Priidu uudis

Kui usutav on see:

Priit says:

Soome lahes hulbib miljard Eurot.

Eesti Lennuameti teatel kaotas täna kella 14:20 ajal Venemaa kauba- ja transiidilennuk TU-414 üle Soome lahe lennates väärtusliku osa oma lastist.
Nimelt hulbib praegusel hetkel Eesti vetes natuke üle miljardi Euro, mis katkenud koormarihma tõttu pudenes lennukilt.
Lennuk transportis sularaha Moskva Keskpangast Norra Norges Bank’a.

Erinevatel andmetel on kaotatud rahasummaks 1 - 1,3 miljardit eurot.
Vastavalt rahvusvahelistele ning Eesti Vabariigi seadustele kuulub sellistel puhkudel raha riigile kelle vetes varandus on.

Norges Bank’ale on tegemist suure kahjuga, mille hüvitamine jääb nüüd panga esindajate sõnul aga kindlustuse ja lennufirma kanda.

Pealtnägijate sõnul on Pirital juba näha esimesi kiiremaid meremehi oma paate ja jahte suunaga Soome poole seadmas, et saada osa sellest “rahasajust”.

Täiendame uudist pidevalt.

BNS

------

pretty good.....

Egiptus: Day LAST ONE (10.märts)

äratus oli kell 4.
vahepeatuses, kuhu kogunevad kõik bussid, mis relvastatud konvoi saatel Luxorisse liiguvad on nüüdseks kella poole 7ks juba nii puupüsti täis ja kihab kui sipelgapesa. Kahel pool teed laiub lõputu kõrb. Relvastatud valvurid joovad vaikides oma suhteliselt sitta kohvi. Turistid sumisevad.

Kohtusime Kissaga ühel peol naiivsete norrakatega, kes pidid ka Luxorisse tulema. Huvitav, kas tulid ka? Kissa jäi veel viimast päikest võtma meie randa, Hed Kandi randa, sinna kus on maailma toredad teenindajad ja hea muusika.

Ilm on õnneks pilvealune. Lauspäikesega oleks jõhker kuskil Kuningate Orus tatsata, sest seal on õhuliikuvus suht nullilähedane. Meeletu kuumus pole jõudnud veel võimust võtta, kuigi ähvardab tulla üle 30kraadine päev.Praegu, kell pool 7 hommikul on ilm selline nagu eestis juulikuu keskpaiku kui EI saja.

Tempel: kift vaade on siit. taamal rohelus ja palmid sudus, muidu ümbritseb kogu templit ,igav liivja tühi väli ja suured kaljumürakad.See kompott võrdluseks liivaväljadele ja kaljudele on rohkem kui sürr. Pidevalt tekib tunne, nagu oleks Babelis kus buss logiseb mööda kaljunõlva mägede vahel. ja fakt, et keegi võib suvalise kuuli kuskilt kaljunõlvalt tuulde lasta tundub enam kui reaalne. Mida enam ma siin riigis viibin, seda vähem tahan siit lahkuda ja seda enam pakub ta mulle huvi oma nüansside ja vaesuse ning luksuslikkuse lõhega. Tahaks rohkem tundma õppida kohalikku elu. Ja tõesti, siin löövad loomemahlad siukse hooga voolama, et ise ka ei usu. Hoolimata sellest, et on sudu, 35C ja kuum.

Hauakambrid oli umbsed, aga muljetavaldavalt suured ja nikerdatud ja neid oli NII palju. Jaapanlased kõndisid valgete kinnastega, maskidega ja päikesevarjudega. Ameeriklased mölisesid suure häälega, venelased ropendasid ja eestlased vingusid. Panin klapid pähe ja jalutasin üksi edasi. Oluliselt parem hakkas kohe.

Niiluse ääres viskasid kaupmehed üle ja ma karjusin nende peale esimest ja viimast korda.
Toit oli saiane. Niilus räigelt räpane. Alabastri tehases oli tore. Seal pakuti mu eest tuhat kaamelit. Täitsa palju, mis?! Kuigi ma ikka arvasin, et olen asendamatu ja nii väärtuslik, et kohe ei tea :D

Tagasisõit oli pikk ja logisev, väsimus meeletu. Hotelli, Ehabile nägemist ja üks kallistus, pesema, pakkima, pool tundi und, üks doos Timberlake´i Senioritat ja lennujaama.

Lennujaamas: "What´s your friend´s name?"
"Ask her"
"Hey, Askher. Askher, how are you?"

Arva 3 korda, kas me mõlemad Kissaga ei naernud südamest selle peale. Umbkeelsus on kohati naljakas. Hästi palju rohkem asju juhtus. Nagu näiteks toapoisid, kes ehitasid meile puhastest rätikutest erinevaid loomi voodite peale, ahistav receptioni poiss, musklis massöör-turvamees, creepy mees, kes meie taksosse hüppas, norrakad, "puhastamine",hed kandi rand, kutt, kes meid koju viskas, kelle nime enam ei mäleta, aga ilmselt oli see mingi Mohammed või midagi, Kissa sünnipäeva päev ja mojitod. Kaunis reis kauni mälestuse ja kauni sõbraga. Mida sa surelik hing veel tahta oskad.

Egitpus: Day 5 (8.märts)

GIFTUN! paradiisisaar. Päriselt.

Naistepäev oli täna. Ja sissekanne tuleb ilmselt lünklik ja pigem reportaažilaadne.

Giftun: kõige naljakam hetk saarel oli see, kuidas pisikese meritähe peale turistihordid tormi jooksid ja pildistama kukkusid.Imeline loom on see turist ikka. Tõesti imeline, hullu veider oli..

Snorgeldamine oli ilgelt hea ja mõnus kui lõpuks õpid normaalselt hingama ja Punase mere vett omale sisse ei ahmi ja vastu koralle ujumise lõpetad. Ja nohh, ka siis kui õpid silikoonist kõrvatroppe õigesti kasutama. Õppisin. Toimisid, jube head olid. Elu on kaunis, vähemalt turistina. Elada siin vist päris paikselt ei viitsiks peamiselt erinevatele piirangutele, mis kehtivad just naiste kohta ja ka ilmselt pole see tegelik eluolu siin ka teab mis roosiline. Aga mis teha, hetkel ma lihtsalt armastan seda sinist vett, sooja õhku ja liiva. ja naeratusi ja sooje emotsioone.Sellise erakordselt kauni ilmaga on laht jahte täis kui seenekesi metsas peale vihma. Bukowski Hollywood lebab liival ja ootab, et ma seda sirvima hakkan. Kärbeste Jumal sai otsa.

Toredad snorgeldamisinstuktorid toovad järjest veest välja pisikesi krabikesi, kes on teokarbi oma koduks teinud. Nii naljakalt kõdistavad peo peal kui neid pihku võtta ja natukene surada.See ongi paradiis vist ja maailma parim naistepäev. Telefonil levi pole, tsivilisatsioon on lahetaga.Oehh, taevalik.

Kui lähmalt vaadata, siis Turistid kui liik on huvitav ja natukene käitumiselt kui täiesti keskmine hirmunud metsloom, kes ohu ilmsenes suured silmad teeb ja suvalisse suunda punuma pistab. Peamine tugi on neil GIID, kelle sabas sörgitakse ja kelle seelikusabast maha jääda ei julgeta. Mine tea, mis saab, äkki kohalikud hingavad nende poole või midagi näiteks.

Siin, selles rannas suudaks ma kirjutada oma elu parima stsenaariumi, kui mulle natukene rohkem aega antaks.See koht inspireerib nii sajaga, et see pole lihtsalt võimalik. Oma heade ja halbade pooltega.

jahil ootas meid lõuna ja hiljem keset merd suur korall, mille juures nägin kilpkonna ja delfiini ja palju väikesi Nemo kalakesi ja muid värvilisi loomi. Ja sukeldujaid, kellele ma lehvitasin, kui läbi maski alla vette vaatasin :D Lehvitasin vastu. Toredad need veealused seal.

Ma armastan Punast merd.

Egiptus: Day 2 ( 5.märts)

Eile kasvas õhtu kohalikega chillimiseks üle. Istusime absoluutselt fantastilises rannalounge´is liival, patjade peal, tegime vesipiipu, nalja, kuulasime mere häält ja muusikat. Mis seal salata, ka tantsisime naeratus huulil. Soe ja hea oli.Täna nägin ilusaid kalu ja astusin koralli pihta varba marraskile.

Peamiselt passisime terve päeva rannas Pina Coladade, muusika ja kärbeste jumalaga. Mis mind lõpuks ära väsitas oli see, et iga 3minuti tagant üritati mingit teenust või toodet meile maha ärida. Peokutsetest rääkimata. Kissa oli populaarne tüdruk ja minul on varjunimi Carolina, mida mulle õpetati kirjutama araabia tähtedega. Huvitav küll miks ma pold väga õhevil ja agar õppima seda ja rohkem tahtsin osata Helen kirjutada.

Endiselt jätkub see, et kui oled teiste vastu kena ja viisakas, mitte nina püsti, siis on oluliselt lõbusam ja sinuga suheldakse kui inimesega mitte turistiga. Mahmoud viis meid rahulikumasse randa ja hiljem näitas meile Hurghada erinevaid kohti ja rääkis kohalikuna tausta erinevate olukordade kohta. Mahmoud on siin giid oma ametilt. Oskas soovitada kohti ja nii.


Siin on päike kuidagi teine kui Eestis. Isegi peale rannas veedetud päeva ei kõrbenud ära. Päikesenappuse üle ei ole küll viriseda, küll aga on mingi jõhker väsimus peal. Jubedalt tahaks täna ka hulkuma minna, aga jaksu napib vist. Mõtlesime minna Village Roadile kauplema.Muidugi võiks minna fixitud hindadega poodi ja osta sealt asju, aga mis mõttega sa tuled Egiptusesse ja EI kauple? See ei lähe mitte.

Ainuke asi, mida igatsen siin on jogurtid ja korralik kohv. Nad söövad LIIGA palju saia ja joovad mingit kummalist lahjat lahustuvat kohvi, mis näeb välja nagu piimaga tee, kui sinna koort lisada. PS! meie rõdult näeb maanduvaid lennukeid. Ja tähed on säravamad kui eile.

Muuseas, nägin pääsukesi. Siia nad siis tulevadki. Naljakas oli. Kodune tunne oli. Tekkis tunne, nagu istuks oma vanemate juures köögirõdul ja vaataks suviseid pääsukesi kriisates tiirutamas viiekordsete paneelmajade vahel. Tuttavlik.
Pidin täna taas alla vanduma oma kõrvahädadele ja ei saanud windsurfi õppima minna. FAKKK! Kissa käis. Muidu on meiega eile saabunud kaasreisijad juba mõnusalt sammukese võrra nahavähile lähemal ja näevad välja nagu tüüpilised Euroopa turistid - värvuselt tomatid. Meie oleme mõnusalt pruunid.

LIIKLUS on siin täiesti jabur ja allutamatu. Pmst liikluseeskirjad eksisteerivad ja on vaid formaalsus tõdes ka Mahmoud. Kõik põhineb signaali tuututamise põhimõttel ja naljakas on see, et keegi ei saa kurjaks teineteise peale selles kaootilises likluses. Kui valetada, et sul on egiptlasest kutt, tõmatakse kohe tagasi. Ja egiptlased räägivad vene keelt paremini kui kohati inglise keelt, mis on kurb. Võibolla küll ainult mulle, aga noh, meele tegi nats hapuks küll see fakt. ja ma täiesti vihkan inimesi, kes vaatavad kohalikke nii nagu nad oleksid mingid hunnikud sitta.


Nii palju kui oleme uurinud, oleme teada saanud, et sakslased on kõige ülbemad ja ebaviisakamad turistid. No kurat sa siia ronid kui keskkond sulle nii vastumeelt on? Lähipäevil peaks ka El Daharis käima, mis on Hurghada see linnaosa kus asub kohalike enda turg ja kus nemad reaalselt oma elu elavad. Seal pidavat olema räpane ja must, aga sellin vist on see kohalik reaalsus.

Homme on Kissal sünnipäev. Laulan talle hommikul. Ja otsime head kohvi ja lähme sööme kuskil toredas kohas lõunat. Vot.

Egiptus: Day 1.

Istun rõdul ja joon "puhastamiseks" kaasa toodud viina. Hea on ja vaatan tähti.
Imelik on mõelda, et sa istud rõdul, ainult sall ümber ja sul pole külm. Kõik on kuidagi väga õige.
Esialgu pole ka Egiptuse kaupmehed tüütud või ebaviisakad. Tegelikkuses on nad täitsa toredad ja lahked (enamasti). Kõik oleneb sellest, kuidas SINA nendega suhtled. ka neile ei meeldi ülbikud ja arrogantsed idioodid. Seda ei muuda muidugi miski, et loomulikult tahavad nad kõik, et sa nende poest midagi ostaksid ja nendega teed jooksid. Nii kummaline, kui see ka pole, aga neil kõigil on teed kogu aeg :)

Lend Egipti kestis justkui igavesti. Aga samas, siin istudes, oma õhukese India salli sees ( and i mean only the scarf ), soe tuul kergelt kõdistamas paljaid varbaid ja jalasääri, oli see kõik piin seal õhus seda väärt.
Näe! Liigutangi oma paljaid, valgeid, päevitumata varbaid ja see tunne on hea. Itaalia tripist saadik pole mind selline müstiline rahulolu tunne vallanud.Jube hea on olla...kuidagi vaba. Tegelikult natukene tahaks nutta ka, aga ainult sellepärast, et meeletu vabanemise tunne on. See tunne, mida olen nii kaua igatsenud. Piiritu õnnetunne. Lapsik ja süütu. Ainult armumise tunne on selle olekuga vist võrreldav ja see kui sul on keegi, kelle kaissu õhtul pugeda ja tunda, et oled armastatud. Ja kui seda tunnet oled kunagi tunda saanud, siis vähemaga enam leppida ei suuda.

Kurb kogu asja juures on see, et ainult Kissa näeb ja tunneb hetkel seda, mida mina. Tahaksin, et kõik mu kallid sõbrad oleksid siinsamas, "puhastaks" organismi ja vaataks tähti ja naeraks masenduse üle ja soojas tuules oa päevitumata varbaid liigutada.

Mis kõige parem - aju on igast pasast puhas. Tühi. Murevaba. Ma suudan jälle mõelda. Uued ja värsked ideed jooksevad läbi pea. Seda voolu olen NII KAUA oodanud. Ja täna on alles 1. päev. Kui oleksin teadnud, et kõigest ainult sellest piisaks, et lendad Egiptusesse, siis oleks seda juba amu teinud. Homme on rand, päike, vesi, "Kärbeste Jumal", mu pikad, endiselt valged varbad kuumas liivas, hea muusika kõrvas ja Kissa minu paremal käel, pöidlad püsti jooksmas Punasesse merre nagu laps, kes esimest korda vett näeb.

See koht pole veatu ja sellepärast ta paelubki mind.Mõte rändab juba uute ärasõitude radadel ja sellel, et kõigest 6 päeva on veel jäänud.

Nii oli...

laupäeva hommikul ärgates ütles mu süda mulle - palun maga rohkem, sest taaskord üle VÄGA pika aja käis sealt pisike valusutsakas läbi ja süda puperdas nii hullu moodi, et mõtlesin, tohohh, mis siis nüüd.

eile oli üks parimaid õhtuid üldse viimasel ajal. kõik oli nii õige, inimesed, muusika, kohad kus käisime....kõik. ja isegi see, et kell 6 alles voodisse heita sain, ei muserdand mind, sest juba 12 olid luugid lahti ja kõik tundus kuidagi väga hea.

piim oli otsa saanud, seega kohvile kriips peale, aga hommikusöögiks jäi vaid purk oliive, mis leidsid oma otsa mängleva kerglusega. tundus täiesti mõistlik hommikusöök selle kõrval, et sul on veel juust ja poolik purk hapukurke külmikus ja täistera küpsised kapis.

mul on kuidagi kõik mõtted katki jäänud, mida ma tahaks siia kirjutada ja võibolla pole kaugel aeg, kui selle blogivärgiga lõpu teen. head mõtted on otsa saanud kuidagi.

AGA juba teisipäeva hommikul istun lennukisse ja lülitan ennast nädalaks maailmast välja.