The magic that they do.

Kuidagi müstilist moodi leiad sa elu jooksul inimesi, kes mõjutavad sind, kes teevad sind rõõmsaks oma olemasoluga, naeratuse, toetava patsutuse või sarkastilise märkusega. Nad on osa sinust. Nad muudavad sind. Voolivad ja teevad imesid sinu suure minaga. Ja sa lased neil seda teha, sest somehow sa hoolid. Sa tahad nendest erilistest inimestest hoolida ja sa tahad lasta neil hoolida sinust.

Sa tunned neid. Ja nemad tunnevad sind.
Tihti on Nemad just see miski, mis su päeva kauniks teeb.
Nad on sinu sõbrad.

Ma taasavastan oma sõpru. Mitte isegi ei taasavasta, kuivõrd naudin nende eripärasid ja veidrusi. Iga inimest eraldi. Mitte grupina. Täiesti eraldi.
Nii hea on lihtsalt olla lähedase sõbraga koos. Sa ei pea isegi rääkima.
Piisab sellest, kui lihtalt oled.
Nii nagu sa oled.
Ja nii nagu tema on.
Ja nii on kõige heam.
Sest nad on sinu sõbrad.
Nad on need inimesed, kes vaatavad sulle siiralt silma ja ütlevad - armastan sind!
Ja nad mõtlevad seda kõige puhtamal võimalikul moel. Sest nad hoolivad. Ja sina hoolid nendest.

Ma ei tea, mida olen elus õigesti teinud, aga ju siis midagi olen. Seda, mille eest mulle nii piiritult toredad sõbrad on antud, ma ei tea. Millega nad ära teeninud ka ei tea, AGA ühte ma tean küll - olen sigaõnnelik selle üle, et keegi kuskil kunagi mõtles ja otsustas need inimesed minu juurde tuua. Aitähh!

Nad on sinu elu võtmeisikud. Inimesed, kes voolivad ja kaasas kõnnivad.

The day after the day when things get fucked up.

Kunagi keegi kirjutas nõnda, et sai hästi öeldud:

Have you ever had a day when something seriously fucked up happened that could potentially change your life for at least a year or more? This situation would be on the disaster scale between getting demoted and having a very close pet die. Like… losing a job, a friend fucks you over for a lot of money, you find out your lover has been cheating on you (this would be on the high end of the scale), or you get in a very bad car accident (no one hurt, just have to deal with serious car problems).

Things like this can happen for one reason or another and honestly for me, when the actual situation happens, I’m not bothered so much… it’s the repercussions and the next day: waking up and the first thought is my big problem and what the hell am I going to do? I don’t want to even get out of bed to face the day and world. I don’t want to deal with the stupid tasks that involve trying to solve the problem. I don’t even want to eat.

Sitt, kusi ja kõik muud loomad.
Uskumatu!
Ja mitte isegi Jacko pärast. Kuigi Jacko - müts maha, mu must mees, kummardan maani, sa tegid ilma ja hoidsid lippukõrgel. Kui ma nüüd saaks, siis postuumselt saadaks talle veel ühe tänu lapsepõlve muusika eest. Ja Freddy Mercuryle ka, kui juba saatmiseks läks. Muidu saatsin ka vahel mõttes suure naeratuse valge-must mehele tema panuse eest. Aitäh!
Selle eest kuulan suurest solidaarsusest Sinu vastu korra Man in the Mirror ´it.

Aga muidu on vist nii, et hommik on ikka õhtust, kui mitte targem, siis valgem. Päike paistab ja sa kardad õhtut, sest siis ta läheb juba looja. Ja siis on jälle pime. Unega on vist jälle suts kehvasti ja peab kuidagi mingi muu distractioni välja mõtlema. Näiteks viimased pool tundi koristasin meeletu hoolega. Ja kiiresti, et keha väsiks ja und nõuaks. Petukaup.
Ja nii ta vist läheb, et kui päike tõuseb, paned kella helisema, ärkad, teed kohvi, käid dushi all, sunnid end naeratama ja ümised midagi. Otsid tegevust ja hoiad enda pea võõraid mõtteid ja tehnilist jampsi täis ja on hästi. Tegevus, tegevus, tegevus!!!

Plaan B tuleb ka korralikult paika panna ja ehk piletid ära broneerida, ehk isegi kortereid gumtreest otsida v midagi. Ei teeks paha.

Turning to plan B.

Nagu ma praegu asjast aru saan, siis on 2 varianti:
a) central ei saanud aru, et ma olen täielik geenius ja peaksin kuuluma nende ridadesse

VÕI

b) central sai aru, et mina olengi geenius, kellel pole vaja koolitust, vaid kes peaks jõudsalt ja kangekaelselt oma rida ajama.
Pealegi, ükski geenius pole hinnatud oma kodumaal, eksole. Või midagi sellist seal igal juhul oli.

Niiet hetkeolukord on siis selline, et kuna plaan A ei töötanud, tuleb pöörduda plaan B juurde. Plaan C on ka, aga sellest me ei räägi, vaid suhtume sellesse kui olematusse varianti. Yes Mam, yes we do!
Plaan B hõlmab ühtlasi ka endas käsilevõtmist ja kahe poolelioleva stsenaariumi lõpetamist kahe asja pärast:
1) sest need lood on väärt rääkimist ( lihtsalt tuleb neile õige vorm ja selgroog tekitada )
2) Erkil on vaja ju kirjutada muusika ühele Oscari filmile.
See oli ju diil.
Ja korraliku maailmakodanikuna ei saa ma diilidest taganeda.

Niisiis. On oodata huvitavat aega. Eks näis....

Tallinn - London - Helsinki - Tallinn ( part 3 )

DAY 5.

Trrrrt!!! Trrrrt!!!
Teen silmad lahti.
Pime on. Tunnen kuidas eile veel nii uskumatult täiusliku magamisaseme tiitli võitnud madrats on poole sinna puhutud õhust välja lasknud. Vasak puusakont puudutab maad. Pip sagib. Ta peab tööle minema. Registreerin hommiku, panen kella helisema. 10.00. Jap. See peaks küll olema.

Tõk tõk tõk...mataki!
Töömehed.
Kurat!
Head tüübid. Miks nad peavad nii vara siin lõhkuma. Selline kellaaeg välitöödeks peaks olema mingi seadusega keelatud. Tundub täiesti ebainimlik nii mulle, kui magajale, kui ka neile kui töötajatele. Kindlasti tahaks ka nemad kauem magada.
Kell heliseb. 10.00. Koban telefoni järgi ja tõmban selle enesele kaissu.
Selles müras no way ma uuesti magama jään.


Vasak puusakont tõmbub kuidagi eriti kangeks. Teen silmad lahti ja haigutan.
12.17. KURAT!!!! Magasin poole päevast maha.
Hea küll.
Dušš.
Õue.

Otsin lähima avaliku interneripunkti. Maksan 2 naela ja lähen alumisele korrusele.
Easyjet.com.
Nii...helsinki....helsinki.....bookin pileti ja helistan isale.
"Kuule, räägi, kas sa homme korraks töölt saaksid ära?!Mul lennuk jõuab 13.15 Vantaasse."
Isa saab vastu tulla.
Mida ma enne pileti bookimist ei teadnud oli see, et Läänemerel möllas maru ja see ainumas pooleteist tunnine vee peal liikuv imemasin lõpetas liiklemise päevaks.
Türbel!!! Ma ei jõua iialgi koju. Poleks elus arvanud,et Londonist kojusaamine nõnda keeruliseks kujuneda võib. Natukene ajab ikka vihale küll. Päris tõsiselt. Let the girl go home!!!! Neljapäeval peab juba metsas olema ju. Ja vahepeal tahaks riideid ka pesta. Tore oleks iseenesest oma voodis ka korra suigatada. Näedsa siis! Ikka vahel ei joppa.

Nii.Pilet, print, igaks juhuks pilt mailboxi.
Ei. Ikka veel mitte midagi.
Huvitav kui kaua läheb, enne kui nad üldse midagi ütlevad.
Nagu ma aru saan, siis mulle on jäänud 3 võimalust.
1. ma saan kooli sisse
2. ma ei saa kooli sisse
3. saan ootelisti ja loodan, et keegi enne mind kukub välja ja mina saan kooli sisse.
Oli ka 4. variant, aga see sai just ümber lükatud.

Margus on online. Oi, kuidas tahaks temaga praegu katusel jalgu kõlgutada ja kohvi juua. Ta siunab austraalia pangasüsteemi, mina Estonian Airi kõrgeid piletihindu ja Easy Jeti otsust London-Tallinn liinil lende vähendada. Lollakad on. Vot mis nad on.

Minu aeg saab läbi.
Haaran oma välja prinditud elektroonilise lennupileti.
7.40 on check-in´i lõpp. Selge.
Võtan Starbucksist kohvi ja muffini ja vahin Londoni kaarti.
Camden!!!! JAA!!!! just, täna lähen sinna.

Täna metroo ei jumpsi. Küll aga on seal palju kummalisi inimesi. Pip ka rääki, et Camden Towni liinil võib neid kohata. Igasugu sulelisi. Juba metroos kruvitakse pinge nii üles, et täitsa uskumatu kohe. Tahaks juba kohal olla.
Camden.
Oooo....ooo.....väikesed poed, kohalikud kaltsukad, tänavamuusikud, TURG!!!
Jalutan ja kuulan muusikat, astun sisse erinevatesse hipipoodidesse ja liigun üle silla. Turule. Issand missugune koht see on! Inimesed lihtsalt on, sagivad ja ajavad oma asja.
Ostan potsku täie värskelt pressitud apelsinimahla. Viisakas müüja on. Keevitab apelsinidest otse pudelisse mahla. Mõnus.
Nodi on siin küll. Silmad hakkavad kohe kiiskama.
Mu lemmikkohaks vist saab see aurune söögikohtade kogum. Jah. Nagu filmitunne on. Jube äge....varvaste alt kiheleb. Noh, loodan, et see on põnevusest, mitte mingist potentsiaalsest tundmatust õhuvoogudega edasikanduvast jalaseenest. Ma küll pole päris kindel, kas midagi sellist eksisteerib, aga tundes ennast, siis ausalt öeldes ei imestaks küll.

Väsima kipun.
Sms.
Luke. Oxfords street. Kohv. Okei.
Kell on jube palju. Istun metroosse ja mõtlen, et peaks vist veel midagi sööma.
Oxford Circus.
Võtan kuskilt kohvikust võiku ja kohvi kaasa. Väljas sajab, aga jube mõnus on. Soe ja suvine vihm. Jalutan ringi.
Kõne. L-l on kohtumine, saaks teha kohvi tunni pärast.
Kurat, see kisub kiiva. Hängin veidi raamatupoes ja suures kaubamajas. Natukene on piinlik ka seista siin üüratu kaubamaja peaukse ees ja tunnistada enesele, et kuidas ma nüüd seda siis väidetavalt ei leidnud. Tõepoolest "u cannot miss it". Peaks ikka hakkama kuulama mida need britid räägivad vahel.

Vabandan, et olen väsind ja lähen koju.
Sms - punane v valge?!
Pip - red please!
Toon punase veini. Räägin õhinal Camdenist ja olen puruväsinud.
Pesen hambad. Jah. Lepime kokku, et kell 6.00 pean hommikul liikuma hakkama, et 7ks lennujaama jõuda. peaks sobima küll, seetõttu ei plaani ka hommikusööki. Alati on lennujaamades liiga palju aega, kasutan selle toitumiseks. Kui ma oleks toona teadnud seda, mida tean praegu, siis oleks ilmselt hommikul kuskilt putkast muffini haaranud.

Issand kui piinlik, ma jään ju kohe magama.
Pip räägib...ikka veel...praegu ka...ja......


DAY 6.

"You have to get up, otherwise u´ll miss the flight."
Pip keerab teise külje. 5.45. Näh!!! Kiirustan siis, hea küll.
Pakin. Tõmban laadija seinast välja ja tõden veelkord - see pistikusüsteem on ikka täiesti perses kui kummaline!
6.00. Tundub nii mõttetu Pip üles äratada. Ma parem saadan talle sõnumi hiljem. Oleks vist mõtekas. Kuidagi kui saaks nüüd ka vaikselt välja hiilida.
Kõrisen metroopeatusesse.

Hommikune metroo polegi nii tühi kui oleks arvanud. Palju on viisakates ülikondades mehi ja uniseid, natukene lodeva olemisega inimesi, energilisi kohvitopsiga naisi ja nad kõik loevad. Ja kogu aeg! Metroos. Nii kummaline. Kas kõik seal nii ainult elavad? Bussis nad ei loe, aga metroos küll. Passin niisama. Ühes peatuses tuleb peale kergelt hullumeelne vana. Ta istub mu vastu ja hakkab oma ilmselgelt rasvaseid juukseid kõrva taha siluma. Ta on närviline ja rapsis lehte, justkui see oleks talle midagi kurja teinud.Naljakas mees. Hullult tahaks teda jälgida ja tema poole jõllitada.Uskumatu tegelane. Aga tegelt nagu väga ei julge ka. Mine tea, pärast on poolsegane ja tõmbab sul lambist kõri läbi või käsib väikse Lambi tallekese kuskil ära veristada. Seda jama nüüd siis vaja.

KÕMM!!!!
Palun! Mitte jälle!
Metroo seisab. Mul ju minutid loevad. Me seisame. 20 minutit. Pekki....pekki....PEKKIII!!!! ma ei jõua kolmveerandisele Gatwick Expressi peale.

Ja ei jõuagi. Pean kella 7-se võtma.
Kiire arvutus.
See sõidab pool tundi, seega jõuan Gatwicki 7.30. Nojah, 7.40 suletakse Check-in ja ma isegi ei tea, kuhupoole ma minema pean. Tean ainult, et põhjatiiba.
See on alati nii, et Murphy va tõhk, tuleb oma seadustega lagedale alati siis, kui seda vaja pole. Ilmselt kategoriseerub ka see viimane mingi tema väga haige seaduse alla. Jooksen. Jõuan selle lennujaama sisese minirongini.
7.36.

Kus see check in on. Jooksen nii kiiresti kui inimeste vahelt saab ja saapad võimaldavad. Uhhh....faaak...ma ei jõua. Milline box on?Milline box on??
Fak fak fak.
See on suht tühi. Okei. Proovime.

"Hey, is this for Helsinki flight?"
"Yes"
"Please please tell me i made it?!"
"Yep, you did. You even have one spare minute!"
Mida kuradit sa naeratad mulle, ahh?! See oli sinu meelest nali või? Mul kurat magu tõmbab krampi ja selg on märg. 1 minut??? Jookse ise krt mööda lennujaama.
Saan oma pileti ja fantaseerin toidust.
Kõht koriseb ja süda kipub pahaks minema.

Jalutan turvakontrollini.
Mul palutakse välja võtta KÕIK elektroonilised asjad ja kott pahupidi pöörata. Olgu. Ta pühib mu elektroonika mingi juraga üle ja siis kontrollib, et ega ma pommi üle piiri vea. Ise samal ajal seletab rahuliku monotoonse häälega, et see ruttiinne kontroll ja midagi ei pea pabistama. Mina väga ei usu. Ta vaatab mind kahtlase pilguga ja uurib kuhu ma lähen. Kule, õu! Mees, mina pole süüdi, et ida-euroopas sündisin, eks....ja näost leemendan, sest teie metroo teeb suvalisi pause siis,kui ise seda tahab.
Ta naeratab mulle viisakalt ja palub edasi liikuda.
Nodi kotti tagasi.
Ja siis veel saapakontroll.
hetkeks on naljakas ka, et pead jalanõud eraldi lindile panema ja siis need läbi eraldi asuva kontrolli laskma. A mis siis, kui ma omale pommi perse lükkan, ahh?! Huvitav, kas siis saadetaks mind eraldi ruumi, kus on suur, higistav, välja kasvanud juuksejuurtega Nadja, kes tõmbab kummikinda kätte ja palub sul lahti riietuda.
Hmmm...iiinteresting.
Mitte et ma seda jubedalt hetkel teada tahaks, aga mõte rändab ära küll.

Otsin oma väravat. 8.10. Nojah. Juba on boarding. Saan lennukis vaevalt 5min istuda kui juba tõuseme lendu.Palju mugavam lennuk on.Seekord kõige vahekäigu poolsem iste. Minu kõrval on keskealine briti paar. Naisel on jube nohu ja ta nuuskab oma nina sinna paberkotikesse, mis eesituja seljatoes asuvas sahtlis on. Väkk! Rõve naine oled! Ma just nägin, mis sa tegid. Püha jumal, küsi salfakas v midagi.

Tõuseme õhku ja ma pole kunagi nii siiralt ja tungivalt soovinud näha seda, kuidas stjuuardessid neid toiduvaguneid pakivad. Jess! Hakkavad liikuma.
See võtab terve igaviku enne kui nad minuni jõuavad. Kell on pool 10. Saan kohvi ja võiku. Taevalik.
Suikun.
Ärkan natukene enne maandumist.

Helsinkis on sitt ilm.
Lähen lennukist maha ja tõden, et soomlased on ikka jubedad loomad. Nii, kui lahti lastakse kukuvad jaurama ja üle lennujaama koridori Pekkaa!!!! karjuma.Tüütu.

Issi!!! Olen nii äraütlemata õnnelik teda nähes ja vannun, esimene asi, mida küsin on see, kas tal süüa on kaasa. Tal ei ole, aga lähme poodi.
Täna sai ta juba päeva vabaks ja kuna Linda Line sõidab, siis otsustan päeva veeta koos oma pere meestega.
Jõuame soome koju. Teeme süüa, joome kohvi ja räägime pereasju.
Pereasjad on need jutud, mida räägid kodustega hoolimata sellest, kas jutt puudutab kedagi kodustest või mitte. Ikkagi on pereasjad.
vaatan korra veel meili.
Mitte midagi.
Kahju iseenesest.

Sõidame Helsinkisse. Küsin perfektses soome keeles, kas teil kaartiga ka piletit osta saab. Saab küll.
Annan krediidi, öeldakse - sorri, ei ähe läbi.
Väike hämming. Mul peaks seal raha olema. peaks meelde jätma ja kodus kohe tsekkima.
Olgu, teine kaart. Ka väidetavalt tühi.
Oi.....pekki.
Isa???! Kas sa võiksid mulle selle 21 Eurose pileti palun osta???
Mida ma oleks teinud, kui teda poleks seal olnud? Jube piinlik oli. Täiskasvanud tütar tuleb ja ei saa hakkama. A mul oli kaarti peal ju raha. Ühtegi sularahaautomaati ka läeduses pole, et kontrollida.
Piinlik on küll.
Isa naerab.

Linda jääb hiljaks, aga ma enam ei hooli ka väga. Väsinud olen. Kaua olen üleval olnud. Keset merd öeldakse, et vabandust, me jõuame sadamasse pool tundi hiljem. Merel on tuult, sõit läheb aeglasemalt.
Kuulan muusikat ja vaatan laineid.
Täitsa tore oli seal Londonis. Tõesti oli. Aga koju tahaks ka. Puhtad riided on seal.
Mõnus on olla.
hea et läbi soome tulin, saingi isa ja vennaga natsa ringi kooserdada.
Mis kõige parem - ma lendasin koos Juri Gagariniga! Estonian Airi uhke piloodiga.
Hea meel on kuulda, et astronaut on surnuist tõusnud ja jälle õhku sööstnud. Natukene madalamale kui ennist, aga lendab. Ma vist olin ka ainukene inimene, kes elavalt lennukis selle peale reageeris, kui krapist Gatwicki lennujaama maandudes tuli:"Welcome to London. Captain Juri Gagarin and his crew would like to thank you for flying with Estonian Air and wish you....."
Mõnus.
Teised olid tuimad.
Kamooon!!! Juri Gagarin!
Oleks võind autogrammi minna küsima. olen kindel, et ta on Estonian Airi KÕIGE populaarsem piloot. Vaieldamatult.

Telefon heliseb. Supp.
Millal jõuad?Räägi midagi head. Ja siis tuleb teadaanne - tänase päeva viimase sõidu puhul on veel reisi viimase 10 minuti jooksul baaris kõik võileivad 70% odavamad.VÕIKU ALE!!!!
Üks viimase aja kõige jaburamaid asju.
Supp kuuleb ka läbi telefoni ja naerab.
Ma ei osta seda 1 eurost võileiba ja jään oma kohale. Minu vastas istuv tsikk ka muigab ja loeb oma raamatut edasi.

Olengi kodus. Väsinud.
Emban Suppi. Võtan Rimist õlle ja lähme minu poole.
Jutustame.
Mul on hea olla.
Loodan, et Central saab aru, et mina olengi kaduma läinud talent ja võtavad mind avasüli oma kooli õppima.
Jah. Nii võiks olla küll.
Oleks aus.

Appi kui hea on oma voodis olla. Oma voodiriided, oma lõhn, oma kodu ja uni.

Tallinn - London - Helsinki - Tallinn ( part 2 )

DAY 3.
See hommik. Need intekad.
Ärkan varem, kui TT, sest pean. Naabrid jälle solistavad veega. Ei tea, mida kuradit nad hommikul kell 6 teevad, et selline solin on. TT arvas, et nojah, rubekate värk, raudselt hulguvad ilma suukorvita marutaudis mööda linna ja siis hommikul kraabivad ukse taga.
Imbun vannituppa. Kolistan, põen, joonistan nägu, sest täna "Sa pead JLH´ga sõbraks saama ja Repsi numbri talle andma!"
Kolistan ära ja ohkan. Kurat, ma ei tea ju kus see hotell asub. Mayfair. Noh, see vähemalt ütleb midagi. Tänav ka ütleb kaarti järgi. Vähemalt jääb Tube´i lähedusse.

Kolistan vannitoast välja ja voldin oma märja rätiku ilusti ruuduks ja pakin väikse kohvri ära. Saapad peab jalga panema, need ei mahu kohvrisse. No hea küll.

"Kas sa veega tehtud putru sööd?"
"jaa, söön küll!"
"Ma kohvi peale sain piima, aga puder on veega."

Minu meelest oli see täiesti uskumatult tore, et keegi putru tegi. Tahtsin kohe TT-d emmata selle eest. Ta küll ähvardas mulle lehtritpidi söömata jäänud jogurti pee kaudu sisse ajada, kuid sellegipoolest oleks emmanud.
Tahaks magada veel. Liiga vara on asjalik olla.
Lõpetan vastu tahtmist kohvi ja sean minekule. Emban TT-d ja olen elutänulik talle, et mulle putru tegi ja majutas.
Aitähh!!!

Queens Parki metroojaama leian ise, süsteemi teen ka selgeks, et ahahh, seal istun ümber ja sealt teisest tõmban ühe peatuse edasi Green Parkini. Seal on need intekad.
Metroos kontrollin veel korra diktofoni.
Hästi.
Töötab.
KÕMM!!!! metroo jääb seisma. WTF???!!!!
Kena vabandav kõne - due to updating subway....bla bla bla.
Seisame seal 15min.
Mina ja mõned inimesed, kes laupäeva hommikul vara kesklinna lähevad. Minul ainukesena on kohver. Teistel on lehed ja iPodid.

Lõpuks liigume.
Jumal tänatud!
Saan ilusti Green Parkis maha ja otsin tänavat. Isegi leian. Soe on. Tubli 25kraadi juba poole 10 ajal. Saapad hõõruvad.
Brown´s Hotel.
Jess!!! Kohal. Sebin sisse, ise kergelt leemendades ja palun enda pagasi kuhugi paigutada. Pean täitma lepingu, mille kohaselt luban, et kirjutan sellele väljaandele, mis eelnevalt kokku lepitud.
Saan materjalid. Kell on 9.50, pidin seal olema juba 9.
Kuradi Tube!!!
Mind kutsutakse ja juhatatakse esimesse ruumi. Seal on juba 6 ajakirjanikku. Uhh. Kõik vanemad kui mina, aga muidu sõbralikud.
Üldse, ajakirjanduskultuur on seal midagi muud, mis eestis, kus fotograafid ei tõmbagi ennast esimese 40 mintsaga sodiks ja ajakirjanikud ei klatši ja ei ürita kõike snäkke ühekorraga ära süüa. Olgu, natuke liialdan, aga mis seal salata. Nii on.

10.00 "Tim Daly is ready for you."
Nii, läheb lahti.
Tim-poiss astub sisse, tervitab ja on sharmantne. Lükkan diktofoni rec´i peale ja nihutan rohkem laua otsale.
Ta on avatud, tunneb huvi ajakirjanike päritolu kohta ja tõdeb, et ta pole üheski nendes riikides varem käinud.
Me küsime ta käest.
Tema vastab. Üllatav on see vabadus, millega mösjöö Tim ajakirjanikega suhtleb. Avatud, siiras ja viisakas. Oleks eeldanud, et neil on justkui mingi selline kaitsekilp peal. Tead küll, et ei saaks väga keegi liiga teha ja nende eludes sobrada. Muidugi üks Norra ajakirjanik üritab eraelus sobrada. Ei õnnestu.

10.25 järgmine inimene, Kate Walsh. Krt, ikka sigailus naine on.
Lülitan uuesti doktofoni käima. Ta uhkeldab oma kingadega ja kiidab tapeeti.
Me jälle räägime.

10.50 Ma vahetan ruumi.Kyle MacLachlan.
Kõik sama. Meeldiv, tore ja sõbralik. Alguses natukene võõrastav, aga muidu sulab. Mul õnnestus täiesti tema kõrval ümmarguse laua taga istuda. Kummaline oli vaadata oma intervjueeritavat 30cm kauguselt.

Paus.

Lähen linna. Kell 12.55 on JLH.
Meid viiakse üles.
ootame.
Uued ajakirjanikud on. Hästi meeldivad keskealised inimesed. Olen kõige noorem ja ainukene, kes selle seltskonnaga liitub.
JLH siseneb, üks ajakirjanik võtab laualt diktofoni ja tõmbab jeed. Juba on ta kadund ja ma hõikan, et ta võttis minu diktofoni.Lits raisk!!!

Teised alustavad. Peale 2te küsimust on suutnud assistent minu atribuutika tagastada ja sissejuhatavate küsimuste tõttu ei tunne, et olen paljust ilma jäänud. Kontrollin, kas ikka salvestab.
Salvestab küll.
Kõik sama. Avatud ja tore.
Ma ei pabista ja mõtlen, et süüa tahaks nüüd.
Peaks Kätlinile ka helistama.

Helistan, ei saa kätte.
Lähen kesklinna ja võtan metroo juhatatud suunale- Baron´s Court.
Smsi järgi leian tee Kätu koduni. Jube palav on. Teksad liibuvad külge ja pluus on märg. Kand hõõrub.
Pakin lahti ja vahetan riided.
Võtame suuna Notting Hilli poole. Seal on turg.
Tore piirkond on, hoolimata sellest, et Hugh Granti ei näind.Persse!!!!
Jalutame, räägime maailmast ja võtame kohvi. Hea ja soe on.
Lähme sööme pitsat ja jalutame koju tagasi.
Mõte välja minna sureb. Selle asemel vaatame telekat ja tunneme ennast hästi.

Uni. Tuleb vaikselt.
Pesen endalt päeva roska maha ja keeran rulli. Räägime veel asjadest, nagu naised ikka enne uinumist.

KÕMM!!! KLIRR!!!
Vastasmajas asuvasse reklaamibüroosse murti sisse.
Juba 3. kord.
Registreerin klirina, selle, et Kätu aknal piilub, sireenid ja uinun.
Hommikul räägib veel sellest.

DAY 4.

Jälle on soe!!!
Päike särab ja toome poest jahvatatud kohvi, mitte seda sitta, mida lahustuvaks kohviks nimetatakse. See pole kellegi kohv, mis te nalja teete?!

Kohtun Kätu teise korterikaaslasega, ka austraallasega - Sam.
Sam mängib kriketit. Täna on neil mäng.
Jahume elust ja olust. Joome rõdul päikese käes kohvi ja sööme müslit.
London meeldib ikka, kuigi roppu moodi kallis on.

Otsustame raamatu kaasa haarata ja parki minna.
Hyde Park.
Võtame bussi ja tuleme pargi juures maha.
Kätlin ostab vett ja lähme seame ennast parki maha.
Kummaline tunne on seal olla, nagu üldse poleks sellises suures, elust kihavas linnas. Nagu maale oleks sattunud....või Hollywoodi filmi, kus armunud kudrutavad, pered piknikku peavad või suvalised inimesed ( nagu meie ) raamatut loevad.

Me muudame istumiskohta ja avastan, et olen oma koti mädand puuvilja sisse pannud.
Lahe. Miks ma ei imesta?
Puhastame koti, loeme veel, räägime, vaatame koeri ja perekondi ja otsustame Oreo McFlurry võtta.
Jalutame koju.
Joon tassi kohvi ja chillime rõdul.
Sms. Pip.
"I´m at home now. Come to Maida Vale and to the Elgin Mansions, flat no. 62"
Lõpetame jutud.
Olen jälle tänulik. Ausalt. Jube hea oli. Pakin ja kõristan Tube´i poole.

Maida Vale. Vasakule, Elgin Av. Elgin Mansions, 62!
Helistan kella. Pip.
Lähen kolmandale korrusele.
Pip on elav, jube ilus, sõbralik ja sharmantne inimene.
Ta elab seal korteris koos kolme tsikiga, keda mul kohata ei õnnestunud.
Kott maha, saabas jalast ja tuur korteris.

Ma pole söönud. Ka Pip pole.
Lähme otsime sushi kohta, mis seal lähedal on.
See on puupüsti rahvast täis.
Anname oma numbri ja lähme kõrvalasuvasse pubisse ja teeme väikese õlle.
Räägime inimestest ja küsin, mida tema teeb, tema küsib, mida mina teen.
Tema - kuidas Katsil läheb, kas mulle meeldib London, mis ma siin õigupoolest teen, ilmaga vedas jne.
Mina - kaua ta siin elanud on, kas on kurb, et kutt läks saksa, mis kell tööle peab minema, kuidas nad Katsiga tutvusid, mis oleks tore koht kuhu minna jne.

Helistatakse.
Võime minna.
Saame menüüd, toit näib oivaline. Kõik, mis seal on.
Ei oskagi valida.
Otsustame.
Kõigepealt supp ja salat ja siis hiigelsuur ja eluhea sushi, millest mina jätan järgi 2 tükki, Pip 3 ja see pakitakse koju.
Hetkega on tunne, et lõhken.
Päriselt.

Ägisedes taarume kodu poole.
Hullult vastik on olla.
Tegelt ka.Kohe lähen lõhki. Plahvatan siiasamasse tänavale ja lasen oma sisikonnal mööda pargipuid ja maju maha voolata.
Kaugel see kuramuse kodu on???
Jõuame koju.
Ägisen.
Piinlik on ka veits, sest kuidagi äkki sai kõht nii täis.
Pip teeb teed. Jälle on piinlik. Tead tuleb mingi idaeurooplane ja ägiseb su sohval. Lahe külaline küll. Selline unistuste oma, eksju?!
Saan piparmünditeed, see teeb oluliselt paremaks. Auga.
Olen õnnelik.
Igaks juhuks tsekin meili, ega koolist midagi kuulda pole.
Ei ole.
Vaatan lennupileteid ja saan väikse shoki. NII KALLID!!!! ja pooled lennufirmad kas sel päeval ei lenda või on välja müüdud. Persse!!!
Estonian Air lubab koju lennata 7 tonni eest. No kuulge, palun viisakalt - sööge sitta selle hinnaga!
Olen kergelt mures. Riia kaudu ei saa, otse ei saa, Copi kaudu ei saa.....
HELSINKI!!!!
Jaa! Klikin ruttu ja avastan, et Helsingisse saab ju lausa 100 naela eest täiesti kohale. Jumal tänatud. Sealt laevaga edasi tulla pole mingi mure.

Homme lähen avastan linna, bookin piletid ja helistan isale.
Just. Nii teengi.
Laseme fantastilise täispuhutava aseme õhku täis ja vajun notina sinna ära.
Homme kella peale ma ei ärka.
Kui, siis ehitusmeeste peale ärkan, kes hommikul tellingutel kõpsima hakkavad.
Eks näis.
Püha jumal, kui hea see horisontaalis olek on...
Homme....homme on taas üks ilus päev.
Tunne on selline.

Tallinn - London - Helsinki - Tallinn

Tere, mina olen H ja mina armastan...Londonit.
Jah. Ta on täiesti võluv.
Mul on üks hollandlasest tuttav, kes arvas, et "oiii, sulle küll see linn ei meeldi. Liiga aeglane ja vanaaegne sinu jaoks!"

Nooh, ilmselgelt ei tunne ta mind piisavalt hästi.

See tripp sinna suurte lokkidega kuninganna maale oli üks kummalisemaid ja pigem katsumuserohkemaid ettevõtmisi ja isegi mitte sellepärast, et ma pelgaks uut või kardaks ootamatult, vaid seetõttu, et mul on mu õnn. Jap. Need kes teavad, mida see väike sõna endas kannab minu kontekstis, need ei küsi rohkem. Karta ma ei oska. Süüdistagu või kiitku mind takka, kes tahab. Mida sa ikka kardad. Linn nagu linn ikka, ainult, et suur.

DAY 1.
Pakin. Otsin passi, mida ei leia.
R´ga lants.
Jooksen veel viimasel minutil kodust läbi, et lauasahtlist haarata diktofon.
Jään lennujaama moodsalt veidi hiljaks ja jooksen check in-i. Korras.
Enne suurt minekut jõuab veel isegi Repsi ja Sämiga lennujaamas kiire kohvi teha, et see põhi ikka aeroflotis alt kaoks nagu kord ja kohus.
Viimased õpetussõnad - Reps:"Et siis saad JLF´iga sõbraks ja annad mu numbri!"
Säm:"Kui keegi küsib, siis oled Soome lähedalt, mitte Venemaa kõrvalt!"
Kontrollin diktofoni. Töötab.

Lennuk on kitsas ja umbne. Nagu ikka. Check in´is ütles emotsioonitu teenindaja, et kohtadega on natukene jama ja ainult keskmised kohad on jäänd. Küsisin, kas mul on võimalus edasi kaevata, mille peale ta ilmselt naljast aru ei saand ja jäi mind nende samade emotsioonitute silmadega tõsiselt vaatama. Parandasin end öeldes, et ega mul väga vist valikut pole ja peab selle keskmise võtma. Kahjuks ei maininud ma talle seda, et nad raiped mult väikese varanduse oma pileti eest kasseerisid, nüüd tagant järgi oleks ju iseenesest võind sellise mini-purgaa tekitada. Aga hea küll. Tahe minna oli suurem kui tahe kiusu norida.Küll ka seda jõuab norida.
Lennuk. Umbne. Minust vasakul istus üks Rolexi käekella ja kollast t-särki kandev paranoiline ca 15-aastane briti poiss, kes ilmselgelt lendamist pelgas, sest iga väiksema kiuksatuse peale surus ta sõrmed tugevamini Estonian Airi istmepolstrisse ja hingas raskelt.Minust paremal aga istus suur, prillidega, juustu järele haisev Briti härrasmees, kes luges ( kui ta just parasjagu ei maganud )Piibli mingit tõlgenduse versioonist rääkivat teost. Muuhulgas polnud ta ka väga õnnelik, kui ma umbes lennu 2. tunnil palusin end mööda lasta, et vetsu minna.
Minu ees aga....tataratatataaaa!!! oli iga lendaja unistus - vinguv väikelaps!

Pärast 3-me tundi paranoiat, juustulehka ja lapse kisa jõuan Londonisse.
Sms. "Metroo streigib. Sul on keeruline liikuda.Kohtume Picadilly Circuses!"
Tean ma jahh kus see asub.
Hoolimata sellest tõmban kesklinna poole jeehat ja jalutan optimistlikult kaart käes, kohver sabas mööda sooja linna.
National Gallery - kaugemale ei jaksa. Ootan seal.
Peale seda, kui olen TT-le maininud, et London on mulle esmakordselt jalge all, puhkeb ta naerma ja otsustab, et okei, National Gallery it is ja rohkem ei küsi.

Õppisin Oisterit kasutama ja taaslaadima.
Sain aimu metroosüsteemist, jõin külma õlut ja uurisin kuidas seal filmikoolis ka elu on.
Aeg on neil 2h taga, mis tähendab seda, et kell 12 õhtul ( nende aja järgi ) tahtsin ma väsimusest juba sinnasamasse vaibale magama jääda.

DAY 2.
Ma saan kohvi ja süüa. Jeei!!!! Eestlased on väärt rass.
Punkt kell 8.45 lahkume, teeme väikese ringi Queens Parkis ja saan edasised juhtnöörid.
TT jätab mind metroo ühes peatuses maha, edasi saan ise hakkama. Ja saingi.

Mis mul siis oli:
-London A-Z kaart
-metrooplaan
-iiveldus
-kohvi üledoos
-natuke liiga mitu vaba aega enne katseid

Kätlin!!!!
Õige, tema on ju Londonis.
Saadan sõnumi ja lepin kokku kohvi, sealsamas raamatupoe vastas.
Jalutan ja avastan hommikut. Esmapilk on tore.Oxford street näib lõputu, kolan pisikestel tänavatel. AGA leian Borders´i. Selle raamatupoe, mis mind varustab ühe väga vajaliku raamatuga, mida ma pean omama. Astun teadlikult sinna sisse ja marsin filmi riiulini ja seal ta on. Särab vastu oma täiest hinnas ja hiilguses. Tunnen ennast nagu araabia mees, kes naist valib - Hind ei loe, see paberihunnik saab minu omaks. Kokku veedan seal tubli poolteist tundi. Sirvin ja ahmin õhku ja silmadega kõike seda kirjandust.

Kohv, Kätlin, arutelu ja naer. See oli lõuna. Süüa ikka ei saand veel midagi. Võtsin selle asemel latte ja otsisin tee Swiss Cottage´ini.
Seal ta ongi - minu kool.
Jõuan poolteist tundi varem ja jalutan ümbruskonnas. Tore on. Tõesti on. Ainult seest keerab. Lähen teatri kohvikusse ja tellin uue kohvi. Rebin lennubroneeringu paberi pooleks ja kirjutan sinna peale oma esitatava monoloogi.
Telefoni aku sureb. KURAT!!!! kuidas ma hiljem kontakteerun. Kohvikus ega koolis laadijat pole, lõpetan kohvi ja lähen juhtmejahile.
Teate, neil brittidel on kummaline elektripistikute süsteem. Haiglane, nagu see parempoolse liikluse värk - tarbetult ebaloogiline jamps!

Nagu ikka on japsidel v hiinakatel pood, kust 5 naela eest saab täiesti endale soetada kaheldava väärtusega Nokia laadija. Lähen kooli kohvikusse, süvenen oma raamatusse ja laen telefoni. Kohvi lõhnast hakkab halb. Ikka pole söönud veel.Õue!Kohe!!!
Istun trepi peal edasi ja loen.
"Did you come here also for audition?!" küsib arusaamatu aktsendiga neiu.
"Yes!I can´t believe i´m that nervious!"
"Yeah, me too. I´m Laura."
Laura on prantsuse tüdruk, kes on Londonis juba 3 aastat elanud ja inglise kirjandust ja draamat õppinud. Tuli proovima. Temal on ka meesmonoloog. Me vennastume. Läbi pabistamise ja ühiste teemade suudavad inimesed ikka kuidagi väga kiiresti leida selle liitva jõu, mis neid justkui teineteisele rohkem lähendaks.
Me oleme veidi vanemad kui teised ja eraldume veits.
Nad on boheemid. Aga võltsboheemid, käib mu peast läbi kui vaatan neid ülejäänuid.Kõik vaatavad kõiki hindavalt.Alt üles ja ülevalt alla. Ja kõik pabistavad.

Meid kutsutakse sisse, räägitakse koolist, kursusest ja jagatakse kaheks. Meie Lauraga jääme ühte gruppi, kus on ka Julia Robertsi 20 aastat noorem teisik.Kreeka tsikk Sarah. Me vigurdame ja teeme igast harjutusi. Kehaga ja häälega. Ja nii ca poolteist tundi järjest, siis meid viiakse läbi õue ja teise maja viimasele korrusele, kus me ootame ja praeguste tudengitega vestleme.
Natukene sitt on kuulata, kuidas kõik räägivad, mis "drama degree" neil on.Minul on Tallinna Ülikooli diplom ja elukhuulid püksid. Seda neil vähemalt pole. Julia Robertsi nägu tüdruk Sarah on mures, et tal on finantshariduse taust.
Imestasin veits kui naiivset juttu need inimesed rääkisid. Nagu nad peale seda kooli saavad elu suurteks näitlejateks ja saavutavad eluõnne. Kummaline. Ometi peaks ju haridusega migigi loogiline mõtlemine ajukurdude vahele lükatud olema.

Astume tuppa.
Jahe on. Valgus on suunatud toa keskele, samuti kaamera.
Ma olen järjekorras 7.
Kuulan teisi. Pabin jälle kogub ennast. Peopesad kattuvad külma higiga ja kergelt võrab sõrme värisema. Esimene polnud eriti hea,ka Julia moodi Sarah polnud eriti hea, Juri, saksamaalt polnud üldse hea...ka kuues inimene pani üle oma etteastega.
Minu kord.
Istun maha ja räägin. Vastan nende küsimustele ja lõpuks alustan monoloogiga.
Nad küsivad, et miks meesmonoloog, miks American Psycho. Vastan, et "twisted mind on mind alati paelunud" mille peale nad küsivad veel midagi, mille peale ma vastan, et nohh, ega ma siis ei lähe nüüd kedagi tänavale veristama....nemad selle peale tänavad mind ja Laura kord on käes.
Oleme ainukesed, kes läksid meesmonoloogiga lööma. Tema monoloog on naljakas. Toimib. See, kas mina hea olin - vaevalt. Pabin oli liiga hull.

Pärast tema esitlust tõmbame jeed, teeme sümboolse õlle, fantaseerime toidust ja lähme koju. Kuna jõuan varem kui TT otsutan blueberry muffini ja kokakoola kasuks. hea valik.
Söön pool muffinist ja viskan ülejäänu ära. No ei saa süüa ju.
Homme on need intervjuud.
Lõpuks jõuab TT, me natukene räägime, otsime suurest nägudega raamatust pilte ja mina jään magama.
Homme on need pagana intekad.
Need intekad.
Need....krt, kus see Brown´s Hotel huvitav on????
Ja magan......



......to be continued.