Madalstardi hommikud.

madalstardi hommikud on rõlged. ärkad telefonikõne peale, siis hüppad voodist välja ja jooksed kuhugi kaamera järele. just jooksed.ja kirud,e t see paganama Põõsas maarjamaale tuleb - kõik vajalikud kesklinna punktid on suletud ja liiklemine raskendatud. loomulikult ei tee olukorda kergemaks ka fakt, et kesklinnas elan...krt küll.

ja meie suursugune ja tore projekt on nagu vihma käes äikest saanud lammas. suurkorporatsioon otsustas, et neile ikka ei meeldi asjad ja kogu konseptsioon, mis on nagu VÄGA halb.

üleüldiselt oli nädalavahetus tegus ja rahakotti tühjendav. päris mitu korda tabasin ennast mõttelt, et ma olen ju naine, ei tohiks alkoholi kannatada nii palju ja jälle leidsid ennast baarileti äärest tellimas uut long islandit. aga tore oli.
vähemalt sai välja elatud.
ja laupäeval tegi nalja see, et põhjustasin kellelegi üllatusmomendi sellega, et Prives olin :D:D:D veider. mis pidulise mulje ma siis jätnud olen huvitav..

aa...ja komplimendiks - Kuradi Kleopatra! üks kõige toredamaid komplimente

A, Frau Reežis is bäkk....ma kohtasin teda ja śhe´s bäkk. bat vi aar strong!!!!

üks eksperiment saab kohe kas ümber lükatud või kinnitust leidma. luukered kapis.....varsti tuleb aruanne :)

Suurkorporatsioonid on nõmedad!

Muusikalised avastused.

eilsest õhtust tuli muusikalisi mõjutusi mulle ja A.le.
mulle eelkõige sellepärast et otsisin oma vanale klassikaaslasele tema soovil ühte lugu ja nüüd see lugu ei lahku mu peast. mul tekkis isegi mingine kujutluspilt meeltesse ja üks lugu hakkas jooksma peas....väga erineva temaatikaga kui kõne all olev muusikaline lugu. üks lühifilmikas tekkis...ei, ei ole armastusest :D

igatahes, A. avastas elektro, mina Bocelli...

Lugu, mida kuulan kummalisel põhjusel veel ja veel on Andrea Bocelli & Laura Pausini - Vivo Per Lei...
mhmhh.....üldse mitte see muusika, mis reeglina minuga kaasneb.

Ingliteklubi

eile oli üle pika aja üks parimaid pidusid....kui välja arvata see, et mingi blond tsikk mind Hollywoodi ees lõi, sest julgesin tema ette seista...
kusjuures, masendav, mis toimub klubide ees reedeti...kas ma hakkan tõesti vanaks jääma, et ma ei tea enam, mis reedeti linnavahel toimub?või on see lihtsalt liigne töötegemine? igal juhul lõppkokkuvõttes peale pikka moosimist saime sisse Angelisse. puupüsti täis. hea muusika. hea seltskond. läksime K.ga. Ka KA pidi kaasa tulema, aga kuna talle vein ei mõjund väga hästi, tuli ta koju tuttu toimetada.

meie tarbisime meeletus koguses viina ja veini. kõige tippu veel klubis long island teasid ja viina energiaga. praegu tagasi mõtlen, siis imestan, et kuidas ma surd selle koguse peale ei old...tegelt, täna hommikul oli. silmad kilavad peas nagu Cillitiga puhtaks nühitud lauapind. samamaoodi K-l.

ingliteklubis on tore käia. spontaansed ja tolerantsed inimesed. veider muusikavalik kohati, aga müstilsielt on mu elu ühed toredamad peod seal aset leidnud. mis on tore on see, et K on inimene, kellega saab ükskõik kuna välja minna ja see on pure fun. mis oli tore oli see, et ka tema arvas nii.

sain eile vist kõige suurema komplimendi osaliseks. kui geiklubis öeldakse sulle, sinu enda sõbra poolt, et sa oled üks kolmest naistuttavast, keda tema seksuaalselt atraktiivseks peab, siis see PEAB olema suurim kompliment. ma olin meelitatud ja jahmunud....ei ole just inimene, eks käib nabani dekoltee või seelikuga ja kontsades ringi. siit ka järeldus, et seksikus ei olene vist seeliku pikkusest ega dekoltee sügavusest....kohati. siiski ei pea ma ennast teab mis seksikiisuks :D:D pigem tavaline, sassis juustega krattinimene, kes käib nädal otsa samade teksadega, sest aega pole, et need pesumasinasse visata. kus siin see seksikus on?

kuna eilne oli karm, siis mõtlesin täna vaikselt õhtu mööda saata, aga A siin moosib ja meelitab, et tahaks pidu. mine sa tea, mis saab. aga samas, kuna alkohol ei mõju mulle vahel üldse, siis väljas käia on suht kulukas...

Unetud ööd...

see unetute ööde asi on veider. sellega on ilmselt sama keiss, mis võileivaga. et nohh, alati kukub ta võipool allapoole vastu põrandat. samamoodi on unetusega - siis, kui võiks olla ni, et jaksad üleval püsida tuleb uni ja siis kui sul aega maa ja ilm, siis ei tule ka und. Murphy kurat! Et su seadused rooste läheksid!!!

uni saabus siis lõpuks peale 5 hommikul....peale pikaldast jagelemist härra vihviga, kes kuidagi ei tahtnud stabiilne olla, vaid kõikus mõnuga, niiet netiühendus katkes iga poole tunni tagant...ja uuesti ühendas ennast Oscar vihviga tubli 15 minutit kindlast

ösel miskit paremat teha ei olnud kui tsättida ja mtv-d vahtida ( kui vihvi lubas muidugi ) . Peale mõningast aruelu suhete teemal mõtlesin, et kae....polegi nii hull see olukord. Naljakas on see, et inimesed võtavad üksi olekut kuidagi traagilisena. Küsimus ei ole selles, kas ollakse üksi või mitte....kui kokku ei kõlksu, siis ei ole mõtet teineteise pärast ka lihtsalt harjumusest koos olla.

Plussid ja miinused jagunesid laias laastus pooleks. Vahel tunned kurvalt ja tahaks kaissu saada, samas on jällegi hullult hea laiutada voodis, ei pea arvestama kellegagi. kui tahad, siis vähkred palju süda lustib ja magad kasvõi risti üle voodi.Teed, mis tahad, lähed ja tuled mil tahad ja keegi ei ütle midagi. Teisalt jällegi on tore olla oodatud ja teadmine, et keegi ootab sind, toob naeratuse suule.
Istuda kellegagi koos keset heinapõldu ja pilvi kokku lugeda, samas jällegi on hea üksi sõita kuhugi ja lihtsalt merd vaadata ja kohvi juua.

Kellele mis, eksole?!
Siuke keeruline asi see suhete värk....aga ühest asjast olen ma aru saanud, kui kogu olukord ja kooslus nõuab liigset pingutust ja tööd, siis see pole vist päris õige asi. Kui absoluutselt kõige nimel peab niikuinii pingutama, siis võiks ju olla üks asi, mis on loomulik ja kerge hingele...millest tunned vaid puhast rõõmu. Loomulikult ei väida ma, et kogu asi peakski olema lust ja lillepidu, aga pigem seda, et naeratus võiks hullil vilksuda rohkem.

Kui keegi kaotab 5 aastat suhte peale mis lörri läheb, siis ei ole see raistud aeg, vaid pigem periood, millest midagi õppida. Leidmise ja otsimise teemat olen varem käsitlenud ka juba...selle juurde enam tagasi ei läheks. Elu ei jää elamata....vahet ei ole, kui vana sa oled...mõni inimene leiab oma elu armastuse alles 70-aastaselt...

Asssaa...filosoofiliseks kisub...järelikult moraal – tuleb magama minna siis, kui õige aeg, mitte kel 5 hommikul...AGA varahommikud on tore aeg...näedsas, isegi liiklus on hakanud elama Liivalaia tänaval.

Ja miks see TV3 nii kuramuse pärapõrgus asub????!!?!?!?!

See the people around you.

nädal on veider olnud. müstilised asjad. mingil päeval oled lihtsalt lihakeha kuskil....naljakas. pöffihundi saatepea "lihakeha" roll oli äge...tekkis taas kord tunne, nagu oleksid koolis, teeksid järgmiseks päevaks etüüdiproovi terve õhtu poole ööni ja hommikul öeldakse, et ei, see ei lähe mitte ja sa teed mingi suvalise asja, mis osutub arvatust effektsemaks ja toredamaks.

pöffihundi tulemus oli viis pluss.

mis mõte on mind aga tollest hommikust saati kiusanud on see, et tegelikult on kehal kui sellisel meeletu mõjujõud. miks läevad mehed mõne naise välimuse pärast vaata et ogaraks ? miks naised tsekivad pingul ümber kanni olevaid teksapükse kandvate meeste peput? müstika, eks?!

siis hakkasin taas kord ääri-veeri uurima oma meestuttavate käest, et mida nad naiste juures vaatavad esimesena. muidugi välimus. kõigepealt silmad või suu, sealt edasi rinnad ja taguots. mis aga oli positiivne oli see, et suhteliselt suur osa vastas, et tegelikult oleneb see suur osa inimesest ikka tema isiksusest. kui välimus on särav, on see lihtsalt boonus. vaata, naised vinguvad selle üle, et meestel võib õllekõht ees olla ja see on fain, aga naistel peab kõik tipp-topp vormis olema.

tegelikult, vaadakem nüüd asja lähemalt. esimene emotsioon on see, et kui mehel on õllekas, on ta siiski esmapilgul suvalisele tsikile väki! aga just see isiksus on ju see, mis tegelikult inimeses meeldib. kui palju on "kuuspakk-kõhulihastega" ilueedisid, kes aga lähemal uurimisel selguvad olevat totaalsed põmmpead.
niiet, mõelgem enne, kui hindama ruttate.

mis veel tähele panin on see, et meestel on mingi hull teema juustega. kui pikaks kasvavad ja natukene keerdu tõmbavad, sis on paanika majas ja juuksuri juurde jooks. mõned julgevad ainult erineda ja mitte suvalise siilikaga ringi jalutada. tänavapildis on tegelikult aina enam just sellist trendi märgata. hea.

täna oli ka....nägin C.-i, juuksed maha aetud, nägin T-d, juuksed maha aetud ja K kurat ajas ka lokki tõmbvad juuksed maha. kui ka M nüüd oma juuksed siiliks ajaks, siis ma i tea, mis boom lahti läinud on. vaadake, mehed, kallid olevused....soeng on teie make-up, millega särada ja silma paista ;)

vahetasin tee-jägermeister välja kakao-konjaki vastu. hea otsus oli. tore ja uudne maitse. mõnus ja tihe.

ja üldistamine on ka nõme.

Ema süda on laul...

...mille tähendus muutus minu jaoks täna.
see on matuste laul...vähemalt alatest tänasest.

see, kui keegi sureb on see traagiline, aga see möödub, see emotsioon ja elu läheb edasi. surma üks mõte ongi võibolla see, et tuua mõistus inimestele pähe. reeglina ka inimesed ei saa aru, mis neil on enne, kui see ära võetakse.

mul on jäänud krematoriumi matustest kuidagi selline kahtlane mulje, aga täna oli see armas. see ei oldki selline külm ja kõle ja halb. see oli sõbralik. ja kuidagi vastuvõetavam. ainuke asi, mis täiesti ära flippis oli see, kui tädipoja 10-aastane tütar oma vanaema pärast südantlõhestavalt nuttis.

selle tseremoonia ajal mõlkus mul terve aja meeles oma lubadus, et kirjutan üles selle, millised peavad olema minu matused. ja ma teen seda. täna õhtul. sest minu matustel ei taha näha ma mingit puhkpilliorkestrit, ega musta värvi. inimesed tulevad valges ja kuulavad positiivset muusikat.

vot nii!

sellistel puhkudel on hea, kui inimesel on palju tööd. viib mõtted mujale ja lihtsam on olla.

Eluterve huumor.

george carlin on geenius....samamoodi nagu robin williams ja eddie murphy.
nende meeste stand-up comedeid peab nägema. inimesed, kes suudavad enda kulul nalja visata, ühiskonda kritiseerida läbi huumoriprisma. ja massid naeravad. näevad neid probleeme, mis ümberringi on, näevad nalja, aga ei saa aru,e t nali on nende endi kulul. siis on lihtne naerda.

kohati ma mõtlen, et kas minu nali on liiga karm ja otsekohene. võibolla on avm-i elu ja huumor mind ära hellistanud ja rikkunud. minu endist kursust iseloomustab irooniline, otsekohene, kohati ropp ja hetkesituatsioonidel põhinev nali. isiklikult minu meelest on selline nali ainult tervitatav. eluterve huumor.
ei mingit juku-tegi-seda-ja-ütles-toda-nalja.

nii kaua, kuni inimene suudab enese üle naerda on kõik korras. me saame veel hakkama ja lootust on, you know :)

mis oleks soovitusi heast naljast on american dad, family guy, friends jne jne jne. naer ju pidavat tervisele kasulik olema.

kusjuures siinkohal on mul kahju, et ma kõdi ei karda. päriselt. inimesed, kes kõdi akrdavad, saavad vähemalt südamesdt naerda. niimoodi, et õhk saab otsa, silmist pisaraid jookseb ja suunurgas niriseb ila, sest sa lihtsalt ei suuda....lõkerdad naerda. ja mida peavad need ülejäänud tegema, kes kõdi ei karda ( nende hulgas siis ka mina )?
vot....meile ongi hea huumor ainukeseks lahenduseks. kui seda ka ei oleks, siis noh...olekski kaputt, sõbrad.

Uued värvid uutes emotsioonides.

Nagu ka kõikjal mujal, räägiti eile hommikul Terevisioonis langevast majanduskasvus protsendist. Eesti panga asepresident kül väitis, et see positiivne nähe on inimestele hästi mõjunud. Iive on kasvanud ja inimesed tunnevad ennast kindlustatumana.

mille peale aga minu “omapärane” mõistus tuli – kui maailmas on miljoneid inimesi rohkem, kui Maa kanda suudab, siis on ju majanduskasv pigem kahjulik. muidu oli nagu kõik tasakaalus: eurooplased tegid karjääri ja aafrika koos hiinaga hoolitses maailma rahvastiku ja populatsiooni eest või mis? Nati karmivõitu võrdlus, aga mõte on reaalne elu.

huvitav on see, et kui euroopas inimesed jätkuvalt töötavad ja väiksemate riikide majanduskasv jääb toppama, siis millised on inimesed tulevikus? Afroameeriklaste, mehhiklaste ja hiinlaste segu? tumedanahaline pilusilmne isik? Tahaks täitsa näha, mis sellest pudrust kokku tuleb.

eilne teine väsimatu teema oli euro mittetulek...veel mitte. Jeei,eestil on raha. Paberraha. Eurod on mündihunnikud :)

Päeva lõpp kiskus ära....segaseks....ajasin inimestele udu ja telefonikõned olid lühikesed, mulle selgestimõistetavad, teistele kõigile veidrad ja segadusttekitavad ...siit moraal, kui sul on aega, siis kasuta see magamiseks ära. AGA samas olen omastanud oskuse kiiresti vajalikud asjad ära teha. Selle üle on küll ainult rõõmu tunda.


mulle meeldib elada üksi. selles mõttes just, et üksi nagu kas koos korterinaabriga või täitsa üksi, mitte suhtes olles, mitte vanematega koos olles.

eile sai siis ära ristitud minu liivalaia pesa. kisa, naeru, alkoholi ja ainult häid emotsioone tootnud õhtu/öö oli täpselt see, mida vaja oli. ära lõhuti kõigest 1 kahest shampusepokaalist, seega kaotus suht väike. tõestati fakt, et minu voodisse mahub ära 4 inimest, fakt, et jalad surevad magades ära on ka tõestatud, sest mingil hetkel poolunest ärgates tundsn, et jalgu mul enam pole. olin surutud teiste jalgade ja seina vahele. suht räige, pluss veinist ja viinast oli veider olla (aka purjus), kõik hingamisteed olid ummistunud nohust ja köhast. kui keegi oleks hoiatanud, mida alkohol tõbise inimesega teeb, siis oleksin ainult ühe sordiga piirdunud. oleks tahtnud et A ka seal on. ta kahjuks ei saand tulla. Aga A-mojito pilt (Y) :) ja ülevalgus, tead, võin mürki võtta, et keegi arvab selle ülevalguse õige koha peal olevat ;)

samuti pean nõustuma sellega, et Paari kalavärk oli grõuss!!! süüa toorest kala, kui ta veel oma suud liigutab...pluss, rootslased on tõsised raipesööjad ma mädandatud kalaga. samas, meie sööme jõulude ajal soolikasse aetud tange, kruupe ja verd. mmm...yummi!


ja M tuli jälle oma lähedusejutuga. tundb, et selle peab võtma isiklikuks missiooniks: leida M-le kaaslane üheöösuhteks :) mis sa ikka oskad muud soovitada. noor produtsendipoiss sai ka nüüd teletöö murede ja rõõmude osaliseks ja fakti tunnistajaks, et U shall have NO personal life, what so ever. aeg-ajalt petad ennast selle mõttega, et ei...on küll eraelu, kui väljas käid. AGA see ei ole eraelu, see on kõiges enesepettus ja see väike asi, et ähed kord kuus sõpradega välja.

tahaks peole.

tõesti tahaks.

heale peole.

homne hommik võiks aga vahele jääda. krematoorium ei ole just koht, kus tahad oma nädalavahetust tervitada ja kremeerimise tunnistajaks olemine ei ole just võrreldav pannkookide söömise ja kohvi joomisega, kus taustaks mängib hea muusika ja aknast piilub sisse päike.

quality time?

sügis on destruktiiv-kohusetunde-konseptuaal- konstruktiiv-aeg.
masendud.
hakkad ihkama sooje sokke ja sooja kaissupugemist, selle asemel saad külmad jalad ja külmad, mittehoolivad inimesed.
sügis on läheduseotsimise aeg. kui seda ei leia, siis otsid tööd, mida teha. sügis on nagu kevad. selle läheduse mõttes. ainuke vahe on selles, et kevadel on kõik lihtsam ja loomulikum, sügisel tundub, et peab nagu pingutama kogu aeg ning justkui tahaks rohkemat kui võimalik tahta on.

igatahes...mis on kvaliteetaeg? kas tänapäeva inimene oskab üldse seda defineerida? teletöö puhul on ilmselt kvaliteetaeg juba see, kui saad rohkem magada, kui 4 tundi ööpäevas, kui näed oma sõpru, tuttavaid, vanemaid, lapsi...kurb on see, et aina enam inimesi võõrandub sellest "kvaliteetajast" ja üritab seda korvata erinevate pidude, asjadega.

minu jaoks pole kvaliteetaeg see, kui lesid palmi all ja rüüpad mojitot. see on midagi muud. see on tunne. tunne, et sul on kõik olemas, sa oled safe, sa naeratad siiralt ja ei mõtle eesolevale võüi tegemata tööle, järgmisele päevale, möödunud sündmustele, vaid oled selles hetkes, naudid seda, võtad sellest kõik. vaatad teisele inimesele silma, kui sa taga vestled....kella ei vaata. aeg ei oma absoluutselt mingit tähendust. sa saad aru, et inimene, kellega kvaliteetaega jagad on sulle kallis ja sa tunned ennast temaga koos olles mugavalt. vahet ei ole, kes see siis on. vahel on sõber see, töökaaslane, lapsepõlvetuttav, lihtsalt tuttav, kellega maas istud, veini rüüpad ja kasvõi filmi üle arutled. mõnel teisel ajal on see sinu õde, vend, ema, isa, südames istuv inimene.

istusin maha ja lihtsalt rääkisin oma vennaga. mittemillestki ja kõigest samaaegselt. jõin teed ja unustasin maailma. ma olin safe. sama tunne oli, kui istusime A-ga kuubikus ja lihtsalt rääkisime. kvaliteetaega ei saa osta. selle saab endale tekitada. sa pead seda tahtma....

muuseas, A, ma tunnetan uue võtme olemasolu oma võtmekimbus. mitmes mõttes. see, et mingid asjad hakkavad muutuma, mingid inimesed kaovad võibolla, oma elu hakkab...saab uut inimest tundma õppida, uut korterikaaslast.

Suhtlemisvajaduse vajadus....

inimesed on naljakad.
nad ei saa kuidagi üksi hakkama.
kui igav hakkab, hakkavad enesega rääkima...nagu papagoid, kellel peab vähemalt peegel olema, et ta näeks ennast ja arvaks, et seal on veel keegi.

inimesed vajavad suhtlust erinevatel põhjustel. enamasti vist ikka selleks, et millestki halvast üle olla. mul oli ka siuke pask kaelas...siuke vastik ja nõme depressiivne aeg...aga sõbrad on tublid. kõik tegid tööd. hakkad mõtlema muude asjade peale ja teevad tööd. viivad mõtted mujale. igatahes suhtlemine...

miks on MSN nii populaarne? inimeste suhtusvajadus. häbelike inimeste puhul on see väljund, kus julgetakse end väljendada, ilma selleta, et tekitaks kellegagi silmsideme, et peaks kedagi intensiivselt kuulama, et inimesed ei häbeneks ennast. ideaalne variant neile.

mind ajas muigama see, et istudes marsas, kus oli peale minu veel 3 inimest ja palju vabu kohti täheldasin, et ühes peatuses tuli sisse naisterahvas. ta sõidab tihti marsaga. ja koht, kuhu ta istus oli kohe juhi selja taha. kuigi seal istus juba inimene. palus et see teine inimene istuks edasi ja istus selle inimese kõrvale ning hakkas KOHE marsajuhiga rääkia :)
kusjuures, tugev naine oli. läks varem maha ja tõmbas ukse siukse laksuga kinni, et kui ma üritasin hiljem ust avada, siis tuli selleks ikka suht suurt jõudu rakendada. ma ju tegelt ei ole nii pisike, et ei jõuaks nüüd ust lahti teha. ja see tädi lihtsalt vatras....pidevalt....non-stop.

seda teemat võiks kerida edasi ja edasi. aga see nõuaks sel juhul juba hämarat ja sooja tuba, head vaikset chillmuusikat ja Baileyst :) siis võiks ju arutada.

NB! eestikeelne windows on müstika! hiina keel.

Artikkel...

Lugesin hiljuti ühte artiklit, mis rääkis suhetest ja sellest, missugune on terve suhe. Reeglina keeran taolistest artiklitest lehe edasi, aga sissejuhatus oli juba nii kuidagi selline, mis ajas mind kergelt muigama. Tekkis kius see asi läbi lugeda. Räpskirjanudst on ka siiski vaja ju….vist 
Üldiselt oli ta selline blab la bla. Naised ohverdavad end suhte nimel, mehed jäävad iseendaks jne. The usual ühesõnaga. Mind on alati häirinud taoline üldistamine, et kõik naised on ühe vitsaga löödud või et kõik mehed on sead. Öeldakse, et ära vaatle igat puud ükikuna, eraldiseisvana, vaid katsu näha tervet metsa. Aga vahel on just iga üksiku puu eraldi vaatlemine see, mis vastuse annab. Inimene, kes pimesi loobub oma elust ja tegemistest on lihtsalt irratsionaalne tobuke, kes usub seda loppa, mida ühiskond talle ette söödab. Ta neelab aplalt selle löga alla koos selle konksuga, mis sisemiselt su ära lõhub. Mao lõhki tõmbab ja sooled ribadeks käristab.

Rumalad on lihtsalt need, kes lasevad end pimestada välisel säral, unustavad enda ja muutuvad üheks osaks hallist massist, kelle näitel saab taas teha üldistusi. Metsaks.

Mis aga ( Hea suhte valem ) artiklist kumama jäi ning mõtlema pani oli see, et kui mehed otsivad omale kaaslast emafiguuri alusel, siis on naisi, kes alateadlikult otsivad oma “teises pooles” asendusisa. Neid nimetati kirjutises “tüdruknaisteks”.samas, iga inimene on oma mees- või naisideaalid komplekteerinud kellegi põhjal, kes nende ellu on juba ammu kuulunud.või on ta kokku pannud ta on ideaali erinevatest inimestest. Hakkasin mõtlema selle peale, et kelle põhjal olen mina komplekteerinud oma ideaalinimese. Kas ma kuulun ka sinna “tüdruknaiste” lahtrisse?

Kutsuge mind haiglaseks või väärakaks, aga minu maailmas ei ole olemas sheffimat inimest, kui on minu vanaisa. Samas ei otsi ma talle asendajat. Vaadake, kui lapsena on kõik nii turvaline ja reeglina teise inimese isikuomaduste määramine käib lihtaslt selle järgi, et “Ta on nii kade!”, siis täiskasvanuks saades paned sa pusletükid teadlikult kokku ja avastad need inimesed oma elus, kes on sinu isiksuse kujunemisel oluliseks saanud. Kuidagi iseenesest, loomulikult…sundimatult.

Mõtlesin päris tükk aega, et kas ma siis tõesti otsin alateadlikult vanaisa klooni?! Sain aru, et tegelikult mitte. Sest iga inimene on ainulaadne ( jahh, klišeelause, aga kliššeed põhinevad ju reaalsel elul) ja hakata otsima sellele inimesele klooni, oleks enese tapmine. Mõttetu tegevus, mis viib lõputute võrdlusteni ja võimetuseni valida see nö “õige inimene”. Minu vanaisa on minu vanaisa. Fakt! Ja nii jääb. Teist temasugust pole olemas, nagu pole teist minusugust ja teist sinusugust. Ma ei saa isegi alateadlikult tema järgi kedagi otsida ( kui nii võib öelda ), sest siis ei oleks enam seda võlu, mis ümbritseb apsit. Vanaisa jääb vanaisaks ja sinu “teine pool” jääb sinu “teiseks pooleks”. Inimene, kelle sa avastad, mitte ei otsi.

Otsimine ongi selline libe tee. Mida kuradit sa otsid? Sa saad otsida oma kadund korterivõtmeid või mobiiltelefoni, mitte oma mõttesilmas kokku komplekteeritud inimest. Nii otsid ainult vigu ja ei näe inimest. Avastamine ja iga inimene üksi, tema isiksus on see, mis võlub. “tüdruknaistest” on selles mõttes natukene kahju, et kui nad oma “teist poolt” pidevalt isarolli osana võtavad, siis sellisel juhul ei saa nad iialgi olla 100% õnnelikud suhtes. Nad jäävad igavesti alsteks. Alateadlikult ja SEE on minu meelest haiglane.

Võibolla olen mina haige, et nii ütlen, aga vähemalt ei võrdle ega otsi ma teadlikult inimest, keda tegelikult on maailmas vaid üks. Sul on ainult 1 isa. Take it or leave it! Ka lapsendatud laste puhul. Nad aksepteerivad vaid ühte isa kahest. Nende endi vabal valikul.

Krõbe jalgealune.

ja nagu naksti tuligi maha...lumi siis.

eile oli naljakas päev. selles mõttes, et kui tahad tähelepanu püüda, siis kanna kogu aeg teksasid ja ühel päeval pane seelik selga ja voila! :D:D ega tegelikult oli ju seelikul ka ikka põhjus ka. tglt mitu. igatahes, kõige veidram kompliment, mis ma eile sain juhtus trepil, sisu : " Ohh, näed, Jänks. Sa võid ka naise moodi välja näha" ja oligi kõik. no mind ajas igal juhul naerma küll.

täna õhtul on aga mida oodata, Borati linastus ja EMA-d MTV pealt. unetus tuleb nendel juhtudel kasuks. on teatud nimed, kelle esinemist tahaks näha. kas nad suudavad ületada oma eelnevate aastate lavashowd või mitte. igasuguste auhindadejagamistega on see lugu, et õhtujuht on see põhimees, kes kõike koos hoiab. näis, kas Justini poiss suudab oma Mickey Mouse´i aegse rasva peal liugu lasta.

Vati seest porri.

sa elad oma turvalises klaaskuulikeses. rahulikult, sul on kaitsekuppel peal, tugev ja ilus nikerdatud heledalt särav alus, lumetükid su maailma põrandal on vaikselt maas moodustades pehme vaiba, kuhu kukkudes haiget ei saa. siis aga tuleb keegi suur ja loksutab su klaasmaailma....lumi ei ole enam vaikselt maas vaid keerleb hullu hooga igal pool ümber sinu. ta kriibib su nägu ja käsi ning tungib sulle silma. enam ei tundu maailm nii turvaline paik....

praegu tekitab sellise tunde kuidagi kogu see eluolu, ilmastik ja toimunud sündmused. kolimine, elu muutus, mis esialgu ei pasita mingi erilsie muutusena, kuid kuidagi psühholoogiliselt peksab sulle punast tulukest kuhugi kuklasse, et sa lähed nüüd ära.....inimeste sekka. ilm on vesine ja hall, energiat jääb väheks ja tahaks ainult voodis vedeleda, raamatut lugeda ja piparmünditeed juua...

kõige rohkem lööb lund üles ilmselt kahtlus, et kaotan sõbra....tglt on see mõistetav antud olukorras...loodan lihtsalt, et see inimene ei kao mu elsut. lihtsalt on natukene aega eemal ja siis tuleb sõbrana mu ellu tagasi...mingi muu versioon sellest oleks vastuvõetamatu.

kuidagi on kujunenud nii, et inimesed, keda oleks vaja kätte saada, viibivad võtetel igal pool ja tutkit sulle, ei saa nendega ühendust. siis, kui võiks nendega suhelda, lähed sina magama...chill aeg on...kui arvestada seda tööd, mis tehtud on, siis lausa puhkus. tglt on seda vaja...kurb on vaadata iga päev neid inimesi, eks ennast tööga läbi põletavad. veel jubedam on see,e t kui mnigil hetkel saad ise ka aru, et teed liigselt tööd. kamraadid, võtkem selles suhtes miskit ette ;)

Nädalavahetusel tuleb täita lubadusi, mis laupäeval antud sai....Kati, ma pole unustand ;)