Vahel on ebaõiglus täielik mõrd.
Sitavares.
Kaabakas.
Nii vastikult külm on südame alt ja kuklas tiksub võbelev viha ja kõhedustunne. Hinge rebib lõhki natsa.
Head inimesed on peaaegu alati need, kes millegipärast saavad kogu rändom jama endale kaela. Põhjuseta. Lihtsalt for being good.
Nendel hetkedel tekib alati jõuetus enda suutmatuses midagi muuta. Tahaks ju. Midagigi. Ja siis hakkad mõtlema, kas uskumine kõige paremasse stsenaariumisse reaalselt ka täide võib minna. Kas aitab? Kas see loeb midagi? Uskumine. Selle kõige laiemas mõttes. Isegi mitte religioon. Lihtsalt uskumine. Tahaks, et sinu headel inimestel oleks kõik hästi. Et sinu head inimesed on vankumatult tugevad ja puutumatud. Et maailmakõnts ja põhjuseta piin neid kätte ei saaks.
Persse!!!!PERSSE!!!
1 kommentaar:
Üks tark mees on öelnud, et ükski heategu ei jää karistuseta.
/*
Ma arvan, et ta suri õnnelikuna. Vabana.
*/
muahahhaaa
Postita kommentaar