Mina olengi omaenda maksa parim sõber, vaenlane, liitlane, armuke ja isandorganism...
...taolise mõttega alustasin oma hommikukohvi lürpimist. peaks selle hommikuti söömise ikka ette võtma....natukene kahju hakkab oma maksast, et ta vaesekene ikka enamjaolt võitleb selle jamaga mida ma suu kaudu sisse jahmerdan.
mis puudutab seda kiiksu, mis mind taga on ajanud mõnda aega - et tahan ära ja nii.
Nooh, see endiselt on olemas, aga jätkuva langeva dendentsiga just selles osas, et töö on mõtted kuidagi uutele radadele viinud ja "põgenemise" kihk muutund leebemaks.
K ütles eile Nokus asju ja J küsis veel selle peale miskit, mis pani mind mõtlema. Suht isiklikku laadi küsimus ja tõttöelda, ma nagu ei osanudki adekvaatset vastust anda. mul on üleüldiselt ükskõik sellest inimeste vahelistest suhetest ja nende olemusest. suhe kui selline, mis kurat see on? pikale veninud armumine, millest on kuidagi kasvanud mingi harjumus ja ükskõiksus, mis pole enam ammu see, mida otsiti või mida suhteks peetakse? kui mingil hetkel on inimesel pehmelt öeldes poogen, mis toimub, siis järelikult on suhe kui selline surnud, maha maetud ja ka ära leinatud. vist.
inimsuhted ja rääkimine on ületähtsustatud, ütles J üksõhtu. ja kurat, nii ta ongi. seega, laters.
Imeliku aasta
4 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar