Volber!

KÕIK PEOLISED- TÄNA SUUR VOLBRIÖÖ PIDU ! ROKIME KOOS!!!

Täna, 30.04.07, toimub Tõnismäel suur suvealgus pidu "DISKO"! Kuulipildur Hans tutvustab oma uusi linte. Külalis DJ Sirp Siberist ja Volodja Koplist mängivad 40'ndate klubihitte. Kohal on rasketehnika ja tutvustatakse külmrelvi. Kiviviske koolitused oma ala proffidelt.


Kõikidele venelastele sissepääs tasuta ning tervitusjoogiks
Molotovi-kokteil. Esimesel tunnil kõik nokamütsiga sisenejad saavad tasuta kaika, mis on hoolikalt meisterdatud vene koolide tööõpetusklassides. Sihvkapaki ettenäitamisel ootab Teid kuum üllatus meie sponsorite poolt. Osavõtjate vahel loositakse välja tuusik loomavagunis
Siberisse! Ürituse peasponsorid: Statoil ja Viljandi Tikuvabrik.

Eriroana pakume Russian Barbeque'd kuniks rahvast jätkub.

NB! Võta kindlasti kaasa pass, kui sul see olemas on, sest juhul, kui võidad tuusiku, läheb kohe sõiduks.

P.S. Peomeeleolu loovad kollastes vestides ülikuumad ja seksikad GO-GO tantsupoisid suurte nuiadega! Rinnad võtab paljaks venelaste esidiiva Edgar Savisaar .

---kes ütles, et eestlased nalja ei mõista---

Maailmalõpueelne filmitunne.

Kesklinnas elamisest hakkad rõõmu tundma sel hetkel, kui Tallinna venelased ogaraks lähevad. Ikka on lahe kui on tunne, justkui elaks maailmalõpu eelses filmis. Käisime Sämiga Radissoni katusel siidrit joomas ja vaadet nautimas. Täna õhtul siis ogaraid inimesi. Vean kihla, et 75% vandaalidest ei oma absoluutselt mingit ettekujutust sellest, miks nad tegelikult seal Pärnu mnt-l poodide aknaid segi peksavad ja vandaalitsevad.

Võtame nüüd asja loogiliselt läbi – kas tüübid pmst võitlevad selle eest, et nende ( kes kunagi okupeerisid eesti ) sõjas langenud meeste monument viiakse surnuaeda, kus on surnute koht ja võitlevad ühtlasi Eesti Vabariigi seaduste ja põhimõtete vastu. Nad sõdivad nende hüvede vastu, mida nad reaalselt siin naudivad, mõistmata seda, mida nad teevad. See pisuke fakt ajab mind konkreetselt kogu selle pronkssõduri kammajaa juures vihale. Siiani suutsin olla tolerantne ning säilitada mingi puutumatuse selle asja suhtes, kui aga kogu probleem on puhutud absurdsete mõõtmeteni, siis palun andke andeks, kui ma tahan keskööl normaalselt koju jõuda ja mitte surra kuskil kesklinna tänaval. Mind ärritab see ignorantsus, mille toob endaga kaasa massipsühhoos. Ajame inimesed vihale, kütame üles, ajame tänavale ja hakkame laamendama – milleks?! Istu parem kodus ja naudi seda vähest rahu, mis sull päevas antud on – for a love of god!!!

Mis mind lõplikult vihale ajas oli fakt, kui Säm helistas ja rääkis, mis toimus vanalinnas ja kuidas venelane teda peaaegu näkku sülitades tema enda koduukse eest “kuradi eestlaseks” sõimas. Halloo!!!! Mees, sa elad Eestis!

Ma ei viitsi enam kiruda.....lihtsalt sõna otseses mõttes ajab sita nii keema, et see ei saa võimalik olla. Piinlik on tunnistada, et inimesed on imbetsillid.

Ja siin tuleb ka kesklinnas elamise rõõm mängu – non stop aknas mööda vuhisevad politseautod ja tuletõrje ja kuna üle tee asub haigla, siis tänu kiirabi sireenidele vist und ei tasu loota. Võtke mõistus pähe. Isegi Shirinovski tunnistas kaudselt, ettoimuv on absurd ja ülepingutatud keiss.

Legendaarsed kutid meie keskel!

tore oli avastada, et iga päev võib tegelikult tekkida lauseid, mis on väärt tsiteerimist. kutid kõrval klaasboksis rääkisid nii:

Sa ei hakka ju lugema Guinessi rekorditeraamatut algusest sellepärast, et lõpus teada saada kes võidab. Enne ei juhtu midagi, kui kutid midagi naha vahele tõmbavad. Enne ei juhtu kunagi midagi enne seda.

sellel superstaari asjal on omad head ja vead ja kevadel on oma head ja vead. SS kohta seda, et saad lahedates kohtades käia ja toredate ja vähem toredate inimestega suhelda. eks sinna mittetoredate juurde käivad turvamehed, kellele on antud uks ja natukene võimu selle ukse üle.

väsimus on jõhker peale tulnud. müstiliselt jõhker, siiani imestan igal hommikul, et kuidas nii, et keha lihtsalt tõrgub mingist hetkest alates ja keeldub viisakalt sinuga koostööst. see, et sa hommikul voodist välja saaksid on meeletu pingutus ja eneseületamine, mis aga ajab nii närvi. mismõttes ma tõusen üles ja keha ei tee muga koostööd? kui raadiomajast tulime võttelt nägin trepil suitsetavat rulkovit, kellele pidin muidugi kõnkama, et nohh, need sigaretid su ükskord tapavad. mille peale tüüp ütleb, et peaaegu juba tegid. olin 4 päeva haiglas tilgutite all. mis meie üürikese, suitsuse jutuajamise käigus selgus oli see, et ta oligi ennast üle töötanud ja ainevahetus kehas oli sassis ja jõhker vitamiinipuudus, niiet tüüp ei saand enam normaalselt voodistki välja. ja nii ta oli 4 päeva haigalas ja lasi omale vitamiine sisse süstida. nüüd tõotas minna maale puhkama ja stsenaariumit kirjutada. mind manitses mitte nii palju töötama ja tõdes, et ta tutvusringkonnas on liiga palju ületöötand noori inimesi. peale seda vestlust kõndisin telemajja mõttesse vajununa ning tahtsin veel rohkem puhkus kui senimaani.

ruudus pakkisin ennast grete laua taha lahti ja klõbistama ja päästma päeva, et ikka saaks võtte teha. mille vahepeale käis üks suure filmiöö paanika, mis siiski leidis oma õnneliku lõpu. ka kinokommentaar sai õnneks tehtud ja pool 11 õhtul sai isegi inimesed leitud, kes olid nõus rääkima - üks karateka ja üks anti turtles ;)

ruudus oli palju inimesi. võrno ja võttegrupp valmistusid minema padariga autost naisi nillima. mulle tegi see nalja ja keeldusin viisakalt igaks-juhuks-nillitavaks olemise rollist. vahepeal treffasin ka herr malmi, kes tuli ja kallistas ja lõõpis...noh,lõõpis nagu ikka. veendusin, et tema kuulub ka endiselt elavate kirja, vahepeal tekkis kartus, et mine tea, mis teisest saanud on.

vahepeal võttele....siis jälle tagasi....jälle võttele....nagu meie elu siin ikka. järjekordne telefonikõne teemal - millal-jõuad-koju ja järjekordne vihastumine samal teemal. mitte minu poolt :)

pausi ajal päästis mu suhkrupuuduse surmas erik kõrvaltkuubikust, kes loovutas mulle oma vahvlikommi, sest ta ise ( minu õnneks ) ei tahtnud seda. ma olin õnnelik.

Režiimile ja tagasi ellu.

nii...alustame algusest - ma lubasin, et pean 2 nädalat ranget dieeti. Täna oli käsil 7. päev, oleks jäänud veel 6 päeva, AGA ma loobusin oma reziimist. Režiim ( nimi muudetud ) kätkes endast 1 tass kohvi päevas, kui sedagi, 3 korda päevas normaalset toitumist ( teatud toitusid, mida pidi ise valmistama ), vähemalt 2 liitrit vett päevas, mõnel juhul terve sidrun naha vahele keerata ja suht palju liha. paljud rääkisid sellest kui surmast - et pidevalt on kõht tühi jne. ma siiralt ei saa aru, millest nad rääkisid, sest seda ei saaks väita,e t sa nälgid, ainuke raske asi oli see, et pead hoidma ennast füüsiliselt ja mõistusega eemale näksimisest. kui sellest psühholoogiliselt üle oled, ei juhtu midagi. millest ma puudust siiski tundsin, oli hommikusöök, sest tavaliselt oli hommikusöögiks tass kohvi ja heal juhul rõstsaia viil, kuid kui sul enivei aega ei jätku kauemaks, et kui rabistades riidesse panna, hambad pesta ja samal ajal takso võtta, kuna magasid sisse, siis polnud seegi teab mis kaotus.

nädalast saadud positiivsed omadused:
tekkis harjumus juua palju vett
joon vähem kohvi, ühtlasi tunnen ka väiksemat vajadust kofeiini järele
sidrun kui selline hakkas maitsema - C vitamiini allikas :)
tahaks rohkem tervislikke asju süüa, ei kisu friikartulid ja siuke rämps niivõrd
kala hakkas maitsema
nahk muutus paremaks, enesetunne kergemaks

negatiivsed omadused:
pole aega, et korralikult hommikul terve päeva pagas kaasa pakkida ja valmis keeta või aurutada
reeglina suvalisest külapoest mintai nimelist kala ei leia
sõpradega naljalt välja sööma ei saa minna, kuna ainult teatud asju võid süüa.

põhjused, miks olen selgrootu ja loobusin:
sain teada oma töögraafiku, mis juba ilma reziimita tähendaks meeletut kurnatust ja väikest võimalust, et jõuad normaalselt toituda päeva jooksul VÕI üleüldse toituda. vaagisin pikalt täna suure filmiöö montaazis, kas jätta pooleli või mitte. iseenesest see pold mulle mingi meeletu pingutus ( va tass kohvi päevas ) aga kui nüüd mõelda oma tervisele ja närvidele, siis võtsin vastu otsuse pigem ellu jääda, kui sellest reziimist kinni pidada. oleks võttepäevi vähem ja lühemad ning vähem pingelisemad, siis poleks isegi küsimust olnud. ja nüüd ma saan taas piima juua, juhuuu! :)

niiet kutsuge ming selgrootuks ahviks, kui tahate, aga nii juhtus vott.

tulin emale külla ja esimese asjana ostsin poest apelsiniglasuuriga plombiiri, panin shuffle´i mängima, päikseprillid ette ja jalutasin kodu poole, unustades peaaegu selle, kuidas ma veel 45minutit enne seda tallinna kesklinnas siiralt vihkasin tänast päeva.

hommik algas sissemagamise ja tormijooksuga 1. monti. siis selgus, et teinemaa, vana raisk, pole endiselt toru võtnud ja need 4 filmi, mis tema käes olid, olid endiselt tema käes. selgus ka teine asi, et norkroos ei old kullari doci ära toonud, seega sellega jama, samaaegselt montaaziga üritasime leida inimesi,kes oleks nõus samal päeval veel tulema kinokommentaari jaoks intekat andma. leidsime need, leppisime ajad kokku ja sealt läks kõik lahti. mõlemal intervjueeritaval oli kiire, esimene saabus kell 12.30 ja pidi hiljemalt üheks jeed tõmbama. kui siis kell 12 läksin otsima kaamerat terevisiooni toast, leidsin statiivi ja valgusaparatuuri, aga ei mingit kaamerat, tegin paar kõnet, mille käigus selgus, et tõesti,s eda ei olegi olemas, teisena üritasin paanilise kiirusega leida kassetti, mille peale lindistada....natukene tuhnimist kuubikus ja kell oli 12.15 ja mingi kassetka oli leitud,liikusin oma killavooriga, mis ei kaalu ÜLDSE vähe ( statiiv, 2 punapead, koos kahe statiivi ja vihmavarjude ja värkidega, pikendusjuhtmed) 2. stuudio poole, samal ajal üritades helsitada sämile, et kaamerat pole, säm tegi kõne ja teatas, et kulgurist saaks käbe laenata kaamerat. õnneks.

vedasin oma killavoori tehnikaruumi, kust sain stuudiovõtme, mis OLI VALE!!! läksin ja väitsin,e t vale võti, andke õige, pistsid nad mulle pihku järjekordse vale võtme. üritasin neid veenda, et see ei ole õige, aga h'ärrad habemikud raiusid nagu rauda mulle, et eieie, see on õige võti...no kuulge, terve hooaja olen ma seda stuudiot lukust lahti keeranud, ma ju tean, milline see võti on. selleks hetkeks olin ma juba jõudnud vihastada ja karjumise asemel haarasin võtme ja jooksin alla, siis tuli välja, et uks oli lahti. hea küll.....killavoor stuudiosse, kell on 12.26, tuleb härra jutukas operaator, eks pärib igasugu asju, mina, kirudes BECi, üritasn asju üles panna, sie samal ajal mõeldes,e t kuukulgurist peab kaamera tooma. vabandasin härra opeka ees, et jooksen ära korra ja jooksin jakobsoni, sealt sain kaamera, mikrit ka ju ei ole. hea küll saime poomi sealt. tagasijõudes nägin, et minu suureks õnneks oli herr ope pannud puhtast südamest valguse püsti ja tänasin teda. ja ta läks peale seda ära. õnneks.

nii....kinnitame kaamera statiivi külge...VÕI siis mitte!!!! statiivitald oli otseloomulikult kinnitatud kaamera külge, mida meil polnud. lõpuks oli kogu kompott rohkem kui veider, higine operaator, kes üritab statiivile toetada temale tundmatut kaamerat, mille küljes poom ja kõrvaklapid ja akulaadija ja üritab normaalse pildi saavutada. kell oli juba palju, seetõttu intekas megalühike. kui intekas tehtud sai, istusime sämiga maha ja mõtlesime, et sohh, see oli küll nüüd selle hooaja kinokommentaari ladvik.

edasi läks umbes samas tempos, ma vihkasin seda päeva, tahtsin sealt urkast nimega telemaja välja pääseda ja mitteühestki tudengifilmist enam iialgi midagi kuulda.
ja kui lõpuks mu läpakas kulguri kaamerat ei tunnsitanud, ei saanud ma ka materjali montimiseks sisse tõmmata...PALJU ÕNNE!!!! ja siis ma mõtlesingi järgmise nädala peale ja selle peale, et homme on päike ja pühapäevahommik ( tõenäoliselt üks väheseid vabu kuni jaanipäevani) otsustasin,e t lähen vaita ära, lülitan telefoni välja ja vaatan mis saab. pühapäeva õhtul superstaarile, enne seda ei liiguta muffigi. ja siis tuli meelde järgmise nädala võttegraafik, sealt edasi kaalutlus ja siis jõudsin selleni, millest rääkisin selle tänase sissekande-romaani alguses.

ja siin killuke päevast - tsiteerin:"Ma olen 4 aastasest peale mänginud tšellot, sellepärast muusika ja pilt on...hea. Kombineerin pilt ja muusika. Sellepärast film, liikuv pilt on see meedia, millega tahan tööd teha."
Säm, sulle midagi ;)

Pangehuumori elav legend.

et siis ma suutsin taas.

eile peale tunniajast minu lakke viskamist siidripurk käes, mille käigus vöö liikus omal kohalt, pluus tahtis seljast ära kerida, sama lugu pükstega, läksin sämi poole, haarates kaasa sümboolse siidri. tuba oli rahvast täis, sai vanu sõpru nähtud ja meremeestki. muidugi pidin plõksima, et nohh rassu, miks juuksed maha ajasid? sa olid meil ju ikka tõsine pleikar pikematega...ei tahagi et tsikid taga ajavad? nooh, pole vajadust, sain vastuseks, Tohohh, rassu, sa oled omale proua saanud. muidugi epale seda möirgas terve tuba naerda ja siis hiljem selgitati, et see tsikk, kes must 2 meetrit eemal istus oligi rassu proua. et siis elagu kõik panged ja pangetarid!

hiljem kutsuti külla, ma mõtlesin, et ei, selle nalja eale mitte, mille peale rassu ( chill ) proua ütles, et see on okei, et võin sellegipoolest tulla :D

confession: ma tunnistan,e t töötan liiga palju
magan liiga vähe
joon liigselt kohvi
vahel tarbin koos sämiga siidrit õhtul töö kõrvale ( see on okei, eks?)
teen pange kukkuvaid nalju
EI OSKA ÖELDA EI!!!!

fakk ja kaos, õpetage seda kunsti mulle. vahel tuleb kasuks.

täna selguvad siis esimesed 2 stuudiovoorust edasipääsenut superstaaris. mul on täitsa nagu omad lemmikud olemas juba.

ja nüd vabandan kõigi ees, et nad üldse lugesid mu blogi. sõnastus on kurgus kinni, okastraadi taga ja ajutöö nullilähedane ja tuim. aga ma nüüd tellin uue kohvi ja ütlen, et sellised ajuimbi hetked tuleb ikka ka salvestada.

hahh...sass on lahe. tuli revalist läbi, ajasime 3 sõna juttu ja ta tõi mulle apelsinimahla :D apelsinid on head teatud hetkedel.