Koht, kus tahaks osata.

Vahel on ebaõiglus täielik mõrd.
Sitavares.
Kaabakas.

Nii vastikult külm on südame alt ja kuklas tiksub võbelev viha ja kõhedustunne. Hinge rebib lõhki natsa.
Head inimesed on peaaegu alati need, kes millegipärast saavad kogu rändom jama endale kaela. Põhjuseta. Lihtsalt for being good.

Nendel hetkedel tekib alati jõuetus enda suutmatuses midagi muuta. Tahaks ju. Midagigi. Ja siis hakkad mõtlema, kas uskumine kõige paremasse stsenaariumisse reaalselt ka täide võib minna. Kas aitab? Kas see loeb midagi? Uskumine. Selle kõige laiemas mõttes. Isegi mitte religioon. Lihtsalt uskumine. Tahaks, et sinu headel inimestel oleks kõik hästi. Et sinu head inimesed on vankumatult tugevad ja puutumatud. Et maailmakõnts ja põhjuseta piin neid kätte ei saaks.

Persse!!!!PERSSE!!!

Balalaika.

eile katsusin esimest korda mingi pilli keeli. täiesti esimest.
kannel ei loe. seda sai lasteaias värviliste nootide järgi mängida.

kitarr - ausalt. pole MITTE KUNAGI seda mänginud. mitte kunagi.
tundus kuidagi püha.
ei taha ju rüvetada midagi nii puhast ja püha oma väikeste oskamatute käppadega.
nüüd tahan.
tore oli.

ja mitte kitarr, aga balalaika.
Vapustav pill, täiesti kaunis asi. Ma oskan nüüd ühte salmi pooläbarikult mängida. Lahe.
Nats valus oli ka sõrmedel, aga medikaga oli okei.

Nüüd tahan väga teada, kuidas keelpille mängitakse.
Kitarri ka.
Enam ei karda.

Reinkr......ptüi...uuestisünd.

Jimil oli eelmisel nädalal veel vaba nädal. Käisime välist kõvaketast koos
ostmas ja Nokus söömas ja rääkisime maailma asjadest. Ühtlasi leidsime, et
Margus on jube julm, et ei kirjuta. Haiget teeb :).Lubamatult õel lihtsalt.
Kuigi samas, me saame aru, et austraalia pole nagu Eesti, kus wifita elamine võrdub olukorraga, kus päike kukuks taevast alla. Noh, ja siis me istusime seal Nokus,sõime ja jõime ja rääkisime. Elust, olemisest,päikesesüsteemist, eksistentsist ja inimhinge surematust ja olemusest. Hea oli.

Me mõlemad tahaks uskuda, et kui inimene ära sureb, siis hing jääb alles ja viib olemusliku isikupära uude kehasse üle ja elab edasi. Sest et olgem ausad, me kõik oleme olnud lapsest peale sellised nagu oleme. Olemustlikult, lihtsalt see avaldus teisiti. Ühtlasi me usume ka kummituste ja teiste paranormaalsete eluvormide olemasolu nagu näiteks UFO-d ja päris armastus. Erinevatel tasanditel....sellistel, mis ei lase rahus olla.

...Ja säm sai teada, et ohatis võib ajju lüüa ja sa jääd lollakaks ja
et sünnitamisel võid ka ära keerata, niiet me mõlemaga viivitame
võimalikult kaua. Jim eriti. Selle viimasega.

--------

Huvitavaid asju ka:
-Mart Kangro sooloetendus
-GEP No99-s
-Slumdog Millionaire
-Banana Yoshimoto "Kitchen"
-http://www.dailyscript.com/movie.html

Amarcordi hoor.

Kõik, kes on oma elu jooksul näinud Federico Fellini 1973. aastal vändatud filmi Amarcord, ei saa mitte mäletada seda mürkrohelise kleidiga blondi hoora, kes oli täiesti kustumatult kiimas ja lootusetult lahe karakter. See Josiane Tanzilli poolt kehastatud naine jättis lihtsalt uskumatu mulje. Need, kes on näinud, need teavad, millest räägin.

Miks aga see mulle nüüd järsku pähe torkas oli pisuke fakt, et jalutasin mööda Viru tänavat. Täiesti keskpäeval, päike paistis ja lögane munakividest tänav oli turiste ja kohalikke pungil täis. Ja siis ma nägin teda. Eesti oma mürkrohelist hoora. Tal oli samasugune hoiak, samavärvi mürkroheline kleit ja samasugused nartsud blondid juuksed. Ta liikus turisti juurest turisti juurde, joobnuna või narkouimas või kiimas....kurat sellest aru sai....ja küsis - Do you need a friend for today?! Ma vaatasin teda nagu väike laps vaatab suurt punast õhupalli, mis mööda lendab. Ta paelus mind. Olles täiesti uskumatu olend. Nagu mingi loom. Jäin tänava äärde seisma ja jälgisin teda. Ta oli nähtus. Nagu lalisev titt või lõke, mida vaatama jääd. Nii kummaline, kui see ka ei tundu - ta inspireeris mind. Ajas naerma ja tekitas kujutluspilte mitu peas, lõi ideid ja loo algeid.

Vahel piisab täiesti kummalisest ja suvalisena näivast hetkest, et midagi sinu sees tööle hakkaks. Genereeruks ideealge.

Läksin kiiresti koju. Lükkasin töökohustused järgmiseks päevaks ja kirjutasin. Kuni väljas läks pimedaks. Aitäh, Fellini.....aitäh, Mürkroheline naine tänaval.