selle aasta jõulud on olnud kummalised.
head ja kurvad.
mõlemat ühepalju.
olen saanud mõelda ja tagasi vaadata. tõsi, selgeks pole veel mingeid asju mõelnud, küll aga olen tagasi saanud sisemise rahu ja meelekindluse, mis mingil kummalisel hetkel natukese kõikuma lõi. vahel on vaja olla nii vaimselt kui füüsiliselt eemal kõigest sellest, mis aju koormab, paneb üle mõtlema ja pingestab sinu enda minat. see võib tõepoolest kõlada nagu mingi naiivse utoopiates ujuva hipisita möla, aga hoolimata sellest, tundub, et nii on ja nii peabki olema. Ja mingitest asjadest elus ei saadagi enne aru, kui õige hetk kätte jõuab. Lõppude lõpuks loksub ikka kõik paika ja läheb täpselt nii, nagu minema pidi.
Ma igatsen Marguse järgi.
Päris tõsiselt.
Ta kirjutas mulle kunagi, et ta tahab, et me teda tagasi ootame....me tegelikult ootame ka ja mulle tundub, et isegi rohkem, kui ta seda endale ette kujutab. Ja ükskõik kui väga ma suve ja päikest ja sooja tuult armastan - valged jõulud maal ei trumpa midagi üle. End ära lõigata maailmast 3ks päevaks, elada lumes, ilma kellaaegadeta, käia saunas ja olla perega koos on midagi müstiliselt mõnusat. Midagi sellist, mille kohta sa nagu ei oskagi midagi öelda. Sa lihtsalt istud diivanis, villased, vanaema kootud sokid jalas, koorid mandariini ja kuulad, vaatad ja naudid seda prae ja kõrvitsalõhnast umbset õhku ja neid inimesi, kes su ümber toimetavad. Ja sellel ühel hetkel, kui käisin metsloomadele süüa viimas, ei kadestanud ma Margust. Seda, et tal on seal suvi, seal kaugel. Et tal on uus ja huvitav keskkond, avatumad inimesed ja iga päev uued hommikud. Mul oli kahju, et ta ei saanud lumes sumbata ja suure laua taga jõulunäga järada.
--------
Mulle meeldib Murphy. Auga. Tema seadused ja sitt ja need hetked, kus saab öelda"Fucking Murphy raisk!"
Reeglina ei tõota see muidugi midagi head, aga situatsioon kui selline on naljakas. See juhtub iga kord, ükskõik, kuidas sa seda nimetad. Kas ebaõnn, Murphy seadused või mistahes muu väljend, mis inimkond selle halenaljaka ebaõnne väljendamiseks välja mõelnud on.
3 nädalat.....3 nädalat oled sa terve nagu purikas. Puhkad, sööd, magad, vaatad filme ja oled. Ei tee midagi asjalikku. Ja siis, on 2 päeva, suvalised 2 päeva, mil sa pead olema asjalik. Või vähemalt adekvaatne ja selge. Ega nagu selgest taevast pussnuge ka ei oota, eksju. Lähed sina kenasti õhtul magama, hea uni ja puha. Ärkad hommikul - esimene asi, mida tajud on see, et ahahh, läbi nina ma ei hinga; teine asi - sirutades käe telefonialarmi poole saad aru, et kondid on valusad ja iga liigutus ajab sind köhima, nivisi mürtsuvalt ja pahasti. Ajad ennast voodist välja ja saad aru,et täislaks on käes. Kõik jutud. Peole tuli peavalu ja palavik. Istud siis oma voodi äärele ja mõtled, et nojah.....ja aevastad. Ma tegelt ka hakkasin naerma veitsa. Tüüpiline. Ma ju ei helista nüüd ja ei ütle, et sorri M, mul on külmetus, ma ei tule täna. Tõmbad kohvi ja hommikusöögi asemel oma 2 Coldrexi sisse ja läheb. Ja päeva lõpuks, sa polegi veel surnud. Mida kõike inimkeha aju ülemvõimul korda ei saada.
Ja siis sa longid telemaja poole ja mõtled, et naljakas. Täiskasvanuna sa sunnid ennast tegema asju. Et täiskasvanu elu pole üldse see, mis sa mõtlesid olevat, kui olid laps. Vabadusega kaasnevad piirangud ja kohustused - sellega me ju ei arvestanud. Mõtle kui hea oleks olnud hommikul lapsena - ärkad nõnda ja ema helistab su klassijuhatajale ja ütleb, et H täna kooli ei tule. Lihtne! Ja nii lihtne see oligi. Ometigi ei igatse me seda aega tagasi. Või igatseme? Krt seda teab, mõni võibolla igatseb. Mina mitte. Sest täiskasvanuna on sul nii palju eeliseid ja nii palju rohkem otsustusvõimet ja nii palju keerulisem, et sa peaks olema idioot, et tahad lihtsakoelise lapserutiini juurde tagasi. Üks suureks olemise plusse on see, et sa tead, milline lapsepõlv oli. Kui väike olid, siis pold aimugi, mis see "suurte inimeste elu on" :) Novot. Ja sa saad alati olla oma hinges kasvõi salaja laps, kui sa tahad.
....ma lonkisin edasi, vahetasin kõrvus muusikat ja astusin poriloiku....
....täiskasvanu elu on karussell...
