Kõik, kes on oma elu jooksul näinud Federico Fellini 1973. aastal vändatud filmi Amarcord, ei saa mitte mäletada seda mürkrohelise kleidiga blondi hoora, kes oli täiesti kustumatult kiimas ja lootusetult lahe karakter. See Josiane Tanzilli poolt kehastatud naine jättis lihtsalt uskumatu mulje. Need, kes on näinud, need teavad, millest räägin.
Miks aga see mulle nüüd järsku pähe torkas oli pisuke fakt, et jalutasin mööda Viru tänavat. Täiesti keskpäeval, päike paistis ja lögane munakividest tänav oli turiste ja kohalikke pungil täis. Ja siis ma nägin teda. Eesti oma mürkrohelist hoora. Tal oli samasugune hoiak, samavärvi mürkroheline kleit ja samasugused nartsud blondid juuksed. Ta liikus turisti juurest turisti juurde, joobnuna või narkouimas või kiimas....kurat sellest aru sai....ja küsis - Do you need a friend for today?! Ma vaatasin teda nagu väike laps vaatab suurt punast õhupalli, mis mööda lendab. Ta paelus mind. Olles täiesti uskumatu olend. Nagu mingi loom. Jäin tänava äärde seisma ja jälgisin teda. Ta oli nähtus. Nagu lalisev titt või lõke, mida vaatama jääd. Nii kummaline, kui see ka ei tundu - ta inspireeris mind. Ajas naerma ja tekitas kujutluspilte mitu peas, lõi ideid ja loo algeid.
Vahel piisab täiesti kummalisest ja suvalisena näivast hetkest, et midagi sinu sees tööle hakkaks. Genereeruks ideealge.
Läksin kiiresti koju. Lükkasin töökohustused järgmiseks päevaks ja kirjutasin. Kuni väljas läks pimedaks. Aitäh, Fellini.....aitäh, Mürkroheline naine tänaval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar