidavad rongiga tööle ja tagasi.

Virtsus töötasid mu vanemad merel ja kalatsehhis. Isa tõi koju tulles kätel soomuseid ja ema tsehhist värvilisi konservikarbisilte. Vaidas läks ema tööle hoidlasse. Tema puhvaikal oli lämbe mulla lõhna. Mitte selline nagu hiliskevadel, ererohelise muru all, vaid selline nagu New Yorgi metroos.

/----/

"Oled sa hull või?" sõitleb tuttav, kui sätin end pool kaks hommikul metrooga Manhattanilt Brooklynisse sõitma. "See on ohtlik! Metroo on ohtlik, las ma viin su koju, luba, et sa eales pärast üheksat õhtul metrooga ei sõida!!" räägib autoomanik. Kuid ­ööselgi on rongides vaid need, kes tahavad koju. Purjus ja kained - väsinud inimesed. Nii väsinud ja seda abitumalt unne vajunud - suud lahti, jalad harkis - ka naised, seelikutes. Näod lötsakil.

/---/

Vaidas elasime kolmekorruseliste majade nelinurgas, kolmandal korrusel. Jagasime vennaga tuba. Meie toast nägi klassivendade ja -õdede tubade aknaid. Vend oli ükskord täis ja oksendas aknast alla. Mina viskasin ükskord aknast alla koti, ütlesin emale, et lähen kõrvalmajja, ning hääletasin Tallinna. Autojuht ütles, et mul on ilus naeratus ja et ­jõuan sellega veel kaugele.



peaks Aigiga sel teemal vestlema....Vaidas olid ka lisaks kõigele selleleka need metsad, kus onne sai ehitada, mille hiljem suured vene poisid ära lõhkusid. seal olid nurgatagused, kus hullu Punapea-Meest sai luuramas käia, enne seda, kui ta mingi kaasjoodiku käe läbi surma sai....

ometi tekitas see A poolt kirja pandud jutt minus teatavat soojustunnet, et kuskil teispool maakera suudab miski väike asi sind tagasi tuua mingite vaida keldrite juures.....mis on naljakas.

nüüd käivad ka eesti lapsed kanalis ujumas, inimesed pole enam selliste nägudega, ometi ma saan aru, mida A silmas peab ja nii kummastav kui see ka pole, kõik need kassipojad keldris ja trepikoja trepi all on omamoodi kuidagi armsad.

The beauty of it...

Californication

Radio Show Host: What's your latest obsession?

Hank Moody: Just the fact that people seem to be getting dumber and dumber. You know, I mean we have all this amazing technology and yet computers have turned into basically four figure wank machines. The internet was supposed to set us free, democratize us, but all it's really given us is Howard Dean's aborted candidacy and 24 hour a day access to kiddie porn. People... they don't write anymore, they blog. Instead of talking, they text, no punctuation, no grammar: LOL this and LMFAO that. You know, it just seems to me it's just a bunch of stupid people pseudo-communicating with a bunch of other stupid people at a proto-language that resembles more what cavemen used to speak than the King's English.

Radio Show Host: Yet you're part of the problem, I mean you're out there blogging with the best of them.

Hank Moody: Hence my self-loathing.

--------------------

Becca Moody: I'm not going to live with my dad because it's fun. I'm going because I have to. I don't know if you've noticed, but your dad is about to marry my mom.

Mia Lewis: Yeah, so?

Becca Moody: So it's really happening. He can't pretend anymore that it's not. And whatever miraculous thing he thought was going to happen with the writing. You know that thing he wrote back home in New York was going to be the redemption of his soul. Obviously, that's not happening either.

Mia Lewis: No, I guess not.

Becca Moody: So it's official. Rock bottom. The death of hope. Can't leave him alone now. The man's got nothing.

--------------------

Hank Moody : You´re quiet.
Becca Moody: I like quiet.
Hank Moody: Yeah....me too, as long as you´re fine.
Becca Moody: My heart hurts.
Hank Moody: Oh...God, baby, mine too. It´s a boy trouble?
Becca Moody: Mhmhm
Hank Moody: Me too.Well...girl trouble.You wanna talk about it?
Becca Moody:No. I just wanna know when it stops hurting.
Hank Moody: Well, here´s a deal. You not gonna want to hear it and it´s gonna sound like piss poor parenting...but if you´re lucky ...never!

-------------------

Hank Moody monolouge: ( season 1, episode 3 )

Good morning Hell-A

In a land of loader seaters, time plays tricks on you. One day you´re dreaming, the next day your dream has become reality. It was the best of times. If only someone had told me. Mistakes were made. Hearst were broken. Harsh lessons learned.My family goes on without me while I drown in a sea of pointless pussy. I don´t know how i got here.But here I am. Rotting away in a warm California sun.There are things I need to figure out. For her sake at least.The clock is ticking. The gap is widening. She won´t always love me for no matter what.

Maailma...

....parim asi on armastada elu
....halvim hetk on kaotada sõber
....halvim toit on mannapuder
....kallim on pere
....toredaim on sõbrad
....helgeim on suvehommik tuulises rannas hea kohvi ja kallite inimestega
....pettumus on oodatu luhtumine
....parim kurb emotsioon on lamada puupõrandal selili kogu maailma kurjas ja kuulata maailma parimat muusikat
....õnnistus on hea nali
....positiivsus peitub sarkasmis
....heam aastaaeg on suvi
....kurjem sõna tuli mu isalt
....vabadus peitub prussakates
....suurim vee elukas on sinivaal
....veidraim tunne on nutta
....siiraim hetk on see, kui sa oled pahaga maha saanud ja sulle antakse andeks
....uni on see, kui sa magad 2 ööpäeva järjest
....suurim nälg on siis, kui mannapuder maitseb hästi
....lõhn peitub värsketes apelsinides
....hukatus on alkohol
....noored on hukas reede õhtuti ;)
....tervendav balsam on head filmid
....mesi kõrvadele on muusika
....vedamine on see, kui sa saad haiget ja jääd terveks

Eelmine elu.

kui on olemas ühe elu jooksul käesolev elu ja eelmine elu, siis mulle tundub, et seoses kodust kolimisega jäi üks elu selja taha.

kaua ma nüüd enam vanemate juures eland pole, täpselt ei tea, aga seda saab mõõta aastates igal juhul.
täna läbi mingi meeletu ime sain päeval juba vanemate juurde sõita...päike paistis ja ilm oli mõnus, autos hea muss ja suhteliselt tühi maantee rataste all...hea ühesõnaga.

õhtul läksin ema palvel veel kohalikku poodi, et sealt nodi tuua...kohtusin 3 oma endise klassiõe ja kunagise sõbrannaga....ja mul ei olnud nendega millestki rääkida. hea oli neid näha kõiki....aga ma eit ea....nende praegune maailm on mulle täiesti kosmos.....lapsed, pered....mõnel juba lagunenud pered....samas ma arvan, et minu praegune elu ja minu maailma on neile sama suur ufokas kui mulle nende elu. ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab elu olla täisväärtuslik, kui sa oled 23 aastat vana, sul on laps ja mees....võibolla käid sa tööl, võibolla mitte...ma ei tea, mina ei suudaks niiviisi elada päevast päeva, et üks ja sama hommikust õhtuni....

ma armastan oma tööd...fakti, et ma ei saa planeerida puhkusi, saan neid täiesti spontaanselt ette võtta....suvalisel hetkel sõpradega kinno, pidusse, kontserdile või lihtsalt hängima minna...või 2 tunnise etteteatamisega teastrisse....võibolla tõesti lapsed on elus mingi määramatu mõõde, millest saad aru alles siis, kui sul endal üks on, aga palun andeks, kui ma seda veel ei taha....

mulle meeldib, et ma üürin korterit koos ühe toreda inimesega, elan trepikojas, kus elu sarnanaeb Friends ´ide eluga, kus uksele koputamine on out of the question, kus sa saad öösel naabri juurest alkoholi laenama minna, kui endal otsa saab....või ülemiste naabrite juurde pesu triikima minna, sest endal pole triiklauda....

.....ma lihtsalt pole veel suureks kasvanud.....
.....and i´m fucking loving it!!!!

Defka.

vedelesin eile T pool....ja siis miskil sobival ajahetkel ütles ta:"Kuule, sa oled täitsa defka ju. "

ma kohe suure hooga mõtlesin, et tänks, mees....defekt...ja tema vastu, et eieie....defitsiit. Ja kohe tuli mulle meelde see aeg, kui talongide eest sai suhkrut ja jahu....ja ema andis sulle talongid kaasa, et sa saaksid sabas seista koos teiste vanade naiste ja lastega. Ja siis pold apelsine, banaane ega välkamaa shokolaade. Siis olid Kalevi apelsini, vaarika, maasika ja piparmündimaitselsed lehenätsud, mis kaotasid 5minutiga maitse ja aeg-ajalt lahustusid su suus selliseks rõvedaks pudruks....ja siis oli Kosmose marmelaad, mida sai otse tuubist lutsutada ja siis olid kohalikud kartulikrõpsud, mis olid elurasvased ja maitsestatud ainult soolaga....

ja siis olid veel peedipõllud ja suured kartulipõllud, kuhu sai minna tollal täiesti arvestatava taskuraha eest kohalikele põllumeestele appi kartuleid võtma. Traktor ajas vaod lahti ja lastekari ja kohalikud joodikud hakkasid kartuleid korjama. Ikka, kes enne korvi täis saab, seda parem. Mäletan, et hullu raske oli vedida tervet korvitäit ja siis me alati nihverdasime omale suure kartulikoti, mille sisse kõik korvid tühjaks valasime ja mille põllumees hiljem trakatsi peale korjas.

naljakad olid need ajad...katsu sa ameeriklasele seletada, milline su lapsepõlv oli ja püüa seda selgeks teha, kuidas sa seda heldimusega meenutad :)

igal juhul oli mõnevõrra üllatav ja tore kuulda seda,e t ma defka olen. Lahe.

mille peale ma veel mõtlesin oli see, et kunagi, kui mul on päris enda kodu, kus on päris kindlasti naturaalsed laudpõrandad. Siis ma tahan, et mul oleks selline suur ja kvaliteetne bassikõlar kodus, mille ees on tühi maa puhast laudpõrandat, kus peal saab lamada ja kuulata mingit head mussi. Selleist, mis paneb laudpõranda mõnusalt vibama ja siis sa oled seal põrandal....selili....vahid lakke ja tunned terve kehaga muusikat....terve kehaga....ja jood samal ajal rummi ja elu justkui ei saagi ilusam olla. Je sellel hetkel pole õnneks rohkemat vaja.

Õhuke.

Nii õhuke on piir kasuliku mõtlemise ja liigmõtlemise vahel.
see pole isegi mingi filosoofiline pornojant, mida ma silmas pean, pigem see, kuidas sa mingid asjad suuremaks mõtled, kui see asi väärt on. mõtled küll, et mis seals ikka...ega ma siis pidevalt üle mõtle....

mõtled küll

kui see juba sul veres, siis sellest lahti ei saa.....ma julgeks seda võrrelda söömisega....sa vajad seda...sa vajad mõtlemist..

ma vahtisin eile kella 4ni üleval ja kõike selle pärast, et mõtlesin mingite asjade üle sügavat järele. lõpuks muutusin kurvaks ja ei teadnudki, kuidas või mismoodi nendesse asjadesse nüüd suhtuma peaks. nendesse, mille üle mõtlesin.

selle ülemõtlemisega on ka see asi,e t sa saad seda esile kutsuda. näiteks hea filmiga....või stand-up comedy showga....või heade inimestega. ja see on nii halb. see on nagu joomine: laenamine järgmise päeva arvelt ja üüratu intressiga. oled väsinud järgmisel hommikul ja kogu maailma kohv ega kiivid ei too sinusse energiat.

A kirjutas kunagi minu kohta nii "...kui ta ei mõtleks vahel asjade peale liiga palju, sest mõtlemine on teatavasti kurjast, siis oleks ta elu SUPER LAHE!"
kurat seda teab, äkki tal oli õigus. tol hetkel, kui ta seda kirjutas, vedelesin mina alles eitusfaasi lombis ja naersin selle peale. nüüd, tuleb tõdeda, tunnistan seda endalegi...

vähemalt ühte olen elus õppinud - ütlema negatiivsetele tööotsadele ära...
ülemõtlemise osas pole siiski suutnud oma vigu parandada. natuke kardan,e t see on nagu hea kohv, millest sa loobuda ei taha. mille tarbimist sa suudad ohjeldada, aga lõpetada....iial.

12.aprill 06.23

ma tulin valges koju.
üle harju mäe.
nii hea oli...päike oli tõusnud juba ja oli valge. hingata oli kerge, sest psühholoogiliselt kuidagi hea tunne oli, et suvi tuleb lähemale ja varsti saabki nii teha, et tuled peolt ja läed kellegi aeda kohvi jooma ja chillima oma heade sõpradega.

mul on hea meel, et O murest esietenduse koha pealt sai tõestatud olevat alusetu. etendus osutus ehk järgmiseks hitiks. hea teater on õnnistuseks inimkonnale. aga samas tulid jälle endale meelde kõik korrad kui laval sai oldud ja see aplaus, mis kontserdi või lavastuse lõpus tuleb on oehh....kurat, see on üks parimaid tundeid, mida üks inimene tunda saab. sa oled oma viimsegi kui energiavaru jätnud lavale, sa oled ennast hingetuks tantsinud ja siis peale 2tunnist pingutust saad sa aplausi osaliseks. prosed paistavad näkku ja pimestavad, saalis olevad inimesed on ähmased kujud, kes pikapeale omastavad tontliku varju kuju. pole ammu seda tunda saanud....natukene tahaks korraks jälle.

öös on asju. varahommikus ka.
nägin harju mäel ühte suudlevat meestepaari, ühte tüdrukut, kes istus teeservas ja laulis oma iPodis mängivat lugu kõva häälega, kaklust, äsjasurnud kassi....ilus kass oli muidu. Postiljoni ja rulluisutajat, mõnda tööle minevat inimest.

veidraid asju on hommikus.

Audio: Mandy Moore - Only Hope (piano)

Californication.

See sari pani mõtlema ja pani alaväärsuskompleksi minus taas tööle...miks ma ei oska sõnu nii ritta seada, nagu teevad Californicationi stsenaristid.

Ma lugesid J-i teksti, sest tema kirjutab hästi ja leidsin sellise asja...

Bret Easton Ellis on mitu korda rääkinud oma äsja ilmunud 6. romaani Lunar Park'i kohta, et tegelikult oli see kõik selleks, et konflikt tema surnud isaga laheneks. juba American Psycho, BEE kolmas romaan, oli osalt vastureaktsioon tema isale. pärast Lunar Park'i valmis kirjutamist oli mingi raskus kergitatud. tuul kandis isa tuha mere kohale ja sealt edasi, ära.
mis minuga nüüd teisiti on? - nüüd, kus näidend on valmis ja trükitud ja noorte näitlejate käte lähedal.
ma tunnen endiselt kirge ja mingid elukeskkonna struktuurid ja toonid oleks nagu selgepiirilisemaks ning vähem varjatuks läinud. mingi selgem eluõnne tajumine on. mingi selgem surma tajumine on. ma ei saa seda kõike nimetada leppimiseks või rahunemiseks. see on rohkem nagu noogutus kõiksuse ees.


Tema sai oma rahulduse. Huvitav, kas ta endselt peale Viljandisse minekut tunneb nii?Peaks küsima.

Poiss minevikust.

Ta istus maha ja palus tuld. Ta näis väsinud,aga sõbralik välja. Mina, joobnuna enamasti rummist otsisin tikku. Teadsin,et mul on need olemas, mäletan neid kuskilt baariletilt haaramas. Tõmbasin tikku ja tema pahvis sigareti põlema. Mulle meeldib tikulõhn. Põlenud väävli surm.Aroom. Ta tänas mind ja jäi mind vaatama. Väljas oli soe. Oli selline haruldane suveõhtu, kus puhus kuiv ja soe tuul ning õhk oli suts lämbe.Tagantjärgi mõeldes ehk isegi veidi vastik. Ma luksusin ja kirusin oma mõttes seda rummi, mis ma joonud olin. Homme tuleb raske hommik.

Poiss seisis endiselt. Vaatas mind. Muigas aeg-ajalt. Ta tuli mu kõrvale teeveerele ja istus maha. Pahvis suitsu ja vahtis taevasse. Jälgisin teda. Järsku ta vaatas mulle otsa ja naeratas:
"Tead mis. Ma olen juurelnud kaua selle üle."
"mille üle?" küsisin ja luksusin.

"Oma elu ja selle üle, milline ma olen," vastas poiss.
Ma endiselt ei teadnud ta nime. Isegi ei tahtnud teada. Ja see paelus mind. Luksusin jälle.

"Mõtled sa tihti taolistele asjadele?"küsisin.
"Mitte eriti. Aga ükskord tegin seda ja vist mõtlesin kõik välja."
"Mis sa siis välja mõtlesid?"
"Selle, kes ma olen ja miks olen"
Hakkasin naerma. Mitte põlgusest ega purjus olekust vaid millestki muust. Mingi kummaline soojus ajas mind naerma.

“Kui olin 9-aastane leidsin oma isa kabineti sahtlist pornoajakirja. Ma ei teadnud, mis see on või miks see seal oli. Mäletan seda vaatavat ja ehmuvat ja peitsin selle tagasi sahtlisse. Ma läksin seda ajakirja sinna sahtlisse otsima veelgi. Alati leidsin selle. Lõpuks sain aru, mis see on ja suured poisid koolis seletasid mis see on. Need samad “suured poisid” näitasid mulle mu esimest “vanade inimeste filmi”. Ma vaatasin huviga ja enam ei tundunud see rõve. Küll aga kummalisel kombel veider ja arusaamatu.”rääkis poiss ja süütas vanast sigaretist uue.

Ma olin vait ja kuulasin. See poiss oli teistmoodi.
Ta jätkas:
“See tundus kohmetu ja kuidagi vale. Oma süütuse kaotasin 16-aastaselt. Ja tol hetkel tundus see ka kohmetu ja vale. Eks see vist nii lähebki.”

“Miks sa sellest mulle räägid?” küsisin.
“Ei teagi. Tahtsin lihtsalt. Kas ma võin jätkata?” küsis poiss. Noogutasin ja luksusin vastuseks.

“Muidugi ei jäänud see mu viimaseks seksiks. Neid tuli veel. Fantastilisi tüdrukuid, keda arvasin olevat inglid ja kõige täiuslikumad olevused maailmas. Oli häid hetki ja natukene halvemaid, aga mitte iialgi suurepärast. Hakkasin mõtlema, et mis mul viga on….miks midagi ei õnnetu ja miks midagi, mis peaks olema meeliülendavalt hea tekitab minus lihtsalt veidi teistsuguse tunde. Mitte midagi enamat. See tunne laienes kaugemale. Ma ei suutnud enam filme vaadata ega raamatuid lugeda. Neis kõigis nagu oli midagi, ometi ei suutnud need mind hästi tundma panna. Mis mind köitis filmides olid näitlejad. Inimesed, kes mängisid teisi inimesi. Üks nägu, 2 eri isiksust. Mõtlesin tihti ja molten praegugi selle üle, kuidas on võimalik kedagi teist nii täpselt mängida, sest sa ei saa ju. Sa ei tea. Ei minevikku, olevikku ega tulevikku. Sul on teatud hulk informatsiooni, mille baasil sa paned kokku oma tegelaskuju. Sa reageerid lavastaja kommentaaridele ja soovitustele. Aga perfektsus.”

Poisi jutt kippus segaseks muutuma. Ma ei saand enam aru, kas olen liialt purjus, et ei suuda ta mõttekäiku jälgida või tema jutt tõesti ei olnud minu jaoks enam loogiline.

“Vabandust, aga ausalt öeldes ei saa ma enam aru, mida sa üritad mulle öelda,” vastasin segaduses, sest et tõepoolest polnud mul enam aimu, kuhu see asi peaks jõudma. Asi mis algas isa pornoajakirjast ja on jõudnud näitlejateni välja.

“Jah. Eks see vist olegi segane. Ühesõnaga, minu jutu iva on see, et mulle meeldib täpsus. Haiglane täpsus ja asjade põhjendatus.”vastas nimetu.

“Mismoodi see asjasse puutub?” küsisin vastu.

“No vaata, alates sellest hetkest, kui leidsin selle ajakirja oma isa sahtlist olen ma otsinud mingeid vigu. See on esimene etapp, kust ma hakkasin sellest aru saama. Ma ei läinud selle sahtli juurde tagasi mitte sellepärast, et paljad tädid olid seal sees vaid sellepärast, et mulle tundusin mingid elemendid seal valesti. Ma käisin neid pilte vaatamas ja erinevates poosides naiste ja meeste fotode kompat uurimas üritades seda täiustada. Ilmselt on ka seks minu jaoks lihtsalt üks asi, mitte midagi vägevat vaid seetõttu, et ma otsin sealt perfektsust ja täpsust, kuigi asi pole seda. Sa ei saa asjade käiku planeerida viimase lihvini sellistel puhkudel. Miks ma alustasin seksist kui sellisest?”

“Jah”

“No vaata, see on asi millest ei räägita ja üldsuse mõttes alati midagi head. Siis täiskasvand inimeste puhul, kes enese vastu ausad on. Valehäbis elavad inimesed võtavad seda räpase patuna.On mul õigus?” küsis ta ja kissitas silmi.

“Ei tea. Arvan, et võib täitsa olla. Inimestel on palju valehäbisid ja viga mitte mingeid asju endale tunnistada.” Vastasin ja vahtisin ainiti enda ette sillutisele.

“Mulle meeldivad lilled, aga ma ei saa neid omale koju tuua, sest need on kõik erinevad. Ükski neist pole identne ja see ajab mind ogaraks. Ma ei saa juuksuri juures käia, sest ma ei suuda vaadata, kuidas mu juuksed langevad põrandale ebasümmeetriliste kujunditena ja kuidas mööduva inimesega kaasnev tuuleõhu natukene neid mööda põrandat edasi liigutab.Ma vajan haiglast täpsust ja asjadele põhjendust.” Poiss vahtis ka nüüd ennastunustavalt sillutist.

Kogu asi hakkas mind veidi hirmutama. Huvitav, kas poiss on skisofreenik?Kas ma peaks kartma?Püsti tõusma ja lahkuma? On ta hull või pilves? Ei, pilves ta polnud. Selge. Tundus, et liigagi selge.

“Mul on unistus ja suurim soov” jätkas ta.”Ma tahan näitlejaks saada. Suureks näitlejaks. Salaja üksi kodus harjutan. Õpin tekste ja dialooge. Käin kinos alati üksi ja hiljem kodus nutan. Jah, nutan. Nutan sest tean, et minu perfektsionismi järel janunemine ei suuda viia mind iial selleni, et olen laval. Ma loen õpitud tekste peegli ees ja ma vihkan endas kõike. Oma välimust, oma olekut, juuste langemisnurga, kehahoiakut ja nahatooni. Oma hääle kõla ja küünte kuju. Kõike.”

“oled sa psühholoogi juures käinud. Mulle tundub, et see kõik on lahendatav.Millest su probleem” vastasin sinisilmselt talle.

“Ei. Ma ei taha sinna minna, sest ainuke asi, mida ma teha oskan on kirjutada. Ma kirjutan palju. Tänu oma perfektsuse tagaajamisele aga ei ole need jõudnud kuhugi ja ma ei tahagi, et need kuhugi jõuaksid.” Vastas poiss.

“Aga proovi üle olla endas miinuste otsimisest. Ära lihtsalt vaata ennast kõrvalt. Näiteks laval olles. Sa ei näe ju ennast. Sa lihtsalt ole ja hinga ja…..ma ei tea….võta vabalt!”

Poiss hakkas naerma ja vaatas mind sooja pilguga.
“Kas sa arvad, et ma ei tea seda?”

“Kui sa nii ütled, siis järelikult vist tead,” vastasin.

“Jah…aga ma hullult tahaks olla filminäitleja. Aga sel juhul tuleb palju ennast kõrvalt vaadata…..kuule, on sul veel tikku?” küsis ta.

Mul ei olnud. Kuna istusime pubi ees, kõnnitee serval ja minu põis oli lõhkemise äärel vabandasin ja pakkusin, et võin pubist uued tikud tuua, sest niikuinii loodus kutsub ja saaks ühendada vajaliku kasulikuga.

Ta oli nõus ja jäi ootama.
Olin ära umbes 10 minutit. Tagasi jõudes ei märganud poissi kusagil Istusin tagasi maha kõnnitee servale ja mõtlesin, mis oli juhtunud. Kuhu ta oli läinud.
Ma istusin seal kokku 2 tundi. Täpselt nii kaua kuni hakkas juba koitma. Tundub idiootne, eksole. Istuda ja oodata mingit inimest. Aga ma tahtsin. Tundsin, et tahaks selle inimesega veel vestelda.

Olen korduvalt mõelnud meie vestluse peale ja see on mind omakorda pannud mõtlema enda üle. Mis asjad hoiavad mind tagasi, miks ma ei tee midagi, miks on mul teatavad kompleksid. See poiss oli ometigi sümpaatne, terava mõistusega ja väga huvitav vestluskaaslane.
Me kõik oleme perfektsionistid, aga me keegi ei tea mismoodi. Meil on kiiks. Õnnelikud on need, kes on selle avastanud, mis see on. Tõsi, ma ei tea, kas see on just hea, aga see teadmine vähemalt hoiab meid mõtlemas ja hoiab meie mõistuse teravana.

Ma pole tänase päevani seda poissi kohanud, aga loodan südamest, et ühel päeval istub ta täiesti suvalises kohas mu kõrvale maha, võtab tänaval käest kinni ja ütleb:”Vaatamata kõigele sai minust näitleja!”
Ma ei tahaks teada tema nime, ma tahaks teda lihtsalt kallistada ja pakkuda ta sigaretile tuld.Tikust.

Kids.

lõik loost "Lapsed " :)...

I'm an honorary Sean Connery, born '74
There's only one of me
Single-handedly raising the economy
Ain't no chance of the record company dropping me
Press be asking do I care for sodomy
I don't know, yeah, probably
I've been looking for serial monogamy
Not some bird that looks like Billy Connolly
But for now I'm down for ornithology
Grab your binoculars, come follow me....


veetsin oma väsinud päeva esimese osa Californicationiga ja teise poole laste sünnipäeval...oh jumal küll, mis piina peab inimene läbi tegema...lapsed on ikka nii...nii....nii väsitavad ja kui neid on terve toatäis, siis......oeh, jah..

raske on, kui su sugulane arvab, et sa oled kõige lahedam ja tahab sinuga terve sünnipäeva hängida....okei, tema on mõistusega olend, 10-aastane, et temaga saab actually juba mingi kindla sisuga vestlust pidada, AGA siis on su teine väike sugulane, kes sai 3seks, kes KA tahab hängida kogu aeg....ja siis on üks pooleteistaastane....ja veel neid....igal juhul...ma kohe ei osand nendega midagi teha.....mulle tundub, et ma vist ei oska mängida...miks ee peab nii keeruline olema...
...ja ma olin roosa, pehme ja nunnu ja naearav...sellepärast, et lapsed mind nähes vähemalt nutma ei hakkaks. oli teatav kergendus istuda autorooli ja rahulikult ühest teeotsast mööda sõita...see isegi ei ärritanud väga palju.

Are u a sissy?Yes u are :)

"Kui raske saab olla nö. ühekäeline 4 päeva järjest?" mõtled ja astud arstikabinetist välja. mõnus valuvaigistav süst alles mõjub ja parem käsi suriseb kummaliselt....üldse mitte halvasti kummaliselt. Pigem vastupidi. Peale seda, kui oled juba 3h olnud "ühekäeline" tunned, et kurat, tahaks nüüd korralikult käsi pesta ja ja apelsini koorida ja kohvi kannust valada....aga ei saa, sest sul on mingi pagana marlinarts koos imerohtudega ümber käe....tükk sinust on puudu, see valutab....oojaaa.....naljalt nagu raskemaid asju ei tõsta, mis iseenesest on pohhui, kohvikeetmise juures tekitab muret :) kätt pesta ei tohi jne....MIS juhatab meid järgmise peatükini: morning shower!!!!!

Ärkad tund aega varem, sest juba näo pesemine eelmisel õhtul võttis SITAKS aega. Niisiis.....ärkad, proovid majapidamiskindaid kätte saada, et äkki mahuvad - ei mahu! siis otsid kilekoti ja teibid selle omale ümber käe. See sunnik aga vaatamata sinu kõige hoolikamatele püüdlustele laseb vett läbi. Sa seisad dushi all, lased veel kaela voolata, hoides ühte kätt vee alt väljas, üritad vasaku käega pead pesta....ja see ON keeruline! esimest korda elus tahan olla vasakukäeline muuseas....

Ühesõnaga, minu point on see, et kui midagi juhtub, siis meie, terved inimesed oleme automaatselt täielikud sitavaresed. tõesõna....leian, et siinkohal on julge ja kergelt isegi ehk ropp sõnakasutus rohkem kui põhjendatud. sa ei suuda uskuda, mis asju sa enda juures avastad...no proovi ise, ela 3 päeva nii, et pead ainult 1te kätt veega kokkupuutel kasutama.

Selgitus: käelt võeti biopsia jaoks mingi tükk.
PS! minu imetlus kõigi vastu, kes kunagi oma elu jooksul on murdnud mõne luu ja KUID olnud sellises situatsioonis....see on ikka hullupööra tüütu.

-----------------

olles salvestuselt tulles üsna kindel, et teen ainult vajalikud asjad ära ja siis koju lebosse tundus parim plaan maailmas. üsna kõigutamatu muuhulgas. vähemalt tol hetkel tundus. olek selline stuudionartsukas ja kofeiinivajadus kuklasse tagumas suutsin fantaseerida vaid dushist ja kuumast kohvist kui helises telefon ja tuli mõnevõrra üllatav kutse teatrisse. tõttöelda ma kaalusin suht mitut stsenaariumit oma peas ülihelikiirusel, kaalutledes plusside ja miinuste vahel ja lõpuks võtsin kutse vastu. Minu suurimaks argumendiks enda puhul oli see, et tekkis sisemine küsimus, et mida ma teen edasi?Lähen koju vedelema? Samahästi võiks ju ka kultuuri keskel istuda...

Linnateater, Tõde ja Õigus.
Algselt ei osanud kuidagi seisukohta võtta. Halb ta ei olnud. Pigem ikka hea. Ja pigem ehk harjumatu. Viimasest korralikust teatrikülastusest on olnud päris kaua.Ilmselt mängis see pisuke fakt siin rolli. Üldiselt olid näitlejad head, näitlejatöö ka hea, mõned lahendused olid üllatavad ja mõnusad. Mulle meeldis see, kuidas aeg-ajalt toodi sisse sündmuste paralleelsus nii, et see ei häirinud mind kui vaatajat ja ei tekkinud sellist selget lõhet kahe stseeni vahel. Stseenide teineteisesse sulandumine oli tore. Isegi see, kui peategelased vahepeal jutustasid toimuvat tundus sobivat. Ma olen alati millegipärast arvanud, et selline võte näitab lavastaja suutmatust lugu terviklikult jutustada ja on jutkui kõige kergema vastupanuteed liikumine, kuid seal lavastuses see mind ei häirinud.

Siiski olid mõned asjad, mis mulle ei meeldinud. Seda eelkõige seetõttu, et igal inimesel tekib raamatut lugedes enda ettekujutus mõnest sündmusest või sellest, kuidas midagi lahendada.

Lõppkokkuvõttes oli ikkagist mõnus. Pluss sai veidi jutustada ka inimesega, keda ammu pole treffanud.

Lavastuse lõppedes vaatasin telefoni - 3 vastamata kõnet. Juhhei, mul on tekkinud elu???? Siiski mitte, 2 kõnet emalt ja 1 monteerijalt. Kurat, keda ma petta üritan :)

Priidu uudis

Kui usutav on see:

Priit says:

Soome lahes hulbib miljard Eurot.

Eesti Lennuameti teatel kaotas täna kella 14:20 ajal Venemaa kauba- ja transiidilennuk TU-414 üle Soome lahe lennates väärtusliku osa oma lastist.
Nimelt hulbib praegusel hetkel Eesti vetes natuke üle miljardi Euro, mis katkenud koormarihma tõttu pudenes lennukilt.
Lennuk transportis sularaha Moskva Keskpangast Norra Norges Bank’a.

Erinevatel andmetel on kaotatud rahasummaks 1 - 1,3 miljardit eurot.
Vastavalt rahvusvahelistele ning Eesti Vabariigi seadustele kuulub sellistel puhkudel raha riigile kelle vetes varandus on.

Norges Bank’ale on tegemist suure kahjuga, mille hüvitamine jääb nüüd panga esindajate sõnul aga kindlustuse ja lennufirma kanda.

Pealtnägijate sõnul on Pirital juba näha esimesi kiiremaid meremehi oma paate ja jahte suunaga Soome poole seadmas, et saada osa sellest “rahasajust”.

Täiendame uudist pidevalt.

BNS

------

pretty good.....

Egiptus: Day LAST ONE (10.märts)

äratus oli kell 4.
vahepeatuses, kuhu kogunevad kõik bussid, mis relvastatud konvoi saatel Luxorisse liiguvad on nüüdseks kella poole 7ks juba nii puupüsti täis ja kihab kui sipelgapesa. Kahel pool teed laiub lõputu kõrb. Relvastatud valvurid joovad vaikides oma suhteliselt sitta kohvi. Turistid sumisevad.

Kohtusime Kissaga ühel peol naiivsete norrakatega, kes pidid ka Luxorisse tulema. Huvitav, kas tulid ka? Kissa jäi veel viimast päikest võtma meie randa, Hed Kandi randa, sinna kus on maailma toredad teenindajad ja hea muusika.

Ilm on õnneks pilvealune. Lauspäikesega oleks jõhker kuskil Kuningate Orus tatsata, sest seal on õhuliikuvus suht nullilähedane. Meeletu kuumus pole jõudnud veel võimust võtta, kuigi ähvardab tulla üle 30kraadine päev.Praegu, kell pool 7 hommikul on ilm selline nagu eestis juulikuu keskpaiku kui EI saja.

Tempel: kift vaade on siit. taamal rohelus ja palmid sudus, muidu ümbritseb kogu templit ,igav liivja tühi väli ja suured kaljumürakad.See kompott võrdluseks liivaväljadele ja kaljudele on rohkem kui sürr. Pidevalt tekib tunne, nagu oleks Babelis kus buss logiseb mööda kaljunõlva mägede vahel. ja fakt, et keegi võib suvalise kuuli kuskilt kaljunõlvalt tuulde lasta tundub enam kui reaalne. Mida enam ma siin riigis viibin, seda vähem tahan siit lahkuda ja seda enam pakub ta mulle huvi oma nüansside ja vaesuse ning luksuslikkuse lõhega. Tahaks rohkem tundma õppida kohalikku elu. Ja tõesti, siin löövad loomemahlad siukse hooga voolama, et ise ka ei usu. Hoolimata sellest, et on sudu, 35C ja kuum.

Hauakambrid oli umbsed, aga muljetavaldavalt suured ja nikerdatud ja neid oli NII palju. Jaapanlased kõndisid valgete kinnastega, maskidega ja päikesevarjudega. Ameeriklased mölisesid suure häälega, venelased ropendasid ja eestlased vingusid. Panin klapid pähe ja jalutasin üksi edasi. Oluliselt parem hakkas kohe.

Niiluse ääres viskasid kaupmehed üle ja ma karjusin nende peale esimest ja viimast korda.
Toit oli saiane. Niilus räigelt räpane. Alabastri tehases oli tore. Seal pakuti mu eest tuhat kaamelit. Täitsa palju, mis?! Kuigi ma ikka arvasin, et olen asendamatu ja nii väärtuslik, et kohe ei tea :D

Tagasisõit oli pikk ja logisev, väsimus meeletu. Hotelli, Ehabile nägemist ja üks kallistus, pesema, pakkima, pool tundi und, üks doos Timberlake´i Senioritat ja lennujaama.

Lennujaamas: "What´s your friend´s name?"
"Ask her"
"Hey, Askher. Askher, how are you?"

Arva 3 korda, kas me mõlemad Kissaga ei naernud südamest selle peale. Umbkeelsus on kohati naljakas. Hästi palju rohkem asju juhtus. Nagu näiteks toapoisid, kes ehitasid meile puhastest rätikutest erinevaid loomi voodite peale, ahistav receptioni poiss, musklis massöör-turvamees, creepy mees, kes meie taksosse hüppas, norrakad, "puhastamine",hed kandi rand, kutt, kes meid koju viskas, kelle nime enam ei mäleta, aga ilmselt oli see mingi Mohammed või midagi, Kissa sünnipäeva päev ja mojitod. Kaunis reis kauni mälestuse ja kauni sõbraga. Mida sa surelik hing veel tahta oskad.

Egitpus: Day 5 (8.märts)

GIFTUN! paradiisisaar. Päriselt.

Naistepäev oli täna. Ja sissekanne tuleb ilmselt lünklik ja pigem reportaažilaadne.

Giftun: kõige naljakam hetk saarel oli see, kuidas pisikese meritähe peale turistihordid tormi jooksid ja pildistama kukkusid.Imeline loom on see turist ikka. Tõesti imeline, hullu veider oli..

Snorgeldamine oli ilgelt hea ja mõnus kui lõpuks õpid normaalselt hingama ja Punase mere vett omale sisse ei ahmi ja vastu koralle ujumise lõpetad. Ja nohh, ka siis kui õpid silikoonist kõrvatroppe õigesti kasutama. Õppisin. Toimisid, jube head olid. Elu on kaunis, vähemalt turistina. Elada siin vist päris paikselt ei viitsiks peamiselt erinevatele piirangutele, mis kehtivad just naiste kohta ja ka ilmselt pole see tegelik eluolu siin ka teab mis roosiline. Aga mis teha, hetkel ma lihtsalt armastan seda sinist vett, sooja õhku ja liiva. ja naeratusi ja sooje emotsioone.Sellise erakordselt kauni ilmaga on laht jahte täis kui seenekesi metsas peale vihma. Bukowski Hollywood lebab liival ja ootab, et ma seda sirvima hakkan. Kärbeste Jumal sai otsa.

Toredad snorgeldamisinstuktorid toovad järjest veest välja pisikesi krabikesi, kes on teokarbi oma koduks teinud. Nii naljakalt kõdistavad peo peal kui neid pihku võtta ja natukene surada.See ongi paradiis vist ja maailma parim naistepäev. Telefonil levi pole, tsivilisatsioon on lahetaga.Oehh, taevalik.

Kui lähmalt vaadata, siis Turistid kui liik on huvitav ja natukene käitumiselt kui täiesti keskmine hirmunud metsloom, kes ohu ilmsenes suured silmad teeb ja suvalisse suunda punuma pistab. Peamine tugi on neil GIID, kelle sabas sörgitakse ja kelle seelikusabast maha jääda ei julgeta. Mine tea, mis saab, äkki kohalikud hingavad nende poole või midagi näiteks.

Siin, selles rannas suudaks ma kirjutada oma elu parima stsenaariumi, kui mulle natukene rohkem aega antaks.See koht inspireerib nii sajaga, et see pole lihtsalt võimalik. Oma heade ja halbade pooltega.

jahil ootas meid lõuna ja hiljem keset merd suur korall, mille juures nägin kilpkonna ja delfiini ja palju väikesi Nemo kalakesi ja muid värvilisi loomi. Ja sukeldujaid, kellele ma lehvitasin, kui läbi maski alla vette vaatasin :D Lehvitasin vastu. Toredad need veealused seal.

Ma armastan Punast merd.

Egiptus: Day 2 ( 5.märts)

Eile kasvas õhtu kohalikega chillimiseks üle. Istusime absoluutselt fantastilises rannalounge´is liival, patjade peal, tegime vesipiipu, nalja, kuulasime mere häält ja muusikat. Mis seal salata, ka tantsisime naeratus huulil. Soe ja hea oli.Täna nägin ilusaid kalu ja astusin koralli pihta varba marraskile.

Peamiselt passisime terve päeva rannas Pina Coladade, muusika ja kärbeste jumalaga. Mis mind lõpuks ära väsitas oli see, et iga 3minuti tagant üritati mingit teenust või toodet meile maha ärida. Peokutsetest rääkimata. Kissa oli populaarne tüdruk ja minul on varjunimi Carolina, mida mulle õpetati kirjutama araabia tähtedega. Huvitav küll miks ma pold väga õhevil ja agar õppima seda ja rohkem tahtsin osata Helen kirjutada.

Endiselt jätkub see, et kui oled teiste vastu kena ja viisakas, mitte nina püsti, siis on oluliselt lõbusam ja sinuga suheldakse kui inimesega mitte turistiga. Mahmoud viis meid rahulikumasse randa ja hiljem näitas meile Hurghada erinevaid kohti ja rääkis kohalikuna tausta erinevate olukordade kohta. Mahmoud on siin giid oma ametilt. Oskas soovitada kohti ja nii.


Siin on päike kuidagi teine kui Eestis. Isegi peale rannas veedetud päeva ei kõrbenud ära. Päikesenappuse üle ei ole küll viriseda, küll aga on mingi jõhker väsimus peal. Jubedalt tahaks täna ka hulkuma minna, aga jaksu napib vist. Mõtlesime minna Village Roadile kauplema.Muidugi võiks minna fixitud hindadega poodi ja osta sealt asju, aga mis mõttega sa tuled Egiptusesse ja EI kauple? See ei lähe mitte.

Ainuke asi, mida igatsen siin on jogurtid ja korralik kohv. Nad söövad LIIGA palju saia ja joovad mingit kummalist lahjat lahustuvat kohvi, mis näeb välja nagu piimaga tee, kui sinna koort lisada. PS! meie rõdult näeb maanduvaid lennukeid. Ja tähed on säravamad kui eile.

Muuseas, nägin pääsukesi. Siia nad siis tulevadki. Naljakas oli. Kodune tunne oli. Tekkis tunne, nagu istuks oma vanemate juures köögirõdul ja vaataks suviseid pääsukesi kriisates tiirutamas viiekordsete paneelmajade vahel. Tuttavlik.
Pidin täna taas alla vanduma oma kõrvahädadele ja ei saanud windsurfi õppima minna. FAKKK! Kissa käis. Muidu on meiega eile saabunud kaasreisijad juba mõnusalt sammukese võrra nahavähile lähemal ja näevad välja nagu tüüpilised Euroopa turistid - värvuselt tomatid. Meie oleme mõnusalt pruunid.

LIIKLUS on siin täiesti jabur ja allutamatu. Pmst liikluseeskirjad eksisteerivad ja on vaid formaalsus tõdes ka Mahmoud. Kõik põhineb signaali tuututamise põhimõttel ja naljakas on see, et keegi ei saa kurjaks teineteise peale selles kaootilises likluses. Kui valetada, et sul on egiptlasest kutt, tõmatakse kohe tagasi. Ja egiptlased räägivad vene keelt paremini kui kohati inglise keelt, mis on kurb. Võibolla küll ainult mulle, aga noh, meele tegi nats hapuks küll see fakt. ja ma täiesti vihkan inimesi, kes vaatavad kohalikke nii nagu nad oleksid mingid hunnikud sitta.


Nii palju kui oleme uurinud, oleme teada saanud, et sakslased on kõige ülbemad ja ebaviisakamad turistid. No kurat sa siia ronid kui keskkond sulle nii vastumeelt on? Lähipäevil peaks ka El Daharis käima, mis on Hurghada see linnaosa kus asub kohalike enda turg ja kus nemad reaalselt oma elu elavad. Seal pidavat olema räpane ja must, aga sellin vist on see kohalik reaalsus.

Homme on Kissal sünnipäev. Laulan talle hommikul. Ja otsime head kohvi ja lähme sööme kuskil toredas kohas lõunat. Vot.

Egiptus: Day 1.

Istun rõdul ja joon "puhastamiseks" kaasa toodud viina. Hea on ja vaatan tähti.
Imelik on mõelda, et sa istud rõdul, ainult sall ümber ja sul pole külm. Kõik on kuidagi väga õige.
Esialgu pole ka Egiptuse kaupmehed tüütud või ebaviisakad. Tegelikkuses on nad täitsa toredad ja lahked (enamasti). Kõik oleneb sellest, kuidas SINA nendega suhtled. ka neile ei meeldi ülbikud ja arrogantsed idioodid. Seda ei muuda muidugi miski, et loomulikult tahavad nad kõik, et sa nende poest midagi ostaksid ja nendega teed jooksid. Nii kummaline, kui see ka pole, aga neil kõigil on teed kogu aeg :)

Lend Egipti kestis justkui igavesti. Aga samas, siin istudes, oma õhukese India salli sees ( and i mean only the scarf ), soe tuul kergelt kõdistamas paljaid varbaid ja jalasääri, oli see kõik piin seal õhus seda väärt.
Näe! Liigutangi oma paljaid, valgeid, päevitumata varbaid ja see tunne on hea. Itaalia tripist saadik pole mind selline müstiline rahulolu tunne vallanud.Jube hea on olla...kuidagi vaba. Tegelikult natukene tahaks nutta ka, aga ainult sellepärast, et meeletu vabanemise tunne on. See tunne, mida olen nii kaua igatsenud. Piiritu õnnetunne. Lapsik ja süütu. Ainult armumise tunne on selle olekuga vist võrreldav ja see kui sul on keegi, kelle kaissu õhtul pugeda ja tunda, et oled armastatud. Ja kui seda tunnet oled kunagi tunda saanud, siis vähemaga enam leppida ei suuda.

Kurb kogu asja juures on see, et ainult Kissa näeb ja tunneb hetkel seda, mida mina. Tahaksin, et kõik mu kallid sõbrad oleksid siinsamas, "puhastaks" organismi ja vaataks tähti ja naeraks masenduse üle ja soojas tuules oa päevitumata varbaid liigutada.

Mis kõige parem - aju on igast pasast puhas. Tühi. Murevaba. Ma suudan jälle mõelda. Uued ja värsked ideed jooksevad läbi pea. Seda voolu olen NII KAUA oodanud. Ja täna on alles 1. päev. Kui oleksin teadnud, et kõigest ainult sellest piisaks, et lendad Egiptusesse, siis oleks seda juba amu teinud. Homme on rand, päike, vesi, "Kärbeste Jumal", mu pikad, endiselt valged varbad kuumas liivas, hea muusika kõrvas ja Kissa minu paremal käel, pöidlad püsti jooksmas Punasesse merre nagu laps, kes esimest korda vett näeb.

See koht pole veatu ja sellepärast ta paelubki mind.Mõte rändab juba uute ärasõitude radadel ja sellel, et kõigest 6 päeva on veel jäänud.

Nii oli...

laupäeva hommikul ärgates ütles mu süda mulle - palun maga rohkem, sest taaskord üle VÄGA pika aja käis sealt pisike valusutsakas läbi ja süda puperdas nii hullu moodi, et mõtlesin, tohohh, mis siis nüüd.

eile oli üks parimaid õhtuid üldse viimasel ajal. kõik oli nii õige, inimesed, muusika, kohad kus käisime....kõik. ja isegi see, et kell 6 alles voodisse heita sain, ei muserdand mind, sest juba 12 olid luugid lahti ja kõik tundus kuidagi väga hea.

piim oli otsa saanud, seega kohvile kriips peale, aga hommikusöögiks jäi vaid purk oliive, mis leidsid oma otsa mängleva kerglusega. tundus täiesti mõistlik hommikusöök selle kõrval, et sul on veel juust ja poolik purk hapukurke külmikus ja täistera küpsised kapis.

mul on kuidagi kõik mõtted katki jäänud, mida ma tahaks siia kirjutada ja võibolla pole kaugel aeg, kui selle blogivärgiga lõpu teen. head mõtted on otsa saanud kuidagi.

AGA juba teisipäeva hommikul istun lennukisse ja lülitan ennast nädalaks maailmast välja.

Enesehinnang

ma vihkan enesehinnanguprobleeme andekate inimeste juures.
tõesti.
väga väga väga.

kurat, samas vist on kõigil need vist....enesehinnanguprobleemid. heaoluühiskond ja pseudoprobleemid - juhhei noh.

vastik.

öakk....

see tuli lihtsalt välja saada. korras.

Kohviubade ametlik hernehirmutis.

täna oli see päev, mis Jämeda sõnul on kasvanud üle teiseks naistepäevaks ja mille kohta T ja EM lõunat ostes uue nurga leidsid. mismõttes ma lähen ostan naisele lilled ja ütlen :"Head sõbrapäeva!" oot oot, kas me oleme siis ainult sõbrad või?:D

samal ajal spekuleerides teemal, mida naised neile vastu võiks öelda.

olen seda miljon korda öelnud, MA TEAN, aga siiski, mul on pagana toredad sõbrad. omaenda tõdemuseks avastasin, et 95% neist on nagu Lenor ja Tide ( v mis iganes pesupulber see oli ) 2in1 variandid - kolleegid ja sõbrad samaaegselt.

õhtu venis kuidagi pikemaks ja alles veerand 11 paiku õhtul laekusime lael (loe: A juures, 3m kõrgemal ). H ja J olid küpsetanud. H, kes muidu süüa absull ei tee. Pole midagi paha öelda - jube head toorjuustukoogid v miskit olid. Positiivse üllatusena voolasid ukse vahelt Jäme+1 ja Viljars - bändimehed :D.....superstaarihuumorit vahele ( see linnuke on ka nüüd kirjas - lame nali, check!") hea ja mõnus oli olla...vein surises veres ja kõhunahk pidi pea et otsad andma, kui äkki kogu linnaosas kadus elekter. PAHH! täielik pimedus.

Ettepanek:"Vahetame kõik omavahel riided ära.Igaüks otsib ruttu paarilise!" millest ei tulnud muud välja kui et Jäme väitis olevad H (mees) stringid peas. otsisime tikke ja voila! sume küünlavalgus.

õnneks v kahjuks tuli elekter tagasi ja kõik vajusid magama ära. Anneli magas ammu juba diivanil rullis oma 38 kraadise palavikuga, viimasele truu nagu vana hobune.

oli veel häid asju, aga näed, pole sõrmes jõudu ega kehas viitsimist, mis jaksaks selle kirja panna. tegelt pole ka sõnu vist selle jaoks. sõprade ja parima oleku jaoks üleüldse.


Kõige üllatavam oli see tänase päeva jooksul, et Family Guy kõik hooajad koos ostes polegi nii kallid, kui oleksin võinud arvata. mis ühest küljest on hea (jee, raha jääb alles ) ja teisest küljest veits hapu (inimesed ei oska hinnata kvaliteethuumorit)...mis tuletab meelde, et peaks Georg Carlini stand-up´e vaatama....ilmselt esimesena siis You are all Diseased .....interesting.



------tahaks filmi...igas võimalikus mõttes------

Tartu

tartu eelvoor tõmbas kuidagi tühjaks ära....
...superstaaride andekuse üle vaielda mõtet ei ole...sai melu ja eksperimenti, O ja M on toredad. nendega on lust tööd teha, aga kui hommikul kohe tapetakse sinus energia teha kõike toredat, siis tundus, et ma terve pühapäevase päeva lihtsalt püüdsin olla rõõmus ja tore. väga ei õnnestunud.

natukene õnnetuks tegi see pisuke fakt.

kirjutamisega on nigel.
peas on mõtteid rohkem kui üks, Tartus laupäeva hommikul isegi tuli tunne, et istuks kohvikusse maha ja kirjutaks selle ühe stsena valmis, aga näed, töö kutsus.

selles mõttes oli ülikoolilinn toitev ja tore, et sai puhata, sai rahu ja vaikust ning mõjus mõtetele puhastavalt. puudus see tallinna kiirustamine ja mõttetu sudu, pseudoprobleemid ja võltsväärtused. tahaks tagasi sinna ainult selleks, et oma skriptid valmis saada, aga sel juhul juba tubli nädal seal viibida.

kuna pühapäev oli selle kuu negatiivse emotsiooni absoluutne tipphetk, siis Savernas käik, vanavanemate juurde oli ainuõige lahendus. tuisune lõuna-eesti, soe saun ja külm õlu, mis sind ees ootavad, soe toit ja pehmed, värskeltkootud villased sokid ja kass, kes öösel ennast su padja kõrvale rulli keerab. hea uni, hommikul kohvilõhn ja taas - vanaema toit. mõnus. pmst tänane päev möödus bussis sõites tallinna poole.

aa...rahakott läks katki, bussis, tasudes pileti ees....mündid lendasid laiali mööda põrandat. punastasin naeratades ja küsisin bussijuhi käest, kas võib, jätan need siia maha?! ta muigas vastu ja arvas, et võib küll.

Esimese asjana tallinnas ostsin uue rahakoti. rohelise. toreda.
AGA ühte autotäit inimesi, täpsemini Ford Mondeo täit reede õhtul ühendab nüüd üks kuramuse karm sõit. me jäime kõik ellu ja üks meist jõudis ka 18.57 sadamateatri ukse taha :)


PS!Kirjutamisoskused hääbuvad.Halb. Midagi peab ette võtma.

Ole tugev, maks.

Mina olengi omaenda maksa parim sõber, vaenlane, liitlane, armuke ja isandorganism...
...taolise mõttega alustasin oma hommikukohvi lürpimist. peaks selle hommikuti söömise ikka ette võtma....natukene kahju hakkab oma maksast, et ta vaesekene ikka enamjaolt võitleb selle jamaga mida ma suu kaudu sisse jahmerdan.

mis puudutab seda kiiksu, mis mind taga on ajanud mõnda aega - et tahan ära ja nii.
Nooh, see endiselt on olemas, aga jätkuva langeva dendentsiga just selles osas, et töö on mõtted kuidagi uutele radadele viinud ja "põgenemise" kihk muutund leebemaks.

K ütles eile Nokus asju ja J küsis veel selle peale miskit, mis pani mind mõtlema. Suht isiklikku laadi küsimus ja tõttöelda, ma nagu ei osanudki adekvaatset vastust anda. mul on üleüldiselt ükskõik sellest inimeste vahelistest suhetest ja nende olemusest. suhe kui selline, mis kurat see on? pikale veninud armumine, millest on kuidagi kasvanud mingi harjumus ja ükskõiksus, mis pole enam ammu see, mida otsiti või mida suhteks peetakse? kui mingil hetkel on inimesel pehmelt öeldes poogen, mis toimub, siis järelikult on suhe kui selline surnud, maha maetud ja ka ära leinatud. vist.

inimsuhted ja rääkimine on ületähtsustatud, ütles J üksõhtu. ja kurat, nii ta ongi. seega, laters.

algusega 03:40

novott, nüüd on...tugev tervis my ass - vahid nina luristades järjest erinevaid sarjade seeriaid läbi, jood vahele coldrexi ma mõtled, "f..k, montaazhis on külm ju homme"

faktid, mis avastatud sai:
-naabrite tüli kostab ainsana korterisse, kui välja jätta Jooberg oma india popiga...aga see on nimme valitud muusika, niiet see on okei :)
-rongi kõmin kostab väga õrnalt, hoolimata pisukesest tõigast, et raudtee lähedal
-põrandad kriuksuvad kõvasti
-priit tõesti on väga vaikne poiss
-öised trollid kisavad kiledamalt
-üllatuslikult leidus minu kapiapteegis hädavajalikke medikamente nagu coldrex,400mg ibumax,silmatilgad, rögalahtisti, 3 plaastrit ja super attack....täitsa korralik tulemus inimese kohta, kes poole lause pealt uut mõtet alustab ja päeva jooksul vähemalt 4 korda vigastab.

---------------------

üle pika aasta sai nähtud ilmaimet K-d. ammust aega tead päälinna beib (kesklinna kulak), aga kokku ikka pole juhtund.
mis seal uut oli...2 kortsu rohkem, muu sama :)
need "toetavad" sõnad ja ennastsalgav pühendumus aitamaks maailma näljahädast, viletsusest ja pulstunud koledatest lammastest....ja otseloomulikult - endiselt sarmitu kuklaga :) hope u´ll reading this :D:D

päälinna kolimine pole hästi mõjunud....okei, kesklinna võlud võludeks, aga no näed siis, kinnasteta oled endiselt...nüüd tahaks küll, et need pulstund lambad villa oleksid loovutand.

--------------------

naksub.
väljas siis.
lumetu, aga naksub.
hea.
lögatu.
krõmpst.

kuidagi mõnusalt kerge oli hingata täna õues. see tunne, kuidas jäine õhk vaikselt kopsu voolab. seda tunneb detailselt...kuidagi järgemööda ja sujuvalt ning hiljem, kui kintsud täpitavad või käed külmast pakitsevad justkui nahk ei annaks järele ja tekib tunne, kuidas käed lõhki tahaks minna. saab kerida jalad kurgu alla, sooja teed juua ja vaikselt tunda, kuidas kintsud täpitavad ja vaikselt surinal hakkab soojaks minema....niiviisi vaikselt sabakondist kuni sõrmeotsteni.....jalad....noh, need on alati viimased mis soojaks lähevad.

ja muidugi....soojad ja pehmed lambasokid.
talve juures on häid asju ka.
näiteks õpid sooja hindama :)


PS!iroonia on inimkonnale õnnistuseks.

Rott.

Roti aasta on mu lemmikaasta, sest 84. aasta oli ka.

Vana läks kitse korjuse ja katkise autoga, uus tuli tellingutel tehes otsereportaaži tallinna erinevate linnaosade ilutulestikest, kaaslaseks M ja H ja H vaarikamaitseline lasteshampus (kui nime mäletaks, ütleks)....enne lastekat oli päris, suurte inimeste vein, mis tegi õhtul head ja hommikul halba pead.

ühtegi lubadust ei teinud, sest eelmisi ei mäleta ja ka seda mitte, mida täitsin ja mida mitte.