Täna flippisin ohtlikult.
Palju paska neelanud, poisid võttele saatnud, istusin montaazis, peale mida esimese....ma ütlen ESIMESE asjana võtsin viimase hetke pakkumiste saidi lahti ja otsisin paaniliselt mingit toredat kohta, kuhu lennata. Ükskõik kuhu. Ma olin valmis maksma selle pagana lennupileti eest, võtma takso, sõitma koju passi ja hambaharja järele ja läinud lennujaama. Nii lähedal olin....nii lähedal....kunagi pole olnud lähemal ega reaalsem see tunne, et saadaks kõik pika puuga üle t**a, lülitaks telefoni välja ja lendaks minuti pealt kuhugi minema. Põletaks sillad ja lihtsalt läheks mõtlemata sellele, mis edasi saab. Praegusel juhul ei aidanud mitte kaine mõistus vaid pangakonto ebapiisav ressurss et lunastada väike paberlipik, mis annaks võimaluse minna.
see tegi mind kurvaks.
ja ma igatsen marguse järele. jubedalt.
aga ta pani mati juba voodi kõrvale maha, niiet kui ma ainult tahan, siis lendan ainult ja korras ongi sellega.
tagantjärele mõeldes, siis ma ei teagi mis juhtus. ilmselt vist see ongi see peaaegu "karikas sai täis" tunne.ja mitte elurõõmu, armastuse töö vastu, sõprade, isegi halva ilma, aga lihtsalt see üldine karikas.
väärtustame mingit hetke ja olekut ehk üleliia, muretseme tühiste asjade pärast, sööme täiesti rändom kräppi, kardame asju/inimesi/olukordi, ei julge olla julged "minad"....persse see kõik inimesed. Mis meil....teil....viga on?!
Pekki....ma vist lihtsalt tahan olla oma minas õnnelik. Jah.
ja varsti õpin selle mediteerimise ka ära.
