Ta istus maha ja palus tuld. Ta näis väsinud,aga sõbralik välja. Mina, joobnuna enamasti rummist otsisin tikku. Teadsin,et mul on need olemas, mäletan neid kuskilt baariletilt haaramas. Tõmbasin tikku ja tema pahvis sigareti põlema. Mulle meeldib tikulõhn. Põlenud väävli surm.Aroom. Ta tänas mind ja jäi mind vaatama. Väljas oli soe. Oli selline haruldane suveõhtu, kus puhus kuiv ja soe tuul ning õhk oli suts lämbe.Tagantjärgi mõeldes ehk isegi veidi vastik. Ma luksusin ja kirusin oma mõttes seda rummi, mis ma joonud olin. Homme tuleb raske hommik.
Poiss seisis endiselt. Vaatas mind. Muigas aeg-ajalt. Ta tuli mu kõrvale teeveerele ja istus maha. Pahvis suitsu ja vahtis taevasse. Jälgisin teda. Järsku ta vaatas mulle otsa ja naeratas:
"Tead mis. Ma olen juurelnud kaua selle üle."
"mille üle?" küsisin ja luksusin.
"Oma elu ja selle üle, milline ma olen," vastas poiss.
Ma endiselt ei teadnud ta nime. Isegi ei tahtnud teada. Ja see paelus mind. Luksusin jälle.
"Mõtled sa tihti taolistele asjadele?"küsisin.
"Mitte eriti. Aga ükskord tegin seda ja vist mõtlesin kõik välja."
"Mis sa siis välja mõtlesid?"
"Selle, kes ma olen ja miks olen"
Hakkasin naerma. Mitte põlgusest ega purjus olekust vaid millestki muust. Mingi kummaline soojus ajas mind naerma.
“Kui olin 9-aastane leidsin oma isa kabineti sahtlist pornoajakirja. Ma ei teadnud, mis see on või miks see seal oli. Mäletan seda vaatavat ja ehmuvat ja peitsin selle tagasi sahtlisse. Ma läksin seda ajakirja sinna sahtlisse otsima veelgi. Alati leidsin selle. Lõpuks sain aru, mis see on ja suured poisid koolis seletasid mis see on. Need samad “suured poisid” näitasid mulle mu esimest “vanade inimeste filmi”. Ma vaatasin huviga ja enam ei tundunud see rõve. Küll aga kummalisel kombel veider ja arusaamatu.”rääkis poiss ja süütas vanast sigaretist uue.
Ma olin vait ja kuulasin. See poiss oli teistmoodi.
Ta jätkas:
“See tundus kohmetu ja kuidagi vale. Oma süütuse kaotasin 16-aastaselt. Ja tol hetkel tundus see ka kohmetu ja vale. Eks see vist nii lähebki.”
“Miks sa sellest mulle räägid?” küsisin.
“Ei teagi. Tahtsin lihtsalt. Kas ma võin jätkata?” küsis poiss. Noogutasin ja luksusin vastuseks.
“Muidugi ei jäänud see mu viimaseks seksiks. Neid tuli veel. Fantastilisi tüdrukuid, keda arvasin olevat inglid ja kõige täiuslikumad olevused maailmas. Oli häid hetki ja natukene halvemaid, aga mitte iialgi suurepärast. Hakkasin mõtlema, et mis mul viga on….miks midagi ei õnnetu ja miks midagi, mis peaks olema meeliülendavalt hea tekitab minus lihtsalt veidi teistsuguse tunde. Mitte midagi enamat. See tunne laienes kaugemale. Ma ei suutnud enam filme vaadata ega raamatuid lugeda. Neis kõigis nagu oli midagi, ometi ei suutnud need mind hästi tundma panna. Mis mind köitis filmides olid näitlejad. Inimesed, kes mängisid teisi inimesi. Üks nägu, 2 eri isiksust. Mõtlesin tihti ja molten praegugi selle üle, kuidas on võimalik kedagi teist nii täpselt mängida, sest sa ei saa ju. Sa ei tea. Ei minevikku, olevikku ega tulevikku. Sul on teatud hulk informatsiooni, mille baasil sa paned kokku oma tegelaskuju. Sa reageerid lavastaja kommentaaridele ja soovitustele. Aga perfektsus.”
Poisi jutt kippus segaseks muutuma. Ma ei saand enam aru, kas olen liialt purjus, et ei suuda ta mõttekäiku jälgida või tema jutt tõesti ei olnud minu jaoks enam loogiline.
“Vabandust, aga ausalt öeldes ei saa ma enam aru, mida sa üritad mulle öelda,” vastasin segaduses, sest et tõepoolest polnud mul enam aimu, kuhu see asi peaks jõudma. Asi mis algas isa pornoajakirjast ja on jõudnud näitlejateni välja.
“Jah. Eks see vist olegi segane. Ühesõnaga, minu jutu iva on see, et mulle meeldib täpsus. Haiglane täpsus ja asjade põhjendatus.”vastas nimetu.
“Mismoodi see asjasse puutub?” küsisin vastu.
“No vaata, alates sellest hetkest, kui leidsin selle ajakirja oma isa sahtlist olen ma otsinud mingeid vigu. See on esimene etapp, kust ma hakkasin sellest aru saama. Ma ei läinud selle sahtli juurde tagasi mitte sellepärast, et paljad tädid olid seal sees vaid sellepärast, et mulle tundusin mingid elemendid seal valesti. Ma käisin neid pilte vaatamas ja erinevates poosides naiste ja meeste fotode kompat uurimas üritades seda täiustada. Ilmselt on ka seks minu jaoks lihtsalt üks asi, mitte midagi vägevat vaid seetõttu, et ma otsin sealt perfektsust ja täpsust, kuigi asi pole seda. Sa ei saa asjade käiku planeerida viimase lihvini sellistel puhkudel. Miks ma alustasin seksist kui sellisest?”
“Jah”
“No vaata, see on asi millest ei räägita ja üldsuse mõttes alati midagi head. Siis täiskasvand inimeste puhul, kes enese vastu ausad on. Valehäbis elavad inimesed võtavad seda räpase patuna.On mul õigus?” küsis ta ja kissitas silmi.
“Ei tea. Arvan, et võib täitsa olla. Inimestel on palju valehäbisid ja viga mitte mingeid asju endale tunnistada.” Vastasin ja vahtisin ainiti enda ette sillutisele.
“Mulle meeldivad lilled, aga ma ei saa neid omale koju tuua, sest need on kõik erinevad. Ükski neist pole identne ja see ajab mind ogaraks. Ma ei saa juuksuri juures käia, sest ma ei suuda vaadata, kuidas mu juuksed langevad põrandale ebasümmeetriliste kujunditena ja kuidas mööduva inimesega kaasnev tuuleõhu natukene neid mööda põrandat edasi liigutab.Ma vajan haiglast täpsust ja asjadele põhjendust.” Poiss vahtis ka nüüd ennastunustavalt sillutist.
Kogu asi hakkas mind veidi hirmutama. Huvitav, kas poiss on skisofreenik?Kas ma peaks kartma?Püsti tõusma ja lahkuma? On ta hull või pilves? Ei, pilves ta polnud. Selge. Tundus, et liigagi selge.
“Mul on unistus ja suurim soov” jätkas ta.”Ma tahan näitlejaks saada. Suureks näitlejaks. Salaja üksi kodus harjutan. Õpin tekste ja dialooge. Käin kinos alati üksi ja hiljem kodus nutan. Jah, nutan. Nutan sest tean, et minu perfektsionismi järel janunemine ei suuda viia mind iial selleni, et olen laval. Ma loen õpitud tekste peegli ees ja ma vihkan endas kõike. Oma välimust, oma olekut, juuste langemisnurga, kehahoiakut ja nahatooni. Oma hääle kõla ja küünte kuju. Kõike.”
“oled sa psühholoogi juures käinud. Mulle tundub, et see kõik on lahendatav.Millest su probleem” vastasin sinisilmselt talle.
“Ei. Ma ei taha sinna minna, sest ainuke asi, mida ma teha oskan on kirjutada. Ma kirjutan palju. Tänu oma perfektsuse tagaajamisele aga ei ole need jõudnud kuhugi ja ma ei tahagi, et need kuhugi jõuaksid.” Vastas poiss.
“Aga proovi üle olla endas miinuste otsimisest. Ära lihtsalt vaata ennast kõrvalt. Näiteks laval olles. Sa ei näe ju ennast. Sa lihtsalt ole ja hinga ja…..ma ei tea….võta vabalt!”
Poiss hakkas naerma ja vaatas mind sooja pilguga.
“Kas sa arvad, et ma ei tea seda?”
“Kui sa nii ütled, siis järelikult vist tead,” vastasin.
“Jah…aga ma hullult tahaks olla filminäitleja. Aga sel juhul tuleb palju ennast kõrvalt vaadata…..kuule, on sul veel tikku?” küsis ta.
Mul ei olnud. Kuna istusime pubi ees, kõnnitee serval ja minu põis oli lõhkemise äärel vabandasin ja pakkusin, et võin pubist uued tikud tuua, sest niikuinii loodus kutsub ja saaks ühendada vajaliku kasulikuga.
Ta oli nõus ja jäi ootama.
Olin ära umbes 10 minutit. Tagasi jõudes ei märganud poissi kusagil Istusin tagasi maha kõnnitee servale ja mõtlesin, mis oli juhtunud. Kuhu ta oli läinud.
Ma istusin seal kokku 2 tundi. Täpselt nii kaua kuni hakkas juba koitma. Tundub idiootne, eksole. Istuda ja oodata mingit inimest. Aga ma tahtsin. Tundsin, et tahaks selle inimesega veel vestelda.
Olen korduvalt mõelnud meie vestluse peale ja see on mind omakorda pannud mõtlema enda üle. Mis asjad hoiavad mind tagasi, miks ma ei tee midagi, miks on mul teatavad kompleksid. See poiss oli ometigi sümpaatne, terava mõistusega ja väga huvitav vestluskaaslane.
Me kõik oleme perfektsionistid, aga me keegi ei tea mismoodi. Meil on kiiks. Õnnelikud on need, kes on selle avastanud, mis see on. Tõsi, ma ei tea, kas see on just hea, aga see teadmine vähemalt hoiab meid mõtlemas ja hoiab meie mõistuse teravana.
Ma pole tänase päevani seda poissi kohanud, aga loodan südamest, et ühel päeval istub ta täiesti suvalises kohas mu kõrvale maha, võtab tänaval käest kinni ja ütleb:”Vaatamata kõigele sai minust näitleja!”
Ma ei tahaks teada tema nime, ma tahaks teda lihtsalt kallistada ja pakkuda ta sigaretile tuld.Tikust.
