Ise olengi immigrant.

Palju on nimesid, millega üks inimene teist kutsuda võib.
Kannibal näiteks. Kannibal on halb inimene, kes sööb teisi liigikaaslasi.
Siis on veel selline inimene olemas nagu naiivitar aka sinisilm. Naiivitar võib isegi tore olla, aga teda pole õnnistatud just hiilgava mõttesäraga.
Ahistaja. Äärmiselt halb inimene.
Psühhopaat....nohh, suhteliselt kehva võitu liigitus ka sinna suunda.
Mõrsukas!!! Tugev sõna. Mõrtsukas. Ikkagi R on sees ja puha. Mõrtsukas on ka Piibli kohaselt ühes hullemas põrguringis, kuhu vargad ja muidu sulid isegi ei küündi. Mõrtsukas on ikka kohutavalt halb inimene, kelle hinges päike ei paista.

Idioot. Tema võib olla isegi armas kohati. Oleneb välimäärajatest, olukorra tõsidusest ja rumaluse tasemest, kuid siiskui suhteliselt ohutu variant. Vahel võib nii kutsuda küll teist inimest ju. Pole nagu mõrtsukas. Isegi ei kõrbe põrguringis. Isegi mitte ühes, rääkimata kõigist seitsmest.

Ja siis on olemas veel rassist.
Jah. Rassist on inimene, kes alavääristab teise rassi esindajat. Ta teeb seda teadlikult ja mõnutundega, olles sügavalt veendunud, et tema etnilised näitajad ja tunnusjooned on kõige õigemad ever created.
Tundes ennast pole kunagi mõelnud, et ma võiks ükskõik kes nendest olenditest olla.
Möödunud nädalal tuli välja, et ma ikkagi siis olen vist rassist.
Või nii vähemalt ütles mulle sügavalt silma vaadates üks asiaat.

Mille pärast?

Kingade.

Sa ei pea mitte midagi tegema selleks, et rassistiks saada.
Sa pead minema ainult laoruumi otsima Burberry allahinnatud kinga vasakut poolt. Number 37 ja pool.
Tuled välja. On segadus. Ja kassa juures seisab 2 tumeda peaga prouat, kes tahavad sama kinga. Annan oma prouale kingad kätte ja lähen uut tooma. Sama suurus, sama king.

Tulen välja ja ..... "See ei ole see king, mis ma teile andsin!!"
"Ei ole?!"
"See on palju mustem kui see, mis ma teile andsin."
"Tõesti?! Siin võis küll segadus olla, aga ma läksin teile teist kinga tooma."
"Ei, ma nägin kuidas sa meelega panid selle naise karpi puhtama kinga. Ma tahan, et sa läheksid ja võtaksid selle paari ära selle naise käest!"
"Vaadake, asi on nii, et....."

Ja siis sa seletad, et Proua on lahkunud ja ma võin proovida kinga puhastada ja siis ta karjub su peale ja siis sa kuulad ja kuulad, sest sa oled seda ale ajal juba nii palju näinud, kuidas inimesed mitte millegi peale ära flipvad. Ja siis kõlab see sõna.

"It´s horrible what you are doing here.It´s discrimination!!! You are being such a racist!"

"Excuse me....did you just call me a racist?!"

Ja sa pole isegi tige, vaid pigem üllatunud, et selleks, et sind rassistiks kutsutakse on vaja vaid allahinnatud disainerkinga.

Püüan seletada, et ma pole kunagi kedagi diskrimineerinud ja kui oli segadus, siis kindlasti mitte tahtlik.
Tahab näha manageri.
Näeb.
Saab eitava vastuse ja vastulöögi - that was an innocent mistake, if it ever happened. My employee has done everything correctly, but if u wish to file a complaint, then you can do it on the ground floor in customer service.

Leiame laost siiski sama kinga kolmanda paari.
Peale seda on hetkeline vahelduv pilvisus ja siis lööb taeva särama ja preili asiaat muutub maailma toredaimaks kliendiks ja ostab miljon protsenti allahinnatud kingad ära.

Mõtlesin alati, et selleks, et keegi sind rassistiks kutsub, on vaja ikkagi midagi põrutavat ja tõepoolest häbiväärset käitumist.
Ilmselgelt võib mind hetkel lahterdada idiootide hulka, et võisin olla taoline naiivitar ja uskuda, et solvangu välja teenimiseks peab kurjemat vaeva nägema.

Ei pea. Burberry flat. Suurus 37 ja pool.

Päris kummaline.
Olen immigrant, kes müüb kingi ja ilmselgelt oman nüüd ka tiitlit rassist.

Tere, kallid vanemad.
Teie tütar on rassist.

Siiamaani on naljakas veel.

Tekib küsimus - what is there to come?!

Õilmitse õilmitse, alateadvus. Õilmitse.

Click....click....click...nii....krediitkaarti number, aegumise tähtaeg.....click...click...
Nonii,see on nüüd siis tehtud. Easy Jet. Üsna varsti olen Tallinnas.
Pakin oma asjad ja lähen lennujaama.
Tube.
Haiseb ja on umbne, nagu alati. Fuhh. Kell on pööratult vara, aga ilm on ilus. Külm, aga ilus.

Check in. Pagas ära. Nii.Värav...mis värav mul on.Ahhaaa.....käes.
Jalutan väravani.
Jube vähe inimesi seisab seal. Esmapilgul tundub nii 20-e jagu. Huvitav, kas nad on lendu edasi lükanud, on automaatselt mu esimene mõte.....näis.

Ja siis läksime lennukisse, mis oli väike....selline nagu private jet tüüpi....oligi umbes 20le inimesele.Meile selgitati, et ah, suure lennukiga oli mingi jama ja noh, vahet pole, muidu on kõik sama, ainult väiksem lennuk ja ongi mugavam. Pileti hind ikka sama ja et nad vabandavad ebameeldivuse pärast, aga soovivad head lendu.
Inimesed on nagu mingis pilves. Kõik on uniselt õnnelike nägudega ja kuidagi uimased.
Nad on reipad ja elavad, aga ikkagi kuidagi nagu poolunes. Naljakas.

Vaatan veits ringi.
Istmed on siin jagatud kahekaupa. Mõnus. Tavaliselt on kolmekaupa ja nii rõvedalt ebameeldiv on inimestest mööda saada, kui sa istud kõige aknapoolsemal toolil.Oehh. Ja siin pole üldse nii valge. Kreemjas ja hämar on. Siuke pehme. Nats nagu Criminal Minds sarjast pärit lennuk, aga väiksem.
Mõtlen, et lounge´i mahe muusika on veel puudu, siis oleks täiesti luks.
Istun maha.
Mu kõrvale istub ärimehe tüüpi mees, kes on suhteliselt vaikne. Loeb mingit lehte. Kannab tumedat ülikonda ja viskab mulle korraks pilgu, et registreerida, kelle kõrvale ta istub. Ta on veitsa väsinud moega, aga tead, veits selline nagu ma-tean-et-olen-väsinud-aga-ei-näita-välja-sest-pean-olema-kõige-vastupidavam-ja-võimekam-tegelane moodi olek. A raudselt on väsinud. Ta silmade all on mustad rõngad. Tal on veits selline turris lollakas briti poissmehe soeng. Nojah, ilmselt britt. Aga ta ei räägi sõnagi. Köhatas korraks.

Näen veel, et peale reisijate on 1 stjuuardess ja piloot ja ta assistent...v kes iganes ta on, kes piloodiga "tuba" jagab.

Olime lennanud mingi poolteist tundi, hästi rahulik ilm oli. Natsa oli pilvi, muidu päike säras...me olime nagu ikka pealpool pilvi....kuulasin mussi ja vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et ehh...tundub, nagu oleks suvi õues, tegelt eestis on mingi miinus 20 kraadi ja täielik talv. Totakas irve tuleb näole. Veits selline melanhoolik lööb välja. Ise ka imestan oma peas, et vaata aga vaata, äkki olengi õrnahingeline.

ja siis.... mingil hetkel nägin kuidas meie alt lendas läbi see kolmnurkne sõjaväe reaktiivlennuk....ja risti teine lendas ülevalt läbi. Misasja?!
Hullu imelik oli olla. Mis selle eriti veidraks tegi oli fakt, et tundus, nagu ainult mina nägin seda...ja mees mu kõrval ka. See lollaka briti poissmehe soenguga.
A ta nagu ei reageerinud....ma ka ei teinud sellest numbrit, lihtsalt mõtlesin,et hullu veider, huvitav, mis toimub ja naljakas, et kõigil on suva.
Vaatasin inimesi - jalutavad ringi, käivad vetsus, vestlevad muretult, loevad raamatut.

Mäletan, et mõtlesin - nii veider, kuidas inimesed ennast nii mugavalt tunnevad.Ma ei karda lendamist, a kui ma juba kord lennukisse astun, siis ei unusta hetkeksi seda,kus viibin. Nagu mingi valmisolek on. Aga milleks?! Püha jumal, sa oled ju õhus....kilomeetreid maapinnast, mille pagana jaoks sul annab valmistuda. A alateadvus ilmselt valmistub.

Ja siis natsa raputas ja kuulsin kuidas piloodid hakkasid hullult rapsima ja hull seletamine läks lahti. Inimesed ikka olid muretud.
Ja siis tuli stjuuardess ja ütles, et ärge muretsege, need reaktiivlennukid olid lihtsalt check lennukid, mis tegid meile mingit korrasoleku kontrolli...et omad poisid ja tavaline ruttiinne värk.
Hullult imelik, miks nad ilmaasjata seda teevad. Aga kuna keegi ei reageerind, ju see siis väikeste lennukitega see alati nii on.

RAKSAKI!!!!
Meie lennuk tegi järsku 2 sellist auto-üle-katuse moodi asja.
Kõik käis aegluubis....stjuuardess kukkus ja inimesed lõid päid ära ja rappusid ja kukerpallitasid, a ma olin paigal.
Tundsin kuidas vahepeal rippusin lihtsalt pea alaspidi.Nagu nendel hulludel lõbustuspargi atraktsioonidel, kus sa mokk töllakil passid pea alaspidi ja ootad, et see okseratas su uuele tiirule viiks.
Juuksed olid rippu.
Olin paigal oma istme küljes, sest olin ainuke,kellel turvarihm kinni oli, sest ma ei tee seda kunagi lahti.....nagu päriselt....ma ei tea miks....avan selle ainult siis, kui vetsu vaja minna.

Mäletan kuidas ma mõtlesin tol hetkel, et issand kui lollid inimesed on, et nad neid rihmu kinni ei hoia....ja siis me hakkasime keerutades kõrgus kaotama ja sööstsime maa poole....
Vaatan endast paremale ja näen aknast, kuidas lennuki üks tiib ennast kerest lahti kisub.
Ma istusin teise tiiva juures. Vaatan vasakule aknast välja, see on veel alles.
Lennuki kere oli terve, salong siis, aga tiib lendas küljest.....ma täselt ei mäleta kuidas me maandusime või kuhu crashisime, aga ma mäletan, kuidas ma istusin traumapunkti ooteruumis koos piloodiga.
Pidin röntgenit ootama, sest mul oli pea ja põlv katki.
Piloodil sama jama. Palju oli tahma ja vereplekke...ja siis järksu astus see mees, kes istus minu kõrval protseduuride toast välja ja kõndis vaikides, endiselt suht emotsioonitu näoga meist mööda, käsi kipsis.

Imelik, et meil ei olnd nagu midagi viga. Ja valus nagu ka pold.
Me olime ainukesed kes pääsesid sellest katastroofist.

Järgmine hetk, mida mäletan oli see, kui olin vanemate juures kodus ja ema oli hullult mures, et kas sa ikka pead tagasi londonisse jälle lendama....vaata mis eelmisel korral juhtus.

"Jaaa!!! Pean küll, ema! Las ma olla. Sa ju tead väga hästi, et ma lähen niikuinii, hoolimata sellest, kas sa üritad mind veenda või mitte." Ja ostsin netist pileti.

"Nojah, aga....kas sa ei karda? Enamus inimesi ei julgeks elu sees enam lennuki peale minna."

Mäletan kuidas ma mõtlesin, et issand ku veider...ma peaks ju ka kartma, kummaline, et ma üldse ei karda. Mida ka päriselt tundsin. Oli mis oli,mis siin teha. Ega maailm seepärast siis nüüd seisma jää.

Viimane asi, mida mäletan on see, et lähen Tallinna lennujaama sisse ja teen check in-i ja siis ärkasin üles ja mõtlesin, et miiiiisasi see nüüdsis oli???!!!

Kus oli ohutunne?! Kus oli eelaimdus? Kus oli väikegi alarm, et midagi on valesti?!
Üldse ei tundund veider, et väikse lennukiga pidi lendama, et mees mu kõrval ei rääkinud ja inimeste jutt oli hägune sumin.

Ja Eestis oli SUVI!!! Ei olnudki talv. Kuigi Londonis oli vägagi talv.
noh....misasi see oli, ahh?!
Ilma naljata nagu, päriselt!!!!
Ma pole ammmmmu nii reaalset ja detailset unenägu näinud...ja nii detailselt meelde jäänud.
Appikene, see on nii hirmutav.....ma mäletan, mida ma mõtlesin ja mida ma tundsin.
Et suht pohlad olid, mis juhtus, a samas mõtlesin, et apppii, nii naljakas, et mul ükskõik on....see oli ju nii hull olukord, millest ma just välja tulin. Ja tervena. Aga ikka oli ükskõik ja ikka ostsin uue pileti.
Unenäo sees oli eneseanalüüs.
Asjade sees on asjad, mis seletavad teisi asju.

Kas see ongi nüüd see hetk, kus inimesed lähevad hulluks ja kujutavad ette alternatiivseid maailmu?! Või on see mu alateadvuse ja aju märguanne, et aitab, nüüd on puhatud küll. Hakka mind jälle kasutama.Jäta need kingad ja pane ennast tööle.
Olen valmis elama ja õilmitsema.

Siiralt Sinu,
Alateadvus.

Looking back, over my shoulder...

Siin ta siis nüüd on.
Kokkuvõte.
Pole just eriti originaalne vaadata möödund aastale näkku ja vaagida, mis sai tehtud ja mis mitte. Võibolla oleks kõige arukam alustada sellest, mida lubasin teha sel aastal. Lubasin endale, et ei hakka hullupööra kõhnuma, jaburaid dieete läbima, rohkem trennis käima, vähem raha raisata ega midagi sellist, tõotasin pühalikult end hoida ja halbades olukordades ennast terveks jätta. Uskumatu, AGA, hoolimata nendest shokihetkedest, mis 2009 mulle tõi, olen ikka terve. Ja ise ka ei usu, aga õnnelik. Ilma põhjuseta, lihtsalt sellepärast, et jäin terveks.

Kui veits nüüd mõtlema hakata, siis rohkem oli nagu veidraid ja negatiivset, kui paduõnne ja positiivset. Kummalisel kombel aga jääb 2009 siiski selliseks mandariinimaiguliselt mõnusaks. Mis siis ikkagi sai?!
-Palju halbu projekte, mis nõudsid meeletut läbisurumisjõudu ja vastupidavust.
- Usk kogu maailma õnne taastati ja võeti jälle ära.
- sündis 2 väga olulist uut olendit.
- oli film.
- oli palju kadunud närvirakke ja unetuid öid, saksa keelt ja paduvihma.
- maailma kõige ilusam hommikusöök 19. septembri hommikul enne lennujaama minekut
- õõnes tunne ja kihelevad sõrmeotsad 19. septembri pärastlõunal Stanstedis.
- uus elukeskkond.
- elu kõige kummalisem töö.
- elu kõige parem otsus.

Niiet kui nüüd tibud kokku lugeda, siis sai palju ilusaid helekollaseid.

Ma luban jätkuvalt sedasama: järgmisel aastal püüan elada nii, et jään ükskõik mis olukorras terveks ja tunnen rõõmu väikestest asjadest. Nii on. Punkt!

Mõnusat vana lõppu, mu kallid!

Letters from shoe girl.

Ja ma leidsin tore loo täna juhulikult.

http://www.youtube.com/watch?v=EyC7jkx8k6o

PÄEV 6.

Ärkan. Peale umbes igaviku ( tegelikult umbes poolteist tundi ) tirisenud
Nokia piuksuva äratuse peale.
Laisalt minekut.
Hommik.
Kohv.
Kleit.
Meik.
Kontsad kotti.

Ma olen nüüd targem. Jajaa. Kõvasti targem. Nüüd panen oma valged Lacoste´i käimad jalga, kui tööle lähen. Nagu kõik ülejäänud kontoritöötajad, ärimehed, saiamüüjad, kioskipidajad ja muidu inimesed.

Olen aru saanud, et tänaval kontsades käivad ainult inimesed, kellel pole kuhugi kiire või kellel on vääääääga palju vaba raha ja aega. Ja siis nad loivavad mööda Londoni tänavaid ja annavad on krudisevat ära kohtadesse nagu Selfridges ja muud kallid kaubamajad, kus saab konsumeerida, konsumeerida ja konsumeerida nii kaua kuni on aeg haarata skinny latte ( mitte tavaline, sest tavaline on tehtud piimaga, mis sisaldab rasva ja rasv teeb edukad ja ilusad paksuks ja tavapäraseks)ja Caesari salat. Tavalised inimesed, kes tool käivad kõnnivad enamasti tossudega.

Alguses oli küll veidi kummaline, et jalutab vastu tsikk kontorikleidis ja adi tossudes. Selline what the ff.....?! tunne oli. Aga siis hakkas pusle kokku jooksma.

Täna olen tubli ja jõuan tööle ilma suurema jooksuta.
Nüüd kuulan tänaval ja metros ainult oma muusikat, sest see annab elule teise dimensiooni. Vaata proovi ka nii teha, et sulged välishelid ja kuulad ainult oma mussi.Maailm saab KOHE teise värvi. Inimesed tunduvad teistsugused ja liiguvad kummaliselt, sest sa ei kuule nende liikumise heli. Eriti metroos. Seal on jube tore jälgida.
Istusin tükk aega ja jälle mõtlesin, et siin on NIII palju inimesi. Mida need inimesed teevad, ahh?! Päriselt! Nad kõik ju teevad midagi ja lähevad kuhugi. Räägivad kellegagi, saavad kokku, joovad kohvi või lähevad tööle. VÕI üritavad avada omale pangakontot linnas, kus kõik vähegi asjaajamine võtab aega umbes 29 valgusaastat või midagi selletaolist.

Selfridges.
Ostan ajaleheputkast omale väikese tabaluku, et saaks ajutisi metallkappe kasutada, kuhu oma asjad panna.
Panen kingad jalga.

Täna punased, sest täna on mul kleit seljas.

Palju uusi inimesi on. Vaatan kella. 8 tundi veel.Puhhhh! Mis seals ikka.
Täna on aeglane päev. Kliente liigub vähe, aga karjati. Taas tähelepanek.

Neil on 2 liikumis- ja ilmumisvormi:
1 - nad liiguvad ükshaaval, aeglaselt, reeglina on neid osakonna peale 3.
2 - nad saabuvd 3ste gruppidena hõivates kogu osakonna ja siis nõudes teenindust, kõik samal ajal. KÕIK!

Äärmused. Märksõna. Kirjutame sinisesse märkmikusse salaja üles.

Esimese tunni jooksul müün ühele asiaadile 2 paari saapaid. Ühed Alexander McQueeni omad ja teised Chloe omad. Kokku saan selle eest 1200 naela.
Mõnus.

Päev on pikk ja nõme ja midagi ei osteta. Ja aeglane. Tatt. Jah. Just tatt. Pikk, lägne ja pigem ebameeldiv. Tatt.

Lõunal saan Kätuga kokku ja räägin Eesti keeles.

Lähen tagasi. Luke testib eestikeelset väljendit "ära aja sitta!"
See on nii naljakas, et ma purskan tahtmatult disainerosakonna kassas naerma. Äärmiselt ebaviisakas. Assistant manager viskab pilgu. Kuna aga seisan tema ülemuse kõrval, kes samamoodi naerab, ei saa ta mulle midagi teha.
Lihtne!

Saan teada, et meil esimesel korrusel töötab üks eesti tüdruk.
Luke:"Tuuuutsi!!! Come and meet your fellow compadre!"
Kohtun eestlasega. Täitsa tore. Üllatuslikult isegi.

Ja siis tuleb TEMA mu juurde. Nimetagem see olend tinglikult TEMAKS. Sest inimene ta pole. Ta ongi olend. Nagu Voldemort, kelle nime kunagi välja ei öelda. Ma arvan, et TEMAl ei olegi nime. Ta võib olla näiteks...hmm.....Talumatu Emotsionaalselt Mittestabiilne Ahv.TEMA.Nagu KITT, aga KITT oli waaaaay ägedam. Ta tuleb sisse ja hoib ühes käes kahte paari Gina kingi, mis on maailma kõige säravamad ja kuldsemad ja silmadele valus vaadata ja otseloomulikult maksavad väikese noorpere kuu eelarve.Ja palub suurust 2 ja pool või 3. Kalkuleerin kiiresti. Eestikeeli tahtis ta siis kingi number 35 ja pool või 36. Lähen lattu.

" I´m sorry, all we have is no 3. And this is the last pair left. The one on display. But we have silver version of it."
"NO! I need golden ones. I have looked for them for ages!"

TEMAl on ka sidekick - araabia mees. Ilmselgelt suss.

Annan talle kinga. Ta kiljatab.
"LOOK!!!This one is much bigger! What´s wrong with the shoes?!"
Ooota, misasja...mismõttes?!
Seletan talle, et kingad on identsed ja tavaliselt on nii, et inimestel kipub üks jäse olema suurem kui teine. Kas siis käsi või jalg või isegi silmad on erinevad...ja kõrvad.

"NO! I know my feet. They are perfect and EXACTLY the same size!"
Püha perse!!!
Jaurab veel teemal, et kas Gina poest ei saa neid kingi. Ja miks ma sinna ei helista.
Pakun võimaluse, et saan vaadata meie andmebaasist, kas meie firmas kuskil teises poes on soovitud kingi, siis saan siia tellida. Meil ei ole. Mille peale ta keerab täiesti hüsteerikuks kätte ära ja tahab, et me ikk sinns Gina poodi helistaksime. Mu kolleeg aitab talle seletada, et me ei osuta sellist teenust.

"You just don´t want to!!!!"

Kuule, mine-sa-ka-tead-kuhu!!!! Ta jaurab kaua ja järjepidevalt ja elab läbi vist kas miniinsuldi või vähemalt närvivapustuse. Selles olen üsna kindel. Ja ta vist....jah.....ta nutab! TEMA istub ja jagab korraldusi mehele, kes peab talle need kingad "NO MTTER WHAT!!!" kuskilt maailma nurgast välja ajama. Kasvõi vabrikust tellima. Teda ei huvita.

Sulnilt unustan nad. Ilmselgelt läheb neil vähemalt tund mõtlemaks, mida teha. Hiljem selgus, et läkski! Hah! Teenindan kliente, kes on inimesed ja savad päris maailmast aru. Umbes tund hiljem küsib üks teine sales assistant mu käest:
"Are these freaks your customers?!"
"The pink tiny one?"
"Mhmhh...."
"Yep, mine. They ´re stIll here???? What do they want?"
"To see the manager"
JOHHAIDIIII!!

Küsin, kas saan aidata.
"We want discount. Look, they look so different."
Ma isegi ei vaevu. Ütlen neile, et kuna kingad pole kahjustatud, ega erine teineteisest karvavõrdki, siis vaevalt nad allahindlust saavad.

"You didn´t even ask! Why are you doing this to us?"
Ei viitsi. Lähen tuimalt Luke´i juurde, teades täpselt, mida ta neile ütleb.

Luke:"I can´t see the difference. No....the colour is the same....No, the stones sparkle the same way. No, you cannot have a discount, shoes are perfectly fine! You don t have to buy them. Nobody is forcing you!"

Jätame nad üksi. Las siis otsustavad ja peavad aru. Sidekickist on kahju. Kuidas ta siukse naise otsa sattus. Masendav.

Miski aeg hiljem mässan Burberry saapakarpidega ja Luke astub stockroomi.

"This is official announcment! You are ordered NOT to sell these shoes to this loonatic! Really. Does it sound illogical?"
"Nope!" Vaikselt ja jõetult nõustun. Ühman.
"Good! I´m going home!"

Lähebi.
Ma siiani ei tea, kas ta ostis need kingad. Nende nimi oli igatahes Gina Ice 35mm Gold. Mulle süübib see pikaks ajaks ajukäärude vahele. Paraku.
Pildi panen ka juurde.

Gina Ice 35mm GOLD

Kohutav!!!!
Ma lõpuni ei tea, mis sai.
Ei huvita.
Nii õudne, kui mõnel inimesel on nii palju raha,et ta ei oska sellega midagi muud teha, kui korraldada maailmavalulik murre inimkonda ja üritada normaalsetele inimestele selgeks teha, et kui ta nüüd sureb, siis on see meie süü, sest ta ei saa oma kingi. Ma mõtlesin, et huvitav, kuidas inimesed sellisteks muutuvad. Auga noh. Kuidas see protsess õieti nagu siis välja näeb, ah?!

Edasi oli vaikne.
Oma viimase 30min jooksul tööl müüsin ühele tsikile 600 naela maksvad Louboutini imeilusad kingad ja ühele naisele 450 naela maksvad Burberry madalad saapad. Mis siin salata, kah stiilsed.

Sain päeval ka ühelt paarilt kommentaari " You are really good sales assistant! Like really, you helped us. Thank you."

Ma lihtsalt tänasin ja läksin laoruumi tagasi. Korraks oli tore kah. Äkki see ikkagi on oluline, kuidas ja mis energiat sa teistesse inimestesse süstid, ah?! Võiks ju olla.

Olen väsinud.
Lähen koju.
Tee pealt Tescost ostan piparmündi teed, 3 banaani ja 4paki õlut. Tuli tunne, et võiks natukene külma õlut juua. Kuna oma kerest on kahju, siis kodus keedan omale pruuni riisi ja teen ahjus forelli.
Ja joon klaasi külma õlut.

Jalad jälle tuksuvad ja mõtlen, et homme jälle.
Ja nii on.
Homme olen vähem tööl ja jõuan inimese asju teha ka.

Ja olen aru saanud, et inimestele on võimalik läheneda nii, et sa tegelt ka aitad neid. Nii veider kui see ka ei tundu. Sa lihtsalt pead aru saama sellest, mis mõtte või eesmärgiga see rikas inimene su poodi jalutas. Nad ei ole pahad, nad on lihtsalt materiaalsuse poolt kuidagi muundatud. Mitte kõik, aga enamik küll.

Kirjutan nüüd oma eesti panga koordinaadid üles ja loodan, et nad saavad mu esimese palga maksta eesti kontole, sest vastasel juhul saan palka alles novembri lõpus. Sest mul pole veel kohalikku pangakaarti. Näis, mis homme saab.

Kuulmiseni,
Muhv.

Hallo kosmos, hallo London.

Mina.
Jah. Täiesti mina ise. Tulin. Jah, tulin Londonisse.
Armastus, väsimus, viha, jõetus , metroo, palavus, kurnatus, õnn, rahu, uudsus, kunst, kihid, kultuur, inimesed, metroo...metroo....väkk...metroo....

Ma olen nüüd vaene. Ma ei hooli.
Tegin otsuse. Setitasin selle. Olen rahul. Kõik on hästi. On ja ei ole. Mul pole midagi, aga mul on kõik. KÕIK!
Ma olen realist, ma olen melanhoolik, ma olen unistaja, ma olen pessimist, ma olen hipisitt, ma olen elu.

Elu on tore.
Tõesti.
Koos kõige sitaga, mis ta sees on. Aga sitta on täpselt nii palju kui head.
Ja ma luban....luban, et kirjutan kohe pikemalt sellest, kuidas ma olen olnud. Minu moodi. Nii, et on veider.
Luban.
Auga.

Aijaaa....

Mulle meeldib aja iroonia. See on nagu midagi magushaput. Et kohe ei teagi, kas midagi väga head tuleb sellest kõigest välja või see hapu maitse tõmbab neelud käima. Ja nii ta ongi. Midagi vahepealset, aga mitte ebameeldivat. Nagu aeg, sest et vahel sa ootad nii pikkisilmi millegi suure möödumist ja lõppu ja see tulebki kätte. Kui lõpp on käes, siis hakkad mõtlema jällegi, et mis siis edasi. Sa kardad hakata igatsema.

Iroonia.

Saad selle, mida tahad ja siis otsutad juba ümber. Inimloomuse võime olla MITTE rahul sellega, mis on ja kui tahetu ning kauaoodatu juba käes on, siis tuleb ju nina kripsu tõmmata ja uusi asju tahtma hakata. Kahtlema ja mõtlema, kas see eelmine mõte oli ikka nii hea, kui esmapilgul paistis.

Iroonia.

Ja nii on praegu ka. Kuradi kadunud närvid, magamata ööd, frustratsioon ja mõttetuimus saab läbi, aga ometi sa leiad jälle midagi, mille pärast sa sooviks seda sama sitta jälle 2 kuu jagu. Et mõned asjad oleksid olnud teisiti ja mõned inimesed algusest peale sellised nagu nad on seda praegu. Nii nagu aeg nendega teinud on ja mida neile toob ja näitab.
Hipisita mölin ja ära näritud närvide kummastav kooskõla.
Iroonia.

... ja siis tuleb London.

Praegu imeb kõik.

Ma tahan, et aeg seisma jääks.
Nüüd!!!!
Ma tahan, et mitte midagi ei juhtuks ja ma saaks kõik ära külmutada ja siis vaikselt ükshaaval molekul molekuli haaval lahti sulatama hakata seda kõike.

Ma ei taha, et kell tiksuks.
Ma ei taha, et inimesed paanitseksid.
Ma ei taha, et üles filmitud materjal oleks praak.
Ma ei tahaks öelda "i told you so" selle peale, kui küsisin omapoolselt tehnilist meeskonda.
Ma tahaks mingitele inimestele öelda mingeid asju, mida ei saa.
Ma tahaks kõik pika puuga perse saata.

Ja üle kõige ma tahaks praegu magada nii kaua kui võimalik, elimineerida äratuskell kui selline, kaissu pugeda ja silmad kõvasti kinni panna.
Ma tahaks, et poleks mõttetut paska ja sitarahet, mis ei lõpe vist iial.

Ja ma tahaks uskuda, et maailmas on olemas balansiseadus mille kohaselt kõik negatiivne kaalutakse üles samaväärselt positiivsega. Varsti peab midagi väga head ja edukat juhtuma. Selle seaduse kohaselt vähemalt.

POLL.

Poll on teisisõnu suvi 2009.
Jah.

Poll koosneb paljudest kadunud närvirakkudest, erinevatest Offi versioonidest, magamata öödest, saksa keelest, inglise keelest, palkmajadest, saunast, sääskedest, uutest väljenditest, märgadest jalgadest,vandesõnadest,üüratu heast toidust, punasest ebameeldivast naisest, mereveest, 16 tunnistest tööpäevadest, higist, karjumisest, uutest tuttavatest, meeletust väsimusest ja kurnatusest, walkie talkiedest ja earpiece´i poolt ära hõõrutud kõrvast. Kindlasti sinna hulka ei kuulu glamuur ega suvepuhkus. Kindlasti ei.

Siin Pärnu metsas on rohkem kui kummaline olla. Olemine ja hingamine on juba pingutatud. Ja eestlane olla on ühtäkki meeletult ahistav elamus. Kogu päeva sa saad saksakeelset ajupesu oma ühte kõrva. See on nagu vahelduv pilvisus, kus selged taevalaigud on asendatud inglisekeelsete lausetega. Eesti keel on kolmandajärguline väike mubuk.

Me eile Meritiga öösel, enne unne kukkumist ( ca pool 3 ) kui äratuskella hommikuks sättisime arutasime, et kui selliste projektide peal tekivad paarid, siis see peab olema päris armastus, sest nii palju nii väsinud ja koledaid ekstreemtingimustes inimesi ei kohta sa kuskil mujal kui keset metsa filmivõtte perioodil. Ja siis, KUI tekib armastus, siis no kurat, kui see 16h järjest võttel olnud naine on oma nartsudes väsinud näoga ilus, siis ma ei tea, kuidas see teine pool reageeriks, kui näeks nüüd sama naist tavatingimustes ja puhta, kasituna ja meigituna. Uhh!!! Mis pööratu ilu, siis lõkkele lööb.

Üks tore väljend - šaiss mökken!!! ( häälduse järgi )

Kuulmiseni,
Muhv.

The magic that they do.

Kuidagi müstilist moodi leiad sa elu jooksul inimesi, kes mõjutavad sind, kes teevad sind rõõmsaks oma olemasoluga, naeratuse, toetava patsutuse või sarkastilise märkusega. Nad on osa sinust. Nad muudavad sind. Voolivad ja teevad imesid sinu suure minaga. Ja sa lased neil seda teha, sest somehow sa hoolid. Sa tahad nendest erilistest inimestest hoolida ja sa tahad lasta neil hoolida sinust.

Sa tunned neid. Ja nemad tunnevad sind.
Tihti on Nemad just see miski, mis su päeva kauniks teeb.
Nad on sinu sõbrad.

Ma taasavastan oma sõpru. Mitte isegi ei taasavasta, kuivõrd naudin nende eripärasid ja veidrusi. Iga inimest eraldi. Mitte grupina. Täiesti eraldi.
Nii hea on lihtsalt olla lähedase sõbraga koos. Sa ei pea isegi rääkima.
Piisab sellest, kui lihtalt oled.
Nii nagu sa oled.
Ja nii nagu tema on.
Ja nii on kõige heam.
Sest nad on sinu sõbrad.
Nad on need inimesed, kes vaatavad sulle siiralt silma ja ütlevad - armastan sind!
Ja nad mõtlevad seda kõige puhtamal võimalikul moel. Sest nad hoolivad. Ja sina hoolid nendest.

Ma ei tea, mida olen elus õigesti teinud, aga ju siis midagi olen. Seda, mille eest mulle nii piiritult toredad sõbrad on antud, ma ei tea. Millega nad ära teeninud ka ei tea, AGA ühte ma tean küll - olen sigaõnnelik selle üle, et keegi kuskil kunagi mõtles ja otsustas need inimesed minu juurde tuua. Aitähh!

Nad on sinu elu võtmeisikud. Inimesed, kes voolivad ja kaasas kõnnivad.

The day after the day when things get fucked up.

Kunagi keegi kirjutas nõnda, et sai hästi öeldud:

Have you ever had a day when something seriously fucked up happened that could potentially change your life for at least a year or more? This situation would be on the disaster scale between getting demoted and having a very close pet die. Like… losing a job, a friend fucks you over for a lot of money, you find out your lover has been cheating on you (this would be on the high end of the scale), or you get in a very bad car accident (no one hurt, just have to deal with serious car problems).

Things like this can happen for one reason or another and honestly for me, when the actual situation happens, I’m not bothered so much… it’s the repercussions and the next day: waking up and the first thought is my big problem and what the hell am I going to do? I don’t want to even get out of bed to face the day and world. I don’t want to deal with the stupid tasks that involve trying to solve the problem. I don’t even want to eat.

Sitt, kusi ja kõik muud loomad.
Uskumatu!
Ja mitte isegi Jacko pärast. Kuigi Jacko - müts maha, mu must mees, kummardan maani, sa tegid ilma ja hoidsid lippukõrgel. Kui ma nüüd saaks, siis postuumselt saadaks talle veel ühe tänu lapsepõlve muusika eest. Ja Freddy Mercuryle ka, kui juba saatmiseks läks. Muidu saatsin ka vahel mõttes suure naeratuse valge-must mehele tema panuse eest. Aitäh!
Selle eest kuulan suurest solidaarsusest Sinu vastu korra Man in the Mirror ´it.

Aga muidu on vist nii, et hommik on ikka õhtust, kui mitte targem, siis valgem. Päike paistab ja sa kardad õhtut, sest siis ta läheb juba looja. Ja siis on jälle pime. Unega on vist jälle suts kehvasti ja peab kuidagi mingi muu distractioni välja mõtlema. Näiteks viimased pool tundi koristasin meeletu hoolega. Ja kiiresti, et keha väsiks ja und nõuaks. Petukaup.
Ja nii ta vist läheb, et kui päike tõuseb, paned kella helisema, ärkad, teed kohvi, käid dushi all, sunnid end naeratama ja ümised midagi. Otsid tegevust ja hoiad enda pea võõraid mõtteid ja tehnilist jampsi täis ja on hästi. Tegevus, tegevus, tegevus!!!

Plaan B tuleb ka korralikult paika panna ja ehk piletid ära broneerida, ehk isegi kortereid gumtreest otsida v midagi. Ei teeks paha.

Turning to plan B.

Nagu ma praegu asjast aru saan, siis on 2 varianti:
a) central ei saanud aru, et ma olen täielik geenius ja peaksin kuuluma nende ridadesse

VÕI

b) central sai aru, et mina olengi geenius, kellel pole vaja koolitust, vaid kes peaks jõudsalt ja kangekaelselt oma rida ajama.
Pealegi, ükski geenius pole hinnatud oma kodumaal, eksole. Või midagi sellist seal igal juhul oli.

Niiet hetkeolukord on siis selline, et kuna plaan A ei töötanud, tuleb pöörduda plaan B juurde. Plaan C on ka, aga sellest me ei räägi, vaid suhtume sellesse kui olematusse varianti. Yes Mam, yes we do!
Plaan B hõlmab ühtlasi ka endas käsilevõtmist ja kahe poolelioleva stsenaariumi lõpetamist kahe asja pärast:
1) sest need lood on väärt rääkimist ( lihtsalt tuleb neile õige vorm ja selgroog tekitada )
2) Erkil on vaja ju kirjutada muusika ühele Oscari filmile.
See oli ju diil.
Ja korraliku maailmakodanikuna ei saa ma diilidest taganeda.

Niisiis. On oodata huvitavat aega. Eks näis....

Tallinn - London - Helsinki - Tallinn ( part 3 )

DAY 5.

Trrrrt!!! Trrrrt!!!
Teen silmad lahti.
Pime on. Tunnen kuidas eile veel nii uskumatult täiusliku magamisaseme tiitli võitnud madrats on poole sinna puhutud õhust välja lasknud. Vasak puusakont puudutab maad. Pip sagib. Ta peab tööle minema. Registreerin hommiku, panen kella helisema. 10.00. Jap. See peaks küll olema.

Tõk tõk tõk...mataki!
Töömehed.
Kurat!
Head tüübid. Miks nad peavad nii vara siin lõhkuma. Selline kellaaeg välitöödeks peaks olema mingi seadusega keelatud. Tundub täiesti ebainimlik nii mulle, kui magajale, kui ka neile kui töötajatele. Kindlasti tahaks ka nemad kauem magada.
Kell heliseb. 10.00. Koban telefoni järgi ja tõmban selle enesele kaissu.
Selles müras no way ma uuesti magama jään.


Vasak puusakont tõmbub kuidagi eriti kangeks. Teen silmad lahti ja haigutan.
12.17. KURAT!!!! Magasin poole päevast maha.
Hea küll.
Dušš.
Õue.

Otsin lähima avaliku interneripunkti. Maksan 2 naela ja lähen alumisele korrusele.
Easyjet.com.
Nii...helsinki....helsinki.....bookin pileti ja helistan isale.
"Kuule, räägi, kas sa homme korraks töölt saaksid ära?!Mul lennuk jõuab 13.15 Vantaasse."
Isa saab vastu tulla.
Mida ma enne pileti bookimist ei teadnud oli see, et Läänemerel möllas maru ja see ainumas pooleteist tunnine vee peal liikuv imemasin lõpetas liiklemise päevaks.
Türbel!!! Ma ei jõua iialgi koju. Poleks elus arvanud,et Londonist kojusaamine nõnda keeruliseks kujuneda võib. Natukene ajab ikka vihale küll. Päris tõsiselt. Let the girl go home!!!! Neljapäeval peab juba metsas olema ju. Ja vahepeal tahaks riideid ka pesta. Tore oleks iseenesest oma voodis ka korra suigatada. Näedsa siis! Ikka vahel ei joppa.

Nii.Pilet, print, igaks juhuks pilt mailboxi.
Ei. Ikka veel mitte midagi.
Huvitav kui kaua läheb, enne kui nad üldse midagi ütlevad.
Nagu ma aru saan, siis mulle on jäänud 3 võimalust.
1. ma saan kooli sisse
2. ma ei saa kooli sisse
3. saan ootelisti ja loodan, et keegi enne mind kukub välja ja mina saan kooli sisse.
Oli ka 4. variant, aga see sai just ümber lükatud.

Margus on online. Oi, kuidas tahaks temaga praegu katusel jalgu kõlgutada ja kohvi juua. Ta siunab austraalia pangasüsteemi, mina Estonian Airi kõrgeid piletihindu ja Easy Jeti otsust London-Tallinn liinil lende vähendada. Lollakad on. Vot mis nad on.

Minu aeg saab läbi.
Haaran oma välja prinditud elektroonilise lennupileti.
7.40 on check-in´i lõpp. Selge.
Võtan Starbucksist kohvi ja muffini ja vahin Londoni kaarti.
Camden!!!! JAA!!!! just, täna lähen sinna.

Täna metroo ei jumpsi. Küll aga on seal palju kummalisi inimesi. Pip ka rääki, et Camden Towni liinil võib neid kohata. Igasugu sulelisi. Juba metroos kruvitakse pinge nii üles, et täitsa uskumatu kohe. Tahaks juba kohal olla.
Camden.
Oooo....ooo.....väikesed poed, kohalikud kaltsukad, tänavamuusikud, TURG!!!
Jalutan ja kuulan muusikat, astun sisse erinevatesse hipipoodidesse ja liigun üle silla. Turule. Issand missugune koht see on! Inimesed lihtsalt on, sagivad ja ajavad oma asja.
Ostan potsku täie värskelt pressitud apelsinimahla. Viisakas müüja on. Keevitab apelsinidest otse pudelisse mahla. Mõnus.
Nodi on siin küll. Silmad hakkavad kohe kiiskama.
Mu lemmikkohaks vist saab see aurune söögikohtade kogum. Jah. Nagu filmitunne on. Jube äge....varvaste alt kiheleb. Noh, loodan, et see on põnevusest, mitte mingist potentsiaalsest tundmatust õhuvoogudega edasikanduvast jalaseenest. Ma küll pole päris kindel, kas midagi sellist eksisteerib, aga tundes ennast, siis ausalt öeldes ei imestaks küll.

Väsima kipun.
Sms.
Luke. Oxfords street. Kohv. Okei.
Kell on jube palju. Istun metroosse ja mõtlen, et peaks vist veel midagi sööma.
Oxford Circus.
Võtan kuskilt kohvikust võiku ja kohvi kaasa. Väljas sajab, aga jube mõnus on. Soe ja suvine vihm. Jalutan ringi.
Kõne. L-l on kohtumine, saaks teha kohvi tunni pärast.
Kurat, see kisub kiiva. Hängin veidi raamatupoes ja suures kaubamajas. Natukene on piinlik ka seista siin üüratu kaubamaja peaukse ees ja tunnistada enesele, et kuidas ma nüüd seda siis väidetavalt ei leidnud. Tõepoolest "u cannot miss it". Peaks ikka hakkama kuulama mida need britid räägivad vahel.

Vabandan, et olen väsind ja lähen koju.
Sms - punane v valge?!
Pip - red please!
Toon punase veini. Räägin õhinal Camdenist ja olen puruväsinud.
Pesen hambad. Jah. Lepime kokku, et kell 6.00 pean hommikul liikuma hakkama, et 7ks lennujaama jõuda. peaks sobima küll, seetõttu ei plaani ka hommikusööki. Alati on lennujaamades liiga palju aega, kasutan selle toitumiseks. Kui ma oleks toona teadnud seda, mida tean praegu, siis oleks ilmselt hommikul kuskilt putkast muffini haaranud.

Issand kui piinlik, ma jään ju kohe magama.
Pip räägib...ikka veel...praegu ka...ja......


DAY 6.

"You have to get up, otherwise u´ll miss the flight."
Pip keerab teise külje. 5.45. Näh!!! Kiirustan siis, hea küll.
Pakin. Tõmban laadija seinast välja ja tõden veelkord - see pistikusüsteem on ikka täiesti perses kui kummaline!
6.00. Tundub nii mõttetu Pip üles äratada. Ma parem saadan talle sõnumi hiljem. Oleks vist mõtekas. Kuidagi kui saaks nüüd ka vaikselt välja hiilida.
Kõrisen metroopeatusesse.

Hommikune metroo polegi nii tühi kui oleks arvanud. Palju on viisakates ülikondades mehi ja uniseid, natukene lodeva olemisega inimesi, energilisi kohvitopsiga naisi ja nad kõik loevad. Ja kogu aeg! Metroos. Nii kummaline. Kas kõik seal nii ainult elavad? Bussis nad ei loe, aga metroos küll. Passin niisama. Ühes peatuses tuleb peale kergelt hullumeelne vana. Ta istub mu vastu ja hakkab oma ilmselgelt rasvaseid juukseid kõrva taha siluma. Ta on närviline ja rapsis lehte, justkui see oleks talle midagi kurja teinud.Naljakas mees. Hullult tahaks teda jälgida ja tema poole jõllitada.Uskumatu tegelane. Aga tegelt nagu väga ei julge ka. Mine tea, pärast on poolsegane ja tõmbab sul lambist kõri läbi või käsib väikse Lambi tallekese kuskil ära veristada. Seda jama nüüd siis vaja.

KÕMM!!!!
Palun! Mitte jälle!
Metroo seisab. Mul ju minutid loevad. Me seisame. 20 minutit. Pekki....pekki....PEKKIII!!!! ma ei jõua kolmveerandisele Gatwick Expressi peale.

Ja ei jõuagi. Pean kella 7-se võtma.
Kiire arvutus.
See sõidab pool tundi, seega jõuan Gatwicki 7.30. Nojah, 7.40 suletakse Check-in ja ma isegi ei tea, kuhupoole ma minema pean. Tean ainult, et põhjatiiba.
See on alati nii, et Murphy va tõhk, tuleb oma seadustega lagedale alati siis, kui seda vaja pole. Ilmselt kategoriseerub ka see viimane mingi tema väga haige seaduse alla. Jooksen. Jõuan selle lennujaama sisese minirongini.
7.36.

Kus see check in on. Jooksen nii kiiresti kui inimeste vahelt saab ja saapad võimaldavad. Uhhh....faaak...ma ei jõua. Milline box on?Milline box on??
Fak fak fak.
See on suht tühi. Okei. Proovime.

"Hey, is this for Helsinki flight?"
"Yes"
"Please please tell me i made it?!"
"Yep, you did. You even have one spare minute!"
Mida kuradit sa naeratad mulle, ahh?! See oli sinu meelest nali või? Mul kurat magu tõmbab krampi ja selg on märg. 1 minut??? Jookse ise krt mööda lennujaama.
Saan oma pileti ja fantaseerin toidust.
Kõht koriseb ja süda kipub pahaks minema.

Jalutan turvakontrollini.
Mul palutakse välja võtta KÕIK elektroonilised asjad ja kott pahupidi pöörata. Olgu. Ta pühib mu elektroonika mingi juraga üle ja siis kontrollib, et ega ma pommi üle piiri vea. Ise samal ajal seletab rahuliku monotoonse häälega, et see ruttiinne kontroll ja midagi ei pea pabistama. Mina väga ei usu. Ta vaatab mind kahtlase pilguga ja uurib kuhu ma lähen. Kule, õu! Mees, mina pole süüdi, et ida-euroopas sündisin, eks....ja näost leemendan, sest teie metroo teeb suvalisi pause siis,kui ise seda tahab.
Ta naeratab mulle viisakalt ja palub edasi liikuda.
Nodi kotti tagasi.
Ja siis veel saapakontroll.
hetkeks on naljakas ka, et pead jalanõud eraldi lindile panema ja siis need läbi eraldi asuva kontrolli laskma. A mis siis, kui ma omale pommi perse lükkan, ahh?! Huvitav, kas siis saadetaks mind eraldi ruumi, kus on suur, higistav, välja kasvanud juuksejuurtega Nadja, kes tõmbab kummikinda kätte ja palub sul lahti riietuda.
Hmmm...iiinteresting.
Mitte et ma seda jubedalt hetkel teada tahaks, aga mõte rändab ära küll.

Otsin oma väravat. 8.10. Nojah. Juba on boarding. Saan lennukis vaevalt 5min istuda kui juba tõuseme lendu.Palju mugavam lennuk on.Seekord kõige vahekäigu poolsem iste. Minu kõrval on keskealine briti paar. Naisel on jube nohu ja ta nuuskab oma nina sinna paberkotikesse, mis eesituja seljatoes asuvas sahtlis on. Väkk! Rõve naine oled! Ma just nägin, mis sa tegid. Püha jumal, küsi salfakas v midagi.

Tõuseme õhku ja ma pole kunagi nii siiralt ja tungivalt soovinud näha seda, kuidas stjuuardessid neid toiduvaguneid pakivad. Jess! Hakkavad liikuma.
See võtab terve igaviku enne kui nad minuni jõuavad. Kell on pool 10. Saan kohvi ja võiku. Taevalik.
Suikun.
Ärkan natukene enne maandumist.

Helsinkis on sitt ilm.
Lähen lennukist maha ja tõden, et soomlased on ikka jubedad loomad. Nii, kui lahti lastakse kukuvad jaurama ja üle lennujaama koridori Pekkaa!!!! karjuma.Tüütu.

Issi!!! Olen nii äraütlemata õnnelik teda nähes ja vannun, esimene asi, mida küsin on see, kas tal süüa on kaasa. Tal ei ole, aga lähme poodi.
Täna sai ta juba päeva vabaks ja kuna Linda Line sõidab, siis otsustan päeva veeta koos oma pere meestega.
Jõuame soome koju. Teeme süüa, joome kohvi ja räägime pereasju.
Pereasjad on need jutud, mida räägid kodustega hoolimata sellest, kas jutt puudutab kedagi kodustest või mitte. Ikkagi on pereasjad.
vaatan korra veel meili.
Mitte midagi.
Kahju iseenesest.

Sõidame Helsinkisse. Küsin perfektses soome keeles, kas teil kaartiga ka piletit osta saab. Saab küll.
Annan krediidi, öeldakse - sorri, ei ähe läbi.
Väike hämming. Mul peaks seal raha olema. peaks meelde jätma ja kodus kohe tsekkima.
Olgu, teine kaart. Ka väidetavalt tühi.
Oi.....pekki.
Isa???! Kas sa võiksid mulle selle 21 Eurose pileti palun osta???
Mida ma oleks teinud, kui teda poleks seal olnud? Jube piinlik oli. Täiskasvanud tütar tuleb ja ei saa hakkama. A mul oli kaarti peal ju raha. Ühtegi sularahaautomaati ka läeduses pole, et kontrollida.
Piinlik on küll.
Isa naerab.

Linda jääb hiljaks, aga ma enam ei hooli ka väga. Väsinud olen. Kaua olen üleval olnud. Keset merd öeldakse, et vabandust, me jõuame sadamasse pool tundi hiljem. Merel on tuult, sõit läheb aeglasemalt.
Kuulan muusikat ja vaatan laineid.
Täitsa tore oli seal Londonis. Tõesti oli. Aga koju tahaks ka. Puhtad riided on seal.
Mõnus on olla.
hea et läbi soome tulin, saingi isa ja vennaga natsa ringi kooserdada.
Mis kõige parem - ma lendasin koos Juri Gagariniga! Estonian Airi uhke piloodiga.
Hea meel on kuulda, et astronaut on surnuist tõusnud ja jälle õhku sööstnud. Natukene madalamale kui ennist, aga lendab. Ma vist olin ka ainukene inimene, kes elavalt lennukis selle peale reageeris, kui krapist Gatwicki lennujaama maandudes tuli:"Welcome to London. Captain Juri Gagarin and his crew would like to thank you for flying with Estonian Air and wish you....."
Mõnus.
Teised olid tuimad.
Kamooon!!! Juri Gagarin!
Oleks võind autogrammi minna küsima. olen kindel, et ta on Estonian Airi KÕIGE populaarsem piloot. Vaieldamatult.

Telefon heliseb. Supp.
Millal jõuad?Räägi midagi head. Ja siis tuleb teadaanne - tänase päeva viimase sõidu puhul on veel reisi viimase 10 minuti jooksul baaris kõik võileivad 70% odavamad.VÕIKU ALE!!!!
Üks viimase aja kõige jaburamaid asju.
Supp kuuleb ka läbi telefoni ja naerab.
Ma ei osta seda 1 eurost võileiba ja jään oma kohale. Minu vastas istuv tsikk ka muigab ja loeb oma raamatut edasi.

Olengi kodus. Väsinud.
Emban Suppi. Võtan Rimist õlle ja lähme minu poole.
Jutustame.
Mul on hea olla.
Loodan, et Central saab aru, et mina olengi kaduma läinud talent ja võtavad mind avasüli oma kooli õppima.
Jah. Nii võiks olla küll.
Oleks aus.

Appi kui hea on oma voodis olla. Oma voodiriided, oma lõhn, oma kodu ja uni.

Tallinn - London - Helsinki - Tallinn ( part 2 )

DAY 3.
See hommik. Need intekad.
Ärkan varem, kui TT, sest pean. Naabrid jälle solistavad veega. Ei tea, mida kuradit nad hommikul kell 6 teevad, et selline solin on. TT arvas, et nojah, rubekate värk, raudselt hulguvad ilma suukorvita marutaudis mööda linna ja siis hommikul kraabivad ukse taga.
Imbun vannituppa. Kolistan, põen, joonistan nägu, sest täna "Sa pead JLH´ga sõbraks saama ja Repsi numbri talle andma!"
Kolistan ära ja ohkan. Kurat, ma ei tea ju kus see hotell asub. Mayfair. Noh, see vähemalt ütleb midagi. Tänav ka ütleb kaarti järgi. Vähemalt jääb Tube´i lähedusse.

Kolistan vannitoast välja ja voldin oma märja rätiku ilusti ruuduks ja pakin väikse kohvri ära. Saapad peab jalga panema, need ei mahu kohvrisse. No hea küll.

"Kas sa veega tehtud putru sööd?"
"jaa, söön küll!"
"Ma kohvi peale sain piima, aga puder on veega."

Minu meelest oli see täiesti uskumatult tore, et keegi putru tegi. Tahtsin kohe TT-d emmata selle eest. Ta küll ähvardas mulle lehtritpidi söömata jäänud jogurti pee kaudu sisse ajada, kuid sellegipoolest oleks emmanud.
Tahaks magada veel. Liiga vara on asjalik olla.
Lõpetan vastu tahtmist kohvi ja sean minekule. Emban TT-d ja olen elutänulik talle, et mulle putru tegi ja majutas.
Aitähh!!!

Queens Parki metroojaama leian ise, süsteemi teen ka selgeks, et ahahh, seal istun ümber ja sealt teisest tõmban ühe peatuse edasi Green Parkini. Seal on need intekad.
Metroos kontrollin veel korra diktofoni.
Hästi.
Töötab.
KÕMM!!!! metroo jääb seisma. WTF???!!!!
Kena vabandav kõne - due to updating subway....bla bla bla.
Seisame seal 15min.
Mina ja mõned inimesed, kes laupäeva hommikul vara kesklinna lähevad. Minul ainukesena on kohver. Teistel on lehed ja iPodid.

Lõpuks liigume.
Jumal tänatud!
Saan ilusti Green Parkis maha ja otsin tänavat. Isegi leian. Soe on. Tubli 25kraadi juba poole 10 ajal. Saapad hõõruvad.
Brown´s Hotel.
Jess!!! Kohal. Sebin sisse, ise kergelt leemendades ja palun enda pagasi kuhugi paigutada. Pean täitma lepingu, mille kohaselt luban, et kirjutan sellele väljaandele, mis eelnevalt kokku lepitud.
Saan materjalid. Kell on 9.50, pidin seal olema juba 9.
Kuradi Tube!!!
Mind kutsutakse ja juhatatakse esimesse ruumi. Seal on juba 6 ajakirjanikku. Uhh. Kõik vanemad kui mina, aga muidu sõbralikud.
Üldse, ajakirjanduskultuur on seal midagi muud, mis eestis, kus fotograafid ei tõmbagi ennast esimese 40 mintsaga sodiks ja ajakirjanikud ei klatši ja ei ürita kõike snäkke ühekorraga ära süüa. Olgu, natuke liialdan, aga mis seal salata. Nii on.

10.00 "Tim Daly is ready for you."
Nii, läheb lahti.
Tim-poiss astub sisse, tervitab ja on sharmantne. Lükkan diktofoni rec´i peale ja nihutan rohkem laua otsale.
Ta on avatud, tunneb huvi ajakirjanike päritolu kohta ja tõdeb, et ta pole üheski nendes riikides varem käinud.
Me küsime ta käest.
Tema vastab. Üllatav on see vabadus, millega mösjöö Tim ajakirjanikega suhtleb. Avatud, siiras ja viisakas. Oleks eeldanud, et neil on justkui mingi selline kaitsekilp peal. Tead küll, et ei saaks väga keegi liiga teha ja nende eludes sobrada. Muidugi üks Norra ajakirjanik üritab eraelus sobrada. Ei õnnestu.

10.25 järgmine inimene, Kate Walsh. Krt, ikka sigailus naine on.
Lülitan uuesti doktofoni käima. Ta uhkeldab oma kingadega ja kiidab tapeeti.
Me jälle räägime.

10.50 Ma vahetan ruumi.Kyle MacLachlan.
Kõik sama. Meeldiv, tore ja sõbralik. Alguses natukene võõrastav, aga muidu sulab. Mul õnnestus täiesti tema kõrval ümmarguse laua taga istuda. Kummaline oli vaadata oma intervjueeritavat 30cm kauguselt.

Paus.

Lähen linna. Kell 12.55 on JLH.
Meid viiakse üles.
ootame.
Uued ajakirjanikud on. Hästi meeldivad keskealised inimesed. Olen kõige noorem ja ainukene, kes selle seltskonnaga liitub.
JLH siseneb, üks ajakirjanik võtab laualt diktofoni ja tõmbab jeed. Juba on ta kadund ja ma hõikan, et ta võttis minu diktofoni.Lits raisk!!!

Teised alustavad. Peale 2te küsimust on suutnud assistent minu atribuutika tagastada ja sissejuhatavate küsimuste tõttu ei tunne, et olen paljust ilma jäänud. Kontrollin, kas ikka salvestab.
Salvestab küll.
Kõik sama. Avatud ja tore.
Ma ei pabista ja mõtlen, et süüa tahaks nüüd.
Peaks Kätlinile ka helistama.

Helistan, ei saa kätte.
Lähen kesklinna ja võtan metroo juhatatud suunale- Baron´s Court.
Smsi järgi leian tee Kätu koduni. Jube palav on. Teksad liibuvad külge ja pluus on märg. Kand hõõrub.
Pakin lahti ja vahetan riided.
Võtame suuna Notting Hilli poole. Seal on turg.
Tore piirkond on, hoolimata sellest, et Hugh Granti ei näind.Persse!!!!
Jalutame, räägime maailmast ja võtame kohvi. Hea ja soe on.
Lähme sööme pitsat ja jalutame koju tagasi.
Mõte välja minna sureb. Selle asemel vaatame telekat ja tunneme ennast hästi.

Uni. Tuleb vaikselt.
Pesen endalt päeva roska maha ja keeran rulli. Räägime veel asjadest, nagu naised ikka enne uinumist.

KÕMM!!! KLIRR!!!
Vastasmajas asuvasse reklaamibüroosse murti sisse.
Juba 3. kord.
Registreerin klirina, selle, et Kätu aknal piilub, sireenid ja uinun.
Hommikul räägib veel sellest.

DAY 4.

Jälle on soe!!!
Päike särab ja toome poest jahvatatud kohvi, mitte seda sitta, mida lahustuvaks kohviks nimetatakse. See pole kellegi kohv, mis te nalja teete?!

Kohtun Kätu teise korterikaaslasega, ka austraallasega - Sam.
Sam mängib kriketit. Täna on neil mäng.
Jahume elust ja olust. Joome rõdul päikese käes kohvi ja sööme müslit.
London meeldib ikka, kuigi roppu moodi kallis on.

Otsustame raamatu kaasa haarata ja parki minna.
Hyde Park.
Võtame bussi ja tuleme pargi juures maha.
Kätlin ostab vett ja lähme seame ennast parki maha.
Kummaline tunne on seal olla, nagu üldse poleks sellises suures, elust kihavas linnas. Nagu maale oleks sattunud....või Hollywoodi filmi, kus armunud kudrutavad, pered piknikku peavad või suvalised inimesed ( nagu meie ) raamatut loevad.

Me muudame istumiskohta ja avastan, et olen oma koti mädand puuvilja sisse pannud.
Lahe. Miks ma ei imesta?
Puhastame koti, loeme veel, räägime, vaatame koeri ja perekondi ja otsustame Oreo McFlurry võtta.
Jalutame koju.
Joon tassi kohvi ja chillime rõdul.
Sms. Pip.
"I´m at home now. Come to Maida Vale and to the Elgin Mansions, flat no. 62"
Lõpetame jutud.
Olen jälle tänulik. Ausalt. Jube hea oli. Pakin ja kõristan Tube´i poole.

Maida Vale. Vasakule, Elgin Av. Elgin Mansions, 62!
Helistan kella. Pip.
Lähen kolmandale korrusele.
Pip on elav, jube ilus, sõbralik ja sharmantne inimene.
Ta elab seal korteris koos kolme tsikiga, keda mul kohata ei õnnestunud.
Kott maha, saabas jalast ja tuur korteris.

Ma pole söönud. Ka Pip pole.
Lähme otsime sushi kohta, mis seal lähedal on.
See on puupüsti rahvast täis.
Anname oma numbri ja lähme kõrvalasuvasse pubisse ja teeme väikese õlle.
Räägime inimestest ja küsin, mida tema teeb, tema küsib, mida mina teen.
Tema - kuidas Katsil läheb, kas mulle meeldib London, mis ma siin õigupoolest teen, ilmaga vedas jne.
Mina - kaua ta siin elanud on, kas on kurb, et kutt läks saksa, mis kell tööle peab minema, kuidas nad Katsiga tutvusid, mis oleks tore koht kuhu minna jne.

Helistatakse.
Võime minna.
Saame menüüd, toit näib oivaline. Kõik, mis seal on.
Ei oskagi valida.
Otsustame.
Kõigepealt supp ja salat ja siis hiigelsuur ja eluhea sushi, millest mina jätan järgi 2 tükki, Pip 3 ja see pakitakse koju.
Hetkega on tunne, et lõhken.
Päriselt.

Ägisedes taarume kodu poole.
Hullult vastik on olla.
Tegelt ka.Kohe lähen lõhki. Plahvatan siiasamasse tänavale ja lasen oma sisikonnal mööda pargipuid ja maju maha voolata.
Kaugel see kuramuse kodu on???
Jõuame koju.
Ägisen.
Piinlik on ka veits, sest kuidagi äkki sai kõht nii täis.
Pip teeb teed. Jälle on piinlik. Tead tuleb mingi idaeurooplane ja ägiseb su sohval. Lahe külaline küll. Selline unistuste oma, eksju?!
Saan piparmünditeed, see teeb oluliselt paremaks. Auga.
Olen õnnelik.
Igaks juhuks tsekin meili, ega koolist midagi kuulda pole.
Ei ole.
Vaatan lennupileteid ja saan väikse shoki. NII KALLID!!!! ja pooled lennufirmad kas sel päeval ei lenda või on välja müüdud. Persse!!!
Estonian Air lubab koju lennata 7 tonni eest. No kuulge, palun viisakalt - sööge sitta selle hinnaga!
Olen kergelt mures. Riia kaudu ei saa, otse ei saa, Copi kaudu ei saa.....
HELSINKI!!!!
Jaa! Klikin ruttu ja avastan, et Helsingisse saab ju lausa 100 naela eest täiesti kohale. Jumal tänatud. Sealt laevaga edasi tulla pole mingi mure.

Homme lähen avastan linna, bookin piletid ja helistan isale.
Just. Nii teengi.
Laseme fantastilise täispuhutava aseme õhku täis ja vajun notina sinna ära.
Homme kella peale ma ei ärka.
Kui, siis ehitusmeeste peale ärkan, kes hommikul tellingutel kõpsima hakkavad.
Eks näis.
Püha jumal, kui hea see horisontaalis olek on...
Homme....homme on taas üks ilus päev.
Tunne on selline.

Tallinn - London - Helsinki - Tallinn

Tere, mina olen H ja mina armastan...Londonit.
Jah. Ta on täiesti võluv.
Mul on üks hollandlasest tuttav, kes arvas, et "oiii, sulle küll see linn ei meeldi. Liiga aeglane ja vanaaegne sinu jaoks!"

Nooh, ilmselgelt ei tunne ta mind piisavalt hästi.

See tripp sinna suurte lokkidega kuninganna maale oli üks kummalisemaid ja pigem katsumuserohkemaid ettevõtmisi ja isegi mitte sellepärast, et ma pelgaks uut või kardaks ootamatult, vaid seetõttu, et mul on mu õnn. Jap. Need kes teavad, mida see väike sõna endas kannab minu kontekstis, need ei küsi rohkem. Karta ma ei oska. Süüdistagu või kiitku mind takka, kes tahab. Mida sa ikka kardad. Linn nagu linn ikka, ainult, et suur.

DAY 1.
Pakin. Otsin passi, mida ei leia.
R´ga lants.
Jooksen veel viimasel minutil kodust läbi, et lauasahtlist haarata diktofon.
Jään lennujaama moodsalt veidi hiljaks ja jooksen check in-i. Korras.
Enne suurt minekut jõuab veel isegi Repsi ja Sämiga lennujaamas kiire kohvi teha, et see põhi ikka aeroflotis alt kaoks nagu kord ja kohus.
Viimased õpetussõnad - Reps:"Et siis saad JLF´iga sõbraks ja annad mu numbri!"
Säm:"Kui keegi küsib, siis oled Soome lähedalt, mitte Venemaa kõrvalt!"
Kontrollin diktofoni. Töötab.

Lennuk on kitsas ja umbne. Nagu ikka. Check in´is ütles emotsioonitu teenindaja, et kohtadega on natukene jama ja ainult keskmised kohad on jäänd. Küsisin, kas mul on võimalus edasi kaevata, mille peale ta ilmselt naljast aru ei saand ja jäi mind nende samade emotsioonitute silmadega tõsiselt vaatama. Parandasin end öeldes, et ega mul väga vist valikut pole ja peab selle keskmise võtma. Kahjuks ei maininud ma talle seda, et nad raiped mult väikese varanduse oma pileti eest kasseerisid, nüüd tagant järgi oleks ju iseenesest võind sellise mini-purgaa tekitada. Aga hea küll. Tahe minna oli suurem kui tahe kiusu norida.Küll ka seda jõuab norida.
Lennuk. Umbne. Minust vasakul istus üks Rolexi käekella ja kollast t-särki kandev paranoiline ca 15-aastane briti poiss, kes ilmselgelt lendamist pelgas, sest iga väiksema kiuksatuse peale surus ta sõrmed tugevamini Estonian Airi istmepolstrisse ja hingas raskelt.Minust paremal aga istus suur, prillidega, juustu järele haisev Briti härrasmees, kes luges ( kui ta just parasjagu ei maganud )Piibli mingit tõlgenduse versioonist rääkivat teost. Muuhulgas polnud ta ka väga õnnelik, kui ma umbes lennu 2. tunnil palusin end mööda lasta, et vetsu minna.
Minu ees aga....tataratatataaaa!!! oli iga lendaja unistus - vinguv väikelaps!

Pärast 3-me tundi paranoiat, juustulehka ja lapse kisa jõuan Londonisse.
Sms. "Metroo streigib. Sul on keeruline liikuda.Kohtume Picadilly Circuses!"
Tean ma jahh kus see asub.
Hoolimata sellest tõmban kesklinna poole jeehat ja jalutan optimistlikult kaart käes, kohver sabas mööda sooja linna.
National Gallery - kaugemale ei jaksa. Ootan seal.
Peale seda, kui olen TT-le maininud, et London on mulle esmakordselt jalge all, puhkeb ta naerma ja otsustab, et okei, National Gallery it is ja rohkem ei küsi.

Õppisin Oisterit kasutama ja taaslaadima.
Sain aimu metroosüsteemist, jõin külma õlut ja uurisin kuidas seal filmikoolis ka elu on.
Aeg on neil 2h taga, mis tähendab seda, et kell 12 õhtul ( nende aja järgi ) tahtsin ma väsimusest juba sinnasamasse vaibale magama jääda.

DAY 2.
Ma saan kohvi ja süüa. Jeei!!!! Eestlased on väärt rass.
Punkt kell 8.45 lahkume, teeme väikese ringi Queens Parkis ja saan edasised juhtnöörid.
TT jätab mind metroo ühes peatuses maha, edasi saan ise hakkama. Ja saingi.

Mis mul siis oli:
-London A-Z kaart
-metrooplaan
-iiveldus
-kohvi üledoos
-natuke liiga mitu vaba aega enne katseid

Kätlin!!!!
Õige, tema on ju Londonis.
Saadan sõnumi ja lepin kokku kohvi, sealsamas raamatupoe vastas.
Jalutan ja avastan hommikut. Esmapilk on tore.Oxford street näib lõputu, kolan pisikestel tänavatel. AGA leian Borders´i. Selle raamatupoe, mis mind varustab ühe väga vajaliku raamatuga, mida ma pean omama. Astun teadlikult sinna sisse ja marsin filmi riiulini ja seal ta on. Särab vastu oma täiest hinnas ja hiilguses. Tunnen ennast nagu araabia mees, kes naist valib - Hind ei loe, see paberihunnik saab minu omaks. Kokku veedan seal tubli poolteist tundi. Sirvin ja ahmin õhku ja silmadega kõike seda kirjandust.

Kohv, Kätlin, arutelu ja naer. See oli lõuna. Süüa ikka ei saand veel midagi. Võtsin selle asemel latte ja otsisin tee Swiss Cottage´ini.
Seal ta ongi - minu kool.
Jõuan poolteist tundi varem ja jalutan ümbruskonnas. Tore on. Tõesti on. Ainult seest keerab. Lähen teatri kohvikusse ja tellin uue kohvi. Rebin lennubroneeringu paberi pooleks ja kirjutan sinna peale oma esitatava monoloogi.
Telefoni aku sureb. KURAT!!!! kuidas ma hiljem kontakteerun. Kohvikus ega koolis laadijat pole, lõpetan kohvi ja lähen juhtmejahile.
Teate, neil brittidel on kummaline elektripistikute süsteem. Haiglane, nagu see parempoolse liikluse värk - tarbetult ebaloogiline jamps!

Nagu ikka on japsidel v hiinakatel pood, kust 5 naela eest saab täiesti endale soetada kaheldava väärtusega Nokia laadija. Lähen kooli kohvikusse, süvenen oma raamatusse ja laen telefoni. Kohvi lõhnast hakkab halb. Ikka pole söönud veel.Õue!Kohe!!!
Istun trepi peal edasi ja loen.
"Did you come here also for audition?!" küsib arusaamatu aktsendiga neiu.
"Yes!I can´t believe i´m that nervious!"
"Yeah, me too. I´m Laura."
Laura on prantsuse tüdruk, kes on Londonis juba 3 aastat elanud ja inglise kirjandust ja draamat õppinud. Tuli proovima. Temal on ka meesmonoloog. Me vennastume. Läbi pabistamise ja ühiste teemade suudavad inimesed ikka kuidagi väga kiiresti leida selle liitva jõu, mis neid justkui teineteisele rohkem lähendaks.
Me oleme veidi vanemad kui teised ja eraldume veits.
Nad on boheemid. Aga võltsboheemid, käib mu peast läbi kui vaatan neid ülejäänuid.Kõik vaatavad kõiki hindavalt.Alt üles ja ülevalt alla. Ja kõik pabistavad.

Meid kutsutakse sisse, räägitakse koolist, kursusest ja jagatakse kaheks. Meie Lauraga jääme ühte gruppi, kus on ka Julia Robertsi 20 aastat noorem teisik.Kreeka tsikk Sarah. Me vigurdame ja teeme igast harjutusi. Kehaga ja häälega. Ja nii ca poolteist tundi järjest, siis meid viiakse läbi õue ja teise maja viimasele korrusele, kus me ootame ja praeguste tudengitega vestleme.
Natukene sitt on kuulata, kuidas kõik räägivad, mis "drama degree" neil on.Minul on Tallinna Ülikooli diplom ja elukhuulid püksid. Seda neil vähemalt pole. Julia Robertsi nägu tüdruk Sarah on mures, et tal on finantshariduse taust.
Imestasin veits kui naiivset juttu need inimesed rääkisid. Nagu nad peale seda kooli saavad elu suurteks näitlejateks ja saavutavad eluõnne. Kummaline. Ometi peaks ju haridusega migigi loogiline mõtlemine ajukurdude vahele lükatud olema.

Astume tuppa.
Jahe on. Valgus on suunatud toa keskele, samuti kaamera.
Ma olen järjekorras 7.
Kuulan teisi. Pabin jälle kogub ennast. Peopesad kattuvad külma higiga ja kergelt võrab sõrme värisema. Esimene polnud eriti hea,ka Julia moodi Sarah polnud eriti hea, Juri, saksamaalt polnud üldse hea...ka kuues inimene pani üle oma etteastega.
Minu kord.
Istun maha ja räägin. Vastan nende küsimustele ja lõpuks alustan monoloogiga.
Nad küsivad, et miks meesmonoloog, miks American Psycho. Vastan, et "twisted mind on mind alati paelunud" mille peale nad küsivad veel midagi, mille peale ma vastan, et nohh, ega ma siis ei lähe nüüd kedagi tänavale veristama....nemad selle peale tänavad mind ja Laura kord on käes.
Oleme ainukesed, kes läksid meesmonoloogiga lööma. Tema monoloog on naljakas. Toimib. See, kas mina hea olin - vaevalt. Pabin oli liiga hull.

Pärast tema esitlust tõmbame jeed, teeme sümboolse õlle, fantaseerime toidust ja lähme koju. Kuna jõuan varem kui TT otsutan blueberry muffini ja kokakoola kasuks. hea valik.
Söön pool muffinist ja viskan ülejäänu ära. No ei saa süüa ju.
Homme on need intervjuud.
Lõpuks jõuab TT, me natukene räägime, otsime suurest nägudega raamatust pilte ja mina jään magama.
Homme on need pagana intekad.
Need intekad.
Need....krt, kus see Brown´s Hotel huvitav on????
Ja magan......



......to be continued.

Ilu ilu ilu.

Kõigepealt - esitlen, mõnus, haige, terav, hell.

Chester French - She Loves Everybody

Ja siis nüüd. Kummaline päev.
Algus katastroofne, sest kohvipurk kukkus kildudeks. Murphy va sitavares alustas hommikul ikka kuninglikult.

Ving ja hala. Ja aianduskeskuse ostukäru tuli mulle kallale. Nüüd on säärekondil suur sinine muhk ja füüsiline valu ähvardas nutma ajada. Väkk.

Siis palju paha ja negatiivset.

Ja siis tahaks Inest emmata ja talle pai teha, sest tegi õhtu heaks.
Aitähh! :)
See uute lugude esitlus oli soe ja mõnus ja turvaline ja jättis hubase tunde sisse.
Pärast oli naeratus suul läbi vihma koju minna täitsa sulnis kohe.

Nii konkreetne ongi täna.
Paha - paha - paha - paha - lootusetus - hea!

Küünilisus ja sarkasm ei lase muid mõtteid mõelda.

It´s a sick world. I´m a happy puppy.

mulle täiesti meeldib see haige ja twisted ühiskond, milles olen kasvanud ja elanud.
ausalt.
ühiskond, kus polnud imelik see, et laps tegi ka aias tööd kui vaja; et last võis tutistada, kui pahandusega maha sai; ühiskond, kus on vahetunud riigi raha, võim ja olek korduvalt; ühiskond, kus on Kosmose marmelaad, piimapläskud ja vanad mossed.
Ühiskond, mille igapäeva moodustavad mornid näod ühistranspordis; kuse, mustuse ja lahtunud alkoholi lehased pompsud, kes küsivad su käest Lemontshiku ostmiseks 10 eeku, et siis sidrunimaitseline odekolonn endale kerre keerata; kus tavaline üliõpilane käib kooli kõrvalt tööl ja üürib oma kodu; kus müüja peaaegu mitte kunagi ei naerata sulle poes, sest tal on kodus purjus mees ja 2 üle käte läinud poega, kes koolis sitaga hakkama saavad; kus popmuusika on kuningas, purjus juhtide arv kasvav ja kolmene bemm põmmpeade must have item.

Kus inimesed on mornid ja kalgid. Peaaegu iialgi ei ütle midagi hästi, ei naera siiralt ja valjuhäälselt, kui ümberringi teised on vait.
Kus suve on juulikuus 2 nädalat ja talve veebruaris 3 nädalat. Kus masendus ja meeleheide on sinu parimad sõbrad, pangalaen lemmikloomaks ja tatrapuder autoit köögilaual. Kus inimesed võtavad septembris kartuleid, et siis jälle mais uued külvata. ja kus on ainult 1 suur linn, mis polegi suur.

See on maailma parim pinnas arenemiseks.
Parim väetis nägemaks õigeid asju ja huvituma uuest ja tavapäratust.
Sellises keskkonnas tunned ära need vähesed, kes siiralt usuvad õnne ja ilu olemasolusse, sest nad naeratavad tänaval. Kepslevad või jalutavad nii rahulikult, justkui maailm seisaks.

Minu keskkond.
Minu haige ja vigane ühiskond.
See kasvatab.
Õpetab sind ja näitab sulle ühe eksisteeriva kogukonna erinevaid arenguid ja eluetappe. Selle võimet areneda ja läbi suure punnimise ka vahest ehk positiivsemaks muutuda. Ja kui sa selles, täiesti ajuvabas ja muljutud ühiskonnas inimeseks saad, siis ei saa mitte midagi pahasti minna. Sa võid näha ainult uut ja huvitavat.
Ilma Eesti taustsüsteemita ei oleks ma pooltki see inimene, kes ma olen praegu. Ei mõtleks pooltki nii jaburalt haigeid mõtteid. Ei oskaks päikese üle pooltki nii suurt rõõmu tunda, kui praegu.

Ma armastan oma haiget ühiskonda.
Siiralt ja jäägitult.

Taevas ja perse.

Teate mis tunne on olla üheaegselt õnnelik ja rahul sama asjaga, mis ajab sind füüsiliselt öökima ja tekitab tunde, nagu su nahk on liiga väikseks jäänud su keha jaoks ja ähvardab puruks rebeneda?!

Ei?

Jah?

Novot, kui teate, siis see on suhteliselt rõve tõepoolest.
Me teeme otsuseid terve elu. Iga paganama päev. Kas panna tee sisse mett või suhkurt - juba see on otsus. Ja siis on need suuremad otsused. Need, mis tehakse mõistusega ja mille üle juureldakse pikalt. Neid, mis hõlmavad teisi inimesi ja teisi kooslusi. Vahel teeme õige otsuse, vahel mitte. Vahel teeme õige otsuse, aga tunne on vale, kuigi sa tead et see on õige.

Novot, ja siis tuleb mängu see isekus ja inimloomuse sitt pool.
Me adume ja teame, mida teeme. Tunneme tagajärgi ja mõistame nende sügavust. Tuleme toime.
AGA siis see kõik settib.
Elu läheb edasi.
Maailm tundub hea paik, kuni nende hetkedeni, mille üle on hea meel, aga mis ometi kisuvad su lõhki.

Ma oleks tahtnud eile autost välja hüpata, et sellest sunnitud olukorrast välja tulla.
Kurat kui rõve.
Sest vale on väsitav ja haiget teeb.

Ja siis sa adud, et sa pole teps mitte ainukene inimene, kes seda läbi teeb. Neid on veel. Neid. Sinusuguseid. Ja jube kahju on seda kõrvalt vaadata. Eriti kui see sama asi on su sõprade seas, sest sa tead seda okserefleksi olekut.
Ja sa ei saa mitte midagi teha.
Pai võibolla. Ehk kaks isegi.


Kui saaks, siis kepsleks põlvini merevees, laseks päiksel enda peale paista ja loobiks lutsu. Nii, et ajal pole tähtsust.

Populaarne paduhvi.

viimase kuu jooksul on inimesed uudishimulikuks läinud, sestap tahaks siinkohal välja köhida koos näritud pliiatsiotstega need täiesti "ebatavaliselt originaalsed" küsimused.
Millal viimati küsiti selliseid asju?!

Millal sa inimeseks hakkad?
Ilmselt mitte kunagi.

Millal sa lapsed saad?
Ühel heal päeval.

Kas sa oled õnnelik?
vastavas taustsüsteemis kindlasti!

Kas selline hipisita elu ei tüüta?
Ei.

Missa eile tegid?
Palju erinevaid asju.

Miks sul autot pole?
Pole vaja.

Kas sa arvad, et sa oled imelik?
Defineeri imelik. Inimesed ju ongi friigid...missa siin ikka vastuvoolu sipsid.

Kas sa arvad, et teised arvavad, et sa oled imelik?
Jah.

Kas see häirib sind?
Kindlasti mitte.

Viimane positiivse emotsiooni allikas?
Päike ja mail kängurumaalt.

-------------------------------------------------------------

Inimesed on nii ilusad ja head ja pagana uudishimulikud sitarattad.Nii on.

Into the Wild

-I read somewhere... how important it is in life not necessarily to be strong... but to feel strong.

-Some people feel like they don't deserve love. They walk away quietly into empty spaces, trying to close the gaps of the past.

-Christopher McCandless: I'm supertramp.
[looks at apple]
Christopher McCandless: and you're super apple!

-If we admit that human life can be ruled by reason, then all possibility of life is destroyed.

-The core of mans' spirit comes from new experiences.

-Ron Franz: I'm going to miss you when you go.
Christopher McCandless: I will miss you too, but you are wrong if you think that the joy of life comes principally from the joy of human relationships. God's place is all around us, it is in everything and in anything we can experience. People just need to change the way they look at things.
Ron Franz: Yeah. I am going to take stock of that. You know I am. I want to tell you something. From bits and pieces of what you have told me about your family, your mother and your dad... And I know you have problems with the church too... But there is some kind of bigger thing that we can all appreciate and it sounds to me you don't mind calling it God. But when you forgive, you love. And when you love, God's light shines through you.

-Christopher McCandless: [written into book] Happiness only real when shared.

-Christopher McCandless: Society, man! You know, society! Cause, you know what I don't understand? I don't understand why people, why every fucking person is so bad to each other so fucking often. It doesn't make sense to me. Judgment. Control. All that, the whole spectrum. Well, it just...
Wayne Westerberg: What "people" we talking about?
Christopher McCandless: You know, parents, hypocrites, politicians, pricks.

-Two years he walks the earth. No phone, no pool, no pets, no cigarettes. Ultimate freedom. An extremist. An aesthetic voyager whose home is the road. Escaped from Atlanta. Thou shalt not return, 'cause "the West is the best." And now after two rambling years comes the final and greatest adventure. The climactic battle to kill the false being within and victoriously conclude the spiritual pilgrimage. Ten days and nights of freight trains and hitchhiking bring him to the Great White North. No longer to be poisoned by civilization he flees, and walks alone upon the land to become lost in the wild. - Alexander Supertramp May 1992

Wayne Westerberg: Outdoorsman. What's your fascination with all that stuff?
Christopher McCandless: I'm going to Alaska.
Wayne Westerberg: Alaska, Alaska? Or city Alaska? Because they do have markets in Alaska. The city of Alaska. Not in Alaska. In the city of Alaska, they have markets.
Christopher McCandless: No, man. Alaska, Alaska. I'm gonna be all the way out there, all the way fucking out there. Just on my own. You know, no fucking watch, no map, no axe, no nothing. No nothing. Just be out there. Just be out there in it. You know, big mountains, rivers, sky, game. Just be out there in it, you know? In the wild.
Wayne Westerberg: In the wild.
Christopher McCandless: Just wild!
Wayne Westerberg: Yeah. What are you doing when we're there? Now you're in the wild, what are we doing?
Christopher McCandless: You're just living, man. You're just there, in that moment, in that special place and time. Maybe when I get back, I can write a book about my travels.
Wayne Westerberg: Yeah. Why not?

-The freedom and simple beauty is too good to pass up...

Ja veel The Five People You Meet in Heaven
-People stop sacrificing for one another, they lose what keeps them human.

-Ruby: Holding anger is a poison...It eats you from inside...We think that by hating someone we hurt them...But hatred is a curved blade...and the harm we do to others...we also do to ourselves...

-Blue Man: There are no random acts...We are all connected...You can no more separate one life from another than you can separate a breeze from the wind...

-Blue Man: Fairness does not govern life and death...If it did, no good man would ever die young... In heaven, there is no judgment, but rather an opportunity to examine our lives-who we touched, the choices we made, and the consequences of those choices.

-Blue Man: Strangers are family you have yet to come to know.

03:38, pime aga sajuta.

Miks inimesed ei näe ?
Suuremat pilti, kaugemale karjäärist, edust, vajadusest olla ühiskonna poolt aksepteeritud?

Olemuslik õnn.....isikuvabadus.....need hetked, mis loevad, aga keegi, kellega oleks seda jagada. Sest õnn on kõige suurem tunne ja kõige ehtsam just siis, kui on keegi, kellega seda jagada.

Ükskõik kes siis....inimene, kes juhtub samasse ajahetke sinuga, mõni sõber, teretuttav, koer.....kes iganes. Ja kui sul veab ja oled kogemata sattunud nende priviligeeritute hulka, kellel on silmi näha, oled sa eriti õnnelik. Sest siis juhtub see, et saad oma õnne jagada inimesega, kes on sinu elu inimene.

Olen aru saanud, et elus ei saa asju sundida. Neid muuta või olematuks teha. Elu kulgeb. Kõik juhtub. Ega seal vist mingit suurt tõde ei ole - tuleb õppida hindama lihtsuses peituvat siirast ilu, vahetut silmavaadet, kergust, mis tuleb kui sügavalt,kopsupõhjani, hingata. Kulgeda. Minna kaasa ja lasta headel asjadel endani jõuda. Sest ainult nii saavad need sinuni jõuda. Nii tundub mulle. Lõppkokkuvõttes läheb ju kõik ainult ühte pidi. Ja kõik, mis sa saad teha sellel ärkvel oleku ajal, on nautida seda. Aru saada ja näha suuremat pilti. Väärtustada neid naeratusi, embusi ja vahetuid emotsioone mida kannavad sinusse need vähesed, kes elavad nii tugevalt sinu sees, et voolav veri ei oleks soontes sama, kui seal poleks killukest igast sellest eraldiseisvast olendist. Nemad kõik. Kes tulevad, lähevad, on ja jäävad.

Nõnda tihti kuidagi kaon jälle ära samasse tõdemusse. Tõsi, ka kirjutan juba mitu korda sellest. Aga alati tekib kummaline tung ja sisemine soov ja sisse tuleb midagi sellist, mida ei saa kontrollida. Et justkui ta lihtsalt tahab kõik jälle must-valget kirjakribu maha jätmist. Ja nii ta siis lähebki. Must-valgele.Korduvalt.Aga mingu. Äkki on tal mingi point.

Ja ikka me elame seda sama elu. Ärkame, teeme kohvi, peseme hambad, lähme tööle, tuleme töölt koju, sööme, lähme magama. Me muretseme selle üle, kas teeme piisavalt head tööd, oleme piisavalt andekad, piisavalt võrdväärsed ja maksujõulised.

Miks?

Oleme õnnetud päevast päeva.
Ja need, kes tänaval sooja näoga ringi käivad, võibolla naeratavad, neid saadab “kurjade päris inimeste “ pilk, sest see õnnelik on “pool-uhhuu” . Ega siis See ei saa aru, kuidas elu käib. Elab oma pilvemullis ja ei adu.
Kahju nendest, kes nõnda arvavad.
Päris ausalt.
Nendel on ju tegelikult pseudoprobleemidest tingitud taak kanda.

Armastan seda tarka meest, kes kunagi ütles, et lihtsuses peitub võlu.
Ma arvan, et see mees suri õnnelikuna.
Vabana.

Aga ikka surub ühiskond peale seda ängi, milles elame. Ka neile, kes näevad suuremat pilti.