Soe liiv.

soe liiv teeb lihtsalt kõik heaks.
istud soojale liivale maha, vaatad peegelsiledat merd ja tunned kuidas puhkad ja kuidas tahaks Pärnusse päris oma pesa. täiesti enda oma. kus saaks nädalavahetusel olla ja maailm unustada.

superstaarijärgne õhtu möödus mööda pärnut jõlkudes toredate inimeste seltsis ja avastusega, et ma olen saanud väga toredaid uusi sõpru, keda tasub hoida ja hinnata ja kellest hoolida. öösel olime Anneli mamma pool, kes on üks lahedamaid 82-aastasi, keda ma olen kohanud oma elus. Soe ja rõõmus, hoolitsev ja chill, elu täis ja särav. kas ma ütlesin juba soe?

nii hea oli ärgata vaikuses, õitsvate õunapuude mõnus lõhn voogas avatud aknast sisse, linnud laulsid ja muresid nagu poleks maailmas olemas. hommikukohvi oli ka aias, keset õitsvaid õunapuid. hiljem läksime randa, autoaknad valla ja tuul vuhisemas ning passisime seal mingi poolteist tunnikest ja aina lähemale jõudis hetk, mil pidi tööle minema. see mõte iseenesest hirmutas. aga kunae ma olin kahe jube kifti inimesega koos, siis see hirm taandus üsna pea.

enam ei imestanud ka selle üle, kuidas A nii tore on. terve pere on tal samasugune. kämbu oli eriti lahe tüüp. uudishimulik ja intelligentne väike olevus. kunagi soovin, et minu järeltulija selline oleks. et ma õnnestuks oma tegemistes.

superstaar möödus kuidagi sudus. samas energiat oli piisavalt ja hea oli actually teha intervjuusid nii, et sa pole nii väsinud ja sodi, et päris hästi ise ka aru ei saa, mis toimub...puhkust tahaks aina enam ja enam...ja pärnut ka. meeletult!!!

tagasisõit möödus kõnemölina ( minu kõnemölina ) saatel. osakamatus kohvitopsihoidjat enda briljantse ajuga kokku vajutada, jäin võlgu ühe kaotuse. Ehk et millaski pean tunnistama teise inimese väite tõesust. paganas!!! minu kangekaelsus ei suuda seda hoopi oma egole ilmselt taluda, kuid eks näis, mis sellest veel saab. muidu oligi nagu kõik jumalast faiiin ja nii, kui välja arvata see lõputu võitlus selle üle, et ma nädalavahetuse pärnus olin ja mõttetult edasi-tagasi ei sõitnud. selle üle, et tööd teen ja ühtegi vaba nädalavahetust ei ole jne jne jne. ma lihtsalt ei viitsi ja ei jaksa ühe ja sama asja üle uuesti ja uuesti ja uuesti vaielda. sama hea kui sülitada vastutuult ja loota siis, et see sulle näkku tagasi ei lenda.

kell 02:58
lõpetasin nädala kokkuvõtete kirjutamise, vaatasin üle homse võttegraafiku, kuulasin the streets´i ja mõtlesin päikeselisele päevale ja tõdesin, et tänane öö möödub hea une saatel. ja pärnus puhkasin poole päevaga rohkem kui tallinnas seda olen teinud 3 kuu jooksul kokku. kvaliteetaeg on lahe.
päeva kauneim kaader läbi minu silmade oli see, kui lamasin pärnu kontserdimaja ees pingil, pea oma sumadanile toetunud ja vahtisin taevasse nii, et silmanurgast paistis natukene kontserdimaja ja hingasin lämbet õhku kopsud täis. hea oli. ja siis see juhtus. vaikne öö...lämbe ja mõnusalt niiske....nägin endiselt seda kontserdimaja nurka ja äkki lõi kogu taevas valgeks. ilma mürinata äike sähvis ja see oli nii kuramuse sheff hetk, et tõmbas hetkeks hingamise kinni.

kummastav

viimasel ajal on kuidagi nii, et hommiku saabudes mõtled hirmuga eesoleva päeva peale. see veidi hirmutav ja huvitav on see, et ma ei saagi nüüd aru, misasi see on, aga eesti mees on ju reeglina külm kala. selline, kes naljalt ilusaid asju ei ütle ja on pigem tagasihoidlik. viimane nädal on toonud sellel rindel rohkem kui ühe üllatuse. ausalt öeldes ei teagi, kuhu peaks selle risti tõmbama. suvaline sein või tänavaplaat paistab kaunis mannetu olevat selle jaoks.

istusin reval cafe´s liivalaia tänaval ja vaatasin läbi klaasi mööduvaid autosid. mulle meeldis see petlikult kaitstud hetk. näen, mis toimub väljas, aga siin sees mängib muusika ja kõik on rahulik. täna kohe linn meeldis.
see on aga müstika viimasel ajal. olen hakanud linna vihkama natukene. magada ei saa, mingi õline tolm lendab pidevalt ringi, müra müra müra.....väkk!!! maale tahaks. närvi puhkama. nüüd ma natukene saan meelisest aru, kes kibeleb iga päev töölt ära ja miks ta kuhugi pärnu kanti pesa tegi. linn väsitab ja suht kurb on vaadata tolmusest peeglist hommikuti seda kurba ja väsinud nägu, mis mulle tihti vastu vaatab.

teisipäeval sai hetkeks pärnusse ja see tundus ebareaalne, et eestis on olemas selline pisike linn, kus ma tegelikult tahaks elada. tõsi küll, talvel on ta mõttetu ja suvel ülerahvastatud. aga rand oli lahe. nädalavahetuski möödub seal. töö tähe all, kuid siiski, mitte tallinn.