It feels good.

on hea olla taas tööl. kummaline, aga nii see on. lebo oli ka mõnus, aga täna võttel sain aru, et kurat, mulle ikka sitaks meeldib mu töö, mis seisus ma praegu aga igas muus mõttes olen on aga hoopis teine ooper.

rääkisin sellest eile oma emale, kes ei osand kohe miskit kosta. mis tal üle jäi muud kui takteerida fakti, et selline tütar tal paraku on.

mis viimasel ajal häirib on see lõputu kodukammajjaa, et vaja kodu, suht okei hinnaga, aga pakutakse peldikuid või muid mõttetuid kohti. igatahes sügisel üürikorterit tallinnas otsida ja veel enam, LEIDA, on suht karm üritus.

kui vahetada teemat, siis vahepeal on sitaks juhtunud ja sageli mõtled aina enam sellele, et kuidas end paremini ja rohkem teostada, kas see on piisav mida ma praegu teen?! ka olen mõelnud töökoorma peale erinevatel üsna tõsistel põhjustel. miks kuradi pärast peab töötama nii, et ninast veri väljas, ometi saavad inimesed ka teisiti hakkama. samas jälle kui hakkad mõtlema, siis kuidagi muud moodi justkui ei oskagi enam. nõiaring? sõltuvus? lollus? kurat teab, misasi see siis lõpuks on. ilmselt midagi, mis veres on. ja siis, ühel heal hetkel sa leiad end taas meeletu töö all ägisemas ja fantaseerimas puhkusest, päiksest, liivast, merest, mojitodest või long island teadest....või baileysest rannaliival...ooohh.....ja siis imestad jälle, et kuidas kuramuse moodi ma siia punkti olen jõudnud.

jim läheb ja saab omale uue kursuse. see teeb kurvaks, aga anneli viis oma TT-ga sõitma, see tegi rõõmsaks :)
igal juhul anname jimile homme õhtul veel viimase kaasaõnnistuse ja peo, mida ta ei unusta ja paneme igatsema teda meie kursuse järele. selle järele, millele vastast EI OLE! finito.

igal juhul endiselt - mul pole kodu. Pakkuge mulle erinevaid võimalusi....keegi, kes pakub korterit, tuba...or smt ....

Seda ja toda.

ühesõnaga lood on nii, et härra ametnik määras mulle 1800 krooksu trahvi ja alates 16. augustist olen nägija.

mõnus on.

laserlõikus kui selline on iseenesest äärmiselt ebameeldiv protseduur, sa tunned kõike, aga valus ei ole. hiljem taastumisel peab päris mitu kuud silmatilku tilgutama, mõnda aega päikeseprillidega käima ja öösiti silmi kaitsma, ujuda ei tohi, samuti saunas käia,ennast meikida ( see pole suur kaotus, sest enivei ei muki ennast eriti), liivaga möllata ja liialt silmi koormata. siiski, it´s all worth it, babe.

elu on ilus.

Keskkonnainspektsioon.

Lääne-Viru büroo Rakveres on kindel, et mina olen menetlusalune isik p74 lg1 väärteoasjas looduskaitse seaduse p71 lg1 järgi. tore onju...sellesk,e t midagi seletada pean minema Rakverre...keset tööpäeva...nagu ahhoi!!!!

ühesõnaga lühikokkuvõte sellest, et ära mine telkima oma kodumaale, sest see pole enam turvaline oma telki suvalises metsas püsti lüüa...või rannas, kus pole silte, mis tähistaks, kellele/millele see kuulub, KÕIK on riigimaa.

läksime meie siis telkima, leidsime ranna, kus inimesed telkisid, ühtegi silti ei olnud lähedal,et mis koht see on, järelikult, vaadates ümbruskonda, tundus safe. jõudis õhtu ja tulid RMK ametnikud, kes tegid mulle mu esimese protokolli ja väärteo menetluse, sest mul oli telks kuskil liiva peal "see kahjustb puujuurestikku ja see juurestik läheb nii mädanema" ja ato oli selle lähedal "liiva peal sõitmine on sama, mis puu maha raiumine". need jutumärkides asjad olid põhjendused, mis esitati meile.

igal juhul, nad tutvustasid ennast ja hakkasid protokolli kirjutama - KÕIGILE, kes seal telkisid. "Kas te teate, et viibite looduskaitse alal?"
-"Ei, sest kuskil pole silti, mis seda ütleks."
-"Noh, igaljuhul, te siin olete ja siin ei tohi niiviisi viibida"
-"Hea küll, me siis läheme ära, me ei teadnud, et siin ei või olla."
-"Te ju peaks teadma, kus asuvad rahvusparkide piirid."
-"inimesed ei pea ju kõike teadma. Siin ei olnud ühtegi teadetahvlit, mis oleks seletanud, mis koht see on ja mida siin võib või ei või teha."
-"Silti on mõttetu paigaldada, sest need lõhutakse ära."
-"Aga meie ei ole neid lõhkunud, seega meie ei tea, MIS koht see on."
-"Teie juhiluba palun....teie juhiluba"
-"Mida me valesti tegime siis?"
-"See kus te autoga viibite, selle liiva peal ei tohi olla. See võrdub samaga, kui puu maha raiumine."
-"mismoodi. See on ju loogiline, et ma ei raiu suvalist puud maha."
-"Samuti ka see, et liiva üeal ei sõideta.Peipsi ääres raiutakse suur männimets sellepärast maha, et nende juures mädanevad seetõttu, et autodega seal pael sõideti."
-"Aga see tee, mis siia tõi?"
-"See on sihtotstarbel loodud tee."
-"Aga seal o0n ka puujuurikad väljas igal pol. Kas need puud tuleb ka maha raiuda?"
-"Ei, sest see on sihtotstarbeline tee, seal juures ei mädane."
-"Ja Peipsi ääres sellepärast ometi mädaneb."
-"Seal sõideti rohkem!"
(minu märkus - peipsi ääres on juba aastaid probleemiks see, et soisel alal tekib juuremädanik kergelt puujuurtele, see pole seotud sellega, kus autod sõidavad)
-"Saage aru, see on võreldav kiiruse ületamisega, see, mida teie teinud olete!"
-"mia me teiud oleme?Me pole mdiagi rikkunud, nüüd kus teame, võtame oma asjad ja lähme ära.Kuidas te saate sellist asja üldse kiiruseületamisega võrrelda?Ma ju näen MÄRKI, mis ütleb mulle, kui kiiresti ma sõita võin ja kui ma ületan seda kiirust, tean millega riskin.Siin märki ei ole."
-"See ei loe, et siin märki pole!"
-"Mismoodi ei loe?"
-"See on looduskaitse ala!"
-"Aga siin ei ole ju vastavat teadetetahvlit."

mille peale jäi ametnik vait ja kirjutas protokolli väljas.See on absurd!!!!Neid idiootseuid põhjendusi oli veel ja veel, samas käratati meile,et ahahh, teil on õigust rohkem kui küll jah. Samas, hiljem kui lahkusime"sündmuskohalt" nägime,et nende enda auto oli pargitud keset mustikapõõsaid, ja see ei ole rikkumine????

Igal juhul pildistasime üles kogu koha, kus EI olnud märke ja lõppkokkuvõttes pean ilmuma 15. augustil RAKVERRE!!!!! sellesk et teada saada, missugune trahv mulle määrati skaalas 1000.- kuni 18 000.- nunnu eksju?!

hoolimata kõigest kavatsen ette valmistada tugeva kaitse ja veel kord MÄRGID ja liikluskorraldustahvlid reguleerivad seda, kus ja kuidas ma pean või ei tohi olla. kui seal oleks olnud märk, et siin ei või telkida või lihtsalt,et see on looduskaitse ala, siis oleks ma jahh, sinna oma telgi püsti löönud. ega ma idioot ei ole, samas eeldada, et inimene teab peast KÕIKE, ka seda, kus jooksevad rahvusparkide piirid ja peaks peast teadma looduskaitseseadust, on pehmelt öeldes liig.

Kallis Eesti riik, kurat võtaks, mõelge läbi, mida te teete ja tunnistage oma möödalaskmisi, see et märke lõhutakse ei ole minu asi. Kust ma pean teadma (kui ma pole iialgi seal kohas viibinud), et seal on märke lõhutud.

ausalt öeldes, need vabandused, mis see ametnik andis olid häma ja mingil hetkel läks kogu jutuajamine/vaidlus nii jaburaks, et ma hakkasin naerma ja mõtlesin, et miks seda üles ei filmita ja huumorisaate pähe eetrisse ei lasta.


--------------------------

hiljem õhtul

veel unustasin lisada, et seal oli paele minu ja enne mind veel teisigi inimesi, kes samamoodi olid telkinud ja kes said täpselt samamoodi laksti tundmatus kohas.

Ambitsioonid, need siblikud, kes närivad.

jep...jõudsin järeldusele, et ma pean ikka seal lombi taga ära käima ja kasvõi ühe filmitegemsie juures olema. nui pooleks nohh. ootan ära, mida 20th century ja MGM mulle vastavad ja ajan oma joru edasi. ma saan repsist aru, miks ta raiub oma plaani nii kindlalt. u know pal, i´m with ya, honey!

vaatasin terve päeva erinevaid filme, erinevaid zanre, erinevaid making-offe. pole vahet, kas saaks mängida mõne osa või lihtsalt passida. fakt on see, et näitlejat minus ei ole...pigem kõik see muu mida tahaks.

samas, kui palju on neid inimesi, kes lähevad õnne otsima. Hollywood - kõlab ju nii kaunilt ja glamuurselt. kas ta seda ka on, kahtlane. ilmselt, kui tippu jõuad, siis on. mind tõmbab selle kogu jura puhul pigem see segapudru, inimkultused, see, miski, mis tõmbab HW poole. ma ei saa inimkultusest aru. tahaks näha, kuidas tekib kellegi jube kummardamine, kuidas juhtub nii, et tavaline inimene tänavalt saab juhuslikult kellekski selliseks, kes isegi õhtusöögi komponente rahus supermarketist tuua ei saa. kummaline.

igal juhul olen oma panuse andnud ja esimese sammu astunud. asi tuleb vaikselt ette võtta, mitte suure tormijooksuga. õnneks pole mul veel haiglaslikku tahet tekkinud, pigem meeletu huvi. mulle tundub, et eestis on võimalusi, samas on kõik võimalused kuidagi limiteeritud. okei, suures plaanis pole vahet, mida sa korda saadad elu jooksul, enivei sa annad otsad ja sina oma kordaminekutest ja kustumatust nimest teises ilmas enam kasu ei lõika, ent siiski....aga eesti väiksus: siin on lihtne silma paista, sest tegijaid on vähe, samas pead sa hoidma end kuskil tasemel, et mitte lasta nime varju, siiski, mingil hetkel sa ei saa enam kaugemale jõuda ja eestist tuleb välja murdma. see viimane tundub aga olevat eriti problemaatiline, kui jälgida muusikuid, režissööre, näitlejaid jt siin maarjamaal. millest selline raskus? kas sellepärast tundub see kõik kuidagi raske, et eesti on nii üpisike, et iga indiviid paistab eriti hästi silma iga oma liigutusega? sest kui vaadata maailma mastaapi, siis kui palju on neid, kes kuhugi ei jõua ja endiselt üritavad. sadu tuhandeid, aga tundub, et kuidagi kõiki saadab edu ja nad "jõuavad kuhugi"....krt, ei tea, mina ikka panustan selle väiksuse asja peale. :)

ma ei teagi tegelikult, mis mus tärkas, et ma järsku tahan asju. üldse peale itaalia trippi tundub elu kuidagi chillim ja avatum ja pingevabam. sa võid valida elu, mis ei tapa sind, sa pead lihtsalt väga targad otsused vastu võtma ja mõistlikult käituma. tuleb silmad maas tõdeda, et mina seda ei oska. tahaks osata. igatahes, ma tahan rohkem kogeda!that´s it, nii lihtne see ongi.