Ilu ilu ilu.

Kõigepealt - esitlen, mõnus, haige, terav, hell.

Chester French - She Loves Everybody

Ja siis nüüd. Kummaline päev.
Algus katastroofne, sest kohvipurk kukkus kildudeks. Murphy va sitavares alustas hommikul ikka kuninglikult.

Ving ja hala. Ja aianduskeskuse ostukäru tuli mulle kallale. Nüüd on säärekondil suur sinine muhk ja füüsiline valu ähvardas nutma ajada. Väkk.

Siis palju paha ja negatiivset.

Ja siis tahaks Inest emmata ja talle pai teha, sest tegi õhtu heaks.
Aitähh! :)
See uute lugude esitlus oli soe ja mõnus ja turvaline ja jättis hubase tunde sisse.
Pärast oli naeratus suul läbi vihma koju minna täitsa sulnis kohe.

Nii konkreetne ongi täna.
Paha - paha - paha - paha - lootusetus - hea!

Küünilisus ja sarkasm ei lase muid mõtteid mõelda.

It´s a sick world. I´m a happy puppy.

mulle täiesti meeldib see haige ja twisted ühiskond, milles olen kasvanud ja elanud.
ausalt.
ühiskond, kus polnud imelik see, et laps tegi ka aias tööd kui vaja; et last võis tutistada, kui pahandusega maha sai; ühiskond, kus on vahetunud riigi raha, võim ja olek korduvalt; ühiskond, kus on Kosmose marmelaad, piimapläskud ja vanad mossed.
Ühiskond, mille igapäeva moodustavad mornid näod ühistranspordis; kuse, mustuse ja lahtunud alkoholi lehased pompsud, kes küsivad su käest Lemontshiku ostmiseks 10 eeku, et siis sidrunimaitseline odekolonn endale kerre keerata; kus tavaline üliõpilane käib kooli kõrvalt tööl ja üürib oma kodu; kus müüja peaaegu mitte kunagi ei naerata sulle poes, sest tal on kodus purjus mees ja 2 üle käte läinud poega, kes koolis sitaga hakkama saavad; kus popmuusika on kuningas, purjus juhtide arv kasvav ja kolmene bemm põmmpeade must have item.

Kus inimesed on mornid ja kalgid. Peaaegu iialgi ei ütle midagi hästi, ei naera siiralt ja valjuhäälselt, kui ümberringi teised on vait.
Kus suve on juulikuus 2 nädalat ja talve veebruaris 3 nädalat. Kus masendus ja meeleheide on sinu parimad sõbrad, pangalaen lemmikloomaks ja tatrapuder autoit köögilaual. Kus inimesed võtavad septembris kartuleid, et siis jälle mais uued külvata. ja kus on ainult 1 suur linn, mis polegi suur.

See on maailma parim pinnas arenemiseks.
Parim väetis nägemaks õigeid asju ja huvituma uuest ja tavapäratust.
Sellises keskkonnas tunned ära need vähesed, kes siiralt usuvad õnne ja ilu olemasolusse, sest nad naeratavad tänaval. Kepslevad või jalutavad nii rahulikult, justkui maailm seisaks.

Minu keskkond.
Minu haige ja vigane ühiskond.
See kasvatab.
Õpetab sind ja näitab sulle ühe eksisteeriva kogukonna erinevaid arenguid ja eluetappe. Selle võimet areneda ja läbi suure punnimise ka vahest ehk positiivsemaks muutuda. Ja kui sa selles, täiesti ajuvabas ja muljutud ühiskonnas inimeseks saad, siis ei saa mitte midagi pahasti minna. Sa võid näha ainult uut ja huvitavat.
Ilma Eesti taustsüsteemita ei oleks ma pooltki see inimene, kes ma olen praegu. Ei mõtleks pooltki nii jaburalt haigeid mõtteid. Ei oskaks päikese üle pooltki nii suurt rõõmu tunda, kui praegu.

Ma armastan oma haiget ühiskonda.
Siiralt ja jäägitult.

Taevas ja perse.

Teate mis tunne on olla üheaegselt õnnelik ja rahul sama asjaga, mis ajab sind füüsiliselt öökima ja tekitab tunde, nagu su nahk on liiga väikseks jäänud su keha jaoks ja ähvardab puruks rebeneda?!

Ei?

Jah?

Novot, kui teate, siis see on suhteliselt rõve tõepoolest.
Me teeme otsuseid terve elu. Iga paganama päev. Kas panna tee sisse mett või suhkurt - juba see on otsus. Ja siis on need suuremad otsused. Need, mis tehakse mõistusega ja mille üle juureldakse pikalt. Neid, mis hõlmavad teisi inimesi ja teisi kooslusi. Vahel teeme õige otsuse, vahel mitte. Vahel teeme õige otsuse, aga tunne on vale, kuigi sa tead et see on õige.

Novot, ja siis tuleb mängu see isekus ja inimloomuse sitt pool.
Me adume ja teame, mida teeme. Tunneme tagajärgi ja mõistame nende sügavust. Tuleme toime.
AGA siis see kõik settib.
Elu läheb edasi.
Maailm tundub hea paik, kuni nende hetkedeni, mille üle on hea meel, aga mis ometi kisuvad su lõhki.

Ma oleks tahtnud eile autost välja hüpata, et sellest sunnitud olukorrast välja tulla.
Kurat kui rõve.
Sest vale on väsitav ja haiget teeb.

Ja siis sa adud, et sa pole teps mitte ainukene inimene, kes seda läbi teeb. Neid on veel. Neid. Sinusuguseid. Ja jube kahju on seda kõrvalt vaadata. Eriti kui see sama asi on su sõprade seas, sest sa tead seda okserefleksi olekut.
Ja sa ei saa mitte midagi teha.
Pai võibolla. Ehk kaks isegi.


Kui saaks, siis kepsleks põlvini merevees, laseks päiksel enda peale paista ja loobiks lutsu. Nii, et ajal pole tähtsust.