Miks inimesed ei näe ?
Suuremat pilti, kaugemale karjäärist, edust, vajadusest olla ühiskonna poolt aksepteeritud?
Olemuslik õnn.....isikuvabadus.....need hetked, mis loevad, aga keegi, kellega oleks seda jagada. Sest õnn on kõige suurem tunne ja kõige ehtsam just siis, kui on keegi, kellega seda jagada.
Ükskõik kes siis....inimene, kes juhtub samasse ajahetke sinuga, mõni sõber, teretuttav, koer.....kes iganes. Ja kui sul veab ja oled kogemata sattunud nende priviligeeritute hulka, kellel on silmi näha, oled sa eriti õnnelik. Sest siis juhtub see, et saad oma õnne jagada inimesega, kes on sinu elu inimene.
Olen aru saanud, et elus ei saa asju sundida. Neid muuta või olematuks teha. Elu kulgeb. Kõik juhtub. Ega seal vist mingit suurt tõde ei ole - tuleb õppida hindama lihtsuses peituvat siirast ilu, vahetut silmavaadet, kergust, mis tuleb kui sügavalt,kopsupõhjani, hingata. Kulgeda. Minna kaasa ja lasta headel asjadel endani jõuda. Sest ainult nii saavad need sinuni jõuda. Nii tundub mulle. Lõppkokkuvõttes läheb ju kõik ainult ühte pidi. Ja kõik, mis sa saad teha sellel ärkvel oleku ajal, on nautida seda. Aru saada ja näha suuremat pilti. Väärtustada neid naeratusi, embusi ja vahetuid emotsioone mida kannavad sinusse need vähesed, kes elavad nii tugevalt sinu sees, et voolav veri ei oleks soontes sama, kui seal poleks killukest igast sellest eraldiseisvast olendist. Nemad kõik. Kes tulevad, lähevad, on ja jäävad.
Nõnda tihti kuidagi kaon jälle ära samasse tõdemusse. Tõsi, ka kirjutan juba mitu korda sellest. Aga alati tekib kummaline tung ja sisemine soov ja sisse tuleb midagi sellist, mida ei saa kontrollida. Et justkui ta lihtsalt tahab kõik jälle must-valget kirjakribu maha jätmist. Ja nii ta siis lähebki. Must-valgele.Korduvalt.Aga mingu. Äkki on tal mingi point.
Ja ikka me elame seda sama elu. Ärkame, teeme kohvi, peseme hambad, lähme tööle, tuleme töölt koju, sööme, lähme magama. Me muretseme selle üle, kas teeme piisavalt head tööd, oleme piisavalt andekad, piisavalt võrdväärsed ja maksujõulised.
Miks?
Oleme õnnetud päevast päeva.
Ja need, kes tänaval sooja näoga ringi käivad, võibolla naeratavad, neid saadab “kurjade päris inimeste “ pilk, sest see õnnelik on “pool-uhhuu” . Ega siis See ei saa aru, kuidas elu käib. Elab oma pilvemullis ja ei adu.
Kahju nendest, kes nõnda arvavad.
Päris ausalt.
Nendel on ju tegelikult pseudoprobleemidest tingitud taak kanda.
Armastan seda tarka meest, kes kunagi ütles, et lihtsuses peitub võlu.
Ma arvan, et see mees suri õnnelikuna.
Vabana.
Aga ikka surub ühiskond peale seda ängi, milles elame. Ka neile, kes näevad suuremat pilti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar