ma sain täna nii mitmestki asjast aru.
vahel on sellised hetked, kui kõik relevantne kokku jookseb ühte pisikesse punkti. Misiganes see siis ka poleks.Mis iganes kokkujooksmist põhjustab.
On kahte sorti kokku jooksmist - üks on see, kui on on sitt...algusest lõpuni välja ja kui laine pea kohal rauhti kokku lööb. Teine on aga selline, kus mingid asjad hakkavad kokku kõlksuma. Nagu klaaskuulid marmorpõrandal. Ja lõpuks kõik need väiksed kõlksud ja kilinad jõuavad ühte äratundmise ja arusaama hetke ja kõige kummalisemal ajamomendil saad sa mingitest asjadest elus aru. Endas aru.
Istusin LT backstage´is valgel keerleval pukil ja lihtsalt vaatasin. Nagu ma tihti teen. Lihtsalt inimesi, nende olekut, liigutusi, emotsioone, ärevust, omavahelist suhtlust ja seda kuidas murdosa sekundiga kõik muutuda võib. See on huvitav. Auga. Ja ta annab mingi teatava rahulolu tunde. Ma isegit ei tea, kuidas seda kirjeldada. Lihtsalt sel ajahetkel on sisemuses hull rahu ja meeletu huvi ümbritseva vastu.
Igatahes, istusin seal valgel pukil ja vaatasin kuidas ümberringi inimesed pabistavad, sahmivad ja kisavad. Närvid. Ja mul oli nii ükskõik...või isegi mitte ükskõik, kuivõrd rahulik olla. Vaadata distantsilt ja mõelda, mida kõik lauljad ja mittelauljad tunda võivad. Kuidas peopesad niiskeks tõmbuvad, sõnad ähvardavad meelest minna ning üldse mis-siis-saab-kui-laval-käpuli-käin-tunne. Ja siis oli bänd, kellest ma kunagi aru ei saa, kas neid üldse kotib või mitte. Ja kui suva neil on. Muidugi sellest pingest ma ei saa aru. Ja siis tiim. Otsesaate tiim. Sellest ma saan aru.
Veider on vaadata, kuidas kõik need inimesed, kes nädala sees rahulikud on pühapäeval elule ärkavad ja oma sisikonna lõhki tirivad.Ja kuidas kogu olukord on pöörvõdreline sinu olukorraga, mil püapäeval on chill, aga see-eest terve nädal on üks piin ja pingutus. Kuidas pabistad, kas sul on neljapäevaks materjali, millest klippe sünnitada...kas see ka hea on või tuleb jälle kõike läbi ussi m...i tirida ja sitast saia sünnitada.Ja kuidas vahel tuleb rahul olla sepikuga, sest närve, energiat ja loomevoolu saiaks ei jätku.
Ja nii ma istusin. Nagu tukunui keset hobuste võiduajamist. Naljakas. tekkis tunne, nagu elu jookseks mööda ja sina ainult vaatad. Huviga aga samas nii ükskõikselt.
Ja sel hetkel tahaks kirjutada, aga tekib oskmatust nendest visuaalsetest mõtetest peas tekitada midagi trükimusta.
Mingil hetkel jäin ma vaatama T-d, kes lihtsalt luges raamatut kesk kogu seda kaost. Mul tekkis teatav respekt ja selline soe äratundmine. Kuidagi soojendav oli vaadata inimest, kes ennast ära lõikab ümbritsevast ja lihtsalt on. Oma raamatuga ja loeb. Mul tekkis sportlik huvi. Läksin ja segasin. Tegin paar halba kommentaari ja läksin eemale. Puht uudishimust, mida ta edasi teeb, kas ta süveneb uuesti oma raamatusse. Ta tegi seda. Natuke tekkis huvi, et kas ta teeb teadlikult seda kõike, sest ometigi pole tegemist lolli isendiga. Või teda päriselt ei koti.
Igaljuhul pani see mind kergelt muigama.Heas ja soojas mõttes.
Naastes nüüd selle valge puki juurde. Istusin ja vaatasin ja mõtlesin ja sain aru. Sain aru, et hoolimata sellest, mida olen varasemalt arvanud, tahan kunagi olla üks nendest inimestest, kes 80-aastaselt läheb oma maja verandale, istub hommikukohviga korvtooli ja vaatab kaugusesse. Kelle kõrval on inimene, kes ikka veel oskab teda naerma panna ja kes hommiku alustuseks teeb mingi lolli nalja või sarkastilise märkuse ning enne kõrval asuvasse korvtooli istumist naeratab soojalt ja suudleb sind otsmikule. Ja mitte üldse ei mõtle ma seda kõike sellepärast, et hullult ajaks taga seda unistust armastusest ja igavesest õnnest, vaid lihtsalt tahaks teada, kas see kõik ka tegelikult on nii hea kui tundub. Praegusel hetkel näib kõik eelpool nimetatu nii kauge ja võimatuna. Esiteks juba fakt, et sa elad nii vanaks ja omad veel mingeidki närve. Sellest sain aru seal keset kaost, et nii jätkates võib juhtuda, et seda korvtooli idülli ei jõuagi minuni. Aga nüüdseks on tekkinud puht huvi, et milline kõik see võiks olla. Kas ma vaataks oma elule tagasi ja mõtleks, et see oli kaunis ja päris.
Kummaline, et täna kesk kogu jauru jõudis see mõte minuni. vaadates kõiki siblivaid inimesi. Nagu sipelgad.Osaliselt teadmata, miks nad seda teevad.Osaliselt kaotanud sihi ja rabeledes. Ma vist leidsin sihi uuesti.Vahepeal oli see kadund.
Ja Margus, oota natukene, küll ma oma lubadusest kinni pean. Sa parem vaata heaga, et see lebomatt su voodi kõrval tolmu koguma ei hakkaks :)
