Filmilõpud.

miks ei võiks elu olla selline nagu filmides?miks on "selline" armastus võimalik ainult filmides?kuidas juhtuvad sellsied asjad ainult filmdies?miks on enamjaolt filmilõpud õnnelikud? mingil moel ja kellegi vaatenurgast on kõik filmilõpud õnnelikud....

olen täna terve päeva peaagu erinevaid filme vaadanud ja ühtäkki mulle tulid meelde kõik need laused...neid,mida olen tuihandeid kordi kuulnud kedagi lausuvat,....ka filmides endis. miks me üldse soovime selliseid asju?miks filmides sellised asjad juhtuvad.

ma arvan, et filmid on just sellised nagu nad on just põhjusel, et tegelikkus seda pole. inimesed loovad ju kauneid asju...seda, millest fantaseeritakse, seda mida otsitakse ja tahetakse omada...see on samamoodi, nagu heade kingitustega... mõtle nüüd, kui oled teinud kingituse kellelegi ja see on väga talle meeldinud, siis mõtle selle peale, kuidas seda kingitust valisid. nüüd kui aus olla, siis ma arvan, et lõpuks peaks jõudma selleni, et tegelikkuses on head kingid need, mida sa tahad et sulle kingitakse, mida sa ise tahaksid saada. teed isikliku kingituse kellelegi, äärmiselt personaalse ja just sellele inimesele mõeldud...alateadlikult mõtled samal ajal aga sellele,e t"Ma tahaks ka midagi sellist saada". tõsi? Onju?!

teine asi on see, et me tahame millesegi uskuda. midagi loota ja milellegi heale mõelda. nii tundub kõik lihtsam ja justkui parem. lootus justkuit eeb kõik kergemaks. usklikud inimesed on õnnelikud sellepärast, et nad usuvad millesegi ja see, millesse usutakse ei tee neid õnnelikuks, vaid see, et nad ise arvavad end seeläbi õnnelikuks tegevad. fakt on aga see, et just USKUMINE millesegi on see, mis edasi aitab...nii, reaalselt, millesse saab uskuda?! minu isa ütles, et ta usub prussakatesse sellepärast, et see on midagi, mida saab reaalselt katsuda ja nad on olemas...muidugi mõtles ta seda naljaga, aga sügaval sisimas me ju alati mõtleme, et oleks nii, et kõik läheks hästi...sa usud ja loodad. makes the same...vahet pole usud sa Jumalasse või prussakatesse või langevatesse tähtedesse.

fakt on fakt...

nii on ka filmidega...petuvärk...Jumal, kuidas ma armastan filmimaailma :) selles maailmas sa ei peagi kunagi suureks kasvama...saad teha "töö" nime all toredaid asju ja "montaaži" taha varjuda, kui magamata oled...kõik, kes siin irooniat nägid - tubli, siin oli seda, aga täpselt sama palju kui tõde ;)

elu on lahe, oleneb, mis nurga alt vaadata.

PS! LUMI!!!! praegu just nägin....lapselik rõõm...kiljusin, tglt ka...mmmmm

Bunny Suicides by Andy Riley

ma leidsin kõige naljakama raamatu, mida olen viimase 2 aasta jooksul näinud ja ma pidin selle ära ostma, sest ei saand riskida faktiga, et äkki keegi ei kingi mulle seda jõuludeks :) see on Andy Riley The Bumper book of Bunny Suicides.....nüüd tahaks leida kusagilt sama autori Great Lies to tell the Little Kids .....

imestasin, et eestist neid raamatuid leida on. Pole midagi öelda, müts maha Apollo.Äge.

...jätkub...

Ära siit.

mul käis mingi klõps kuskilt pööningult läbi ja ma sain aru, et ma ei viitsi enam siin olla ja teha neid asju, mida ma teen...mitte, et ma poleks rahul. ma saan teha siin selliseid asju, mida mujal maailmas minuvanune inimene teha ei saaks, aga siiski, ma tunnen, et tahan ära....korraks....paariks aastaks, võibolla vähemaks, kindlasti tuleksin tagasi, aga hetkel.....

ma ei teagi,kas see pööninguklõps oli hea või mitte, igal juhul pani ta mind mõtlema ja sain aru, et olen nõus loobuma mõnest asjast, mis mind siin kinni hoiaks, et natukene enda mõtteid puhastada ja teises kultuuris olla.

ma armastan oma tööd, aga pole enam kindel, kas sellise hinna eest olen nõus enda kogu õnne, isiklikku elu ja muid toredaid asju kaotama. kui leiutaks variandi, et saab ka teisiti, oleks super.

nägin H-d TV3-s ja rääkisin taga törts juttu. Ta ütles, et ametivahetus oli ta elu kõige õigem otsus, et saab ka tööd teha ja seda armastada ka nii, et ennast pooleks ei rabele ja lähenevat südamerabandust ei tunneks. et sul on vabad päevad, nädalavahetus, pühad, preemiad, erinevad boonused, mitte töö, mis ei tunne pühi, nädalavahetusi ja vihkab eraelu.

olen nii kahevahel, et mida teha...kas saata kõik pikalt ja tõmmata siit jeed või ikka püüda üritada hooaja lõpuni vastu pidada. ühest küljest on südametunnistus ja kokkulepped mis mind siin kinni hoiavad, samas, mida ma kaotaksin, kui läheksin. keegi pole asendamatu, eksole...vist?! vähemalt töö osas küll.

missioon?

ma olen mõelnud viimasel ajal selle peale, et inimesed lähevad iga hetkega aina enam isekamaks ja külmemaks....siiski, on ka erandeid. ma ei teagi, miks ma nii tihti sellele mõtlen...ilmselt on see meie ühiskonna ja põlvkonna viga, aga miks me seda muuta ei taha paneb mind veidi rohkem mõtlema.

ma tean, A ütles, et mõtlemine on kurjast ja kui ma nii palju ei mõtleks, oleks elu minu jaoks ilusam, aga krt, kui raamatuid aega pole lugeda ja väsimus niidab viimasel ajal eriti jõhkralt, siis muud tegevust sul üle jääb?!:P

igal juhul täna oli intsident, mil ühel inimesel juhtus õnnetus ja tal oli epilepsiahoog, inimesed seisid, üks naine oli mehe juures maas ja aitas teda, palus midagi pea alla ( millele mina reageerisin,e t keegi kuskilt rahva seast hõikas, et oleks midagi vaja ), keegi ei teinud midagi, P hiljem jooksis kuskilt rätikuga ja mina viskasin oma kapmsunis eljast.....ma mitte ei räägi seda suunitlusega, et vaata, ma olen ingel, et aitasin, pigem nagu seetõttu, et mind ajas vihale, et inimesed niituimalt reageerivad ja mõtlevad, et pohh, pole minu asi. kui sa ei suuda kaasa elada, siis pole ka sina sisemiselt kuigi kaastundlik, paraku paraku....see võib ka sinuga juhtuda.

teine asi on see, et mul on nüüd missioon: päästa küülikud :)
vanaisa ütles, et kuna talveks heina ei saanud, siis tuleb küülikud järjest praeks teha....ma ei suuda süüa seda looma...tegelt ka. kuidas nad saavad nii teha. lubasin, et toon neile luinnast heina kui vaja ja kui nad tõesti nendest loobuvad, siis kevadest on neil uued küülikud.

lapsepõlve häid väikseid mälestusi ei tohi hävitada.

Serõi.

veider kuidas mingil hetkel tunned, et enam ei jaksa ja kontidesse kolib mingi kummastav ja salapärane masenduse sorti olek. nagu ei oska olla, ükskõik mida teed, ikka ei mõju. see on võrreldav peaaegu armumisega, ainult et ilmselt pöördvõrdeline sellele. igal juhul on ilgelt nõme kui nii juhtub.

istusin eile üksinda kodus.....valutasin. paha ja hall oli olla. peale pooleteisttunnist hulpimist ja vesisporti oli kuidagi rammestus peal, aga mitte selline hea, nagu tavaliselt, aga selline halb ja kõle, mis tegi seest tühjaks.

hommik jätkus samades varjundites. koosolek, mitmed kõned sõjaväelistele organitele, kohv ( see tõmbas paremaks ), pardliotsingud, kodu, tolmu pühkimine.....otsustasin, et ei viitsi enam olla, haakisin "õuna" mantliserva külge ja minekut..

muusika tegi heaks...kõik tegi heaks.
kui vanemate juurde jõudsin, vanu pilte vaatasin ja sõprade pilte vaatasin ja kursapilte, hakkas hea.

mis on selle mõttetu loba point - ilmselt see, et taaskord oleneb kõik nendest, kes sinu ümber on. ja nii vähesest piisabki. rohkem polegi vaja. sentimentaalne mambo-jambo...nagu purjus pruudi jutt, kes väidab, et see loor oligi okse kokkupühkimiseks mõeldud, mitte kaunistus, ise samal ajal nuttes. võta sa nüüd kinni, mis reaalne emotsioon on.

igal juhul - minu päeva teevad heaks rariteet ogarikud :)

Heavenly moment.

ilu peitub lihtsates asjades.....rõõmu leiad aeg-ajalt elementaarsetest asjadest...nagu täna.

täiesti taevalik tunne on see, kui oled peale pikka mondipäeva koju jõudnud ja korraliku kausitäie tomati-mozarella-seenesalatit ja suure tassitäie piparmünditeed.....issand, taevalik hetk.

The luck is back.

kui paar päeva tagasi sain imestada,e t tohohh, sinikate hulk mu kehal on vähenenud ja enam ei jooksegi ma vastu lauanurki ja muid esemeid, mis pleki endast jätavad, siis eile lõpuks ometi tõestas mulle "Mu Õnn" nagu ma seda nähtus kutsun, et ta siiski eksisteerib ja ei kavatse kuhugi kaduda. läksin naabrite poole , jõudnud teha 2 hüplevat sammu, komistasin puulaua taha ja käisin kõige täiega trepile käbla. peopesad kohati marraskil, samuti 1 künarnukk, 1 puusakondikoht ja sinine ning valutav vasak põlv. mats oli mitme eest. telefon viskus vahekorrusele ja nüüd keeldub äratuskellana töötada.

mis aga muutumatuna on püsinud on kihk eestist kaduda....nii aastaks umbes. ükskõik kuhu, K käis välja Austraalia, minugi poolest nohh :) samas on valupunkt T. kuidas serveerida seda talle? okei, tõesti praegu on ta ainult mõte, aga aina enam läheneb mu soov teole.

hispaania keele õppimine tundub hetkel hea mõttena.

kestev trepikoja remont ja välisfassaadi renoveerimine ajavad juba pehmelt öeldes pinda kihelema. kuna mul puudusid kardinad akende eest, siis ühel toredal hommikul, kui ärkasin, olid sõbrad Vanjad akna taga ja lehvitasid mulle, ma oleks kreepsu saanud. järgmisel päeval ostsin magamistoale bambusruloo ette. nüüd saavad lehvitada mulle läbi teiste akende kui tahavad :)

Kes tahab saada miljonäriks.

KIIRE KIIRE!!!!

Taas kord otsime saate Kes tahab saada miljonäriks salvestusele publikusse inimesi. Saate tegemise ajal saab üsna tihti nalja nabani ja on muidu tore olla. Kuna stuudio on suur, on vaja PALJU inimesi. Siit mu üleskutse.

Salvestused toimuvad laupäeval 6. oktoobril ja pühapäeval 7. oktoobril. Mõlemal päeval on 3 salvestust algustega 11.45, 14.15 ja 16.45.

Palun helistada numbrile 53 421 306 kui on huvi ja soov osa võtta. Sellele numbrile tuleks helistada ja teatada oma tulekust, siis saame ülevaate, kui palju inimesi tulemas on.

Tule, eksju! Võta sõpru ka kaasa.

Miks arvuti taga uni tuleb?

sellepärast, et arvuti kuvar õhkab hullult sooja.
just hetk tagasi montaazis avastasin, et helvetti, see on ahi lausa ju. tükk aega mõtlesin, et miks siin palav on ja meeter tagapool mitte....einstein krt.

R läks jooksma....mingil hetkel nõuan update´i olukorra üle.
töö...ja siis veel, et töö....ja siis töö.... just.

Öised kõnelused.

eile öösel rääkisin ühe tuttavaga juttu tubli kella kolmeni öösel.
laskusime erinevatesse teemadesse, mis tegelikult üsna isiklikud on, naljakas oli see, et temaga polnud seda veider arutada. veel enam, kui inimene on teiselt kontinendilt ja teise backgroundiga inimene, siis oli huvitav. hästi huvitav oli kuulata temapoolset nägemust eestist.
kunagi sügaval nõuka ajal olevat ta siia sattunud....hämmastav, mida inimene mäletas, et teadis ajalugu ja et tegemist oli ameeriklasega. ta ütles mulle, et teda võlub see jõud millega eesti on läbi prahi tunginud ja kuidas inimesed väärtustavad õigeid asju.

kummaline oli kõike seda arutada inimesega, kelle lapsepõlves pole aeles tõenäoliselt midagi puudu olnud, kelle vennad-õed on tüüpilised ameeriklased, kes oma lapsi ära hellitavad ja kes on kolinud usast ära selle põhjusega, et ta ei seedi seda riiki. temapoolsed tähelepanekud olid intrigeerivad ja tema nägemus enda kodumaast võõralt veider.
mind pani imestama tema meelekindlus ja ettekujuts sellest, mida ta tahab teha. see oli nii selge ja kaalutletud. natukene kade meel tekkis, et mul endal ei jätku piisavalt meelekindlust ja elukogemust, et teada täpselt mida tahta.
Otseloomulikult läbis meie 3 tundi kestnud vestlus ka mõningad suhteteemad. südantsoojendav oli kuulda seda, kuidas inimene otsib õiget inimest, kellega olla, aga mitte selliselt lollakalt romantilisel moel, vaid kes otsib reaalseid omadusi teises inimeses, mis edasi viiks ja jalgu maa peal hoiaks. äärmiselt huvitav oli igatahes. kui kell poleks nii palju juba olnud, oleks veel jutustanud, aga hommik tuli peale juba.

ta innustas mind võtma oma seitse asja ja minema sinna, kuhu hing ihkab, teha seda, mida parasjagu tunned, et oleks vaja teha. uurima teisi kultuure ja avastama maailma, millest mul pole ehk aimugi. siiski ta nõustus minuga, et enne peaks täpselt teadma, mida tahad, niisama mütsiga lööma minna oleks patt.
alates homsest hakkan kaasas kandma pisikest märkmikku, kuhu kirjutan mõtted, mis pähe kargavad random hetkedel, et kunagi saaks neist ehk mõne päris asja paberile.

kokkuleppeks jäi meil see, et kui satume miskil ajal vestlema, kui hommik peale ei trambi, siis läbi Skype´i ja õpetades eesti keelt.
mis mulle selle sõbra juures meeldib on see, et meie suhtlus leiab aset täioesti suvalistel hetkedel, vahel lausa pooleaastaste aukude järel.

Tuluke aknas.

U korterisse on sisse kolinud uued inimesed.
nii veider on vaadata seda. varem oli nii, et kui vaatasin aknast välja, oli U kodu näha. eemalt nägin, et keegi on kodus. kuidagi täiesti sundimatult ja tahtmatult eksis pilk üsna tihti ära, lihtsalt kontrollimaks kas tuli põleb. tavaliselt põles. ja kuidagi muretu tunne tekkis, turvaline oli. tuli põles, järelikult on kõik hästi. vahest ehk on T seal, vahest tehakse köögilaua taga suitsu ja arutatakse ilmaasju.

peale U surma pole tuli seal enam põlenud. kuigi ma alateadlikult tsekin iga kord seda akent niipea kui pimedaks läheb. võibolla otsin seda tuld ja seda inimest, neid inimesi, kes seal elasid. veider, et kui miski muutub, siis mõned asjad jäävad endiseks, nagu see tulukese kontrollimine aknas. ma ei tea, miks ma seda tegin, miks ma seda endiselt teen. aga nüüd, kui seal on uus tuluke, see tekitab nii kummalise tunde.

kas need uued elanikud teavad, mis on eelmiste asukatega juhtunud? kas nad tahaksid teada? igal korteriboksil on oma lugu. naljakas, et tegemist on suvalise paneelmaja ühetoalise korteriga, ometi mõjutab see mingite inimeste elusid, ometi on ka temal oma lugu ja ometi on keegi debiilik, kes otsib tuld aknas, nagu mina. kogu asja juures on kurb see, et see uus tuluke häirib mind. päris tõsiselt kohe. see on vale, et see tuli seal põleb. võibolla on see mingi harjumuse jõud. selels mõttes just, et ehk see uus tuluke ( nagu ma seda nüüd kutsun ) tuletab meelde seda õhtut, mil seal viimati tuli põles ja võibolla ei tahaks mäletada seda õhtut ja neid sündmusi ja seda aega, mis järgnes.

korteriboksil on lihtne. seal lammutatakse, renoveeritakse, vahetatakse tapeet, võibolla visatakse välja vann ja tehakse dushinurk selle asemele, pannakse uued kardinad, tekib uue kodu lõhn, miljöö ja uus lugu, aga see idioot jääb, kes tuld vaatab ja need inimesed mäletavad korteriboksi eelmist lugu, sest nad olid osa loost. ilmselt see on sama effekt, mis kaksiktornide puhul, ma mõtlen just seda, et inimesed käivad endiselt seda kohta vaatamas, kuigi seal pole enam midagi vaadata ja päris kindlasti kohe ehitatakse sinna asemele midagi, tekib uus lugu ja uued inimesed ja juhtunu saab pisikeseks osaks ajalooõpiku peatükis. ja novott, võibolla ühel päeval see idioot, kes tuld aknas otsib ei oska sinna enam vaadata, senikaua aga, kui ma siin kodus olen, vaatan mina, see üks debiilikutest sinna aknasse. mingil hetkel loodetavasti lõpetan selle ja alateadvus leiab uue objekti, mida jälgida.

usun, et igal inimesel on mingi selline sundimatu alateadlik käitumine. miski, mida tehakse kuidagi loomulikult. minu üks selline asi on see pagana aken, mis on sinul? raudselt midagi on.

Aatsihh to you too.

mulle natukene tundub, et club von überblingenist on mul mõneks ajaks isu täis. terve päev istuda seal teeb kuidagi tuimaks selle esialgse ohhoo-effekti. kuid klubil olid mõned huvitavad lahendused, nagu suured hammasrattad, mis mulle väga meeldisid, samas peale võttepäeva ei suutnud ma leida peaaegu midagi selles ruumis, mille peale suunurki tõsta. võimalik, et siinkohal tuleks süüdistada tuumanohu või peavalu või aknavahetajaid mehi, aga kahjuks nii see läks.

vot näed, üks asi võiks siin ilmas olemata olla - nohu! päris tõsiselt.mingil hetkel võttel ma loobusin sellega võitlemast ja teesklemast, et mul on hea olla, ma lihtsalt olin. koju jõudes selgus, et jah, siiski ka palavik oli tagasi. järjekordne paracetamoli annus ja taas olime tööaltid.

eile hommikul ütles sõbraliku häälega mees joobergile:" Me ei tekita palju prahti."
Mr. J aga arvas, et ilmselt pani kutt esimest korda elus aknaid ette.
Igal juhul mõtlesin terve päeva selle peale, mis tolm mind õhtul ootab. õnneks oli oidu, et riiul kinni katta ja voodi ja riided. tolmu oli tõesti meeletult ja kui siit voodist nüüd akent vaadata, siis igalt poolt lipendab mingi krohvitükk või mingi villalaadne materjal. need aknakutid võiks viimistluse ka ära teha, siis oleks süda rahul

Kuigi ma pean mainima, et natukene kahju oli ka, et nüüd toal plastaknad on. need eelmised olid nii toredad retrod ja kuidagi kipakad. aga armsad sellised. tekitasid hubase tunde. samas ei saa Valgele Plastikule ka midagi ette heita, tuleb tõdeda, et trollide vingumist hoiavad nad mehiselt tuppa sattumist.

S...sss....see sügis.

juhuuu...haigena, aga siiski, suutsin ennast kokku võtta ja registreerida end street, hip-hop, jazzi ja broadway jazzi trenni....äge. Iseasi, kas ma sinna jõuan, järgmisest nädalast tahaks ikka jõuda. Kes teeb see jõuab, eks?! Montaažis vajub ikka nii kössi ära, rüht kongu, pekk kõhule ja proua tselluliit kintsudele - lovely!

Mõtlesin,et peaks ka tervislikumalt toituma hakkama, siis jälle mõtlesin, et krt, üleüldse võiks süüa normlaaselt, mitte 1 kord päevas kui veab ja red bulli laksud võiks ka ära jätta...yeah, keda ma petan siin?! eniveis oli karu sünnipäev hitt ja tore, selline chilli poolne intelligentne pidu mõningate julmade ja roppude naljadega, mõned olid puudu ( endiselt andestamatu tegu ), oli kontvõõraid ja muid huvitavaid inimesi.

veendusin ka selles, et kleit pole kellegi riietusese. teate kui kuramuse külm sellega on?!fuhh.....kord poole aasta jooksul paned kleidi selga ja pettud kohe. ausõna ei saa ma aru tsikkidest, kes käivad 20 raadise külmaga tikkontsadel ja miniseelikuga, endal naba paljas...prrr....enesetapjad.

Destruktiivne.

Eksole eesti inimesed on täiesti lambad, selles mõttes just, et mille pagana pärast on sul vaja ronida 38 kraadise palavikuga võttele? vastus: sest see on väga oluline ja kui sa sinna ei lähe siis on jama, tunned vastutust ja süütunnet tegemata töö pärast kui ei lähe...jap, tõepoolest räägin endast.

paar päeva tagasi istusime sämi ja korjusega mondis ja rääkisime nii tühjast-tähjast ja jõudsime oma sihutiheda vestluse käigus tõdemuseni, et eestlased on kõige paremad töötegijad maailmas ja see, kuidas siin teles ja filmi peal töö käib ei ole võrreldav sellega, kuidas töötatakse mujal. Mujal on nii, et iga väikese asja jaoks on olemas oma mutter, mis ava keerab või valgust paneb või rec nuppu vajutab, mis aga saab siis, kui see pisike kellavärgi mutter ühel päeval haigeks jääb? võte jääb ära....eestis aga selline variant on suht välistatud...sellist asja ei ole....rezissöör vütab ise kaamera ja teeb asja ära kui vaja...ja nii ongi. teisalt aga sureme me kõik kiiremini ja raskematesse haigustesse kui kuskil mujal....noh jah, mündi kaks külge ilmselt.

veel eestist: see on fantastiline riik.....siin on lihtne ja turvaline tegelikult. ütle mulle kus mujal riigis saaks 23-aastane tsikk minna intervjueerima riigi First Lady´t?! vähe sellest, kellel on täiskohaga telekogemust ca 2 aastat, need ülejäänud 2, 5 aastat on selline poolekohaline vehkimine....eesti ON imeline riik :) sa võid jõuda siin kiiresti sinna kuhu tahad, kui sa vaid piisavalt pingutad ja õigeid otsuseid teed, siit välja minemine aga on omaette ooper ja paljudel juhtudel jääb siiski vaid unistuseks.

Võrratu eesti keel.

Uusi väljendeid saarlastelt ja hiidlastelt.

-ma sain täied (loe: astusin lompi ja jalad said läbimärjaks)
- ämblikud ja väiksed lapsed kodivad (loe: kõnnivad nii, et jalgade liikumist ei kontrolli)
- õhtuks olid tuhlid ja nott (loe: õhtuks oli kartulid ja kaste)
- kena toit (loe: maitsev toit )


.... to be continued, kui meenutan, mis seal veel oli.

kas eesti keel pole mitte võrratu :D

Something to cheer up.

leidsin netist toredaid laused:

*I didn´t say it was Your fault. I said I was going to blame You.
*We the unwilling,led by the unknowing,are doing the impossible, for the ungrateful. We have done so much for so long, with so little, we are now qualified to do anything with nothing.
*Jesus loves you, but I´m his favourite.
*I´m trying to see things from your point of view, but I can´t get my head that far up my ass.
*Get me drunk and enjoy the show.
*Never underestimate the power of dumb people in large groups.
*Behind every great woman is a man staring at her ass.
*Being an asshole is all part of my manly essence.
*Beer - helping ugly people have sex since 1862.
*Beer - helping white guys to dance since 1842.
*Divorce - who needs furniture anyway.
*I haven´t had my coffee yet, don´t make me kill you.
*Exercise - the poor man´s plastic surgery.
*Martinis - helping people to lower they standards since 1927.
*Prozac - Sometimes you feel like a nut....sometimes you don´t.
*reality - is for losers who don´t play video games.
*Tequila - have you hugged your toilet today?

novot...ja nii on. :)

It feels good.

on hea olla taas tööl. kummaline, aga nii see on. lebo oli ka mõnus, aga täna võttel sain aru, et kurat, mulle ikka sitaks meeldib mu töö, mis seisus ma praegu aga igas muus mõttes olen on aga hoopis teine ooper.

rääkisin sellest eile oma emale, kes ei osand kohe miskit kosta. mis tal üle jäi muud kui takteerida fakti, et selline tütar tal paraku on.

mis viimasel ajal häirib on see lõputu kodukammajjaa, et vaja kodu, suht okei hinnaga, aga pakutakse peldikuid või muid mõttetuid kohti. igatahes sügisel üürikorterit tallinnas otsida ja veel enam, LEIDA, on suht karm üritus.

kui vahetada teemat, siis vahepeal on sitaks juhtunud ja sageli mõtled aina enam sellele, et kuidas end paremini ja rohkem teostada, kas see on piisav mida ma praegu teen?! ka olen mõelnud töökoorma peale erinevatel üsna tõsistel põhjustel. miks kuradi pärast peab töötama nii, et ninast veri väljas, ometi saavad inimesed ka teisiti hakkama. samas jälle kui hakkad mõtlema, siis kuidagi muud moodi justkui ei oskagi enam. nõiaring? sõltuvus? lollus? kurat teab, misasi see siis lõpuks on. ilmselt midagi, mis veres on. ja siis, ühel heal hetkel sa leiad end taas meeletu töö all ägisemas ja fantaseerimas puhkusest, päiksest, liivast, merest, mojitodest või long island teadest....või baileysest rannaliival...ooohh.....ja siis imestad jälle, et kuidas kuramuse moodi ma siia punkti olen jõudnud.

jim läheb ja saab omale uue kursuse. see teeb kurvaks, aga anneli viis oma TT-ga sõitma, see tegi rõõmsaks :)
igal juhul anname jimile homme õhtul veel viimase kaasaõnnistuse ja peo, mida ta ei unusta ja paneme igatsema teda meie kursuse järele. selle järele, millele vastast EI OLE! finito.

igal juhul endiselt - mul pole kodu. Pakkuge mulle erinevaid võimalusi....keegi, kes pakub korterit, tuba...or smt ....

Seda ja toda.

ühesõnaga lood on nii, et härra ametnik määras mulle 1800 krooksu trahvi ja alates 16. augustist olen nägija.

mõnus on.

laserlõikus kui selline on iseenesest äärmiselt ebameeldiv protseduur, sa tunned kõike, aga valus ei ole. hiljem taastumisel peab päris mitu kuud silmatilku tilgutama, mõnda aega päikeseprillidega käima ja öösiti silmi kaitsma, ujuda ei tohi, samuti saunas käia,ennast meikida ( see pole suur kaotus, sest enivei ei muki ennast eriti), liivaga möllata ja liialt silmi koormata. siiski, it´s all worth it, babe.

elu on ilus.

Keskkonnainspektsioon.

Lääne-Viru büroo Rakveres on kindel, et mina olen menetlusalune isik p74 lg1 väärteoasjas looduskaitse seaduse p71 lg1 järgi. tore onju...sellesk,e t midagi seletada pean minema Rakverre...keset tööpäeva...nagu ahhoi!!!!

ühesõnaga lühikokkuvõte sellest, et ära mine telkima oma kodumaale, sest see pole enam turvaline oma telki suvalises metsas püsti lüüa...või rannas, kus pole silte, mis tähistaks, kellele/millele see kuulub, KÕIK on riigimaa.

läksime meie siis telkima, leidsime ranna, kus inimesed telkisid, ühtegi silti ei olnud lähedal,et mis koht see on, järelikult, vaadates ümbruskonda, tundus safe. jõudis õhtu ja tulid RMK ametnikud, kes tegid mulle mu esimese protokolli ja väärteo menetluse, sest mul oli telks kuskil liiva peal "see kahjustb puujuurestikku ja see juurestik läheb nii mädanema" ja ato oli selle lähedal "liiva peal sõitmine on sama, mis puu maha raiumine". need jutumärkides asjad olid põhjendused, mis esitati meile.

igal juhul, nad tutvustasid ennast ja hakkasid protokolli kirjutama - KÕIGILE, kes seal telkisid. "Kas te teate, et viibite looduskaitse alal?"
-"Ei, sest kuskil pole silti, mis seda ütleks."
-"Noh, igaljuhul, te siin olete ja siin ei tohi niiviisi viibida"
-"Hea küll, me siis läheme ära, me ei teadnud, et siin ei või olla."
-"Te ju peaks teadma, kus asuvad rahvusparkide piirid."
-"inimesed ei pea ju kõike teadma. Siin ei olnud ühtegi teadetahvlit, mis oleks seletanud, mis koht see on ja mida siin võib või ei või teha."
-"Silti on mõttetu paigaldada, sest need lõhutakse ära."
-"Aga meie ei ole neid lõhkunud, seega meie ei tea, MIS koht see on."
-"Teie juhiluba palun....teie juhiluba"
-"Mida me valesti tegime siis?"
-"See kus te autoga viibite, selle liiva peal ei tohi olla. See võrdub samaga, kui puu maha raiumine."
-"mismoodi. See on ju loogiline, et ma ei raiu suvalist puud maha."
-"Samuti ka see, et liiva üeal ei sõideta.Peipsi ääres raiutakse suur männimets sellepärast maha, et nende juures mädanevad seetõttu, et autodega seal pael sõideti."
-"Aga see tee, mis siia tõi?"
-"See on sihtotstarbel loodud tee."
-"Aga seal o0n ka puujuurikad väljas igal pol. Kas need puud tuleb ka maha raiuda?"
-"Ei, sest see on sihtotstarbeline tee, seal juures ei mädane."
-"Ja Peipsi ääres sellepärast ometi mädaneb."
-"Seal sõideti rohkem!"
(minu märkus - peipsi ääres on juba aastaid probleemiks see, et soisel alal tekib juuremädanik kergelt puujuurtele, see pole seotud sellega, kus autod sõidavad)
-"Saage aru, see on võreldav kiiruse ületamisega, see, mida teie teinud olete!"
-"mia me teiud oleme?Me pole mdiagi rikkunud, nüüd kus teame, võtame oma asjad ja lähme ära.Kuidas te saate sellist asja üldse kiiruseületamisega võrrelda?Ma ju näen MÄRKI, mis ütleb mulle, kui kiiresti ma sõita võin ja kui ma ületan seda kiirust, tean millega riskin.Siin märki ei ole."
-"See ei loe, et siin märki pole!"
-"Mismoodi ei loe?"
-"See on looduskaitse ala!"
-"Aga siin ei ole ju vastavat teadetetahvlit."

mille peale jäi ametnik vait ja kirjutas protokolli väljas.See on absurd!!!!Neid idiootseuid põhjendusi oli veel ja veel, samas käratati meile,et ahahh, teil on õigust rohkem kui küll jah. Samas, hiljem kui lahkusime"sündmuskohalt" nägime,et nende enda auto oli pargitud keset mustikapõõsaid, ja see ei ole rikkumine????

Igal juhul pildistasime üles kogu koha, kus EI olnud märke ja lõppkokkuvõttes pean ilmuma 15. augustil RAKVERRE!!!!! sellesk et teada saada, missugune trahv mulle määrati skaalas 1000.- kuni 18 000.- nunnu eksju?!

hoolimata kõigest kavatsen ette valmistada tugeva kaitse ja veel kord MÄRGID ja liikluskorraldustahvlid reguleerivad seda, kus ja kuidas ma pean või ei tohi olla. kui seal oleks olnud märk, et siin ei või telkida või lihtsalt,et see on looduskaitse ala, siis oleks ma jahh, sinna oma telgi püsti löönud. ega ma idioot ei ole, samas eeldada, et inimene teab peast KÕIKE, ka seda, kus jooksevad rahvusparkide piirid ja peaks peast teadma looduskaitseseadust, on pehmelt öeldes liig.

Kallis Eesti riik, kurat võtaks, mõelge läbi, mida te teete ja tunnistage oma möödalaskmisi, see et märke lõhutakse ei ole minu asi. Kust ma pean teadma (kui ma pole iialgi seal kohas viibinud), et seal on märke lõhutud.

ausalt öeldes, need vabandused, mis see ametnik andis olid häma ja mingil hetkel läks kogu jutuajamine/vaidlus nii jaburaks, et ma hakkasin naerma ja mõtlesin, et miks seda üles ei filmita ja huumorisaate pähe eetrisse ei lasta.


--------------------------

hiljem õhtul

veel unustasin lisada, et seal oli paele minu ja enne mind veel teisigi inimesi, kes samamoodi olid telkinud ja kes said täpselt samamoodi laksti tundmatus kohas.

Ambitsioonid, need siblikud, kes närivad.

jep...jõudsin järeldusele, et ma pean ikka seal lombi taga ära käima ja kasvõi ühe filmitegemsie juures olema. nui pooleks nohh. ootan ära, mida 20th century ja MGM mulle vastavad ja ajan oma joru edasi. ma saan repsist aru, miks ta raiub oma plaani nii kindlalt. u know pal, i´m with ya, honey!

vaatasin terve päeva erinevaid filme, erinevaid zanre, erinevaid making-offe. pole vahet, kas saaks mängida mõne osa või lihtsalt passida. fakt on see, et näitlejat minus ei ole...pigem kõik see muu mida tahaks.

samas, kui palju on neid inimesi, kes lähevad õnne otsima. Hollywood - kõlab ju nii kaunilt ja glamuurselt. kas ta seda ka on, kahtlane. ilmselt, kui tippu jõuad, siis on. mind tõmbab selle kogu jura puhul pigem see segapudru, inimkultused, see, miski, mis tõmbab HW poole. ma ei saa inimkultusest aru. tahaks näha, kuidas tekib kellegi jube kummardamine, kuidas juhtub nii, et tavaline inimene tänavalt saab juhuslikult kellekski selliseks, kes isegi õhtusöögi komponente rahus supermarketist tuua ei saa. kummaline.

igal juhul olen oma panuse andnud ja esimese sammu astunud. asi tuleb vaikselt ette võtta, mitte suure tormijooksuga. õnneks pole mul veel haiglaslikku tahet tekkinud, pigem meeletu huvi. mulle tundub, et eestis on võimalusi, samas on kõik võimalused kuidagi limiteeritud. okei, suures plaanis pole vahet, mida sa korda saadad elu jooksul, enivei sa annad otsad ja sina oma kordaminekutest ja kustumatust nimest teises ilmas enam kasu ei lõika, ent siiski....aga eesti väiksus: siin on lihtne silma paista, sest tegijaid on vähe, samas pead sa hoidma end kuskil tasemel, et mitte lasta nime varju, siiski, mingil hetkel sa ei saa enam kaugemale jõuda ja eestist tuleb välja murdma. see viimane tundub aga olevat eriti problemaatiline, kui jälgida muusikuid, režissööre, näitlejaid jt siin maarjamaal. millest selline raskus? kas sellepärast tundub see kõik kuidagi raske, et eesti on nii üpisike, et iga indiviid paistab eriti hästi silma iga oma liigutusega? sest kui vaadata maailma mastaapi, siis kui palju on neid, kes kuhugi ei jõua ja endiselt üritavad. sadu tuhandeid, aga tundub, et kuidagi kõiki saadab edu ja nad "jõuavad kuhugi"....krt, ei tea, mina ikka panustan selle väiksuse asja peale. :)

ma ei teagi tegelikult, mis mus tärkas, et ma järsku tahan asju. üldse peale itaalia trippi tundub elu kuidagi chillim ja avatum ja pingevabam. sa võid valida elu, mis ei tapa sind, sa pead lihtsalt väga targad otsused vastu võtma ja mõistlikult käituma. tuleb silmad maas tõdeda, et mina seda ei oska. tahaks osata. igatahes, ma tahan rohkem kogeda!that´s it, nii lihtne see ongi.

Lõhnad

eile öösel, kui korraks oma V kodust välja läksin värsket õhku hingama siis tundsin ära selle, mille järele itaalias olles puudust tundsin - värskelt mahasadanud vihma ja niiske mulla lõhn.

mingi müstiline rahu valitseb selles aroomis. siis ma seisingi seal, nagu viimane lammas ja hingasin sügavate sõõmudega karget ja jahedat Eesti suvelõhna. kuna hakkas sadama (taas ) pidin loobuma luksusest ja tuppa tagasi minema.

sombune ilm soodustab ka und...magasin kella 2ni päeval ja ei tundnud üldse ennast süüdi. sitaks hea on puhata, kui ära õpid, mida puhkus tähendab.

laters! köök ootab tapetseerimist.

Back here the grass is greener.

rohelisem ainult seetõttu, et meil actually ei ole päikest, mis selle ära kõrvetaks.

itaalia on nüüd selja taga ja selja peal. 4 päeva enne ärasõitu jäin rannas magama ja nüüd tuleb see "itaalia" mul tükkhaaval koorudes seljalt maha. aina enam leian ennast juurdlemast võimaluste üle, kuidas elada nii, et mingil hetkel elus oman kodu vahemere ääres ja kuna ma 4 aastat korralikult puhand ei ole, siis reisi lõpuks sain ka aru sellest, mis puhkamine on.....ausalt öeldes see täitsa meeldib mulle. kohe väga, niiet nüüdsest alates rabelen ma aasta otsa selle nimel, et taas näha suvel seda, mis nüüd kogetud sai.

seltskond oli täitsa bonks. mingil hetkel küll väsitas, aga seda pigem selle poole pealt, et 7 inimest on tõesti palju ja tüdimuse sai puhtalt massi arvele kanda. mis itaalia märksõnadeks jäid?

need:
-läheb roosiks?
-kuum päike
-soolane meri
-millimallikad
-calimutšo
-"perekondlikud" õhtusöögid
-pasta, pitsa, TIRAMISU, jäätis
-rongiliiklus
-elavad inimesed
-naeratused
-värsked ja lõhnavad puuviljad
-the night in candellight :)
-hea uni

nüüd olen tagasi ja tegelikult ma ei saagi seda kõike kirjeldada, mida kogesin. ma üritasin ja kustutasin selle KORDUVALT ära, sest see on võimatu, ma enam ei üritagi. seda peab ise nägema ja kogema.

--------------------------------

nüüd olen ma vanem. T lohutas mind, et ära muretse, sul on veel aega ilusaks saada. naised on 30selt kõige kaunimad. CJ omalt poolt täiendas eelnenud väidet sellega, et ütles, believe me, nii on. ma räägin nohh :D järelikult omadest kogemustest....tgt ma tean, et omadest kogemustest. kuigi peab tõdema, et kui K ütles mulle, et muusikaliseltskond tituleeris mu "plastikuks" siis see tõstis mu tuju. komplimenti ikka hea saada.

eile tulid ka sõbrad. issand kuidas ma nende seltskonda igatsesin....ma ei saand sellest isegi ennist aru, aga siis kui eile kõik mu pool laekusid, mõistsin seda.äge. isegi naabripoisid tulid. kookidega :) Jäme pakkus juba väljas, trepikoja ees kooke ja õhtul kui Viljars tuli, siis sai neid ka minu kodus olema.

mis puudutab pidu, siis esialgu oli see planeeritud jätkuma Prives, AGA nagu näha, seda ei juhtunud, kuidagi teistmoodi läks. Oleks taht tantsida küll, aga ju siis nii ei pidand minema, täitsa tore oli ka niisama ja nüüd mul on nii palju alkoholi veel järgi, et selle eest saaks veel ennast vähemalt 2 korda purju juua.

siiralt hea meel oli selle üle, kui R ja S mu poole sisse hüppasid. lahe, et reisi jooksul ma neile koppa ette ei loopind. muu pidu möödus ilma suuremate kahjustusteta - mööbel jäi terveks, politseid ei kutsustud, eva mirme südamerabandust ei saanud ja kõigest 2 klaasi lõhuti ära, ühe surmas on minu käsi mängus.

Grazie!

Grazie for sun dear Italy!!!!

Itaalia on j2tkuvalt tore. Natukene kuumem siiski, kui ennist, sest et tuul on vaibunud ja oodata on leitsakut. Seltskond on yle prahi v2rk, hostel on k6rgete lagedega, vein on...hmm....odav vein on sitt, aga calimutsho jaoks perfektne. 6htus88gid k2ivad kordam88da kuttide ja tsikkide vahel, 6htul loed raamatut ja kuulad muusikat. 2 viimast 6htut on meie r6du all kylaplatsil on toimunud suuremat sorti simman, eile kyll oluliselt parema muusikaga, kui reedel. "Millal sa viimati Riomaggiores tantsisid?" kysis Sepp ja tiris mu kummuttantsima. Mina lohisesin j2rgi saamata pihta herr Sepa rytmiv2rgile, aga tore oli ja naerda sai. Taas. Teised tantsuplatsi ei 6nnistanud. Kahju.

T2na on leitsak. Puuvilju saab osta otse t2navalt ja need l6hnavad eluh2sti. Inimesed on vahetud ja nii karakterid omaette, et vaikselt kisub pisara silmanurka kui m6tled selle peale, et esmasp2eval liigume edasi. ei tahaks veel hyljta Cinque Terre kivist rannikut. Oeh, see on taevalikkuse t2ie6iguslik varjupaik.

Ciao!!!!

Põhimõtteliselt paks ja kiilakas.

Kõik naised on alalõpmata paksud ja kõik mehed kiilanevad. ühesõnaga võib väita, et põhimõtteliselt on kogu Maa elnikkond kas kiilakad või paksud. variatsioone võib leida naiste seas järgmisi: karvane, paks ( ahjaa, see oli juba, kole, kõõrdsilme, vinniline, pesulaud, kohuke ( loe: pealt tume, seest blond ), paks...jah, see juba oli. Meeste seas: paks, vinniline, lühike, kiilakas ( ah näed, jälle oli ennist ), seniilsus, labiilsus, impotentsus.....kiilakas...jah, see juba oli.
täna puht huvi mõttes siis sahmisin silmadega Selveri külastajate hulgas. Pakse oli seal 4, kiilakaid 1. ja rohkem ei olnudki. niiet tutkit sulle. jõuame ikka selleni, et meil on PÕHIMÕTTELISED paksud. foobiad on selle nimi kurat.

pärast seda, kui the suni video väntamise ajal oli merre kukkunud kaugjuhitav helikopter koos telefoniga tundusid kopteri kaugpiloodi murede kõrval kõik muud probleemid irrelevantsed ja tühikargaja ponnistused midagi korda saata. ilmselt sellest ka mu tähelepanekud vingumiste üle ma-olen-paks-ja-kole-ja-kahvatu-ja-andetu. njah....põhimõtteliselt kohe kuul pähe või? mõtlesin korra selle paksuse asja peale, mühatasin ja võtsin järgmise tüki kringlit vanaema juures ja otsisin salamisi diivaninurka kuhu kerra tõmmata ja hoolitseda selle eest, et ükski kalor sellest kringlitükist kaduma ei läheks :)

viimased puhkuseeelsed ponnistused olid kui läbi nõelasilma tiritud. müstilised hull oli ennast igal hommikul motiveerrida, aga ütleme nii, et kui sind ootab 30 kraadi sooja vahemereõhku, siis kuidagi leiad ikkagist motivatsiooni ja need muud loomad, mida töötegemsieks tarvis on.

praegu aga puhkuse esimesed 4 päeva on tulnud kuidagi sellised hängi ringi ja maga rutiinis. suutsin vahepeal ikka itaalia tarbeks asju kokku kraapida nagu matkakott ja lebomatt ja see oli ka kõik.

käisin sämil ja kükal lennujaamas vastas. nende päevituse kumasse oli suht tatoveeritud: spain, baby!Spain! kadedaks tegi, aga ega nüüd vist muud ei ole, kui 10. kuupäeva oodata ja vaadata lennukist, kuidas maa (loe: Eesti pind ) kaugusesse taandub.

Viltu küll!!!

nagu totaalselt kummuli.
vahel ikka mõtlen, et kuidas ühel inimeseloomal võib küll nõnda jõhkrat moodi vedada, et ta endale sellise õnne on leidnud, et viimane kuidagi ei taha seda inimest maha jätta. ehk et ma tõesti olen ebaõnnestumiste kõige suurem magnet. vähe sellest, et magamatusest sisse magasin ja õhtul sodi olin ja juba 4. päeva järjest tuumapeavalu kannatan oli minu päeva tipphetkeks see kui ma omaenda autosse kinni jäin. ükski aken, ega uks ei andnud varianti et ma saaks sealt välja. siis ma seal olin ja haudusin ja kui valida oli nutmise ning naermise vahel, siis valisin viimase, sest kogu asi oli nii naeruväärne ja halenaljakas, et isegi pisaraid oleks patt selle süütu asja peale valada. päeva kõige kiiremal hetkel otsustasin siis poolteist tundi kulutada sellele, et auto ühes asulast teise toimetada ja teada saada, et elektrisüsteemis oli viga ja et mingid fucking kaitsmed olid läbi kärsanud.
vähe sellest, ma väänasin ka jala nii ära, et see paiste osutus minna. kõige rohkem üldse tekitab mulle aga muret neljapäev, mil peaks olema ideaalilm, aga tundub, et sajab, see tähendab seda et the sun ei roni kaatri pardale ja võte jääb ära.

ja tõsiselt sain hetkeks pahaseks selle peale, et kui ma niblin mingeid asju mitu päeva ja siis öeldakse, et kuule, mul polegi vaja seda, ajab ikka marru eks?!

joobergilt üritasin võtta lubadust, et next time, mil produ ametit pakutakse ta tuletaks meelde kõiki neid kordi, mil olen seda tööd teinud ja missugune siis olnud....seejärel käskida uuesti ja sügavalt kaaluda JAH-sõna ütlemist ja hinge müümist telefonikõnedele ja potentsiaalsele ajukasvajale 20 aasta pärast. iga kord tõotan - see on VIIMANE kord!

üldse ma tunnen, et kui selle videoga kõik ei laabu, siis ma viskan rätiku nurka ja kutsun selle asja päevaks. jumala nõus olen juba kokku ära nõrkema ja mitte midagit teha. kehatemperatuur pole öösiti ammu enam alla 37.5 kraadi, niiet midagi hullemat ikka ei saa olla. ja uuemat :) tiim on vähemalt tore...ise panin kokku ka ju :P

homsed lootused on ehitatud võttekohtade leidmse peale ja kaatri JAH sõna peale. siis ma võin hetkeks kergemalt hingata. hetkeks. tunne juba selline, et kasvõi anna ära oma esmasündinu, et puhata saaks.

üldse tahaks A-d ja teisi toredaid norras olevaid inimesi näha, reisiplaane teha, vanu sõpru külastada ja mõttetult rannas vedeleda ja tunda kuidas liiv juustesse jääb ja mereõhk kopsu ronib.

Mingi asja lõpp on mannakreemi algus.

kuidagi kummaliselt tühi on olla. aga üldsegi mitte paha. superstaar sai läbi ja nagu iga õigele projektile kohaselt kallistatakse lõpus ja öeldakse kauneid sõnu ja ei meenutata paska, vaid seda vahukoorelist osa kogu asjast. nii oli ka eile....või täna....ööd nagu polegi vahepeal olnud.

viimase 24h sisse on tõesti jäänud emotsioonide virrvarr, kui nüüd anneliga nõustuda.algas eile päev ju rannas chillides, siis kontserdimajas higistades, kus kahel õhtu peastaaril ei olnud häält ja närvid olid pingul. ka kogu meeskond oli ärev ja mis seal salata.....ka higistav. ma tõmbaks siinkohal üpris julged paralleelid kontserdimaja ja kasvuhoone vahele. õhtu jooksis nii kiiresti eest, et ei saanudki kogu paanika käigus mahti maha istuda ega korralikku kleiti üll tõmmata. naistele kaasasündinud geeniveaga nimega härdus panustas lõpulugu, kui sämiga seisime green roomis, silmad kergelt vesised ja embasime ameerikaliku heldimusega higist kasparit, eitades fakti, et meil mõlemal oli nutukas. väsimusest, emotsioonidest ja kurat veel teab millest. pressikonverents möödus kiiresti ja valutult.

tort, mida me hommikul päästsime oli fantastiline. parem kui oodata oskasime. bravos praznik meeliülendav. tantsu sai ja juua sai. mõnuga - like there is no tomorrow. ja mõnus oli. jõudis suhelda, kõigiga ja need finalistid olid ka kuidagi kalliks saanud. villa wessetisse tuli minna jalgsi, sest kaspar puhus 0,2 ja härra politseinik ei allunud moosikõnele ning tallatakso tuli ette võtta.wessetis oli nalja nabani, mihkel lubas roojama minna ja üritas järjepidevalt kedagi suudlema meelitada. hermesel otsustasime mingil hetkel juuksed ära triikida ja elufilosoofilist juttu ajada, sest tema on lihtne mees, kes otsib armastust :)

üldse toimus mingi müstiline üleüldine vennastumine ja maailmaparanduslikud ideed, nagu leia-kaarlile-proua projekt. üldiselt esimeseks pidepunktiks võiks jääda, et ta peab brünett olema. hetkel rohkem verstaposte pole. nüüd ainult list teha ja olemas.

ja nii ta siis tiksus, kella 5st sai 7 ja juba sai hommikust ja siis sai kell juba 9 ja siis veel rohkem ja siis sai kohvi ja koju sõita...ja kuulata vanade naiste kombel suud irvakil ja silma d vidukil kuulata ühislugusid ja mõelda selle peale mis oli. aga hullult he a tunne jäi sisse. naljakas tõesti.tavaliselt on selline õõnes tunne, et mis sis nüüd. sedapuhku oli mõnus kogu täiega.

nagu alguses ütlesin, et lubatakse suhelda ja nii, siis ma siiralt arvan, et see oli nii südamlik projekt, et selle osas võib isegi seda oodata. tundub, et paratamatult hakkame nende inimestega kokku juhtuma. c´est la vie! nagu ütles ka villa wesseti meeletult chill adminn meie korraldatud hmm...mure peale.

Soe liiv.

soe liiv teeb lihtsalt kõik heaks.
istud soojale liivale maha, vaatad peegelsiledat merd ja tunned kuidas puhkad ja kuidas tahaks Pärnusse päris oma pesa. täiesti enda oma. kus saaks nädalavahetusel olla ja maailm unustada.

superstaarijärgne õhtu möödus mööda pärnut jõlkudes toredate inimeste seltsis ja avastusega, et ma olen saanud väga toredaid uusi sõpru, keda tasub hoida ja hinnata ja kellest hoolida. öösel olime Anneli mamma pool, kes on üks lahedamaid 82-aastasi, keda ma olen kohanud oma elus. Soe ja rõõmus, hoolitsev ja chill, elu täis ja särav. kas ma ütlesin juba soe?

nii hea oli ärgata vaikuses, õitsvate õunapuude mõnus lõhn voogas avatud aknast sisse, linnud laulsid ja muresid nagu poleks maailmas olemas. hommikukohvi oli ka aias, keset õitsvaid õunapuid. hiljem läksime randa, autoaknad valla ja tuul vuhisemas ning passisime seal mingi poolteist tunnikest ja aina lähemale jõudis hetk, mil pidi tööle minema. see mõte iseenesest hirmutas. aga kunae ma olin kahe jube kifti inimesega koos, siis see hirm taandus üsna pea.

enam ei imestanud ka selle üle, kuidas A nii tore on. terve pere on tal samasugune. kämbu oli eriti lahe tüüp. uudishimulik ja intelligentne väike olevus. kunagi soovin, et minu järeltulija selline oleks. et ma õnnestuks oma tegemistes.

superstaar möödus kuidagi sudus. samas energiat oli piisavalt ja hea oli actually teha intervjuusid nii, et sa pole nii väsinud ja sodi, et päris hästi ise ka aru ei saa, mis toimub...puhkust tahaks aina enam ja enam...ja pärnut ka. meeletult!!!

tagasisõit möödus kõnemölina ( minu kõnemölina ) saatel. osakamatus kohvitopsihoidjat enda briljantse ajuga kokku vajutada, jäin võlgu ühe kaotuse. Ehk et millaski pean tunnistama teise inimese väite tõesust. paganas!!! minu kangekaelsus ei suuda seda hoopi oma egole ilmselt taluda, kuid eks näis, mis sellest veel saab. muidu oligi nagu kõik jumalast faiiin ja nii, kui välja arvata see lõputu võitlus selle üle, et ma nädalavahetuse pärnus olin ja mõttetult edasi-tagasi ei sõitnud. selle üle, et tööd teen ja ühtegi vaba nädalavahetust ei ole jne jne jne. ma lihtsalt ei viitsi ja ei jaksa ühe ja sama asja üle uuesti ja uuesti ja uuesti vaielda. sama hea kui sülitada vastutuult ja loota siis, et see sulle näkku tagasi ei lenda.

kell 02:58
lõpetasin nädala kokkuvõtete kirjutamise, vaatasin üle homse võttegraafiku, kuulasin the streets´i ja mõtlesin päikeselisele päevale ja tõdesin, et tänane öö möödub hea une saatel. ja pärnus puhkasin poole päevaga rohkem kui tallinnas seda olen teinud 3 kuu jooksul kokku. kvaliteetaeg on lahe.
päeva kauneim kaader läbi minu silmade oli see, kui lamasin pärnu kontserdimaja ees pingil, pea oma sumadanile toetunud ja vahtisin taevasse nii, et silmanurgast paistis natukene kontserdimaja ja hingasin lämbet õhku kopsud täis. hea oli. ja siis see juhtus. vaikne öö...lämbe ja mõnusalt niiske....nägin endiselt seda kontserdimaja nurka ja äkki lõi kogu taevas valgeks. ilma mürinata äike sähvis ja see oli nii kuramuse sheff hetk, et tõmbas hetkeks hingamise kinni.

kummastav

viimasel ajal on kuidagi nii, et hommiku saabudes mõtled hirmuga eesoleva päeva peale. see veidi hirmutav ja huvitav on see, et ma ei saagi nüüd aru, misasi see on, aga eesti mees on ju reeglina külm kala. selline, kes naljalt ilusaid asju ei ütle ja on pigem tagasihoidlik. viimane nädal on toonud sellel rindel rohkem kui ühe üllatuse. ausalt öeldes ei teagi, kuhu peaks selle risti tõmbama. suvaline sein või tänavaplaat paistab kaunis mannetu olevat selle jaoks.

istusin reval cafe´s liivalaia tänaval ja vaatasin läbi klaasi mööduvaid autosid. mulle meeldis see petlikult kaitstud hetk. näen, mis toimub väljas, aga siin sees mängib muusika ja kõik on rahulik. täna kohe linn meeldis.
see on aga müstika viimasel ajal. olen hakanud linna vihkama natukene. magada ei saa, mingi õline tolm lendab pidevalt ringi, müra müra müra.....väkk!!! maale tahaks. närvi puhkama. nüüd ma natukene saan meelisest aru, kes kibeleb iga päev töölt ära ja miks ta kuhugi pärnu kanti pesa tegi. linn väsitab ja suht kurb on vaadata tolmusest peeglist hommikuti seda kurba ja väsinud nägu, mis mulle tihti vastu vaatab.

teisipäeval sai hetkeks pärnusse ja see tundus ebareaalne, et eestis on olemas selline pisike linn, kus ma tegelikult tahaks elada. tõsi küll, talvel on ta mõttetu ja suvel ülerahvastatud. aga rand oli lahe. nädalavahetuski möödub seal. töö tähe all, kuid siiski, mitte tallinn.

Volber!

KÕIK PEOLISED- TÄNA SUUR VOLBRIÖÖ PIDU ! ROKIME KOOS!!!

Täna, 30.04.07, toimub Tõnismäel suur suvealgus pidu "DISKO"! Kuulipildur Hans tutvustab oma uusi linte. Külalis DJ Sirp Siberist ja Volodja Koplist mängivad 40'ndate klubihitte. Kohal on rasketehnika ja tutvustatakse külmrelvi. Kiviviske koolitused oma ala proffidelt.


Kõikidele venelastele sissepääs tasuta ning tervitusjoogiks
Molotovi-kokteil. Esimesel tunnil kõik nokamütsiga sisenejad saavad tasuta kaika, mis on hoolikalt meisterdatud vene koolide tööõpetusklassides. Sihvkapaki ettenäitamisel ootab Teid kuum üllatus meie sponsorite poolt. Osavõtjate vahel loositakse välja tuusik loomavagunis
Siberisse! Ürituse peasponsorid: Statoil ja Viljandi Tikuvabrik.

Eriroana pakume Russian Barbeque'd kuniks rahvast jätkub.

NB! Võta kindlasti kaasa pass, kui sul see olemas on, sest juhul, kui võidad tuusiku, läheb kohe sõiduks.

P.S. Peomeeleolu loovad kollastes vestides ülikuumad ja seksikad GO-GO tantsupoisid suurte nuiadega! Rinnad võtab paljaks venelaste esidiiva Edgar Savisaar .

---kes ütles, et eestlased nalja ei mõista---

Maailmalõpueelne filmitunne.

Kesklinnas elamisest hakkad rõõmu tundma sel hetkel, kui Tallinna venelased ogaraks lähevad. Ikka on lahe kui on tunne, justkui elaks maailmalõpu eelses filmis. Käisime Sämiga Radissoni katusel siidrit joomas ja vaadet nautimas. Täna õhtul siis ogaraid inimesi. Vean kihla, et 75% vandaalidest ei oma absoluutselt mingit ettekujutust sellest, miks nad tegelikult seal Pärnu mnt-l poodide aknaid segi peksavad ja vandaalitsevad.

Võtame nüüd asja loogiliselt läbi – kas tüübid pmst võitlevad selle eest, et nende ( kes kunagi okupeerisid eesti ) sõjas langenud meeste monument viiakse surnuaeda, kus on surnute koht ja võitlevad ühtlasi Eesti Vabariigi seaduste ja põhimõtete vastu. Nad sõdivad nende hüvede vastu, mida nad reaalselt siin naudivad, mõistmata seda, mida nad teevad. See pisuke fakt ajab mind konkreetselt kogu selle pronkssõduri kammajaa juures vihale. Siiani suutsin olla tolerantne ning säilitada mingi puutumatuse selle asja suhtes, kui aga kogu probleem on puhutud absurdsete mõõtmeteni, siis palun andke andeks, kui ma tahan keskööl normaalselt koju jõuda ja mitte surra kuskil kesklinna tänaval. Mind ärritab see ignorantsus, mille toob endaga kaasa massipsühhoos. Ajame inimesed vihale, kütame üles, ajame tänavale ja hakkame laamendama – milleks?! Istu parem kodus ja naudi seda vähest rahu, mis sull päevas antud on – for a love of god!!!

Mis mind lõplikult vihale ajas oli fakt, kui Säm helistas ja rääkis, mis toimus vanalinnas ja kuidas venelane teda peaaegu näkku sülitades tema enda koduukse eest “kuradi eestlaseks” sõimas. Halloo!!!! Mees, sa elad Eestis!

Ma ei viitsi enam kiruda.....lihtsalt sõna otseses mõttes ajab sita nii keema, et see ei saa võimalik olla. Piinlik on tunnistada, et inimesed on imbetsillid.

Ja siin tuleb ka kesklinnas elamise rõõm mängu – non stop aknas mööda vuhisevad politseautod ja tuletõrje ja kuna üle tee asub haigla, siis tänu kiirabi sireenidele vist und ei tasu loota. Võtke mõistus pähe. Isegi Shirinovski tunnistas kaudselt, ettoimuv on absurd ja ülepingutatud keiss.

Legendaarsed kutid meie keskel!

tore oli avastada, et iga päev võib tegelikult tekkida lauseid, mis on väärt tsiteerimist. kutid kõrval klaasboksis rääkisid nii:

Sa ei hakka ju lugema Guinessi rekorditeraamatut algusest sellepärast, et lõpus teada saada kes võidab. Enne ei juhtu midagi, kui kutid midagi naha vahele tõmbavad. Enne ei juhtu kunagi midagi enne seda.

sellel superstaari asjal on omad head ja vead ja kevadel on oma head ja vead. SS kohta seda, et saad lahedates kohtades käia ja toredate ja vähem toredate inimestega suhelda. eks sinna mittetoredate juurde käivad turvamehed, kellele on antud uks ja natukene võimu selle ukse üle.

väsimus on jõhker peale tulnud. müstiliselt jõhker, siiani imestan igal hommikul, et kuidas nii, et keha lihtsalt tõrgub mingist hetkest alates ja keeldub viisakalt sinuga koostööst. see, et sa hommikul voodist välja saaksid on meeletu pingutus ja eneseületamine, mis aga ajab nii närvi. mismõttes ma tõusen üles ja keha ei tee muga koostööd? kui raadiomajast tulime võttelt nägin trepil suitsetavat rulkovit, kellele pidin muidugi kõnkama, et nohh, need sigaretid su ükskord tapavad. mille peale tüüp ütleb, et peaaegu juba tegid. olin 4 päeva haiglas tilgutite all. mis meie üürikese, suitsuse jutuajamise käigus selgus oli see, et ta oligi ennast üle töötanud ja ainevahetus kehas oli sassis ja jõhker vitamiinipuudus, niiet tüüp ei saand enam normaalselt voodistki välja. ja nii ta oli 4 päeva haigalas ja lasi omale vitamiine sisse süstida. nüüd tõotas minna maale puhkama ja stsenaariumit kirjutada. mind manitses mitte nii palju töötama ja tõdes, et ta tutvusringkonnas on liiga palju ületöötand noori inimesi. peale seda vestlust kõndisin telemajja mõttesse vajununa ning tahtsin veel rohkem puhkus kui senimaani.

ruudus pakkisin ennast grete laua taha lahti ja klõbistama ja päästma päeva, et ikka saaks võtte teha. mille vahepeale käis üks suure filmiöö paanika, mis siiski leidis oma õnneliku lõpu. ka kinokommentaar sai õnneks tehtud ja pool 11 õhtul sai isegi inimesed leitud, kes olid nõus rääkima - üks karateka ja üks anti turtles ;)

ruudus oli palju inimesi. võrno ja võttegrupp valmistusid minema padariga autost naisi nillima. mulle tegi see nalja ja keeldusin viisakalt igaks-juhuks-nillitavaks olemise rollist. vahepeal treffasin ka herr malmi, kes tuli ja kallistas ja lõõpis...noh,lõõpis nagu ikka. veendusin, et tema kuulub ka endiselt elavate kirja, vahepeal tekkis kartus, et mine tea, mis teisest saanud on.

vahepeal võttele....siis jälle tagasi....jälle võttele....nagu meie elu siin ikka. järjekordne telefonikõne teemal - millal-jõuad-koju ja järjekordne vihastumine samal teemal. mitte minu poolt :)

pausi ajal päästis mu suhkrupuuduse surmas erik kõrvaltkuubikust, kes loovutas mulle oma vahvlikommi, sest ta ise ( minu õnneks ) ei tahtnud seda. ma olin õnnelik.

Režiimile ja tagasi ellu.

nii...alustame algusest - ma lubasin, et pean 2 nädalat ranget dieeti. Täna oli käsil 7. päev, oleks jäänud veel 6 päeva, AGA ma loobusin oma reziimist. Režiim ( nimi muudetud ) kätkes endast 1 tass kohvi päevas, kui sedagi, 3 korda päevas normaalset toitumist ( teatud toitusid, mida pidi ise valmistama ), vähemalt 2 liitrit vett päevas, mõnel juhul terve sidrun naha vahele keerata ja suht palju liha. paljud rääkisid sellest kui surmast - et pidevalt on kõht tühi jne. ma siiralt ei saa aru, millest nad rääkisid, sest seda ei saaks väita,e t sa nälgid, ainuke raske asi oli see, et pead hoidma ennast füüsiliselt ja mõistusega eemale näksimisest. kui sellest psühholoogiliselt üle oled, ei juhtu midagi. millest ma puudust siiski tundsin, oli hommikusöök, sest tavaliselt oli hommikusöögiks tass kohvi ja heal juhul rõstsaia viil, kuid kui sul enivei aega ei jätku kauemaks, et kui rabistades riidesse panna, hambad pesta ja samal ajal takso võtta, kuna magasid sisse, siis polnud seegi teab mis kaotus.

nädalast saadud positiivsed omadused:
tekkis harjumus juua palju vett
joon vähem kohvi, ühtlasi tunnen ka väiksemat vajadust kofeiini järele
sidrun kui selline hakkas maitsema - C vitamiini allikas :)
tahaks rohkem tervislikke asju süüa, ei kisu friikartulid ja siuke rämps niivõrd
kala hakkas maitsema
nahk muutus paremaks, enesetunne kergemaks

negatiivsed omadused:
pole aega, et korralikult hommikul terve päeva pagas kaasa pakkida ja valmis keeta või aurutada
reeglina suvalisest külapoest mintai nimelist kala ei leia
sõpradega naljalt välja sööma ei saa minna, kuna ainult teatud asju võid süüa.

põhjused, miks olen selgrootu ja loobusin:
sain teada oma töögraafiku, mis juba ilma reziimita tähendaks meeletut kurnatust ja väikest võimalust, et jõuad normaalselt toituda päeva jooksul VÕI üleüldse toituda. vaagisin pikalt täna suure filmiöö montaazis, kas jätta pooleli või mitte. iseenesest see pold mulle mingi meeletu pingutus ( va tass kohvi päevas ) aga kui nüüd mõelda oma tervisele ja närvidele, siis võtsin vastu otsuse pigem ellu jääda, kui sellest reziimist kinni pidada. oleks võttepäevi vähem ja lühemad ning vähem pingelisemad, siis poleks isegi küsimust olnud. ja nüüd ma saan taas piima juua, juhuuu! :)

niiet kutsuge ming selgrootuks ahviks, kui tahate, aga nii juhtus vott.

tulin emale külla ja esimese asjana ostsin poest apelsiniglasuuriga plombiiri, panin shuffle´i mängima, päikseprillid ette ja jalutasin kodu poole, unustades peaaegu selle, kuidas ma veel 45minutit enne seda tallinna kesklinnas siiralt vihkasin tänast päeva.

hommik algas sissemagamise ja tormijooksuga 1. monti. siis selgus, et teinemaa, vana raisk, pole endiselt toru võtnud ja need 4 filmi, mis tema käes olid, olid endiselt tema käes. selgus ka teine asi, et norkroos ei old kullari doci ära toonud, seega sellega jama, samaaegselt montaaziga üritasime leida inimesi,kes oleks nõus samal päeval veel tulema kinokommentaari jaoks intekat andma. leidsime need, leppisime ajad kokku ja sealt läks kõik lahti. mõlemal intervjueeritaval oli kiire, esimene saabus kell 12.30 ja pidi hiljemalt üheks jeed tõmbama. kui siis kell 12 läksin otsima kaamerat terevisiooni toast, leidsin statiivi ja valgusaparatuuri, aga ei mingit kaamerat, tegin paar kõnet, mille käigus selgus, et tõesti,s eda ei olegi olemas, teisena üritasin paanilise kiirusega leida kassetti, mille peale lindistada....natukene tuhnimist kuubikus ja kell oli 12.15 ja mingi kassetka oli leitud,liikusin oma killavooriga, mis ei kaalu ÜLDSE vähe ( statiiv, 2 punapead, koos kahe statiivi ja vihmavarjude ja värkidega, pikendusjuhtmed) 2. stuudio poole, samal ajal üritades helsitada sämile, et kaamerat pole, säm tegi kõne ja teatas, et kulgurist saaks käbe laenata kaamerat. õnneks.

vedasin oma killavoori tehnikaruumi, kust sain stuudiovõtme, mis OLI VALE!!! läksin ja väitsin,e t vale võti, andke õige, pistsid nad mulle pihku järjekordse vale võtme. üritasin neid veenda, et see ei ole õige, aga h'ärrad habemikud raiusid nagu rauda mulle, et eieie, see on õige võti...no kuulge, terve hooaja olen ma seda stuudiot lukust lahti keeranud, ma ju tean, milline see võti on. selleks hetkeks olin ma juba jõudnud vihastada ja karjumise asemel haarasin võtme ja jooksin alla, siis tuli välja, et uks oli lahti. hea küll.....killavoor stuudiosse, kell on 12.26, tuleb härra jutukas operaator, eks pärib igasugu asju, mina, kirudes BECi, üritasn asju üles panna, sie samal ajal mõeldes,e t kuukulgurist peab kaamera tooma. vabandasin härra opeka ees, et jooksen ära korra ja jooksin jakobsoni, sealt sain kaamera, mikrit ka ju ei ole. hea küll saime poomi sealt. tagasijõudes nägin, et minu suureks õnneks oli herr ope pannud puhtast südamest valguse püsti ja tänasin teda. ja ta läks peale seda ära. õnneks.

nii....kinnitame kaamera statiivi külge...VÕI siis mitte!!!! statiivitald oli otseloomulikult kinnitatud kaamera külge, mida meil polnud. lõpuks oli kogu kompott rohkem kui veider, higine operaator, kes üritab statiivile toetada temale tundmatut kaamerat, mille küljes poom ja kõrvaklapid ja akulaadija ja üritab normaalse pildi saavutada. kell oli juba palju, seetõttu intekas megalühike. kui intekas tehtud sai, istusime sämiga maha ja mõtlesime, et sohh, see oli küll nüüd selle hooaja kinokommentaari ladvik.

edasi läks umbes samas tempos, ma vihkasin seda päeva, tahtsin sealt urkast nimega telemaja välja pääseda ja mitteühestki tudengifilmist enam iialgi midagi kuulda.
ja kui lõpuks mu läpakas kulguri kaamerat ei tunnsitanud, ei saanud ma ka materjali montimiseks sisse tõmmata...PALJU ÕNNE!!!! ja siis ma mõtlesingi järgmise nädala peale ja selle peale, et homme on päike ja pühapäevahommik ( tõenäoliselt üks väheseid vabu kuni jaanipäevani) otsustasin,e t lähen vaita ära, lülitan telefoni välja ja vaatan mis saab. pühapäeva õhtul superstaarile, enne seda ei liiguta muffigi. ja siis tuli meelde järgmise nädala võttegraafik, sealt edasi kaalutlus ja siis jõudsin selleni, millest rääkisin selle tänase sissekande-romaani alguses.

ja siin killuke päevast - tsiteerin:"Ma olen 4 aastasest peale mänginud tšellot, sellepärast muusika ja pilt on...hea. Kombineerin pilt ja muusika. Sellepärast film, liikuv pilt on see meedia, millega tahan tööd teha."
Säm, sulle midagi ;)

Pangehuumori elav legend.

et siis ma suutsin taas.

eile peale tunniajast minu lakke viskamist siidripurk käes, mille käigus vöö liikus omal kohalt, pluus tahtis seljast ära kerida, sama lugu pükstega, läksin sämi poole, haarates kaasa sümboolse siidri. tuba oli rahvast täis, sai vanu sõpru nähtud ja meremeestki. muidugi pidin plõksima, et nohh rassu, miks juuksed maha ajasid? sa olid meil ju ikka tõsine pleikar pikematega...ei tahagi et tsikid taga ajavad? nooh, pole vajadust, sain vastuseks, Tohohh, rassu, sa oled omale proua saanud. muidugi epale seda möirgas terve tuba naerda ja siis hiljem selgitati, et see tsikk, kes must 2 meetrit eemal istus oligi rassu proua. et siis elagu kõik panged ja pangetarid!

hiljem kutsuti külla, ma mõtlesin, et ei, selle nalja eale mitte, mille peale rassu ( chill ) proua ütles, et see on okei, et võin sellegipoolest tulla :D

confession: ma tunnistan,e t töötan liiga palju
magan liiga vähe
joon liigselt kohvi
vahel tarbin koos sämiga siidrit õhtul töö kõrvale ( see on okei, eks?)
teen pange kukkuvaid nalju
EI OSKA ÖELDA EI!!!!

fakk ja kaos, õpetage seda kunsti mulle. vahel tuleb kasuks.

täna selguvad siis esimesed 2 stuudiovoorust edasipääsenut superstaaris. mul on täitsa nagu omad lemmikud olemas juba.

ja nüd vabandan kõigi ees, et nad üldse lugesid mu blogi. sõnastus on kurgus kinni, okastraadi taga ja ajutöö nullilähedane ja tuim. aga ma nüüd tellin uue kohvi ja ütlen, et sellised ajuimbi hetked tuleb ikka ka salvestada.

hahh...sass on lahe. tuli revalist läbi, ajasime 3 sõna juttu ja ta tõi mulle apelsinimahla :D apelsinid on head teatud hetkedel.

Sinna, tagasi ja ähmane telefonikõne.

nüüd on nii, et ma magan taas 3 h ööpäevas jne, seetõttu tunduvad mingid tegevused eriti kurnavad. taas oli siuke 3-4h öö selja taga, tige tüdimus ja räige pettumine miksitud vihaga selja taga ja kui kell helises 6.15, ajasin end üles selleks,e t kohvi valmis teha, pesus käia ja asjad pakkida. palsamit ma ei leidnud, ka fööni oli ema juba eelmsiel päeval endaga ühes võtnud savernasse, mis tähendas seda, et mu juuksed kuivasid lokkis kahuks. pool 8 istusin autorooli ja alustasin sõitu lõuna-eestisse vanaema 70. juubelile....mingil hetkel ( peale mitut kohvit ) jõudsin kohale, tee pealt haaratud lilled tegid talle rõõmu ja juba ootas toas ports sugulasi,keda pole näinud ( osasid siis ) 10-15 aastat.

vahetasin teksad ja mugava pusa kõrgepihalise musta seeliku, kirsikaelaketi, valge pluusi ja punaste kingade vastu ja tegime ühisstardi Valgjärvel asuva mõisalossi poole, mis oli väga spets ja kaunis. isa oli elevil oma uuest masinast, vend kõrvuni armunud ja seletas oma airist, mina surmväsinud, vanaema eufoorilises tujus, vanad sugulased uudishimulikud ja väikesed lapsed püsimatud.

vanaemal oli hea meel,e t ma tulin. ilgelt armast temast, et mingil hetkel juubelil tuli ta mu juurde, suur A4 jooneline paber täis kripseldatud - tema olevat netist mulle korterit otsinud :) nii armas temast....ja see olevat üks kolmest täis kriblatud lehest. juubelil räägiti esimestest kokkupuudetest milvi tootsiga, üks oli seotud tigedate hanedega, teine naabripoisiga, kolmas õpetajatega jne tore oli see, et mu vanaisa rääkis loo, kuidas tema esimest korda vanaema kohtas. oli tema EPA-s ja siis tuli tema juurde üks pisike tumedapäine neiu ja küsis, et kas tema on valter toots? apsi vastavat, et ei, olen valter tootsi. vanaema arvanud,, et kunagise vana tuttavaga tegemist...ei olnud. Tsiteerin: " Ja nii ta siis läks, et ütles et ei ole see poiss ja siis läks 2 aastat mööda ja me abiellusime ja siis sündis R. Ja kohe varsti on sellest abiellumsie hetkest möödas 50 aastat." see oli nii tore.

aga iga sõnavõtu ajal, mil mainiti kolmandat põlve või vanavanaema staatust vaatas terve laudkond minu poole. mille peale esimesel korral purskasin naerma ja ajasin salati peaaegu ninast välja, teisel korral tegin asja oma telefonimenüüsse, kolmandal korral lihtsalt üritasin vaadata neile kõigile korraga otsa. hiljem suure saladuskatte all ütlesin vanaemale, et selle kolmanda põlve peale VÄGA ei tasu veel loota.

muidu oli ikka siuke tüüpiline keiss - issand, ma ei tundnud sind ära, siuke preili. Sa oled nii suureks kasvanud!Nohh, mehele ei hakka veel minema?Lapsi veel pole?.....ühesõnaga kogu see, mida sa ühelt perekondlikult koosviibimiselt oskad oodata. mingil hetkel tundsin pinget, et kurat, naiste ülesanne sugu jätkata on mingil hetkel mingitele inimestele kuidagi nii oluline ja kõik eeldavad, et kui juba üle 20 aasta vana oled, siis OLEKS VIIMANE AEG! nohh, võibolla kunagi ammu oli see nii.

mingil hetkel kukkusin pooleks tunniks magama, ärkasin selle peale kui JJK helsitas mulle ja päris intervjuude kohta. ma siiani päris hästi ei tea, mida ma talle rääkisin, mäletan seda,e t küsisin meiliaadressi, et sinna infot saata, ehk siis arvan, et sellega läheb veel okilt kõik. kuigitahaks ikka mäletada, mida rääkisin. peale seda loivasin kööki, kus mu hormoonidest üle pulbitsev vend palus mul kiiresti ära süüa ja kohvi keresse keerata ja vaida poole ajama panna. tema armastuse objekt ju ootab teda. samal ajal kui tüüp räägib autos mingite bõkkide peksmisest ja kellelegi kakluse juurde backupiks olemise üle, samas halades selle üle, et kõik läheb persse A-ga, sest ta läheb välkamaale ära ja et siis kui tagasi tuleb on sõjavägi. lõpuks läksin kogu jutu peale välja, tõstsin keskmist liiklemiskiirust tartu mnt-l ja mõtlesin, et mis kurat toimub vastutulevate autode tuledega. isegi lähituled pimestasid nii räigelt, et nii mõnelgi korral osutus teel püsimine kuidagi kahtlaselt raskeks. väsimus teeb vist silmad hellaks.

kui nüüd 23.30 koju jõudsin ja filmiöö asju hakkasin tegema, tundsin kuidas uni peksab kuklasse...järelikult - more coffee, peab veel tsuti vastu pidama. homme kell pool 8 juba taas linnapoole, et terve mituteist tundi tööd hoorata teha. ÄGE! milleks siis eraelu ja puhkepäevad ja terve mõistus.

PS! sain teada, et officially olin kunagi un eskõndija kui pisike olin. i´m a sleepwalker ;)

Vahel lihtsalt juhtub nii....tihti.

"Ma kuulsin, et sa olevat taas ületöötanud"
"Kesse ütles?"
"Ma ei tea...kuulsin kuskilt."

et siis niisugune jutt jõuab juba minu sõprade kõrvu. kummaline. ja seda räägib tüüp, kes töötas ka nagu ogar, aga naljakas, kui istusime kadrioru pargis maha, võtsime mõlemad oma õlle ja siis ta rääkis mulle kui hea see on, kui sul on ka vabu päevi ja kuidas sa väätustad rohkem kultuurset meelelahutust. kuulasin seda juttu ja mõtlesin, et mida ma valesti teen, et justkui aina enam tekib tööd, ometi sa tead, et suvel ei ole jälle miskit.

ma magan vähem, söön suvalisemaid asju, joon rohkem kohvi, enam energiajooke, kirjutan aina sagedamini oma märkmikku päeva asjatoimetusi, sest muidu ei püsi meeles. aju on nagu sõelapõhi. ausalt öeldes tekitab natukene hirmu see, et ma lähenen selle pagana telekampsuni staatuse poole.

aga üldiselt on ikkagi siiralt hea meel, et päike on juba kõrgemal ja ilm on meeletult mõnus. jalutasin liisiga prismasse, ostsin jäätist ja jalutasin tagasi, avastasin toreda tänava tallinna linnas.
leidsin ka omale kodu lõpuks, mida tahan....väga tahan....väga vajan. isegi T tõdes, et tegemist on väärt kohaga. täna öösel vist peale planeerimise ja seinte värvimise vist unes ei näe :D nüüd on ainult vaja veel see liigkasuamet aka pank vaja nõusse rääkida, miks on vaja ühel noorel režissööril laenu.

kogesin täna ka nõrkushetke.ei pidand enam kuidagi vastu. jalutasin kaubamaja 5. korrusele ja seirasin maci nurka. vaatasin ja mõtlesin, et tulen sama targalt tagasi. EI TULNUD! shuffle´i ostsin ja nüüd olen vaene. darn you mu tehnikakiiks!!!

Mul on punased kingad, ma võin.Raisk!

et siis juhindudes neljapäevasest päevast, siis siiski, maailma kiuste võib olla just nii, et actually mul võib olla küljes lisaks rindadele ka mingeid teisi naiselikke jooni, nagu näiteks see, et sa ostad omale maailma kõige ilusamad punased lahtise varbaosaga kingad, KONTSAGA kingad mugavate superstaride asemel, mida oled ka juba mõnda aega nillinud. ja kõige masendavalt kurvem asi kogu loo juures on see, et sa tead, et sa kannad neid kingi heal juhul...kordan HEAL JUHUL 5 korda aastas. kui hästi läheb või nii.

tegin ostu ära ja hiljem kodus istusin keset toapõrandat, kingakarp lammutatult mu ees, kingad kahel pool mind ja vahtisin tuhmilt peegelkapi peegeldust ja kingi ja mõtlesin, et WTF ma mõtlesin, kui ma selle ostu sooritasin???? tõusin püsti ja panin kingad kappi, istusin maha, panin teleka käima, eurospordi koha pealt kust tuli just mingi suurte mootoritega autodest asi ja siis samal hetkel olin unustanud need "kõige-kaunimad-kingad-maailmamuna-peal" ja fantaseerisin oma 4 liitrise mootoriga amsinast ja ATVst. hetke hämming käimade üle vaibus ja tundsin end taas inimesena.

aga jube kummaline on ikka see kuidas mingitel hetkedel sa flipid ära ja tahad justkui miskit tõestada endale. selliseid kummalisi asju nagu et ma olen väärt puhkust, puhtaid riideid, eraelu, kassi, maja ja autot ja naiselikke asju :D ja siis läheb see tuhin mööda ja lõppkokkuvõttes taandub kõik maslow püramiidi mingitele astmetele ja sa tahad et sind respekteeritakse....ja sa tahad seda rohkem kui neid kummalisi asju nagu puhkuse väärimist, puhtaid riideid, eraelu, kassi, maja ja autot ja naiselikke asju. sa pesed hambad ära ja töllerdad telemaja poole, ise samal ajal mõeldes, et hmm, huvitav, kas jõuan peale superstaari võtet veel kinokommentaari asju ajada ja filmiöö filme vaadata.

täna oli kevade lõhn väljas tugevam kui kunagi varem. käisin dresa väel väljas ja külm ei olnudki.
ja läti tudengid teevad kummalisi lühifilme.

Filosoofilised tänavanurgad.

inimesed, kes kunagi varem pole filmimise ja reklaamidega kokku puutunud on nii armsalt naiivsed ja kartlikud iga asja vastu, mis sisaldab endas muuhulgas ka objektiivi. naljakas. Rimi casting oli 2 päeva. 2 päeva tagasihoidlikke inimesi, kes meie nõuannete järgi puuviljadest kompositisooni ladusid ja number ühte tahvlile kirjutasid. ülesanded iseenesest pold ju teab mis rasked ja nii, ometi mindi pabinasse ja nii mõnelgi juhul oli kätes märgata värinat.

hilistel õhtutundidel jõuab ikka elufilosoofia arutamisteni ja elu peale mõtlemiseni. seisimegi siis lõpuks A-ga kahekesi olümpia kõrval tänavanurgal ja arutlesime selle üle, miks, kuidas, milleks ja mismõttes?! käisime üle telekampsuniteks muutumisest, liigsest asjade südamesse võtmisesest, sellest, et juskui kõik tpimib, samas nagu ei toimi ka ja tundub, et on täiesti normaalne, et üks 22-aastane inimene elab kodus, sest mis muud võimalused oleksid siis? kui pole sundlust mujal elada, sest kodu jääb kaugele. veider, et mingite teatud projektide läbi oled sa suuteline välja arendama teatava professionaalse kretinismi ja mingite asjade ülelaskmise, selle pohhui oleku. mäletan, et rääkisin kunagi, ehk 3-4 aastat tagasi, ui just kooli olin läinud, et ei, minust küll ei saa siuke pohhuistist režissöör - saab küll!!!! teataval määral saab kõigist. lihtsalt võimatu on IGA väikese detaili pärast ennast halliks muretseda. Pointless värk.

ja täiesti fucked up case on see, et kui sa tahad pooleteiseks päevaks minna puhkama, siis pead ära ütlema 3st asjast vähemalt ja planeerima selle aja. ei ole nii, et nädalavahetusel lähen ja tee....ega ikka ei tee küll.iseenesest ju hea, kui sulle pakutakse sellisel märal tööd, teisalt, mingil hetkel tapad end nii ära ja see on juba haige värk. kui ma ikka tahan korra 4 aasta jooksul päevaks spa-sse minna, siis kurat võtaks, ma olen seda väärt ja teen ka seda. julmalt. muidu võib ootama jäädagi.

Privet töönarkomaan!

ja nii ta alguse sai....28. veebruaril oli sämil sünnipäev, kinkisime talle spapaketi ja otsustasime ka ise kaasa minna.
siit soovitus aferistidele - kui tahate ratsa rikkaks saada, ajage kokku 3 töönarkomaani, saatke nad spasse, müüge sellele megashowle pileteid ja edu on garanteeritud. ka kassaedu.

masendavalt töllerdasime ringi ja ei osanud midagi teha. et mismõttes meiega tegeletakse ja me ise ei pea midagi tegema. loomulikult unustasime oma uksekaardid konstantselt maha. niiet sõit teise ja neljanda korruse vahel oli VÄGA tavaline. fakk ja kaos nohh. midagi teha ei oska. lõpuks peale massaaži ja pärlivanni tuli tunne, et tohohh, see ongi vist puhkamine, peale mida tulid saunad, bassud, mullivannid ja õhtu lõpuks üks kuratlikult hea valge vein. järjepidevalt eirasin oma telefoni ja keeldusin selele vastamast enne, kui tagasi tallinna poole sõitsin - õnnestus suurepäraselt.

siuke päev kulus ikka amrjaks ära küll...karusmarjaks näituseks. hommikul spas oli küll tunne, justkui sind oleks läbi pekstud.

kino, intekad...töö ja lobapidamatus.

mis puudutab tööd ja kino, siis viimase nädala jooksul olen näinud kahte psühholoogiliselt väga mõjusat linateost. Üks on Notes on a Scadal, mis räägib kahe naise omavahelistest suhetest, samuti nende endi siseheitlustest, kaaluta olekus viibimisest, psühholoogilisest ja füüsilisest üksindusest, kaunist psühhoterrorist ja süütutest nägudest, mille taha on peitunud midagi hoopis teiselaadset. mõnusalt aeglase, kui siiski aina pingestuva sisuga film, mis ei jätnud külmaks. mingil hetkel oli siiralt kahju vanemat õpetajaprouast, kes ei osanud mitte kuidagi enam oma eluga hakkama saada. ta oli üksi ja kibestunud. kui tiitrid jooksma hakkasid, ei tahtnud ma püsti tõusta, jäin istuma ja mõtlesin, et sooh, siuke film siis. peategelaste rollitäitmised olid oscariväärilised küll. :)

teine midagi head ja positiivses mõttes üllatavat oli Ilmar Raagi Klass, mis oli kui rusikas silmaauku eesti filmikunstis. ma arvan, et tänu sellele linateosele sai eesti filmimaailm palju palju rikkamaks ja sisukamaks. mina leidsin sealt filmist äratundmist, viis tagasi kooliaega, pani mõtlema ühiskonna probleemi peale, et miks ikkagi aina enam noori inimesi muutub julmemaks teineteise vastu. Mitte ühiskond ei kasvata mõrtsukaid, vaid me ise...psühholoogilisi mõrtsukaid, kes kisuvad vaimse tervise ribadeks, sülitavad selle peale ja hoiavad seda mentaalselt kinni külmas kivikongis, ei toida teda ja kastavad aeg-ajalt jääkülma veega senikaua, kuni seesama särav isiksus ja naerev suu muutub hallikassiniseks näotuks asjaks, millel elusoov puudub. Filmil oli hea muusika, mis toetas väga hästi tegevust, vaheklipid ja aadressklipid koolistseenidele olid stilistileselt mõnusad ja kiired, filmi tonaalsus oli super, enda jaoks leidsin sealt ehk eesti esimesed 2 filminäitlejat ja kui neid kunagi tulevikus lavakas ära ei rikuta, siis eesti filmikunstil on lootust.
millele veel mõtlesin oli see, et tegelikult pole enamikul vanematest aimugi, mis koolis tegelikult toimub, mis seisus nende endi võsukesed on ja tihtilugu ei tuntagi oma last.

siiski häiris mind kohati mõnede teiste näitlejate mäng, mis jäi külmaks ja veidi ülepingutatuks.
haa! :D lemmiküllatuskoht: kaspar - hea osatäitmine, uskusin küll et siuke kehalisekasvatuse õpetaja olemas võib olla :D

rohkem tähelepanu inimesed! kõige suhtes.

Proosaline fragment...

...poees jürgen roostelt: Tavaline Eesti Idioot.

tere
ma olen härra tahtejõuetu pask
tavaline eesti idioot
hämaramaalt
minu õnneks on kõik hästi
ja papp lippab

ma võin osta endale
seitsmetonnase pesumasina
ning lõhkuda selle veel samal ööl

ma võin leida tõelise õnne
ning sittuda selle pääle
veel tossamas elus

ma võin vaadata võsareporterit
ja hilisöist uduerootikaprogrammi
sest kui ma just ei joo
või naist ei põruta
võin ma teha kõike sest
ma olen jumal -

tavaline eesti idioot

mind on palju, mu nimi on
leegion ja ma valin
alati edgarit

mitte et ta mulle meeldiks
aga nii mõnus on teile sitta
keerata

kui arst või õps möliseb
ja ulub papi järele
siis sittugu endale suhu
ja mingu parem norrasse ehitajaks
või litsiks

need on kaks ausat ametit
millel on sügavam mõte -
kus saab midagi teha
oma kahe valge käega

siin ma olen - saatana väike abiline

kõik on korras nagu alati

ma vihkan end
ja armastan sind
ega suuda meie kahe vahel valida

kui küsid kuidas mul läheb
vastan: sitasti
nii nagu eestlasel ikka

juba maailma esimene
munarakust võrsunud kotkanäoline saks
karl ernst von baer
kes laiutab igatsevalt
kahetsushallil kahekroonisel
(millel pole erinevalt rakubioloogiast
pikka tulevikku nii et kirjanduslikult
on väga lühinägelik seda siin mainida)
teadis et eestlased on vaimuterve
ja jumalapõlglik rahvas

just seepärast me usumegi
horoskoope
ennustajaid
musta kassi
meie igapäevast tabloidi
lõpmatut majanduskasvu
ja poliitikuid, kes räägivad rahast

mõtelda
kui ilusasti see kõlab:
rohkem raha

see on peaaegu nagu:
rohkem seksi

nii saab öelda ainult väga tark inimene

eriti uhke olen ma selle üle
et ma ei tunne ühtegi
neegrit
hiinlast
mustlast
juuti
venelast
lätlast
katoliiklast
intellektuaali
ega pede

saage aru
mina pole neid siia kutsunud

ma unistasin linalakast
aga kohtasin tumedapäist tundmatut

teadagi, selline läeb undiks

nõnda hoiatas juba
kadunud kitzbergi vanama aga teda siis keegi kuulas

seelikutes meeste üle alguses ainult naerdi
nutma oleks pidanud

tõeline võitja on see
kes aasta lõpuks end
ja oma peret ei tapa

keda ei aeta vöötrajal alla mil ta ettevaatamatu pilk
on peatund mööduval kaunitaril

keda ei taga mõni südameveresoonkonnahaigus sest tal pole kunagi
aega enese jaoks

kelle minibussi ei sõideta kiirteel sodiks
mil tal pole turvavöö kinni

kelle ilusasse kollu ei tungi väriseva käega amatöörpalgamõrvari
ekslik kuul ( proffe on igal alal raske leida )

kes ei satu sügisele tormimerele
praamlaeval millel salaja veetakse relvi

tema ongi tõeline winnertakesitall-wearethechampions-võitja
ja saab aasta viimasel päeval

uhiuue pesumasina

aga armastust ei tulnud vargamäele

/Muusa, märts 2007, lk 34-45/


mulle väga meeldis see steitment :) tore oli

...aga kuule...

...köhi kops välja hommikul ja hiljem lurise KalevSpa bassu ääres ja tee asjalikku nägu, et jajahh, nüüd võtame selle üles, kuidas jaanika sukeldub ja nüüd vettehüppe, Ips, nüüd oleks vaja see heliklipp ära teha....blaaah!!!! ja siis nuuska kõige tippu - taas kord. kui sa ujulas oled, siis normaalne riietus on trikoo...näiteks. pusa, teksade ja kilesussidega kaetud saapad ei ole just komplekt, millega niiske vati sisse sattuda. täpselt selline tunne oli seista seal basseini ääres, kui sinust jalutab mööda ülekaaluline keskealine, STRINGIDES meesterahvas.....

kui hommikul taksoga kalevisse läksin, tõdesin taas kord, et taksojuhtide seas on võibolla 1/8 normaalset juhti per taksofirma. viimased 5 korda, mil olen seda meeletult mugavat transpordiviisi kasutanud, on sattunud väga kummalised või skisod juhid. tänane näiteks möhises ja rägises ja haises rõvedalt higi järele, eilne pidi peaaegu mehe alla ajama narva mnt-l, mille peale säm karjatas ja taksojuht vastas, ei, nad võivadki siin üle minna, pluss Igor ( oli ta nimi ) võttis igat lauset, mis me sämiga omavahel vahetasime kui tema enese kõnetamine. kui telemajast oli sõidetud juba 200m, küsis ta mu käest, et see takso oli ikka tellitud H nimele?? võta sa nüüd kinni.
ülejäänud kolm on lihtsalt kas umbkeelsed venelased, kes sind sõimavad, liiklushuligaanid või lihtsalt mitte väga värsked oma vaimult.

üleüldse, jumala lomaaed on ikka jube kirju.
eile kohtasin ühte tüüpi, kes oli täielik bõkk. iga kord, kui ta must mööda läks, siis hõõrus end mu vastu. väkk. lõpuks tuli tegi meiega juttu ( meie: karu, robert, 3 roberti sõpra, mina ) tsiteerin:
"Ma vaatan, et teil siin päris hea kehade komplekt!"
"Kuidas palun?"
"Et sul päris hea raam. Ma astusin sisse siis kohe mõtlesin, et sebin su täna ära. Päris hea, eks?!"
"Ahahh, aga ma vaatan, et väga vist ei tulnud välja."
"Sa nagu põhimõtteliselt ei tutvu kellegagi?Oledki nii ülbe vä?"
"Ei ole. Lihtsalt ütlesin, et vaata, sul ei lähe kuidagi see moosimine läbi"
-vaatab mind kummaliselt-
"Sa oled temaga ( karu ) koos vä?"
"Mhmhhh."
-ka karu liitub meie vestluse jälgimisse-
"Aa....noh, eino sa oled eriti odavalt nagu värvitud. Et saan aru küll. Ega kui sul oma kutt on olemas, siis ei peagi hea välja nägema. Punane seelik ja nii. keegi ei kanna siukseid asju. See rong on küll sinu jaoks läinud."
-liitub robert-
"Kuule, ära solva Piretit. Kurat, ta on kaksikud ilmale toonud. Just poolteist kuud tagasi sünnitas."
"kellele, sellele tüübile vä?Ei sünnitand..."
"Jajahh, ega see üksikema elu pole sugugi lihtne"

vestluse käigus suutis ta joogi käest ära võtta ühel R-i tuttaval....nivisi jõuga. meie vestlus veel jätkus, aga see läks lõpuks nii absurdseks ja naljakaks, et hetkel ei suuda seda enam 100% taastada.

muidu nägin filmi, mis oli tõesti üks lahedamaid spioonikaid, mida eales olen näinud. väga kift. saan aru küll, miks matt damon kandideeris selle rolliga Oscarile. filmile nimeks "The Good Shepherd" kus aga angelina jolie oli äärmiselt koledalt riietatud ja nägi natukene koledam välja kui tavaliselt....aga natuke kõigest. :)

Hirmude vallutamine läbi spordi.

eilse päeva highlight oli see, kui A-ga Kalevisse ujuma läksime. hea otsus, hea kaaskond, hea enesetunne, hea füüsiline treening, hea traditsioon ja harjumus, millele aluse peaks panema. tõotasime selgesõnaliselt ning kergekäeliselt hakata tegelema vees ligunemisega igal nädalal, teha sellest weekly harjumus.

natuke kartsin seda basseini seal. vaata, võtab kõhedaks kui sa mingil hetkel ei jaksa enam ujuda ja su all haigutab 5m sügavat vett, enne kui põhi vastu tuleb. väkk! põhjatu vee ees olev hirm on rõlge.
hiljem, kui veits olin juba supelnud ja paar basseiniotsa ära vunkinud, siis hirm nagu hajus natsa. enam ei tundunudki see koht enam nii hirmuäratav. tundub, et sel viisil võin saada lahti oma hirmust põhjatu vee ees. JUHUU!!!! tglt eks see vist tõsi ole, et face your fears ja siis sa vallutad nad. äge.

hoolimata sellest ühtegi madu ma ei puutu!

Ossud!

List of winners at the 79th annual Academy Awards, presented Sunday, Feb. 25 at the Kodak Theatre in Los Angeles:

Picture: "The Departed"

Director: Martin Scorsese, "The Departed"

Actor: Forest Whitaker, "The Last King of Scotland"

Actress: Helen Mirren, "The Queen"

Film Editing: "The Departed"

Original Song: "I Need to Wake Up" from "An Inconvenient Truth," Melissa Etheridge

Original Screenplay: Michael Arndt, "Little Miss Sunshine"

Original Score: "Babel," Gustavo Santaolalla

Documentary Feature: "An Inconvenient Truth"

Supporting Actress: Jennifer Hudson, "Dreamgirls"

Foreign-Language Film: "The Lives of Others," Germany

Visual Effects: "Pirates of the Caribbean: Dead Man's Chest"

Cinematography: "Pan's Labyrinth"

Costume Design: "Marie Antoinette"

Adapted Screenplay: William Monahan, "The Departed"

Animated Feature Film: "Happy Feet"

Documentary Short Subject: "The Blood of Yingzhou District"

Supporting Actor: Alan Arkin, "Little Miss Sunshine"

Art Direction: "Pan's Labyrinth"

Sound Mixing: "Dreamgirls"

Sound Editing: "Letters From Iwo Jima"

Makeup: "Pan's Labyrinth"

Animated Short Film: "The Danish Poet"

Live Action Short Film: "West Bank Story"

———

Jean Hersholt Award (Oscar statuette): Sherry Lansing.

Honorary Academy Award (Oscar statuette): Ennio Morricone.

mina väga rahul olema :)
veel miskit:

Quotes from Sunday night's 79th annual Academy Awards at the Kodak Theatre in Los Angeles:

"I'm just here for the movies, Leo." — Al Gore to Leonardo DiCaprio, who asked if there was anything he wanted to announce at the ceremony.

———

"If there weren't blacks, Jews and gays, there would no Oscars. Or anyone named Oscar, if you think about that." — Ellen DeGeneres, serving as Oscar host for the first time.

———

"The movie that made me want to be a screenwriter was Robert Bolt's 'Lawrence of Arabia.' ... I don't know what happened in the universe to end up in the same audience as Peter O'Toole." — William Monahan, who won best adapted screenplay for "The Departed."

———

"Acting for me has always been and always will be a team sport. I cannot work at all unless I feel a spirit of unity around me." — Alan Arkin, who won best supporting actor for "Little Miss Sunshine."

———

"Thank you to my father and all the brave and honorable men and women in uniform who in a time of crisis have all made that decision to defend their personal freedom and liberty no matter what the sacrifice." — Alan Robert Murray, who won best sound editing for "Letters From Iwo Jima."

———

"To be able to get this award just goes to show that there are so many people out there that support that notion that when it comes to a situation between Israelis and Palestinians hope is not hopeless." — Ari Sandel, director of "West Bank Story," which won best live action short.

———

"It's the mother of all awards shows. To be here as a best actress (nominee), it's quite extraordinary. I never expected this to happen to me, a girl from Essex, England." — Helen Mirren, before the show.

Oo mägieesti, mu mõttefiltreerija.

mägieesti lihtsalt mõjub nii, et justkui kõik loksub jälle paika ja world makes sense again. istusin nagu tolbajoob lumehange maha ja mossitasin seal mõnda aega. aga valge mets ja külm õhk ja selge taevas tegid imesid ja mõtted said puhtaks. sain aru, mida ma tahan oma suhetelt, kas ma üldse tahan seda, mida tööalaselt vajan ja missugust keskkonda tahan tarbida.
nüüd on üleskutse kõigile - sain aru, et mul on vaja vastutusrikast ja väljakutset esitavat tööd. viimane niisugune jäi nokia perioodi ja kui ma sügiseks midagi niisugust ei ole saanud, siis tõmban siit riigist mõneks ajaks nihkensit. ja nii lihtne see kõik oligi.

sõit mägieestisse oli tore, enamjaolt sellepärast, et M on täitsa tore inimene, kes actually väärtustab ka kvaliteethuumorit, sellist pisut iroonilise alatooni ja lõõpiva olekuga. tagasitõitki möödus suht samas taktis. isamaa sai aasta vanemaks ja moeloojad mõne õmmeldud kleidi võrra varakamaks.

koju jõudes ma tegelikult vihastasin. ma püüdsin seda mingil hetkel mitte välja näidata, AGA ma ikka vihastasin. detailidesse laskumine ajaks hetkel harja punaseks, niiet enda närvide stabiilsuse huvides ma neisse ei laskuks. kell 4 lülitasin ennast kõrvaltoa läbumaailmast välja, sulgesin ukse, ei reageerinud koputustele ja jäin magama. julmalt. hommikul lahkusin kodust, kuna KÕIK mu kohvi ja piim oli ära joodud, mis omakorda tähendab hukatust, sest kui ma hommikul kohvi ei saa, siis need vaadaku ette, kes mult selle võimaluse on võtnud.

kööki jäänud segadus ei koti mind. ma eeldan,e t see koristatakse enda järelt ja kui mitte, siis tõesti ma ei hoia ennast tagasi.

Barbiebänd viiuldajaga.

eile peale tööpäeva lõppu Paaris otsustasin veel aega surnuks lüüa ja Kahvli eetrieelset sebinat jälgida. kui meie juhtivaid moekunstnikke telemaja uksest välja saatma läksin tuli mulle vastu vananev VÄGA ära võõbatud naine, sillerdavas kostüümis ja viiuliga mulle vastu. talle järgnes tikkkontsades ( roosades ) ja roosades liibukates blond, kergelt anorektikut meenutava välimusega neiu. ehmusin hetkeks ja mõtlesin, tohohh, mis siis see oli.

kui astusin sisse stuudiosse sain aru, et see vananev viiuldaja ja barbienukk olid kahvli tolleõhtune bänd. istusin platvormihunniku otsa ja jälgisin neid kõrgendatud huviga. võimendus oli neile liiga lahja, Marshall ei teinud ilmselt seda, mis soovitud, neile endile ei tulnud helimonitoridest piisavalt heli ja nad lalisesid selle üle päris pikka aega. bändi kuulus solist, kitarrist, viiuldaja,trummar ja biiditsikk. ainuke mees oli kitarrist. eraldiseisvalt kõlasid nad kõik KOHUTAVATENA ning neiu eeslaulja lausa kriiskavalt....ent üllatus üllatus, kokku kõlasid täitsa...emm...huvitav, oleks vist see sõna :)

igatahes olen nüüd mina ära näinud oma ihusilmaga barbiebändi.

täna oli aga üks positiivsemaid päevi üldse viimasel ajal. oli tunne, et tahaks osta kollaseid tulpe ja neid siis laiali jagada :D ja päikeseprillid sai pähe pandud ja karvamüts ja seelik. jap, täna seelikuga. ja kui ma juba seeliku selga panen, siis peab olema erakordselt hea päev :)

tegin ka otsuse, et korralik suusakomplekt tuleb osta. soojad püksid, et 20kraadise külmaga näkid ära ei külmu. tegingi treti tallinna spordipoodide kettidesse...panin magama odavama Egiptusereisi raha Iguana talveriiete peale. jube rahul olen küll. summat ei taha tunnistada. aga eks hiljem ma ole õnnelik, et võttel kannikad ei külmeta ja põiepõletikku ei ole.

homme üllatusvisiit vanavanemate juurde. eks näis, mis juhtub.

Ah et minu vanus? Nooh, 45.

ma ei teagi nüüd kohe, kuidas sellesse suhtuda, AGA kui täna helistas mulle mu kallis ema, kes teatas, et onu Urmas helsitas ja küsis, et kuule, kas Tiina oli seal reklaamis. tiina on minu 45-aastane tädi . ei teagi nüüd, kas võtta seda nii, et mul on väga noore välimusega tädi võ siis seda pidi, et mina näen välja keskealine.

hmm...kuidas siis nüüd sellesse suhtuda???? :D

teine asi: ETV fucking kohvimasin sõi mu mündid ära ja ei andnud kohvi vastu. ahv selline!

võtsin vastu teha casting elisa reklaami tarbeks...MIKS????? ma ikka ei oska üldse ei öelda. milleks küll magada, kui saab öötunnid veeta inimesi otsides. nüüd kiru enna ogaraks.

...kõige üleväsimuse tippu on mul hääl ära - minust on saamas mees. nii see vist juhtubki, et kui liiga palju tööl olla siis ahvistud....selline reverse reaktsioon väitele, et töö tegi ahvist inimese...emm...ei teinud!
kõik ümberringi on haiged, kardan, et äkki saab see pisik minu ka kätte. selle kiuste on ainuke asi kodus, mis halvaks pole läinud sidrun!

Unistused valge vahuga ääristatud kuklist.

ärkasin hilinemisega ja ootasin 20 min taksot.
ärkasin teadmisega, et ma saan telemajas ehk kohvikus ühe kukli....sellise vahukoorega kaunistatu.
ärkasin teadmisega, et saan ka kohvi.

reaalsus: hommikune koosolek
telefonikõned kinokommentaari osas
võibolla ei sõida kuskilt mäest alla täna
kohvi oli pask
kukleid telemaja kohvikus ei antud - oleks pidand ette tellima, siis oleks saanud.

nagu wtf?????
tänan murphyt taaskord. hea et sa eksisteerid ja sul omad seadused on. 1 kord aastas kui sa tahad suvalist nisukuklit vahukoorega, siis sa lihtsalt ei saa seda. tänapäeval peab kõik ette tellima. mis sai spontaansest, ohh, vastlaäevakuklid asjast? kas meie majandus on jõudnud tõesti sinnamaani, kus igaks juhuks ette ei toodeta midagi????krt, lapsepõlv oli ikka tore aeg...kuklid ja tuubimarmelaad.

eile oli ETV-s meie koridoris põrandaid poonitud ja nüüd näevad need välja sellised, nagu oleks märjad....siuksed vastikud rasvased. täpselt siuke tunne, nagu oppossumionu oleks onu remuse juttudest rasvase rinnaesisega tulnud ja selle siis meie koridori puhtaks nühkinud.

täna kasvatasin omale sabakondi - lähen trenni.JAA! üle miljon aasta. homme raudselt suren lihasvalu kätte, niiet peaks juba massööri juurde aja kinni panema :D igatahes, eks siis selgub, mis edasi saab, kas suudan selgroo ka aretada, et seal vastu pidada. sest juba neljapäeval on mul võtted samal ajal. persse, unustasin täiesti. Jama värk ikka. aga ei, raudpolt, et ma pean seal akkama saama....ego ei luba feilida.

hiljem:

trennis käisin ära, tunne hea, kuigi tuleb tõdeda, et neljapäevane võttepäev lükkab regulaarse treeningugraafiku kummuli.
lubasin täna ka endale, et esimesel võimalusel ostan normaalsed suusapüksid ja -jope. aitab naljast nohh.

vastlasõitu ei saanud :(
kuklile äksin ise järele. kell 22.53 selveri kassasse tasudes õhtusöögi ja piima ning kukli eest mõtlesin, et ilgelt nukker värk ikka. kellelgi pole aega, et chillida, et mäest sabakont puruks sõita ja tegeleda selletaoliste toredate asjadega.
kuubikusse jõudes tabas mind agoonia - kadri on koos entaga kodus haige, mis tähendab seda, et korter on pisikute küüsis, kukkel oli küll vahukoorega AGA moosiga. kes kuradi idioot arvas, et moos vastlakukli, kohukese või jäätise sees hea mõte on?????

minu meeletu ise valgevahulise kukli järgi sai rahuldatud. kukkel oli küll moosiga ja sutsu kõva, kuid pole hullu, sai tehtud. mine tea, äkki öösel läheb teeb veel väikese liu kuskil. entusiastlik loll on kõige hulem loll.

Etapp 1 - läbitud.

nädalavahetus Tartus oli vajalik nii mõnelgi moel. ühelt poolt töine,t eisalt põgenemine tavapärase ja pealinna kesksest elust. reede kujunes siiski põrguks. viimane osa sellest oli iseenesest täiesti okei - õhtusöök tiimiga produtsendi juures ja hiljem club tallinn, kus üle pika aja sai tuttavaid nähtud. minu suureks kurastuseks õnnestus mul aga juba reede homnmikust saadik pead valutada, mis viljandi-tartu maanteelõigul läks nii hulluks kätte ära, et pilti viskas eest ja süda läks valust pahaks. tartus sain esimesest apteegist kõige tugevama valuvaigisti, mida ilma retseptita saab, mis EI töötanud. aga kui 1500mg sees oli, siis hakkas taanduma. kui teised olid tartu messikeskuses võttel, passis virvendava pilguga jänks messikeskuse ees, pea autoukse vahelt väljas ja lootis, et ei oksenda valust. üks perekond kahe väikese lapsega läksid mööda, eks viskasid imestunud ja kummalisi pilke. ega vist ei ole jah väga normaalne, kui mingi tsiki pea halli mondeo ukse vahelt välja ripub :)

reedese mõnusa olengu lõpetas tugevaim peavalu, mida iial olen tundnud. hülgasin sämi ja anneli ja kobisin anneli pessa, kus kaalusin tõsiselt kiirabi kutsumist, millest aga loobusin tänu sellele, et ma ei ole mingi nõrk tsikk, kes ei suuda....ikka vedur, kes suutis, u know ;) mingil hetkel suutsin uinuda ja kui teised laekusid kella 5 paiku, siis sai korra silmi pilgutatud ja uuesti magama jäädud. laupäev möödus kogu tiimil meeletu pohmeluse tähe all, va mina ja paar teist inimest. naljakas oli. minu agooniline peavalu lõpetas ka oma tegevuse umbes kella 4ks päeval peale mitme pilli tarbimist. õhtu oli illusionis, mis muuseas, on kujunduselt üks mu lemmikuid klubisid, muusikavalik seevastu oli kummaline. mingil hetkel ilmusid lavale lenna ja mikk, kes laulsid 3 lugu ja enne seda olnud väga hea miks vahetus suvalise klubimuusikaga. nägin ka seal anvarit, kes lubas mu trenni võtta ainult järgmisel nädalal, hiljem oleks juba hilja :)

Londoni hotelli voodid on niiiii head: peatükk laupäeva öö ja pühapäev.
hotellis London on jube mõnusad voodid. nii minul, kui K-l kui S-l oli raskusi ärkamisega ja sundimisega end sealt välja. mis oli positiivne oli see, et hoolimata kella poole 4st, mil hotellui laekusime....purjus nagu tarakanid, oli hommikul jube hea olla. sain end ka natuke välja magada. üle pika aja 6,5 h und...juhuuu!!!!

pühapäev oli lihtsalt poolkudemine, mis möödus valutult. lõpuks tegime sämi ja anneliga kohtunikele trio-esituse. tänu taevale on neil huumorisoon alles ja nad tulid naljaga kaasa. sel ajal kui neiu lepp ja jänks laulsid kahehäälselt ja suht viisitult lugu sangar seiklusfilmis, jagas hääletu säm altkäemaksu 100krooniste rahatähtedega kohtunike lauale. me muidugi olime perekond: janne, jane ja jaanika. jaanika oli õde, kes oli juba staar, aga laulda ei osanud, jane ja janne ( meie ) olime koledad, kes "oskasid" laulda. rannap arvas, et see oli uue muusikastiili aretamine. ka meie arvasime, et tegelikult on strindbergi looming meloodiline, mitte morednistlik jant :D igatahes oli hea olla, kui suutsime nendele vaesekestele, kes olid laljaid kuulanud terve päeva kinkida midagi ajuvaba ja naljakat. siegi nõka tuli naljaga kaasa.

tartu mnt oli taas kord surmalõks.
ja naised ja pissihäda on peaaegu sama kindel, kui lapsed autos, kes küsivad "Are we there yet?" mingil hetkel, kui meie kiuste oli ainult igav liiv ja tühi väli ja suur liiklusseisang kuskil põldude keskel demonstreeris kaspar, kuidas on võimalik kahe auto vahel oma häda õiendada nii, et keegi ei näe. me ei teinud seda, eelistasime oodata kuni mingi võsa teele jääb. lõppkokkuvõttes suutsime kannatada mingi kõrvaltee ja teepiirde kasuks. peale suurt kergendust otsustasime üksmeelselt, et lumme kusemine on parem kui keskpärane seks :)

Lugu väikesest vedurist, kes suutis!

mõtlesingi, et harmooniline ja justkui normaalselt jooksevsuhe kuidagi kahtlaselt tore tundub....
...AGA eile tuli see siis ära. lause, mida mingil hetkel tead, et kuuled:"Mul on su tööst ja elustiilist villand. See ei ole normaalne!" huvitav, kaua üldse inimesed teletöötajate kõrval püsivad? on olemas ka äkki mingi rekordiline suurusjärk?

pealegi, kuidas sa saad panna inimest valima tuleviku ja raske tööga kätte võidetud ameti ja ehk ka mõne inimese lugupidamise ühe mõistmatu inimese kultuse vahel?! ma ei väida siin, et mulle on liiga tehtud ja et ei...raudpolt peab olema, et see, mida mina tahan, see peab nii minema...lihtsalt kummaline kuidas mõned asjad kujunevad. krdi majandus. loobumiskulu mängu koopia finantshiiglaste maailmast. mis siis lõppkokkuvõttes on olulisem-inimese isikuvabadus ja töö, mida ta armastab või eraeluline edukus? samas ei saa eraelu olla edukas, kui teineteist ei mõisteta. kurb natukene. kuidas üldse saab pere eksisteerida teletöötajal???? rääkige, how do u do it guys?! :) okei, üks variant on pere telesse pagendada....

kui eile hommikul liisi juurest tulin ( teate küll neid õhtuid, kui tulete otse töölt kella 11 paiku ja otsustate, et okei, pole ammu sõpra näinud ja sõbrapäev on...lähen KORRA läbi! ja siis järgmisel hetkel ärkate elutoa diivanil ja vannute endamisi, et jälle nokkisid ära ja lihtsalt keerasid kerra ennast kellegi elutoas....väsimus on rõlge seltskonnahinge tapja) mõtlesin töö peale. ei teagi, mis see on, mis inimesi mingi teatud ameti poole tõmbab. see on nagu narkootikum, mille järgi kopli narkari, kelle nimi on ehk Ivan või miskit seesusugust, veenid ihkavad. töökeskkond?kolleegid?no magamata ööd need ei saa olla...see oleks juba massohism. aga eks see vist nii ongi, et kõik head asjad tulevad millegi arvelt ja mingi teatava kuluprotsendiga. samas hirmutab veidi see, et kõik head asjad saavad kord otsa ja see omakorda on kellad!

ka minu disaini ja mööblifetiši vajadus sai märkimisväärse hommikusöögi - tulles liisi poolt vesistasin tubli minuteid 7, bang & olufseni poe akna taga ja mõttes kujundasin suurt aatriumilaadset ruumi. natuke perverdi tunne tekkis, kes tuli oma haiglasi ihasi tänavale rahuldama.

mis aga nii muret kui kergendust pakub on see, et 3 päeva on nüüd minu jaoks Tartu see linn eestis, mille vahel lammutama hakkan. nädalavahetuse eelvoor paneb kergelt okserefleksi tööle, sest kui nüüd siiralt aus olla, siis tegelikult tahaks magada ennast korralikult välja selle asemel, et staariks pürgivaid noori kaameragrupiga jälitada ja kõikidelt suht samasisulisi küsimusi küsida. samas positiivne on see, et saan tavapärasest eemale, teise keskkonda, teistsuguste teemadega vestlustesse.....nädalavahetusel ei ühtegi autojuttu, suhteprobleemi ja rahast me ka ei räägi :)