Sinna, tagasi ja ähmane telefonikõne.

nüüd on nii, et ma magan taas 3 h ööpäevas jne, seetõttu tunduvad mingid tegevused eriti kurnavad. taas oli siuke 3-4h öö selja taga, tige tüdimus ja räige pettumine miksitud vihaga selja taga ja kui kell helises 6.15, ajasin end üles selleks,e t kohvi valmis teha, pesus käia ja asjad pakkida. palsamit ma ei leidnud, ka fööni oli ema juba eelmsiel päeval endaga ühes võtnud savernasse, mis tähendas seda, et mu juuksed kuivasid lokkis kahuks. pool 8 istusin autorooli ja alustasin sõitu lõuna-eestisse vanaema 70. juubelile....mingil hetkel ( peale mitut kohvit ) jõudsin kohale, tee pealt haaratud lilled tegid talle rõõmu ja juba ootas toas ports sugulasi,keda pole näinud ( osasid siis ) 10-15 aastat.

vahetasin teksad ja mugava pusa kõrgepihalise musta seeliku, kirsikaelaketi, valge pluusi ja punaste kingade vastu ja tegime ühisstardi Valgjärvel asuva mõisalossi poole, mis oli väga spets ja kaunis. isa oli elevil oma uuest masinast, vend kõrvuni armunud ja seletas oma airist, mina surmväsinud, vanaema eufoorilises tujus, vanad sugulased uudishimulikud ja väikesed lapsed püsimatud.

vanaemal oli hea meel,e t ma tulin. ilgelt armast temast, et mingil hetkel juubelil tuli ta mu juurde, suur A4 jooneline paber täis kripseldatud - tema olevat netist mulle korterit otsinud :) nii armas temast....ja see olevat üks kolmest täis kriblatud lehest. juubelil räägiti esimestest kokkupuudetest milvi tootsiga, üks oli seotud tigedate hanedega, teine naabripoisiga, kolmas õpetajatega jne tore oli see, et mu vanaisa rääkis loo, kuidas tema esimest korda vanaema kohtas. oli tema EPA-s ja siis tuli tema juurde üks pisike tumedapäine neiu ja küsis, et kas tema on valter toots? apsi vastavat, et ei, olen valter tootsi. vanaema arvanud,, et kunagise vana tuttavaga tegemist...ei olnud. Tsiteerin: " Ja nii ta siis läks, et ütles et ei ole see poiss ja siis läks 2 aastat mööda ja me abiellusime ja siis sündis R. Ja kohe varsti on sellest abiellumsie hetkest möödas 50 aastat." see oli nii tore.

aga iga sõnavõtu ajal, mil mainiti kolmandat põlve või vanavanaema staatust vaatas terve laudkond minu poole. mille peale esimesel korral purskasin naerma ja ajasin salati peaaegu ninast välja, teisel korral tegin asja oma telefonimenüüsse, kolmandal korral lihtsalt üritasin vaadata neile kõigile korraga otsa. hiljem suure saladuskatte all ütlesin vanaemale, et selle kolmanda põlve peale VÄGA ei tasu veel loota.

muidu oli ikka siuke tüüpiline keiss - issand, ma ei tundnud sind ära, siuke preili. Sa oled nii suureks kasvanud!Nohh, mehele ei hakka veel minema?Lapsi veel pole?.....ühesõnaga kogu see, mida sa ühelt perekondlikult koosviibimiselt oskad oodata. mingil hetkel tundsin pinget, et kurat, naiste ülesanne sugu jätkata on mingil hetkel mingitele inimestele kuidagi nii oluline ja kõik eeldavad, et kui juba üle 20 aasta vana oled, siis OLEKS VIIMANE AEG! nohh, võibolla kunagi ammu oli see nii.

mingil hetkel kukkusin pooleks tunniks magama, ärkasin selle peale kui JJK helsitas mulle ja päris intervjuude kohta. ma siiani päris hästi ei tea, mida ma talle rääkisin, mäletan seda,e t küsisin meiliaadressi, et sinna infot saata, ehk siis arvan, et sellega läheb veel okilt kõik. kuigitahaks ikka mäletada, mida rääkisin. peale seda loivasin kööki, kus mu hormoonidest üle pulbitsev vend palus mul kiiresti ära süüa ja kohvi keresse keerata ja vaida poole ajama panna. tema armastuse objekt ju ootab teda. samal ajal kui tüüp räägib autos mingite bõkkide peksmisest ja kellelegi kakluse juurde backupiks olemise üle, samas halades selle üle, et kõik läheb persse A-ga, sest ta läheb välkamaale ära ja et siis kui tagasi tuleb on sõjavägi. lõpuks läksin kogu jutu peale välja, tõstsin keskmist liiklemiskiirust tartu mnt-l ja mõtlesin, et mis kurat toimub vastutulevate autode tuledega. isegi lähituled pimestasid nii räigelt, et nii mõnelgi korral osutus teel püsimine kuidagi kahtlaselt raskeks. väsimus teeb vist silmad hellaks.

kui nüüd 23.30 koju jõudsin ja filmiöö asju hakkasin tegema, tundsin kuidas uni peksab kuklasse...järelikult - more coffee, peab veel tsuti vastu pidama. homme kell pool 8 juba taas linnapoole, et terve mituteist tundi tööd hoorata teha. ÄGE! milleks siis eraelu ja puhkepäevad ja terve mõistus.

PS! sain teada, et officially olin kunagi un eskõndija kui pisike olin. i´m a sleepwalker ;)

Vahel lihtsalt juhtub nii....tihti.

"Ma kuulsin, et sa olevat taas ületöötanud"
"Kesse ütles?"
"Ma ei tea...kuulsin kuskilt."

et siis niisugune jutt jõuab juba minu sõprade kõrvu. kummaline. ja seda räägib tüüp, kes töötas ka nagu ogar, aga naljakas, kui istusime kadrioru pargis maha, võtsime mõlemad oma õlle ja siis ta rääkis mulle kui hea see on, kui sul on ka vabu päevi ja kuidas sa väätustad rohkem kultuurset meelelahutust. kuulasin seda juttu ja mõtlesin, et mida ma valesti teen, et justkui aina enam tekib tööd, ometi sa tead, et suvel ei ole jälle miskit.

ma magan vähem, söön suvalisemaid asju, joon rohkem kohvi, enam energiajooke, kirjutan aina sagedamini oma märkmikku päeva asjatoimetusi, sest muidu ei püsi meeles. aju on nagu sõelapõhi. ausalt öeldes tekitab natukene hirmu see, et ma lähenen selle pagana telekampsuni staatuse poole.

aga üldiselt on ikkagi siiralt hea meel, et päike on juba kõrgemal ja ilm on meeletult mõnus. jalutasin liisiga prismasse, ostsin jäätist ja jalutasin tagasi, avastasin toreda tänava tallinna linnas.
leidsin ka omale kodu lõpuks, mida tahan....väga tahan....väga vajan. isegi T tõdes, et tegemist on väärt kohaga. täna öösel vist peale planeerimise ja seinte värvimise vist unes ei näe :D nüüd on ainult vaja veel see liigkasuamet aka pank vaja nõusse rääkida, miks on vaja ühel noorel režissööril laenu.

kogesin täna ka nõrkushetke.ei pidand enam kuidagi vastu. jalutasin kaubamaja 5. korrusele ja seirasin maci nurka. vaatasin ja mõtlesin, et tulen sama targalt tagasi. EI TULNUD! shuffle´i ostsin ja nüüd olen vaene. darn you mu tehnikakiiks!!!

Mul on punased kingad, ma võin.Raisk!

et siis juhindudes neljapäevasest päevast, siis siiski, maailma kiuste võib olla just nii, et actually mul võib olla küljes lisaks rindadele ka mingeid teisi naiselikke jooni, nagu näiteks see, et sa ostad omale maailma kõige ilusamad punased lahtise varbaosaga kingad, KONTSAGA kingad mugavate superstaride asemel, mida oled ka juba mõnda aega nillinud. ja kõige masendavalt kurvem asi kogu loo juures on see, et sa tead, et sa kannad neid kingi heal juhul...kordan HEAL JUHUL 5 korda aastas. kui hästi läheb või nii.

tegin ostu ära ja hiljem kodus istusin keset toapõrandat, kingakarp lammutatult mu ees, kingad kahel pool mind ja vahtisin tuhmilt peegelkapi peegeldust ja kingi ja mõtlesin, et WTF ma mõtlesin, kui ma selle ostu sooritasin???? tõusin püsti ja panin kingad kappi, istusin maha, panin teleka käima, eurospordi koha pealt kust tuli just mingi suurte mootoritega autodest asi ja siis samal hetkel olin unustanud need "kõige-kaunimad-kingad-maailmamuna-peal" ja fantaseerisin oma 4 liitrise mootoriga amsinast ja ATVst. hetke hämming käimade üle vaibus ja tundsin end taas inimesena.

aga jube kummaline on ikka see kuidas mingitel hetkedel sa flipid ära ja tahad justkui miskit tõestada endale. selliseid kummalisi asju nagu et ma olen väärt puhkust, puhtaid riideid, eraelu, kassi, maja ja autot ja naiselikke asju :D ja siis läheb see tuhin mööda ja lõppkokkuvõttes taandub kõik maslow püramiidi mingitele astmetele ja sa tahad et sind respekteeritakse....ja sa tahad seda rohkem kui neid kummalisi asju nagu puhkuse väärimist, puhtaid riideid, eraelu, kassi, maja ja autot ja naiselikke asju. sa pesed hambad ära ja töllerdad telemaja poole, ise samal ajal mõeldes, et hmm, huvitav, kas jõuan peale superstaari võtet veel kinokommentaari asju ajada ja filmiöö filme vaadata.

täna oli kevade lõhn väljas tugevam kui kunagi varem. käisin dresa väel väljas ja külm ei olnudki.
ja läti tudengid teevad kummalisi lühifilme.

Filosoofilised tänavanurgad.

inimesed, kes kunagi varem pole filmimise ja reklaamidega kokku puutunud on nii armsalt naiivsed ja kartlikud iga asja vastu, mis sisaldab endas muuhulgas ka objektiivi. naljakas. Rimi casting oli 2 päeva. 2 päeva tagasihoidlikke inimesi, kes meie nõuannete järgi puuviljadest kompositisooni ladusid ja number ühte tahvlile kirjutasid. ülesanded iseenesest pold ju teab mis rasked ja nii, ometi mindi pabinasse ja nii mõnelgi juhul oli kätes märgata värinat.

hilistel õhtutundidel jõuab ikka elufilosoofia arutamisteni ja elu peale mõtlemiseni. seisimegi siis lõpuks A-ga kahekesi olümpia kõrval tänavanurgal ja arutlesime selle üle, miks, kuidas, milleks ja mismõttes?! käisime üle telekampsuniteks muutumisest, liigsest asjade südamesse võtmisesest, sellest, et juskui kõik tpimib, samas nagu ei toimi ka ja tundub, et on täiesti normaalne, et üks 22-aastane inimene elab kodus, sest mis muud võimalused oleksid siis? kui pole sundlust mujal elada, sest kodu jääb kaugele. veider, et mingite teatud projektide läbi oled sa suuteline välja arendama teatava professionaalse kretinismi ja mingite asjade ülelaskmise, selle pohhui oleku. mäletan, et rääkisin kunagi, ehk 3-4 aastat tagasi, ui just kooli olin läinud, et ei, minust küll ei saa siuke pohhuistist režissöör - saab küll!!!! teataval määral saab kõigist. lihtsalt võimatu on IGA väikese detaili pärast ennast halliks muretseda. Pointless värk.

ja täiesti fucked up case on see, et kui sa tahad pooleteiseks päevaks minna puhkama, siis pead ära ütlema 3st asjast vähemalt ja planeerima selle aja. ei ole nii, et nädalavahetusel lähen ja tee....ega ikka ei tee küll.iseenesest ju hea, kui sulle pakutakse sellisel märal tööd, teisalt, mingil hetkel tapad end nii ära ja see on juba haige värk. kui ma ikka tahan korra 4 aasta jooksul päevaks spa-sse minna, siis kurat võtaks, ma olen seda väärt ja teen ka seda. julmalt. muidu võib ootama jäädagi.

Privet töönarkomaan!

ja nii ta alguse sai....28. veebruaril oli sämil sünnipäev, kinkisime talle spapaketi ja otsustasime ka ise kaasa minna.
siit soovitus aferistidele - kui tahate ratsa rikkaks saada, ajage kokku 3 töönarkomaani, saatke nad spasse, müüge sellele megashowle pileteid ja edu on garanteeritud. ka kassaedu.

masendavalt töllerdasime ringi ja ei osanud midagi teha. et mismõttes meiega tegeletakse ja me ise ei pea midagi tegema. loomulikult unustasime oma uksekaardid konstantselt maha. niiet sõit teise ja neljanda korruse vahel oli VÄGA tavaline. fakk ja kaos nohh. midagi teha ei oska. lõpuks peale massaaži ja pärlivanni tuli tunne, et tohohh, see ongi vist puhkamine, peale mida tulid saunad, bassud, mullivannid ja õhtu lõpuks üks kuratlikult hea valge vein. järjepidevalt eirasin oma telefoni ja keeldusin selele vastamast enne, kui tagasi tallinna poole sõitsin - õnnestus suurepäraselt.

siuke päev kulus ikka amrjaks ära küll...karusmarjaks näituseks. hommikul spas oli küll tunne, justkui sind oleks läbi pekstud.

kino, intekad...töö ja lobapidamatus.

mis puudutab tööd ja kino, siis viimase nädala jooksul olen näinud kahte psühholoogiliselt väga mõjusat linateost. Üks on Notes on a Scadal, mis räägib kahe naise omavahelistest suhetest, samuti nende endi siseheitlustest, kaaluta olekus viibimisest, psühholoogilisest ja füüsilisest üksindusest, kaunist psühhoterrorist ja süütutest nägudest, mille taha on peitunud midagi hoopis teiselaadset. mõnusalt aeglase, kui siiski aina pingestuva sisuga film, mis ei jätnud külmaks. mingil hetkel oli siiralt kahju vanemat õpetajaprouast, kes ei osanud mitte kuidagi enam oma eluga hakkama saada. ta oli üksi ja kibestunud. kui tiitrid jooksma hakkasid, ei tahtnud ma püsti tõusta, jäin istuma ja mõtlesin, et sooh, siuke film siis. peategelaste rollitäitmised olid oscariväärilised küll. :)

teine midagi head ja positiivses mõttes üllatavat oli Ilmar Raagi Klass, mis oli kui rusikas silmaauku eesti filmikunstis. ma arvan, et tänu sellele linateosele sai eesti filmimaailm palju palju rikkamaks ja sisukamaks. mina leidsin sealt filmist äratundmist, viis tagasi kooliaega, pani mõtlema ühiskonna probleemi peale, et miks ikkagi aina enam noori inimesi muutub julmemaks teineteise vastu. Mitte ühiskond ei kasvata mõrtsukaid, vaid me ise...psühholoogilisi mõrtsukaid, kes kisuvad vaimse tervise ribadeks, sülitavad selle peale ja hoiavad seda mentaalselt kinni külmas kivikongis, ei toida teda ja kastavad aeg-ajalt jääkülma veega senikaua, kuni seesama särav isiksus ja naerev suu muutub hallikassiniseks näotuks asjaks, millel elusoov puudub. Filmil oli hea muusika, mis toetas väga hästi tegevust, vaheklipid ja aadressklipid koolistseenidele olid stilistileselt mõnusad ja kiired, filmi tonaalsus oli super, enda jaoks leidsin sealt ehk eesti esimesed 2 filminäitlejat ja kui neid kunagi tulevikus lavakas ära ei rikuta, siis eesti filmikunstil on lootust.
millele veel mõtlesin oli see, et tegelikult pole enamikul vanematest aimugi, mis koolis tegelikult toimub, mis seisus nende endi võsukesed on ja tihtilugu ei tuntagi oma last.

siiski häiris mind kohati mõnede teiste näitlejate mäng, mis jäi külmaks ja veidi ülepingutatuks.
haa! :D lemmiküllatuskoht: kaspar - hea osatäitmine, uskusin küll et siuke kehalisekasvatuse õpetaja olemas võib olla :D

rohkem tähelepanu inimesed! kõige suhtes.

Proosaline fragment...

...poees jürgen roostelt: Tavaline Eesti Idioot.

tere
ma olen härra tahtejõuetu pask
tavaline eesti idioot
hämaramaalt
minu õnneks on kõik hästi
ja papp lippab

ma võin osta endale
seitsmetonnase pesumasina
ning lõhkuda selle veel samal ööl

ma võin leida tõelise õnne
ning sittuda selle pääle
veel tossamas elus

ma võin vaadata võsareporterit
ja hilisöist uduerootikaprogrammi
sest kui ma just ei joo
või naist ei põruta
võin ma teha kõike sest
ma olen jumal -

tavaline eesti idioot

mind on palju, mu nimi on
leegion ja ma valin
alati edgarit

mitte et ta mulle meeldiks
aga nii mõnus on teile sitta
keerata

kui arst või õps möliseb
ja ulub papi järele
siis sittugu endale suhu
ja mingu parem norrasse ehitajaks
või litsiks

need on kaks ausat ametit
millel on sügavam mõte -
kus saab midagi teha
oma kahe valge käega

siin ma olen - saatana väike abiline

kõik on korras nagu alati

ma vihkan end
ja armastan sind
ega suuda meie kahe vahel valida

kui küsid kuidas mul läheb
vastan: sitasti
nii nagu eestlasel ikka

juba maailma esimene
munarakust võrsunud kotkanäoline saks
karl ernst von baer
kes laiutab igatsevalt
kahetsushallil kahekroonisel
(millel pole erinevalt rakubioloogiast
pikka tulevikku nii et kirjanduslikult
on väga lühinägelik seda siin mainida)
teadis et eestlased on vaimuterve
ja jumalapõlglik rahvas

just seepärast me usumegi
horoskoope
ennustajaid
musta kassi
meie igapäevast tabloidi
lõpmatut majanduskasvu
ja poliitikuid, kes räägivad rahast

mõtelda
kui ilusasti see kõlab:
rohkem raha

see on peaaegu nagu:
rohkem seksi

nii saab öelda ainult väga tark inimene

eriti uhke olen ma selle üle
et ma ei tunne ühtegi
neegrit
hiinlast
mustlast
juuti
venelast
lätlast
katoliiklast
intellektuaali
ega pede

saage aru
mina pole neid siia kutsunud

ma unistasin linalakast
aga kohtasin tumedapäist tundmatut

teadagi, selline läeb undiks

nõnda hoiatas juba
kadunud kitzbergi vanama aga teda siis keegi kuulas

seelikutes meeste üle alguses ainult naerdi
nutma oleks pidanud

tõeline võitja on see
kes aasta lõpuks end
ja oma peret ei tapa

keda ei aeta vöötrajal alla mil ta ettevaatamatu pilk
on peatund mööduval kaunitaril

keda ei taga mõni südameveresoonkonnahaigus sest tal pole kunagi
aega enese jaoks

kelle minibussi ei sõideta kiirteel sodiks
mil tal pole turvavöö kinni

kelle ilusasse kollu ei tungi väriseva käega amatöörpalgamõrvari
ekslik kuul ( proffe on igal alal raske leida )

kes ei satu sügisele tormimerele
praamlaeval millel salaja veetakse relvi

tema ongi tõeline winnertakesitall-wearethechampions-võitja
ja saab aasta viimasel päeval

uhiuue pesumasina

aga armastust ei tulnud vargamäele

/Muusa, märts 2007, lk 34-45/


mulle väga meeldis see steitment :) tore oli

...aga kuule...

...köhi kops välja hommikul ja hiljem lurise KalevSpa bassu ääres ja tee asjalikku nägu, et jajahh, nüüd võtame selle üles, kuidas jaanika sukeldub ja nüüd vettehüppe, Ips, nüüd oleks vaja see heliklipp ära teha....blaaah!!!! ja siis nuuska kõige tippu - taas kord. kui sa ujulas oled, siis normaalne riietus on trikoo...näiteks. pusa, teksade ja kilesussidega kaetud saapad ei ole just komplekt, millega niiske vati sisse sattuda. täpselt selline tunne oli seista seal basseini ääres, kui sinust jalutab mööda ülekaaluline keskealine, STRINGIDES meesterahvas.....

kui hommikul taksoga kalevisse läksin, tõdesin taas kord, et taksojuhtide seas on võibolla 1/8 normaalset juhti per taksofirma. viimased 5 korda, mil olen seda meeletult mugavat transpordiviisi kasutanud, on sattunud väga kummalised või skisod juhid. tänane näiteks möhises ja rägises ja haises rõvedalt higi järele, eilne pidi peaaegu mehe alla ajama narva mnt-l, mille peale säm karjatas ja taksojuht vastas, ei, nad võivadki siin üle minna, pluss Igor ( oli ta nimi ) võttis igat lauset, mis me sämiga omavahel vahetasime kui tema enese kõnetamine. kui telemajast oli sõidetud juba 200m, küsis ta mu käest, et see takso oli ikka tellitud H nimele?? võta sa nüüd kinni.
ülejäänud kolm on lihtsalt kas umbkeelsed venelased, kes sind sõimavad, liiklushuligaanid või lihtsalt mitte väga värsked oma vaimult.

üleüldse, jumala lomaaed on ikka jube kirju.
eile kohtasin ühte tüüpi, kes oli täielik bõkk. iga kord, kui ta must mööda läks, siis hõõrus end mu vastu. väkk. lõpuks tuli tegi meiega juttu ( meie: karu, robert, 3 roberti sõpra, mina ) tsiteerin:
"Ma vaatan, et teil siin päris hea kehade komplekt!"
"Kuidas palun?"
"Et sul päris hea raam. Ma astusin sisse siis kohe mõtlesin, et sebin su täna ära. Päris hea, eks?!"
"Ahahh, aga ma vaatan, et väga vist ei tulnud välja."
"Sa nagu põhimõtteliselt ei tutvu kellegagi?Oledki nii ülbe vä?"
"Ei ole. Lihtsalt ütlesin, et vaata, sul ei lähe kuidagi see moosimine läbi"
-vaatab mind kummaliselt-
"Sa oled temaga ( karu ) koos vä?"
"Mhmhhh."
-ka karu liitub meie vestluse jälgimisse-
"Aa....noh, eino sa oled eriti odavalt nagu värvitud. Et saan aru küll. Ega kui sul oma kutt on olemas, siis ei peagi hea välja nägema. Punane seelik ja nii. keegi ei kanna siukseid asju. See rong on küll sinu jaoks läinud."
-liitub robert-
"Kuule, ära solva Piretit. Kurat, ta on kaksikud ilmale toonud. Just poolteist kuud tagasi sünnitas."
"kellele, sellele tüübile vä?Ei sünnitand..."
"Jajahh, ega see üksikema elu pole sugugi lihtne"

vestluse käigus suutis ta joogi käest ära võtta ühel R-i tuttaval....nivisi jõuga. meie vestlus veel jätkus, aga see läks lõpuks nii absurdseks ja naljakaks, et hetkel ei suuda seda enam 100% taastada.

muidu nägin filmi, mis oli tõesti üks lahedamaid spioonikaid, mida eales olen näinud. väga kift. saan aru küll, miks matt damon kandideeris selle rolliga Oscarile. filmile nimeks "The Good Shepherd" kus aga angelina jolie oli äärmiselt koledalt riietatud ja nägi natukene koledam välja kui tavaliselt....aga natuke kõigest. :)