Mulle meeldib aja iroonia. See on nagu midagi magushaput. Et kohe ei teagi, kas midagi väga head tuleb sellest kõigest välja või see hapu maitse tõmbab neelud käima. Ja nii ta ongi. Midagi vahepealset, aga mitte ebameeldivat. Nagu aeg, sest et vahel sa ootad nii pikkisilmi millegi suure möödumist ja lõppu ja see tulebki kätte. Kui lõpp on käes, siis hakkad mõtlema jällegi, et mis siis edasi. Sa kardad hakata igatsema.
Iroonia.
Saad selle, mida tahad ja siis otsutad juba ümber. Inimloomuse võime olla MITTE rahul sellega, mis on ja kui tahetu ning kauaoodatu juba käes on, siis tuleb ju nina kripsu tõmmata ja uusi asju tahtma hakata. Kahtlema ja mõtlema, kas see eelmine mõte oli ikka nii hea, kui esmapilgul paistis.
Iroonia.
Ja nii on praegu ka. Kuradi kadunud närvid, magamata ööd, frustratsioon ja mõttetuimus saab läbi, aga ometi sa leiad jälle midagi, mille pärast sa sooviks seda sama sitta jälle 2 kuu jagu. Et mõned asjad oleksid olnud teisiti ja mõned inimesed algusest peale sellised nagu nad on seda praegu. Nii nagu aeg nendega teinud on ja mida neile toob ja näitab.
Hipisita mölin ja ära näritud närvide kummastav kooskõla.
Iroonia.
... ja siis tuleb London.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar