Täna on neljapäev...kaunis päev.

Täna on neljapäev, üks ilusamaid neljapäevasid, mis üldse olemas on.
2 suurepärast uudist, 2 suurepärast algust õnnele, 2 le heale inimesele, kahele sõbrale....sees on laulnud terve päeva, sest näha kõrvalt, kuidas su sõbrad õnnelikud on, on lihtsalt fantastiline tunne.

veidi uskumatuna tundub fakt, et kellegi teise õnn su nii rõõmsaks saab teha, samas jube hea, sest see tõendab just seda, et su sõbrad sulle nii kallid on.

ausõna....tahaks neid katki kallistada.....mõlemat :)

Viru kass.

Kell on 5 hommikul ja ma kurblen vesisel Viru tänaval. See pole okei.
Üks väike kassipoeg jooksis minuga kaasa, kogu aeg kurblikult mäugudes. Ma jälgisin teda. Tema vaatas mind ja nuttis. Ja tuleb tunnistada, mina nutsin, aga mitte väliselt.Hinges kriipis. Mulle ei meeldi kassid, aga see oled tekitas minus tunde, mida ei uskunud endas olevat.
Ma istusin sinna tänava servale. Märjale kiviäärele ja nuuksusin, sest oli kahju. kass tuli minu juurde.
Ta oli vait ja vaatas. Päris pikalt. Mina nuuksatasin. Salaja. Ta istus minu kõrvale ja vaatas ja hakkas ennast minu vastu hõõruma. Räpakass. Aga ma tegin talle pai ja see tundus nii õige ja hea ja mul oli kahju. Sest et tundus, nagu oleks loomake eksinud.

Ma tahtsin teda aidata, aga ei osanud käituda.Nagu tühjast imet leida. Kummaline.täitsa mitu minutit istusime.Senikaua kui ta minema läks. Ja sel hetkel ma mõtlesin, et ma tahaks,et kui minul, inimesena peaks selline hetk olema,kui maailm pole päris sõber, siis tahaks, et mul oleks olemas see pea silitaja, kes teeb kõik korda lihtsalt sellega, et ta on. Muud pole vaja.

Mina olen siin....endiselt.

Ausalt öeldes tekkis kimbatus minu sees....nii palju mõtteid, nii kiiresti peast läbi minemas ja suutmatus seda kõike väljendada ja must-valgele kirja panna tekitas ängi. Halva ängi.
Üle pika aja ma tunnen ennast mõtleva inimesena ja see pisuke fakt iseenesest rõõmustab mind. Ma polegi veel oma peas alla andnud. Tore.
Viimane ajaperiood on kuidagi kummastavalt vaimuvaene, nii, et ma üsna tihti leidsin ennast täiesti tühja peaga. Mitte ühtainumat mõtet. Fantaasiat. Stseeni ega väärt nägemust. Isegi und ei näinud. Tühjus. Täielik tühjus. Sama nagu tühjas kõrbes piknikku pidada ja loota, et keegi ehk liitub.
Kummalisel kombel polnud mõttejugade vallandumine mitte armumise, pettumise või kurbuse tunne, vaid Vilbre film ja kõige algsemalt Sassi raamat. Mul on hea meel, et see raamat olemas on. Hea meel, et see “eluga perse kukkunud” inimene, kes raamatu kirjutas ongi see, kes ta on.

Ma isegi ei taha rääkida filmist. Iga leiab oma. Mina nägin üht, keegi teine teist. Üks stseen oli aga super. Ameerika. Täielik ameerika. Ühel hetkel seal suures saalis, pehmes toolis istudes tabasin ennast otsimas neid paralleele ja tuttavlike elemente, mis raamatus oli. Varju all sisse kirjutatud laused, inimesed ja kohad, millest saavad aru ainult need inimesed, kes ennast sealt ära tunnevad. Rebase silmadega Renita .... J

Tulin saalist välja ja esimene asi, mis ma mõtlesin oli see, et ma tahan nüüd ruttu kirjutada , teine mõte oli see, et tahan nüüd kohe Sassiga maha istuda. Tühja, laminaatparketiga kaetud väikesesse kööki istuda, mööblit kokku kruvida, punast känguruveini juua ja rääkida. Tahaks küsida:”Noh, sitavares....kuidas nüüd tunne on?”
sest ma mäletan, kui kunagi S ütles mulle, et kui sellel raamatul hästi läheb, siis sitt elu on väärt midagi. Tahaks nii palju seda halba känguruveini, et oleks järgmisel päeval tunne-oma-kodumaad-bussis paha.

Väljas sadas. Ma olin vait. Ei tahtnud minna filmiinimestega jaurama. “Ära siis liiga palju joo.” See oli see, mis tuli minu suust enne koduteed. Ma ei tht inimesi näha. Tahtsin olla. Mõelda. Rõõmu tunda, et aju hakkas tööle. Et rohi on endiselt roheline ja ühel heal päeval paistab päike. Ehk juba homme.
Väljas sadas. Kordan ennast. Sadas. Korraks mõtlesin, et võtan telefoni ja helistan D-le:” Ma ütlesin, et mul läheb seda vihmavarju vaja!” aga see tundus liigse koormusena.
Linn oli vaikne ja sätendav. Vihmast. Vanalinn peegeldas. Munakividelt. Ma isegi ei tea, mis muusika mu iPodis mängis. Tean ainult, et see sobis. Jahe aga hea oli. Kuradi hea. Enda kestas õnnelik olla on taevariik.

Projekt Bora Bora

iga kolmapäev on nüüd ametlik Projekt Bora Bora elluviimise üks võimalus.
meil tekib kohe Bora Bora purk, kuhu lähevad kõik ressursid, mis kulutatud projekti peale.

lokkavast vaimuvaesusest, sitast ilmast ja võimuvõitlusest sai kopp ette. kvoot sai täis. nii on.
tänasega käivitus ametlikult projekt bora bora....there is no way back now.

samas, rääkides ilmast, siis kui kaunilt saab kirjutada sitast suusailmast.
http://www.ilmajaam.ee/?id=32170
eestlane on esepettuse keerulisel teel jõudmas tippu :)

Freedom

Freedom oli midagi kummalist mu jaoks.

Täiesti sürr kogemus ja mitte ürituse enda vaid kogu selle pärast, mis toimus. Mis mind puudutas.

M küsis mu käest, et miks ma niiviisi tõmblen ringi....miks ma rahulikult ei võta. Kas ma tõmblen?

Ma ise ei saa aru....selline rahmeldamine on kuidagi tavaline. Fakt, et sul kiire on, loomulik ja kuidagi üks elu osa. Ma tahaks ta käest küsida, mida ta rapsimise all silmas pidas.

Muidu on mont ja lokkav vaimuvaesus.