eile katsusin esimest korda mingi pilli keeli. täiesti esimest.
kannel ei loe. seda sai lasteaias värviliste nootide järgi mängida.
kitarr - ausalt. pole MITTE KUNAGI seda mänginud. mitte kunagi.
tundus kuidagi püha.
ei taha ju rüvetada midagi nii puhast ja püha oma väikeste oskamatute käppadega.
nüüd tahan.
tore oli.
ja mitte kitarr, aga balalaika.
Vapustav pill, täiesti kaunis asi. Ma oskan nüüd ühte salmi pooläbarikult mängida. Lahe.
Nats valus oli ka sõrmedel, aga medikaga oli okei.
Nüüd tahan väga teada, kuidas keelpille mängitakse.
Kitarri ka.
Enam ei karda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar