Ja ma leidsin tore loo täna juhulikult.
http://www.youtube.com/watch?v=EyC7jkx8k6o
PÄEV 6.
Ärkan. Peale umbes igaviku ( tegelikult umbes poolteist tundi ) tirisenud
Nokia piuksuva äratuse peale.
Laisalt minekut.
Hommik.
Kohv.
Kleit.
Meik.
Kontsad kotti.
Ma olen nüüd targem. Jajaa. Kõvasti targem. Nüüd panen oma valged Lacoste´i käimad jalga, kui tööle lähen. Nagu kõik ülejäänud kontoritöötajad, ärimehed, saiamüüjad, kioskipidajad ja muidu inimesed.
Olen aru saanud, et tänaval kontsades käivad ainult inimesed, kellel pole kuhugi kiire või kellel on vääääääga palju vaba raha ja aega. Ja siis nad loivavad mööda Londoni tänavaid ja annavad on krudisevat ära kohtadesse nagu Selfridges ja muud kallid kaubamajad, kus saab konsumeerida, konsumeerida ja konsumeerida nii kaua kuni on aeg haarata skinny latte ( mitte tavaline, sest tavaline on tehtud piimaga, mis sisaldab rasva ja rasv teeb edukad ja ilusad paksuks ja tavapäraseks)ja Caesari salat. Tavalised inimesed, kes tool käivad kõnnivad enamasti tossudega.
Alguses oli küll veidi kummaline, et jalutab vastu tsikk kontorikleidis ja adi tossudes. Selline what the ff.....?! tunne oli. Aga siis hakkas pusle kokku jooksma.
Täna olen tubli ja jõuan tööle ilma suurema jooksuta.
Nüüd kuulan tänaval ja metros ainult oma muusikat, sest see annab elule teise dimensiooni. Vaata proovi ka nii teha, et sulged välishelid ja kuulad ainult oma mussi.Maailm saab KOHE teise värvi. Inimesed tunduvad teistsugused ja liiguvad kummaliselt, sest sa ei kuule nende liikumise heli. Eriti metroos. Seal on jube tore jälgida.
Istusin tükk aega ja jälle mõtlesin, et siin on NIII palju inimesi. Mida need inimesed teevad, ahh?! Päriselt! Nad kõik ju teevad midagi ja lähevad kuhugi. Räägivad kellegagi, saavad kokku, joovad kohvi või lähevad tööle. VÕI üritavad avada omale pangakontot linnas, kus kõik vähegi asjaajamine võtab aega umbes 29 valgusaastat või midagi selletaolist.
Selfridges.
Ostan ajaleheputkast omale väikese tabaluku, et saaks ajutisi metallkappe kasutada, kuhu oma asjad panna.
Panen kingad jalga.
Täna punased, sest täna on mul kleit seljas.
Palju uusi inimesi on. Vaatan kella. 8 tundi veel.Puhhhh! Mis seals ikka.
Täna on aeglane päev. Kliente liigub vähe, aga karjati. Taas tähelepanek.
Neil on 2 liikumis- ja ilmumisvormi:
1 - nad liiguvad ükshaaval, aeglaselt, reeglina on neid osakonna peale 3.
2 - nad saabuvd 3ste gruppidena hõivates kogu osakonna ja siis nõudes teenindust, kõik samal ajal. KÕIK!
Äärmused. Märksõna. Kirjutame sinisesse märkmikusse salaja üles.
Esimese tunni jooksul müün ühele asiaadile 2 paari saapaid. Ühed Alexander McQueeni omad ja teised Chloe omad. Kokku saan selle eest 1200 naela.
Mõnus.
Päev on pikk ja nõme ja midagi ei osteta. Ja aeglane. Tatt. Jah. Just tatt. Pikk, lägne ja pigem ebameeldiv. Tatt.
Lõunal saan Kätuga kokku ja räägin Eesti keeles.
Lähen tagasi. Luke testib eestikeelset väljendit "ära aja sitta!"
See on nii naljakas, et ma purskan tahtmatult disainerosakonna kassas naerma. Äärmiselt ebaviisakas. Assistant manager viskab pilgu. Kuna aga seisan tema ülemuse kõrval, kes samamoodi naerab, ei saa ta mulle midagi teha.
Lihtne!
Saan teada, et meil esimesel korrusel töötab üks eesti tüdruk.
Luke:"Tuuuutsi!!! Come and meet your fellow compadre!"
Kohtun eestlasega. Täitsa tore. Üllatuslikult isegi.
Ja siis tuleb TEMA mu juurde. Nimetagem see olend tinglikult TEMAKS. Sest inimene ta pole. Ta ongi olend. Nagu Voldemort, kelle nime kunagi välja ei öelda. Ma arvan, et TEMAl ei olegi nime. Ta võib olla näiteks...hmm.....Talumatu Emotsionaalselt Mittestabiilne Ahv.TEMA.Nagu KITT, aga KITT oli waaaaay ägedam. Ta tuleb sisse ja hoib ühes käes kahte paari Gina kingi, mis on maailma kõige säravamad ja kuldsemad ja silmadele valus vaadata ja otseloomulikult maksavad väikese noorpere kuu eelarve.Ja palub suurust 2 ja pool või 3. Kalkuleerin kiiresti. Eestikeeli tahtis ta siis kingi number 35 ja pool või 36. Lähen lattu.
" I´m sorry, all we have is no 3. And this is the last pair left. The one on display. But we have silver version of it."
"NO! I need golden ones. I have looked for them for ages!"
TEMAl on ka sidekick - araabia mees. Ilmselgelt suss.
Annan talle kinga. Ta kiljatab.
"LOOK!!!This one is much bigger! What´s wrong with the shoes?!"
Ooota, misasja...mismõttes?!
Seletan talle, et kingad on identsed ja tavaliselt on nii, et inimestel kipub üks jäse olema suurem kui teine. Kas siis käsi või jalg või isegi silmad on erinevad...ja kõrvad.
"NO! I know my feet. They are perfect and EXACTLY the same size!"
Püha perse!!!
Jaurab veel teemal, et kas Gina poest ei saa neid kingi. Ja miks ma sinna ei helista.
Pakun võimaluse, et saan vaadata meie andmebaasist, kas meie firmas kuskil teises poes on soovitud kingi, siis saan siia tellida. Meil ei ole. Mille peale ta keerab täiesti hüsteerikuks kätte ära ja tahab, et me ikk sinns Gina poodi helistaksime. Mu kolleeg aitab talle seletada, et me ei osuta sellist teenust.
"You just don´t want to!!!!"
Kuule, mine-sa-ka-tead-kuhu!!!! Ta jaurab kaua ja järjepidevalt ja elab läbi vist kas miniinsuldi või vähemalt närvivapustuse. Selles olen üsna kindel. Ja ta vist....jah.....ta nutab! TEMA istub ja jagab korraldusi mehele, kes peab talle need kingad "NO MTTER WHAT!!!" kuskilt maailma nurgast välja ajama. Kasvõi vabrikust tellima. Teda ei huvita.
Sulnilt unustan nad. Ilmselgelt läheb neil vähemalt tund mõtlemaks, mida teha. Hiljem selgus, et läkski! Hah! Teenindan kliente, kes on inimesed ja savad päris maailmast aru. Umbes tund hiljem küsib üks teine sales assistant mu käest:
"Are these freaks your customers?!"
"The pink tiny one?"
"Mhmhh...."
"Yep, mine. They ´re stIll here???? What do they want?"
"To see the manager"
JOHHAIDIIII!!
Küsin, kas saan aidata.
"We want discount. Look, they look so different."
Ma isegi ei vaevu. Ütlen neile, et kuna kingad pole kahjustatud, ega erine teineteisest karvavõrdki, siis vaevalt nad allahindlust saavad.
"You didn´t even ask! Why are you doing this to us?"
Ei viitsi. Lähen tuimalt Luke´i juurde, teades täpselt, mida ta neile ütleb.
Luke:"I can´t see the difference. No....the colour is the same....No, the stones sparkle the same way. No, you cannot have a discount, shoes are perfectly fine! You don t have to buy them. Nobody is forcing you!"
Jätame nad üksi. Las siis otsustavad ja peavad aru. Sidekickist on kahju. Kuidas ta siukse naise otsa sattus. Masendav.
Miski aeg hiljem mässan Burberry saapakarpidega ja Luke astub stockroomi.
"This is official announcment! You are ordered NOT to sell these shoes to this loonatic! Really. Does it sound illogical?"
"Nope!" Vaikselt ja jõetult nõustun. Ühman.
"Good! I´m going home!"
Lähebi.
Ma siiani ei tea, kas ta ostis need kingad. Nende nimi oli igatahes Gina Ice 35mm Gold. Mulle süübib see pikaks ajaks ajukäärude vahele. Paraku.
Pildi panen ka juurde.
Gina Ice 35mm GOLD
Kohutav!!!!
Ma lõpuni ei tea, mis sai.
Ei huvita.
Nii õudne, kui mõnel inimesel on nii palju raha,et ta ei oska sellega midagi muud teha, kui korraldada maailmavalulik murre inimkonda ja üritada normaalsetele inimestele selgeks teha, et kui ta nüüd sureb, siis on see meie süü, sest ta ei saa oma kingi. Ma mõtlesin, et huvitav, kuidas inimesed sellisteks muutuvad. Auga noh. Kuidas see protsess õieti nagu siis välja näeb, ah?!
Edasi oli vaikne.
Oma viimase 30min jooksul tööl müüsin ühele tsikile 600 naela maksvad Louboutini imeilusad kingad ja ühele naisele 450 naela maksvad Burberry madalad saapad. Mis siin salata, kah stiilsed.
Sain päeval ka ühelt paarilt kommentaari " You are really good sales assistant! Like really, you helped us. Thank you."
Ma lihtsalt tänasin ja läksin laoruumi tagasi. Korraks oli tore kah. Äkki see ikkagi on oluline, kuidas ja mis energiat sa teistesse inimestesse süstid, ah?! Võiks ju olla.
Olen väsinud.
Lähen koju.
Tee pealt Tescost ostan piparmündi teed, 3 banaani ja 4paki õlut. Tuli tunne, et võiks natukene külma õlut juua. Kuna oma kerest on kahju, siis kodus keedan omale pruuni riisi ja teen ahjus forelli.
Ja joon klaasi külma õlut.
Jalad jälle tuksuvad ja mõtlen, et homme jälle.
Ja nii on.
Homme olen vähem tööl ja jõuan inimese asju teha ka.
Ja olen aru saanud, et inimestele on võimalik läheneda nii, et sa tegelt ka aitad neid. Nii veider kui see ka ei tundu. Sa lihtsalt pead aru saama sellest, mis mõtte või eesmärgiga see rikas inimene su poodi jalutas. Nad ei ole pahad, nad on lihtsalt materiaalsuse poolt kuidagi muundatud. Mitte kõik, aga enamik küll.
Kirjutan nüüd oma eesti panga koordinaadid üles ja loodan, et nad saavad mu esimese palga maksta eesti kontole, sest vastasel juhul saan palka alles novembri lõpus. Sest mul pole veel kohalikku pangakaarti. Näis, mis homme saab.
Kuulmiseni,
Muhv.
