DAY 3.
See hommik. Need intekad.
Ärkan varem, kui TT, sest pean. Naabrid jälle solistavad veega. Ei tea, mida kuradit nad hommikul kell 6 teevad, et selline solin on. TT arvas, et nojah, rubekate värk, raudselt hulguvad ilma suukorvita marutaudis mööda linna ja siis hommikul kraabivad ukse taga.
Imbun vannituppa. Kolistan, põen, joonistan nägu, sest täna "Sa pead JLH´ga sõbraks saama ja Repsi numbri talle andma!"
Kolistan ära ja ohkan. Kurat, ma ei tea ju kus see hotell asub. Mayfair. Noh, see vähemalt ütleb midagi. Tänav ka ütleb kaarti järgi. Vähemalt jääb Tube´i lähedusse.
Kolistan vannitoast välja ja voldin oma märja rätiku ilusti ruuduks ja pakin väikse kohvri ära. Saapad peab jalga panema, need ei mahu kohvrisse. No hea küll.
"Kas sa veega tehtud putru sööd?"
"jaa, söön küll!"
"Ma kohvi peale sain piima, aga puder on veega."
Minu meelest oli see täiesti uskumatult tore, et keegi putru tegi. Tahtsin kohe TT-d emmata selle eest. Ta küll ähvardas mulle lehtritpidi söömata jäänud jogurti pee kaudu sisse ajada, kuid sellegipoolest oleks emmanud.
Tahaks magada veel. Liiga vara on asjalik olla.
Lõpetan vastu tahtmist kohvi ja sean minekule. Emban TT-d ja olen elutänulik talle, et mulle putru tegi ja majutas.
Aitähh!!!
Queens Parki metroojaama leian ise, süsteemi teen ka selgeks, et ahahh, seal istun ümber ja sealt teisest tõmban ühe peatuse edasi Green Parkini. Seal on need intekad.
Metroos kontrollin veel korra diktofoni.
Hästi.
Töötab.
KÕMM!!!! metroo jääb seisma. WTF???!!!!
Kena vabandav kõne - due to updating subway....bla bla bla.
Seisame seal 15min.
Mina ja mõned inimesed, kes laupäeva hommikul vara kesklinna lähevad. Minul ainukesena on kohver. Teistel on lehed ja iPodid.
Lõpuks liigume.
Jumal tänatud!
Saan ilusti Green Parkis maha ja otsin tänavat. Isegi leian. Soe on. Tubli 25kraadi juba poole 10 ajal. Saapad hõõruvad.
Brown´s Hotel.
Jess!!! Kohal. Sebin sisse, ise kergelt leemendades ja palun enda pagasi kuhugi paigutada. Pean täitma lepingu, mille kohaselt luban, et kirjutan sellele väljaandele, mis eelnevalt kokku lepitud.
Saan materjalid. Kell on 9.50, pidin seal olema juba 9.
Kuradi Tube!!!
Mind kutsutakse ja juhatatakse esimesse ruumi. Seal on juba 6 ajakirjanikku. Uhh. Kõik vanemad kui mina, aga muidu sõbralikud.
Üldse, ajakirjanduskultuur on seal midagi muud, mis eestis, kus fotograafid ei tõmbagi ennast esimese 40 mintsaga sodiks ja ajakirjanikud ei klatši ja ei ürita kõike snäkke ühekorraga ära süüa. Olgu, natuke liialdan, aga mis seal salata. Nii on.
10.00 "Tim Daly is ready for you."
Nii, läheb lahti.
Tim-poiss astub sisse, tervitab ja on sharmantne. Lükkan diktofoni rec´i peale ja nihutan rohkem laua otsale.
Ta on avatud, tunneb huvi ajakirjanike päritolu kohta ja tõdeb, et ta pole üheski nendes riikides varem käinud.
Me küsime ta käest.
Tema vastab. Üllatav on see vabadus, millega mösjöö Tim ajakirjanikega suhtleb. Avatud, siiras ja viisakas. Oleks eeldanud, et neil on justkui mingi selline kaitsekilp peal. Tead küll, et ei saaks väga keegi liiga teha ja nende eludes sobrada. Muidugi üks Norra ajakirjanik üritab eraelus sobrada. Ei õnnestu.
10.25 järgmine inimene, Kate Walsh. Krt, ikka sigailus naine on.
Lülitan uuesti doktofoni käima. Ta uhkeldab oma kingadega ja kiidab tapeeti.
Me jälle räägime.
10.50 Ma vahetan ruumi.Kyle MacLachlan.
Kõik sama. Meeldiv, tore ja sõbralik. Alguses natukene võõrastav, aga muidu sulab. Mul õnnestus täiesti tema kõrval ümmarguse laua taga istuda. Kummaline oli vaadata oma intervjueeritavat 30cm kauguselt.
Paus.
Lähen linna. Kell 12.55 on JLH.
Meid viiakse üles.
ootame.
Uued ajakirjanikud on. Hästi meeldivad keskealised inimesed. Olen kõige noorem ja ainukene, kes selle seltskonnaga liitub.
JLH siseneb, üks ajakirjanik võtab laualt diktofoni ja tõmbab jeed. Juba on ta kadund ja ma hõikan, et ta võttis minu diktofoni.Lits raisk!!!
Teised alustavad. Peale 2te küsimust on suutnud assistent minu atribuutika tagastada ja sissejuhatavate küsimuste tõttu ei tunne, et olen paljust ilma jäänud. Kontrollin, kas ikka salvestab.
Salvestab küll.
Kõik sama. Avatud ja tore.
Ma ei pabista ja mõtlen, et süüa tahaks nüüd.
Peaks Kätlinile ka helistama.
Helistan, ei saa kätte.
Lähen kesklinna ja võtan metroo juhatatud suunale- Baron´s Court.
Smsi järgi leian tee Kätu koduni. Jube palav on. Teksad liibuvad külge ja pluus on märg. Kand hõõrub.
Pakin lahti ja vahetan riided.
Võtame suuna Notting Hilli poole. Seal on turg.
Tore piirkond on, hoolimata sellest, et Hugh Granti ei näind.Persse!!!!
Jalutame, räägime maailmast ja võtame kohvi. Hea ja soe on.
Lähme sööme pitsat ja jalutame koju tagasi.
Mõte välja minna sureb. Selle asemel vaatame telekat ja tunneme ennast hästi.
Uni. Tuleb vaikselt.
Pesen endalt päeva roska maha ja keeran rulli. Räägime veel asjadest, nagu naised ikka enne uinumist.
KÕMM!!! KLIRR!!!
Vastasmajas asuvasse reklaamibüroosse murti sisse.
Juba 3. kord.
Registreerin klirina, selle, et Kätu aknal piilub, sireenid ja uinun.
Hommikul räägib veel sellest.
DAY 4.
Jälle on soe!!!
Päike särab ja toome poest jahvatatud kohvi, mitte seda sitta, mida lahustuvaks kohviks nimetatakse. See pole kellegi kohv, mis te nalja teete?!
Kohtun Kätu teise korterikaaslasega, ka austraallasega - Sam.
Sam mängib kriketit. Täna on neil mäng.
Jahume elust ja olust. Joome rõdul päikese käes kohvi ja sööme müslit.
London meeldib ikka, kuigi roppu moodi kallis on.
Otsustame raamatu kaasa haarata ja parki minna.
Hyde Park.
Võtame bussi ja tuleme pargi juures maha.
Kätlin ostab vett ja lähme seame ennast parki maha.
Kummaline tunne on seal olla, nagu üldse poleks sellises suures, elust kihavas linnas. Nagu maale oleks sattunud....või Hollywoodi filmi, kus armunud kudrutavad, pered piknikku peavad või suvalised inimesed ( nagu meie ) raamatut loevad.
Me muudame istumiskohta ja avastan, et olen oma koti mädand puuvilja sisse pannud.
Lahe. Miks ma ei imesta?
Puhastame koti, loeme veel, räägime, vaatame koeri ja perekondi ja otsustame Oreo McFlurry võtta.
Jalutame koju.
Joon tassi kohvi ja chillime rõdul.
Sms. Pip.
"I´m at home now. Come to Maida Vale and to the Elgin Mansions, flat no. 62"
Lõpetame jutud.
Olen jälle tänulik. Ausalt. Jube hea oli. Pakin ja kõristan Tube´i poole.
Maida Vale. Vasakule, Elgin Av. Elgin Mansions, 62!
Helistan kella. Pip.
Lähen kolmandale korrusele.
Pip on elav, jube ilus, sõbralik ja sharmantne inimene.
Ta elab seal korteris koos kolme tsikiga, keda mul kohata ei õnnestunud.
Kott maha, saabas jalast ja tuur korteris.
Ma pole söönud. Ka Pip pole.
Lähme otsime sushi kohta, mis seal lähedal on.
See on puupüsti rahvast täis.
Anname oma numbri ja lähme kõrvalasuvasse pubisse ja teeme väikese õlle.
Räägime inimestest ja küsin, mida tema teeb, tema küsib, mida mina teen.
Tema - kuidas Katsil läheb, kas mulle meeldib London, mis ma siin õigupoolest teen, ilmaga vedas jne.
Mina - kaua ta siin elanud on, kas on kurb, et kutt läks saksa, mis kell tööle peab minema, kuidas nad Katsiga tutvusid, mis oleks tore koht kuhu minna jne.
Helistatakse.
Võime minna.
Saame menüüd, toit näib oivaline. Kõik, mis seal on.
Ei oskagi valida.
Otsustame.
Kõigepealt supp ja salat ja siis hiigelsuur ja eluhea sushi, millest mina jätan järgi 2 tükki, Pip 3 ja see pakitakse koju.
Hetkega on tunne, et lõhken.
Päriselt.
Ägisedes taarume kodu poole.
Hullult vastik on olla.
Tegelt ka.Kohe lähen lõhki. Plahvatan siiasamasse tänavale ja lasen oma sisikonnal mööda pargipuid ja maju maha voolata.
Kaugel see kuramuse kodu on???
Jõuame koju.
Ägisen.
Piinlik on ka veits, sest kuidagi äkki sai kõht nii täis.
Pip teeb teed. Jälle on piinlik. Tead tuleb mingi idaeurooplane ja ägiseb su sohval. Lahe külaline küll. Selline unistuste oma, eksju?!
Saan piparmünditeed, see teeb oluliselt paremaks. Auga.
Olen õnnelik.
Igaks juhuks tsekin meili, ega koolist midagi kuulda pole.
Ei ole.
Vaatan lennupileteid ja saan väikse shoki. NII KALLID!!!! ja pooled lennufirmad kas sel päeval ei lenda või on välja müüdud. Persse!!!
Estonian Air lubab koju lennata 7 tonni eest. No kuulge, palun viisakalt - sööge sitta selle hinnaga!
Olen kergelt mures. Riia kaudu ei saa, otse ei saa, Copi kaudu ei saa.....
HELSINKI!!!!
Jaa! Klikin ruttu ja avastan, et Helsingisse saab ju lausa 100 naela eest täiesti kohale. Jumal tänatud. Sealt laevaga edasi tulla pole mingi mure.
Homme lähen avastan linna, bookin piletid ja helistan isale.
Just. Nii teengi.
Laseme fantastilise täispuhutava aseme õhku täis ja vajun notina sinna ära.
Homme kella peale ma ei ärka.
Kui, siis ehitusmeeste peale ärkan, kes hommikul tellingutel kõpsima hakkavad.
Eks näis.
Püha jumal, kui hea see horisontaalis olek on...
Homme....homme on taas üks ilus päev.
Tunne on selline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar