Sakre blö!

Eilne päev algas nii kaunilt, aga lõppes nii nilbelt. Emotsioonid võivad ikka nii äärmusest äärmusesse liikuda....jube, nagu rasedal naisel.
Öösel küll und ei olnud, aga see-eest õnnestus vihmast pääseda, marsa peale õigeks ajaks jõuda, liisi pool käia, katiga Angelis kohvi teha ja isegi töönatukest....

...kõik see edukas päev leidis oma pöördepunkti umbes poole 6 paiku õhtul, kui Starmanist helistati tagasi ja öeldi, et selleks,et ma saaksin netiühenduse lepingu sõlmida, peab korteri omanik ( kes elab belgias nüüd ) faksima volituse, et ma võin tema korterisse neti võtta, koos oma isikut tõendava dokumendi koopiaga...täiesti masendav. Tulin siis telemajast ära. Läksin Stocki, et lõpuks osta süüa, sest kodus külmikus on vaid riknenud toit. A viskas mind poodlemishoone juurde ära, sisse minnes sülitas tagaselja mingi parmatt mulle mõnusa läraka rohekaskollast tatti valgetele saabastele....otse saapaninale. Ja siis irvitas mulle oma hambutu naeratusega näkku. Ma olin lihtsalt nii vihane ja väsinud, et ma saatsin ta ilma pikemalt mõtlemata sinnasamusesse ja ütlesin, et vaadaku ette enne kui endast midagi väljutab. Suutsin röga kuidagi väga vastumeelselt mitme salvräti abiga eemaldada.igatahes käisin ja poodelsin ära, kuna kompse oli niigi rohkem, kui kaamelile kohane, siis koorem oli raske. Loomulikult hakkas turvavärav üürgama ja turvamees palus mu meeldivalt kõrvale ruumi, kus pidin ette näitama tšeki ja ostetud kauba. Kui see oli tehtud, tuli välja, et mingi teenindaja liikus turvavärvast lihtsalt ostukorviga liiga lähedalt mööda ja seetõttu hakkas kogu krempel üürgama. Turvamees oli vähemalt viisakas ja vabandas.

Noh, leekisin oma killavooriga edasi kodu poole. Rohelise tule alt Olümpia juures pidi mingi m**n mu peaaegu alla ajama oma hõbedase mersuga. Värdjas! Jõudsin siiski elusana lõpuks koju, isegi uks avanes ilusti, ilma probleemideta, AGA esimene emotsioon, mis mulle ninna hakkas oli käärima läinud hõõgveini imal lehk. Terve korter oli seda täis. Esimene mõte – korteri üldõhutus, sest süda läks kohe pahaks sellest mahusast haisust. See selleks. Kuna meil on kõik esiku pirnid läbi, siis esik oli kottpime.

Liikusin huupi, mäletades umbes seda, kus mingi asi oli, siis aga kukkusin kõhuli, sest esikus vedeles pesukauss ja saapaid. Suutsin komberdada kuidagi köögini, et tuli põlema panna. Pilt, mis avanes pani mind lihtsalt viiksuma. Ma olin kukkunud oma hapukurgipurgi puruks esiku põrandale, kus lisaks äsja tekkinud soolveele oli ka hunnik saapaid, eelpool nimetatud pesukauss, sall, 2 prügikotti ja praht, siis ma ei suutnud uskuda oma ebaõnne. Eilsest aga haises köögis lugematu hulk hõõgveiniseid kruuse, potitäis joomata hõõgveini...maas vedeles korke, puru, kilekotte ja taas 2 poolikut prügikotti, laud oli kaetud kuivanud hõõgveinilaikudega, samuti pesumasina pealne....
LÄBU! Ja ühtegi puhast taldrikut ei olnud. Ma vihastasin ennast täiesti püha siniseks. Kuidas on võimalik, et selline läbu on?! Istusin kurvalt maha...jõuetu nutt kippus kurku. Võtsin ennast kokku, koristasin kurgipurgi, pühkisin põranda, korjasin prügi kokku, mida tuli 4 kotti, viisin selle vihaga naabermaja prügikasti, pesin kõik nõud ära, vihaga lõhkusin kogemata 1 taldriku meie väheste taldrikute kollektsioonist, küürisin laua puhtaks. TEATE KUI RASKE ON KUIVANUD VEINI VALGE LAUA KÜLJEST LAHTI SAADA?????

Mõtlesin, et nüüd on kõik, kui olin tubli 45min rapsinud. Siis avasin külmiku ja mulle meenus, et selle sisu on 75% osalusega riknema läinud. Tekitasin vastumeelselt veel ühe prügikoti, et see pahn sinna loopida. Lõpuks sain oma toidumammona lahti pakkida, lõikasin juustu, valasin oliivid välja, tegin makrapaku lahti ja suure kruusi teed. Panin isegi musta pesu trummlisse keerlema. Olin valmis vaikseks õhtuks Friends´ide seltsis. AGA EI!!!!

Oma tuppa tulles avastasin, et mu voodiesine on mingit puru täis, mida leidus ka voodis rohkelt. Lisaks sellele istusin shokolaadipurule peale. See pani nagu VÄGA valjuhäälselt vanduma. PERSE KÜLL!!!!! Kas siis ei saa kuidagi nii elada, et majas kord oleks?! Kes mu voodis shokolaadi sõi?????

Mingil hetkel suutsin siiski kõik korda saada ja küünlavalgel dushi all käia, sest jahh, ka vannitoas on meil pirnid läbi. Aga kuna jõuan nii hilja koju, et poed kõik suletud, siis pole jõudnud uusi pirne muretseda. Ja wifi jurab ka. Nohh....veega mängimine möödus kenasti ja nüüd ma mõtlesin, et krt, on vaja puhata ja kõik.

Puhtust on ka vaja. Ma ei ole mingi korrafriik, aga ma ei seedi seda, kui voodis on puru ja et põrandal ei ole isegi mingit rada, kust edasi liikuda ja et kõik nõud on mustad ja selleks pead orjama freaking tund aega, et süüa saada. Huhhh......hala ja ving on nüüd välja valatud. Igatahes tundub mulle, et pean K-ga nõu pidama, et midagi tuleb ette võtta, mingi kord võiks valitseda siiski.

Ja täna nui pooleks peole....siukse ebaõnne puhul ei ole lihtsalt muud varianti. Korraks teatriaasta peole ja sealt edasi vägijoogile.

------------------------------------
mul on ühtlasi ka kõige suuremad pupillid EVER! jube kift...käisin silma laseroperatsiooni konsultatsioonis, olin nagu väike laps õhinas, ilgelt ägeidaid asju tehti...torgiti ja valgustati silma jne jne. kõige veidram oli see, kui silm tumestati ja siis mingi pulgaga seda torkima hakati. sa nägid, et sind torgitakse, aga ei tundnud mitte midagi...hullu veider.

silmaarsti juures veedetud 2 tundi päädis sellega, et öeldi, et mu silmad on väga bro selle protseduuri tarbeks....paneme aga aja kinni ja saagem nägijaks!

1.jõulupüha reportaaž

kardetud pikk reis lõuna-eestisse ei olnudki jube kui välja arvata fakt, et sõidule kulus 4,5h. oli karge ja mõnus hommik. mingi ime läbi õnnestus mul saada pilet kella 12 bussi peale. vaikne oli. istusin aknapoolsele pingile, eirates Rene vingumist palavusest. keerasin näoga akna suunas ja valmistusin sõiduks. buss sõitiski ja päike paistis nii mõnusalt läbi akna ja soojendas nägu. aeg-ajalt tuli tukk peale ning aeg-ajalt ärkasin saabunud jõulusõnumite peale. vahepeal sain Rene käest tema sooja jope enesele tekiks peale ja tukastasin taas. kui järgmisel korral ärkasin, saatsin ca 10 täiesti pimesi ( sõna otseses mõttes silmad kinni ) valitud inimesele minu telefoniraamatust sõnumi sisuga MÄGIEESTI!!! 4 neist vastasid stiilis WTF??? ülejäänud 6 on müstika....endiselt ei tea, kes need olid. emotsiooni tuli jagada...

tartus tuli ümber istuda, selleks oli vaja aga uus pilet osta. kui seisin rõõmsalt sularahaautomaadi juures järjekorras märkasin kahte blondi tsikki vanuses14-15 aastat, kes järjepidevalt mind jälgisid ja kommenteerisid. puberteet :) kui hiljem Rene, minu tõmmu ja sutsu eksootilisen välimusega noorem vend samas sabas seisid tõusid emotsioonid neidudel puberteetidel lakke. nad tulid meiega samale bussile ja sõitsid võrru, kui meie vahepeal Savernas väljusime, koputasid eputrillad aknale ja üritasid mu tumedajuukselise venna tähelepanu pälvida. eriti hale ja totter oli. ja juba oleku järgi on võimalik lõuna-eesti inimest põhja-eesti omast eristada.

nüüd kus olen end õndsalt taas kord orikaks õginud, sest et "sa oled nii lahja, pead sööma....kas minu toit ei kõlba...jõulud on nautimiseks" ultimaatumid vanaema poolt ei kannatanud vastupuiklemist. maal on hea. ja nüüd olen ka õndsalt kosunud 3 kilo võrra. hea ka, et mõned asjad ei muutu iialgi ja on nii tuttavlikud. vanavanemate nääklemine, pakkide nimel tola mängimine, õhtune jäätis ja piparmünditee, nurgas õunu nosiv ja raamatut lugev tädi, vennad ja tädipoeg teleka ees mingit suvalist jõulusaasta vaatamas, täditütar kassiga jagelemas, vanaema kudumas ja piparkooke kõigile peale surumas, vanaisa ja isa laua taga sugulaste ja nende käekäigu üle diskuteerimas, suur toredate silmade ja püsimatu iseloomuga rotveiler...istusin alumisel korrusel teki sees ja vaatasin enda ümber ringi. nähtu oli copy paste mu lapsepõlvest, erinevusega, et ma ei peitnud end korda saadetud pättuste tagajärgede eest. küünlad olid siledad, ilma küüne ja hambamustrita, huulebalsamid ei olnud lögastatud ja piparkoogipuruga segatud ning piparkoogitaigen oli alles. tõusin kiiresti püsti ja läksin kontrollisin, kas alumise korruse vannitoas on soojamüür soe. OLI!!! istusin vannitoa põrandale maha, toetasin selja vastu müüri....kohtlane irve näos, istusin seal tubli 10 minutit...üle pika aja olin ma siiralt õnnelik. kogu südamest. ma olin õiges kohas ja tahtsin taas olla laps, kes kannatamatult mööda treppe üles-alla jookseb.

esimese asjana Savernasse jõudes nõudsin sauna. sain ka. kuna ülejäänud rahvamass oli eelmisel päeval seal juba käinud, siis olin priviligeeritud üksiküritaja selles osas. vanaisa oli saunaruumi vooderduse välja vahetanud- sirgete lippide asemel olid nüüd seinas veidi korrapäratud laineliste äärtega lauad, mis muutsid kogu olustiku eriti sheffiks...olin kaua saunas, vanaema käis vahepeal murelikult uurimas, kas kõik on ikka korras...oli küll.lihtsalt meeletult hea oli....sain krudisevpuhtaks ning hiljem soojas köögis klaasi veini. tundus, nagu maailmas poleks ühtegi muret, mis suudaks mind loksutada....

see vist ongi puhkus?!

NB!ma pole ühtegi kõnet teinud, ega kordagi telefonile vastanud.JUHUUU!!!!! olen suutnud ennast kasvõi päevaks maailmast eraldada. Must saab veel asja..

nüüd aga kavatsen olla vähemalt järgnevad 2 päeva täiesti absoluutselt kõige mõttetum ja laisem inimene tervel Maarjamaal....ja süüa ja chillida :P

Jõudeaeg

tänavuaastased jõulud on selle hetkeni veidrad olnud. hea on olnud. rahulik, kiire, ülesöömine....nagu ikka. kingituste koha pealt sai asi lahendatud - raamatupoodi!!!! sain aru asjast, et ma naudin kingituste tegemist. mõtled oma lähedase peale ja mõtled, mis võiks olla nö. temalik. see on ilgelt tore. kusjuures, see on jube hea võimalus teada saada, milline su lähedane on. no on ju....kui palju sa mõtled, milline see või too inimene on? ei juurdle ju suurt väga kaua selle üle.

kurb kogu asja juures on see, et soov tartusse sõita 24. detsembril lükati transpordifirmade poolt ümber. kuna mina, noor inimene, kahjuks veel ei oma rattaid, siis kukkus ka autovariant ära...suht nilbe on see, kuis eikled 5 h erinevate bussidega savernasse 25. detsil, et siis rõõmsalt 26. dets sama jada pidi tagasi hakata tulema. siiski, äkki juhtub veel midagi ja keegi siiski sõidab tartusse.

kingituste koha pealt on olnud see aasta eriti lahe....materiaalne väärtus ei ole määraja, pigem emotsioon ja need ongi ju PARIMAD KINGITUSED EVER. sõbrannale sündis jõululaps, inimesed naeratavad, lund ei ole. nagu jõulud ikka eestimaal :)

hea on puhata, aga magada ei saa. tegelt ka. magasin täna öösel ennast tilgatumalt välja. ehk et homme ei maga. ja naljakas, aga nüüd juba mõtlen,e t huvitav, mida K teeb, või S või A....pere keskel on hea olla, aga mõistuse piirides. ehk et siis selle hetkeni, mil tülli ei minda, sest kõik on vahepeal väga iseseisvaks saanud. isa ja vend soomes, teine vend enaga kahekesi kodus ja mina oma linna kodus. kõik on endiselt pere ja ühtehoidvad, aga kuidagi ka oma isikuomadusi arendanud nii, et naljalt keegi pähe ei istu ja nüüd tulebki kompromisse teha, mis ennist lihtsana tundusid, nüüd aga kuidagi pingutama peab nende nimel.

igal juhul kõigile jõudeaega ja Espumisani jõulukotti :P

õhtupoolikul leidis tõestus fakt, et jajahh....naised on harakad. jubedad harakad. kui sind viiakse kauplusesse ja öeldakse, et sul on vaba valik mida iganes valida, põhiline, et see jääks tuhande krooni piiridesse, sest ei osata miskit kinkida, siis jäävad valikusse:
-juveelipood ( sest ise ehteid osta on sama mõttetu kui raha maha visata...lihtsalt ei näe mõjuvat põhjust ja KUI siis aastas 2 korda maksimaalselt )

-arvutikauplus ( sest sinna kaotad enivei raha nii, et mühiseb)

-raamatupood ( sest sealt ei astu ma iialgi välja tühjade kätega, mille peale mõistus ja aru ütlevad - you´re the man! aga rahakott kriiskab - MÖLAKAS! ) ja...

-kingapood ( sest et kui on fetiš...nooh, siis on fetiš, mis lihtsalt viib hukatusse....u got to have something)

igatahes valik on lai...ja hoolimata suurest kiusatusest midagi praktilist soetada ptsustad sa juveelikaupluse kasuks...vaatad ringi, silmad kilavad peas ja mõtled,e t appi, kui mõttetu oleks siit midagi valida, aga ometi ometi sa just sealt leiad selle kingituse. masendav - naised on harakad!!! samas kui hiljem istusin autoroolis ja sõitsin mööda igavat ja sirget tartu mnt-d pidi tagasi koju, raadios möirgas jõulumuusika igas võimalikus võtmes, siis sain aru, et jõulude ajal tahaks midagi, mis on lihtsalt ilus, mille praktiline väärtus on nullilähedane, sest mõtle, kui vähe sa tegelikult üleüldse omad asju mida sa ei vaja absoluutselt...ja kui sa nüüd loed need kokku ja saad liiga palju, siis viska pooled minema, kui aga avastad, et sul on neid vähe, siis welcome to the club :)

veel avastasin,et hoolimata sellest, et pole roolinud autot mingi tubli 2 kuud, oskan ma endiselt mahutada masina korralikult parkimiskohale parklas, maja ees kiiresti manööverdada see kahe valesti ja liiga kitsalt pargitud jaapani jurakate vahele ning viimasel hetkel reageerida pimedas tee peal vedelevale loomakorjusele...usun,e t oleks okei soetada omale päris enda masin :)

WTF???

Ma ei tea, kas ma olen nüüd miski asja kahe silma vahele jätnud või mehed lihtsalt keeravad mingitel hetkedel ära ja käituvad nagu armuvalus kutsikad just out of the blue?! Naised on ka veidrad, loomulikult, aga nende puhul saab ilmselt enamasti kõik edevuse või tähelepanuvajaduse kaela ajada...no saab ju. Mehed aga teisalt eitavad seda....no enivei, järsku on siis 2 inimest, kes otsustavad, et ühel päeval hakkavad plõksima, kuigi kummalgi pole õigust miskit öelda.....juba ammu. Esimesel juhul hakatakse taga nõudma mingeid AMMU kaotatud õigusi, mida tegelikult ei saa mitte kelegi käest nõuda...peale seda kui on möödunud päris palju aega, teisel juhul lihtsalt süüdistatakse kaudselt sind selles, et õnnetu ollakse...põhimõtteliselt siis selles, et sa oled üldse olemas.....nagu WTF?!?!?! Mis maailmas vahepeal juhtunud on? Inimesed võiksid end ikka kontrollida ja vaadata, mida suust välja ajada...siit ka täielik kius täna päris korralik maksa kahjustamine ja ajurakkude hävitamine ette võtta.
Hea seltskond on ravi kõige vastu....ärgem olgem mandununa kodus ja mõelgem mõttetute asjade üle järele. Igatahes on mul tunne, et antud hetkel ei soovi ma teatud isenditest midagi kuulda.....palun elage oma elu!!!! Hahahaha......hull hala tuleb sellest välja. Tegemist siiski pole halaga, vaid võimetusega mõista, mis kurat toimub...kuskil on kuu topelttiire teinud???

Eile oli kursa jõulupidu. Uskumatult tore chill üle tüki aja. Kahju oli, et kõiki kohal polnud, aga soe tunne tekkis sisse ja esimest korda tekkis jõulutunne – sa olid pere keskel, kes sind iialgi hukka ei mõista. Hullult äge. Ja siiski, K, ma arvan, et sa peaksid üritama neoonrohelist lateksist ujumismütsi moodi viia. Sujuvalt viis üks asi teiseni ja voila, mingil hetkel passisisme A ja S-i ja Paari meeskonnaga Angelis.

Leidsime ka tõestuse, et mina ja S pole veel täiesti kadunud, meis on veel MINGEID naiselikke jooni. Suutsime vorpida kahe pudeli veini saatel “suus sulava” küpsisetordi, kui nüüd tsiteerida koogimaitsjaid. Alati jääb siiski ka variant, et sööjad lihtsad valetasid näkku J Siiski, siiski, lootust veel on. K juhtis ka tähelepanu sellele, et lisaks küpsisetordi valmistamise oskusele on meil ka rinnad, ehk et seni on veel maailm ok :D

Täna järjekordne jõulupidu. Ja nõrk olen ma ikka endiselt.....aastavahetusel tööl. Mis seal ikka, praegu juba mõtlen, et võtaks sinna 27-30 ka mingi otsa....kuidagi kasutu tunne tekib, KUIGI siin ikka üritatakse väita, et puhkus kui selline eksisteerib reaalselt ka. Aaaa...kommentaarina lubasin ka mainida, et RW-i Lovelighti videol on mõnus stilistika ja tonaalsus, samuti on JT lool hea tonaalsus ja tore valge-musta vaheldumise rütm ning koreograafia täpsus.

Jõuluvana too mulle...

...animeerijate valguslaud, kus ma saaksin joonistada.....

see oli nii tore...ma sain ka ära proovida päris valguslaua ja nüüd olen nagu väike ära hellitatud miljonärivõsuke roosas baleriinikleidis, kes nõuab ponit, aga selle asemel tahan mina VALGUSLAUDA! :) mingil hetkel näete ka kaarti, mis mu valguslaua kunstist sünnib....täna lõpuni ei joonistanud, sest homseks peab ka ju ometigi miskit jääma. ma teen kõike muud kui monteerin seda lõpetamise videot.

täna oli üldse selline veider päev. issanda loomaaed on kirju nagu koerlibilikas. sõitsin bussis ja järsku bussijuht peatas masina ja tuli minu ees istuvate väikeste vene poisside juurde ja tõi neile harja, kurjustas ja käskis sifkakoored põrandalt ära korjata - tubli bussijuht. alles siis sõitis edasi, kui bussipõrand puhas oli. sealt edasi. siis postkontoris oli umbes 75-aastane tädi, kes karjus teise sama vana tädikese peale, et ärge tüüdake mind oma jutuga, ma tahaks kaarte valida rahus ja vaikuses ja üldse, kes te olete,e t mölisete.
kohtusin ka kunagise klassiõega sealsamas postkontoris, kes seal teenindajana töötab, ta lahkus koolist 11.klassis. sain teada, et ta on 3 aastat abielus olnud ja tal on väike poeg. VOT!

Kolde pst bussipeatuse lähedalt asuvast poest saab õigeid sontšnikke. selles veendusin veel kord ja soetasin endale päris mitu küpsetist.

öösel tuli lumi maha. ilgelt tore oli see, et ma liiklesin väljas just siis, kui kõige laiemat lund sadas. selline lapselik naeratus kerkis huulile, lumepalle tegin tee peal päris mitu. ja soe oli. isegi see ei häirinud, et juuksed lokki tõmbasid niiskusest. ja siis kui ma hiljem koju läksin, hakkas uuesti sadama. kerge ja hea oli olla. väsimust ka polnud, kuigi kell oli juba veerand 5 peal....umbes...uni tuli taaskord 5 paiku....

ja Oscar jonnib...eile vaatas ka spetsialist talle otsa, aga jonni põhjust tuvastada ei suudetud, ainult imestust põhjustas see Ossupoiss. ja täna ta jätkas oma jonni....suht masendav. loodan, et jõulud elab üle, sest jõulude ajal on garantiiremondis miljonaastane järts.

kuna uni tuli kell 5 ja ärgata tuli poole 10 ajal ja lubasid vahetama joosta, siis nüüd järgnevad kümme aastat kaunistab minunimelisi juhilube põgenenud kasahhi pildi asemel narkojoobes oleva tänavakalkari pilt :)

Pühapäevak.

pühapäevakud on mõnusad.
need õiged pühapäevakud.
need, kui oled ringi tuianud terve reede ja laupäeva ja siis saad ennast välja magada ja vaikselt ärgata pühapäevahommikul. täna oli lausa fenomenaalne - PÄIKE paistis voodisse ja kuna ruloo jäi alla tõmbamata eelmisel ööl, siis oli ekstramõnus ärgata. kohvi, hea muusika, isegi pesu sai masinasse visatud, nüüd on jälle puhtaid riideid vahelduseks.

hommik oli kummaliselt tühi. nii ilus ilm, aga ometi tänavad olid tühjad. nähtu meenutas kergelt maailmalõpueelset maailma, mida hollywoodi filmides näidatakse. aga jube hea oli jalutada, kargem, päikesepaisteline ilm. isegi poodluskeskused olid tühjad, mis tegi minu tänahommikuse missiooni lihtsaks. leidsin vist kingitused v sain vähemalt ideid ja ühtlasi leidis oma närvilise lõpu ka läpakakoti otsingud, sest selgus tõsasi, et Oscarile tekist ainult ei piisa.

nädalavahetus tegi sutsu nõrgaks. sai pidutsetud ja mis ma oskan öelda, õed vutid on ikka üle prahi. reedel sai ikka HW-is mõnuga rokitud ja joodud....oh jah...joodud. laupäeval tõotasin enesele, et ei...oleks aeg olla inimene ja täita kohustusi, mis siiani unarusse jäänud. tegingi seda, saates ema arvutikauplusest teise...ja kolmandasse....ja juveeliäridesse....tädi lõpetab ülikooli kolmapäeval.

tuli ka tõdeda, et mis teha...need teletsikid oskavad idutseda ja oskavad ohjata pohmelli...kaubanduskeskused olid täis väsind nägudega inimesi, AGA ilgelt üles löödult, nagu kontsad ja hunnik meiki...vaatasin hoolega ja siis kõrvutasin ennast. palju vastu polnud panna - adi papud, teksad, no make-up what so ever, suur sall ja mantel....aga ma olen 110% kindel, et mul oli mugavam olla, kui neil ja väsimuse varjamine on mõtetu...eriti krohviga. igatahes, et otsus oli kodus puhata, siis tuli mängu kati, kes siiski suutis mu ümber rääkida ja näedsas, olimegi prives nautimas koorelikööri ja muusikat. mingil hetkel aga tuli klubisse üks inimene, keda ma ei suuda seedida....endiselt veel, kuigi sellest on möödunud 5 aastat. paistis, et ka tema pole seda unustanud ja tegi kõik, et ta mu silma all oli. see rikkus nati meeleolu, et kui sai kokku lepitud, et annan katle asjad kätte ja ise liigun pittu tagasi, siis tuli kurvastades tõdeda, et jõin tassi kohvi kodus, mõtlesin veidi ja läksin mängisin seebi ja veega. siis tuli kutse peole...oi kui halb ajastus. kui juuksed poleks märjad old, oleks läind uuesti välja....kiusust selle prive inimese vastu, et sina juba tuju ei riku.

eelmise saatpalu ja mandeli plaati oli mõnus jõulumuusika, seekordne, millele täna käpad külge sain on samamoodi hea. mõnus on. vaheldus on. eesti muusika, mida ma suudan kuulata.

ja õhtu lõpeb ka ilmselt toredalt....salme kultuurikeskuses vehib kati täna jalga, eks näis, kuidas läheb. igatahes, tema suurim fänn läheb istub esimesse ritta maha ja naeratab talle julgustavalt sealt :) peale seda...eks näis, mis saab. aga mõnus on.

hetke pettumus see, et siiski hakkas vihma sadama....lubati lund. nati lootsin juba.

PS! ma olen maailma ilusaima kalendri omanik. Tänud R. :)

ÕHTU
pean vabandama oma jumala-audiovisuaalteoste - ees, selgus täna, et mul on ka teine jumal, keda olen alla surunud viimased 4 aastat. ja sellest on meeletult kahju.

käisin mina ära siis DA christmas showcase´il. istusin esimeses reas, kus oli olla eriti valus. kui ma oleks rohkem väsinud või emotsionaalselt kurnatud, oleks ma nutma hakanud....tegelikult ka. nii haiget tegi fakt, et mina ei tantsi seal laval, mitte sellepärast, et lava, vaid sellepärast, et ma tunnen tantsimisest rõvedalt puudust. nii kui valgus peale löödi tundsin, kuidas sabakont andis endast märku. kui mul oleks olnud saba, oleksin seda liputanud nii kõvasti, et tuulekeeris oleks ruumi tekkinud.

ma lihtsalt kiunusin sisemiselt. kõik tuli meelde, neid väikseid tantsijaid vaadates. kuidas mina kuangi ammu ammu esimest korda tantuslavale astusin, kuidas veidi vanemana draamateatri lavalaudadel jalge keerutasin.

ärevus, põlved pehmed, käed surisevad, tantsusammud lähevad meelest.....oi, kuidas igatsen neid aegu. olid ajad, olid majad.

Õige amet ?

hirmuga avastasin ennast täna kordineerimas laua katmist ja nõudepesemise järjekorda. kamandasin ja suunasin a la sõnadega "Ei, tõsta see sinna ja selle klaasi paneme sinna. Oota, proovi, kas see tass seal sobiks?!" paralleele võib tõmmata montaažiga veits. see süvenes veel hiljem.

olen viimasel ajal eriti konkreetne ja aeg-ajalt tundub, et pisut käsutav. mäletan, et miski aeg tagasi arutasime A-ga, et kas see ongi kutsehaigus, et režissööridest saavad sellised resoluutsed tulevased lapsevanemad, kes vastuvaidlemist ei kannata, natuke nagu sõjaväelased??! kas seda mõjutab omakorda veel loomupoolne kangekaelsus, seda veel ei tea. aga kurja nägu ja konkreetsust suudame küll endist välja pigistada kui tarvis :)


mõtle, kui kunagi vanaduses oleme me kõik, kunagised režissööripeerud, sellised vinguv-inisevad mutid, kes turul kõik närvi ajavad, sest nad on veendunud,e t maailm peab nende järgi keerlema?! see oleks nagu eriti halb.....ERITI!!! ja siis me fantaseerime rahulikust pereelust ja toredast mehest, kelle kõrval vananeda....või fantaseerime ikka?? kui nüüd mõtlema hakata, siis tegelikult ei unista sellest....hmm...juhuhuuuu, meil ON veel lootust!

ja karu, raisk, kobi riiast tagasi, homme on reede, pisuke pummelung kuluks ära.

Susapusa naistemaailm.

ükskõik kui vähe sa tsikiteemat puudutad või sellest ei räägi, lööb su sugu välja siis, kui pole sõbrannat ammu näinud ja hakkad mõnitama naisi, kelle põhiprobleemiks hommikuti tõustes on see, et kas küünelaki toon sobib pesu värviga kokku, siis lahkad ja avastad naljakaid asju.

näiteks see, mille kõige pärast keegi oma välimuse osas põeb. kes naha, kes hammaste, kes kõhuvoltide, kes varvaste pikkuse jne jne pärast. mis kõik tegelikult on täiesti mõttetu põdemine. vaata veidi ringi ja täiesti 100% leiad kellegi küljest mingi vea ikka.

Kati hittlause oli täna see:"Ma olen imelik, sest ma viimasel ajal otsin inimestel näost punne. Ja ma ei saa nendega enam rääkida, sest ma näed seda ühte punni ainult näos. Appi! Värdjas olen. Ja siis ma mõtlen alateadlikult, et minu nahk on küll parem." Kati on tore. :)

tegelikult vist vahet ei olegi, kas oled mees või naine. see välimuse teema on ikka kõigil hingel. miks mees käib jõusaalis, kui tal oma välimusest siiralt kama on? ah?! talle meeldivad räigelt treeningmasinad? OH, PALUN!!!

siinkohal tsiteeriksin K-d geniaalsete lausete pärast:
-ma tahaks olle rütm su kehas, et panna sind võbelema
-kui sina oleksid liivimaa, siis tahaksin olla liivi sõda et sind vallutada

ja täiesti eestikeelsed väljendid ;) Kutid, proovige järele, kas mõjuvad.

Tahaks leida võitvat lotopiletit.

APPI!!!!

Ma olen FRIIK!

Ma kardan, et äkki on mul naisMonkiks teisenemise suured shanssid. A ma pole ainuke, Kati on ka. Tegelt me vist kõik oleme natukene nagu Monk. Aga vahel ajab see mulle hirmu nahka, et äkki olen ma liiga nagu Monk.

Mulle ei meeldi ja võin täiesti endast välja minna, kui:
-leivad või saiad on kotis segamini
-ma tahan süüa ja puhtaid nõusid ei ole
-ma pean nõusid pesema selleks, et süüa saada
-kohvipiim on hommikuks hapuks läinud või sootuks otsas
-telefoni äratuskell ei helise
-mulle jääb puru talla alla kinni põrandalt ja ma vean selle linade vahele kaasa, purukesed voodis on üks kõige nilbemaid asju
-mu aken on lahti ja ma tunnen suitsuhaisu – keegi kuskil suitsetab
-mul pea on shampoonine ja vesi saab otsa
-köök on suitsu ja kärsahaisu täis
-sa lähed välja, aga kodus on süa tehtud ja sa lõhnad viimati söödud toidu järele, nice!
-kui banaanikoored prügikastis surevad, sest iga kord kui sinna midagi viskad, tunned imalat banaanilehka
-teravat nuga pole, kui seda tarvis on
-pesupulber ei ole seal, kus tavaliselt
-mu vaip põrandal on kortsus
-valgetele riietele läheb midagi peale enne, kui sa jõuad nendega välja minna
-juuksed vihmaste ilmadega rõvedalt lokki tõmbavad
-telefoniaku saab tühjaks just siis, kui sul tähtis kõne pooleli
-oled tellinud just süüa ja sul pole sularaha, tahad maksta kaartiga ja siis selgub, et just sel päeval kaartiga maksta ei saa
-oled haaramas bailey´st riiulilt, aga tuleb kõne ja sa pead poest lahkuma
-hambapasta on otsas peojärgsel hommikul
-ärkad ehmatusega, et oled sisse maganud
-oled unetu ja sul pole internetiühendust, plaaditäite viisi filme, telekast ei tule midagi ja raamatut pole, mida lugeda
-on elukiire
-on elu palju aega
-inimesed sulle otse silmasisse valetavad
-kaduma läinud e-maile, kirju ja sms-e
-pean monteerima, aga prillid on kodus
-unustan asju ja avastan, et olen unustanud alles siis, kui neid vaja läheb
-teed omale kohvi, aga hetk hiljem tormad uksest välja nukrutsedes, et kohv jäi joomata
-jõuluajal pole lund
-ostad poest midagi ja koju jõudes avastad, et see on halvaks läinud
-punane vein on liiga kuiv

kokkuvõte kogu asjast: inimene pole IIALGI rahul....siiski on ka palju palju PALJU asju, mis mulle meeldivad....eile näiteks meeldis mulle väga Villa Thai meekana ja ootamatu sms ja fakt, et ma siiski ei surnud laupäeval ära, kuigi tunne oli küll selline, et nüüd on minek. Tekkis ka ahastus, et kas tõesti vaid kõrges palavikus ja oksendades?! Aga näed, kõik läks hästi, isegi kiirabi pold tarvis. Oli tarvis vaid D,K ja C, kes üles peksid ja toiduga tutvustasid.Üksi kodus olles on paha haige olla. See on üks omaette elamise suut miinus. Aga igatahes, elu on ikka palju ilusam, kui sa sööd midagi ja see sulle kõik sisse jääb.

ja kui keegi leiab metsast rahapaja, siis võtaksin ka sealt peotäie...aitähh!

Väiksed vennad kasvavad ka suureks.

isegi kõige väiksemad vennad ja õed kasvavad kunagi suureks...ja hakkavad su kallal nöökima ja sind mõnitama. selles osas on hea meel, et mu vennaraasuke on õppinud praktiseerima avm-ile omast huumorit, ehk et minu mõjutusi on tunda...muhahahahaha!!!!

igatahes....arutavad siis ema ja vend selle üle, et kuidas ja kui palju ma tööd teen ja et see ei ole ikka üige mis ma teen ja see on enesetappp jne jne jne ja et reaalset tulemust kuskilt ei näe. ja siis nokkisid ja mõnitasid siin mind...tuli välja, et tüüp nöökis üle piiride, teavitasin delikaatselt siis, et magamyu kuskil kus ise saab laupäeval siis...minu juurde ei saa... selle peal tüüp - ofkoors, kainerid on ikka lahti, kui kuskil natukene laamendada. ja seda räägib tüüp, kes on alati vaoshoitud ja rafineeritud...

ja ´teise asi oli see, et tema saab siis nüüd tunda, mida tähendab olla ainuke laps peres. ehk et kui kõik suured on ära läinud, siis seda kõige nooremat poputatakse. naljakas on. talle ka.

see poputamise keiss on veider. alati saavad väiksemad lapsed peres rohkem, kui vanemad. väike mõru maik oli lausel juures, sest juba siis, kui mina pidin tuppa tulema kell 8 õhtul, kui 3.klassis käisin, siis T. sai olla väljas kaua tahtis. krt! aga eks vanimal on ka omad eelised, nagu näiteks oma kodu ;)

ja kodus kodus on hea olla...ema vaaritab süüa, koristama ei pea, lihtsalt istud ja vestled ja oled....jah, just oled.....mmmm....

Hollywoodi narratiivid.

Ma käisin eile õhtul nii masendavalt halba filmi vaatamas, et terve tee koju tahtsin ma lihtsalt karjuda ja kuhugi tänavaservale oksendada. Kuidas on võimalik, et mingi linateos on NII Hollywoodi narratiividele toetuv, et kui sa näed selle algust, sa juba tead, kuidas see lõppeb?! All by the book.....ja mitte isegi seda....kõik oli rasvaselt joonitud tekstilõikude järgi tehtud, isegi mitte by the book. Seda raamatut ei oldud isegi loetud. Step up on film, milles isegi tantsu pole intiimse ja pühendumuse tähe all kujutatud. Lihtsalt lasti üle, nagu öeldakse.
Kinos istudes käis kohe päris mitu naeruhogu must üle, kuna ma ei suutnud uskuda, et ma tõesti midagi sellist näen. Samas on ehk Step up just film mida peaks nägema, et sa iialgi ise sarnase teoga hakkama ei saaks. Jumala eest hoiduksid loomast midagi sellesarnast. Mõtlesin, et kas teistele kinokülastajatele meeldis see asi. Aga siis, kui film lõppes, tõusis ees olevast reast püsti vene keelt kõnelev noormees, kes hüüdis, tõstke käsi need, kellele see film meeldis. Ükski käsi ei tõusnud. Võibolla olen liiga karm selle linateose suhtes, aga no palun. Dirty Dancing oli ometi ju väga hea film. Tantsu saab ka väga sheffilt kujutada. Tavaliselt kompenseerib kasvõi pilt ja operaatoritöö filmi nõrga sisu ja halva näitlejatöö, aga siin ei olnud isegi seda. Mina leidsin tervest filmist täpselt 3 sellist kaadrit, mis mulle meeldisid. Ka suurt plaani väga palju näha nagu ei saanud ja elemendid, mille peal kasvõi natukene oleks võinud lugu arendada oli lihtsalt uskumatu lohakusega üle lastud.

Huvitav, millega kino otsustajamehi mõjutati, et midagi sellist kinno läbi suruti. Ja ma tahaks näha inimest, kellele see meeldis, selles osas, et ma tahaks teada, miks meeldis. Muidugi lõpu tantsukava oli viis pluss, aga üleüldiselt oli film rohkem kui nõrk. See oli jätkuv agoonia nõrkade dialoogide ja tüüpiliste Hollywoodi narratiividega, mida isegi ei üritatud peita, vaid eksponeeriti eriti tugevalt. Hea meel oli, et ei pidanud selle kinopileti eest vähemalt maksma. Uutest filmidest ei ole kohe midagi väga toredat. Selle nädala filmidest. Tekkis meeletu tahtmine kohe Pöffile joosta.

Kusjuures huviga ootan Deja vu linastumist. Treilerist jääb mulje, et tegemist on Man on Fire stiilis filmiga. Samas, ka peategelast mängib sama mees. Niiet siit väike eelarvamus, kuid siiralt ootan seda teost.

Mobiilifilm aga tirib aina enam unetunde vähemaks, õnneks on aga meeskonnal veel särtsu asjaga nihverdada ja näitlejate valik on minu meelest väga õnnestunud. Aga selle asja kohta saab rohkem teada projekti kodulehelt siiski. Blogi ümber jutustada ei ole väga mõtet.