Tere, mina olen H ja mina armastan...Londonit.
Jah. Ta on täiesti võluv.
Mul on üks hollandlasest tuttav, kes arvas, et "oiii, sulle küll see linn ei meeldi. Liiga aeglane ja vanaaegne sinu jaoks!"
Nooh, ilmselgelt ei tunne ta mind piisavalt hästi.
See tripp sinna suurte lokkidega kuninganna maale oli üks kummalisemaid ja pigem katsumuserohkemaid ettevõtmisi ja isegi mitte sellepärast, et ma pelgaks uut või kardaks ootamatult, vaid seetõttu, et mul on mu õnn. Jap. Need kes teavad, mida see väike sõna endas kannab minu kontekstis, need ei küsi rohkem. Karta ma ei oska. Süüdistagu või kiitku mind takka, kes tahab. Mida sa ikka kardad. Linn nagu linn ikka, ainult, et suur.
DAY 1.
Pakin. Otsin passi, mida ei leia.
R´ga lants.
Jooksen veel viimasel minutil kodust läbi, et lauasahtlist haarata diktofon.
Jään lennujaama moodsalt veidi hiljaks ja jooksen check in-i. Korras.
Enne suurt minekut jõuab veel isegi Repsi ja Sämiga lennujaamas kiire kohvi teha, et see põhi ikka aeroflotis alt kaoks nagu kord ja kohus.
Viimased õpetussõnad - Reps:"Et siis saad JLF´iga sõbraks ja annad mu numbri!"
Säm:"Kui keegi küsib, siis oled Soome lähedalt, mitte Venemaa kõrvalt!"
Kontrollin diktofoni. Töötab.
Lennuk on kitsas ja umbne. Nagu ikka. Check in´is ütles emotsioonitu teenindaja, et kohtadega on natukene jama ja ainult keskmised kohad on jäänd. Küsisin, kas mul on võimalus edasi kaevata, mille peale ta ilmselt naljast aru ei saand ja jäi mind nende samade emotsioonitute silmadega tõsiselt vaatama. Parandasin end öeldes, et ega mul väga vist valikut pole ja peab selle keskmise võtma. Kahjuks ei maininud ma talle seda, et nad raiped mult väikese varanduse oma pileti eest kasseerisid, nüüd tagant järgi oleks ju iseenesest võind sellise mini-purgaa tekitada. Aga hea küll. Tahe minna oli suurem kui tahe kiusu norida.Küll ka seda jõuab norida.
Lennuk. Umbne. Minust vasakul istus üks Rolexi käekella ja kollast t-särki kandev paranoiline ca 15-aastane briti poiss, kes ilmselgelt lendamist pelgas, sest iga väiksema kiuksatuse peale surus ta sõrmed tugevamini Estonian Airi istmepolstrisse ja hingas raskelt.Minust paremal aga istus suur, prillidega, juustu järele haisev Briti härrasmees, kes luges ( kui ta just parasjagu ei maganud )Piibli mingit tõlgenduse versioonist rääkivat teost. Muuhulgas polnud ta ka väga õnnelik, kui ma umbes lennu 2. tunnil palusin end mööda lasta, et vetsu minna.
Minu ees aga....tataratatataaaa!!! oli iga lendaja unistus - vinguv väikelaps!
Pärast 3-me tundi paranoiat, juustulehka ja lapse kisa jõuan Londonisse.
Sms. "Metroo streigib. Sul on keeruline liikuda.Kohtume Picadilly Circuses!"
Tean ma jahh kus see asub.
Hoolimata sellest tõmban kesklinna poole jeehat ja jalutan optimistlikult kaart käes, kohver sabas mööda sooja linna.
National Gallery - kaugemale ei jaksa. Ootan seal.
Peale seda, kui olen TT-le maininud, et London on mulle esmakordselt jalge all, puhkeb ta naerma ja otsustab, et okei, National Gallery it is ja rohkem ei küsi.
Õppisin Oisterit kasutama ja taaslaadima.
Sain aimu metroosüsteemist, jõin külma õlut ja uurisin kuidas seal filmikoolis ka elu on.
Aeg on neil 2h taga, mis tähendab seda, et kell 12 õhtul ( nende aja järgi ) tahtsin ma väsimusest juba sinnasamasse vaibale magama jääda.
DAY 2.
Ma saan kohvi ja süüa. Jeei!!!! Eestlased on väärt rass.
Punkt kell 8.45 lahkume, teeme väikese ringi Queens Parkis ja saan edasised juhtnöörid.
TT jätab mind metroo ühes peatuses maha, edasi saan ise hakkama. Ja saingi.
Mis mul siis oli:
-London A-Z kaart
-metrooplaan
-iiveldus
-kohvi üledoos
-natuke liiga mitu vaba aega enne katseid
Kätlin!!!!
Õige, tema on ju Londonis.
Saadan sõnumi ja lepin kokku kohvi, sealsamas raamatupoe vastas.
Jalutan ja avastan hommikut. Esmapilk on tore.Oxford street näib lõputu, kolan pisikestel tänavatel. AGA leian Borders´i. Selle raamatupoe, mis mind varustab ühe väga vajaliku raamatuga, mida ma pean omama. Astun teadlikult sinna sisse ja marsin filmi riiulini ja seal ta on. Särab vastu oma täiest hinnas ja hiilguses. Tunnen ennast nagu araabia mees, kes naist valib - Hind ei loe, see paberihunnik saab minu omaks. Kokku veedan seal tubli poolteist tundi. Sirvin ja ahmin õhku ja silmadega kõike seda kirjandust.
Kohv, Kätlin, arutelu ja naer. See oli lõuna. Süüa ikka ei saand veel midagi. Võtsin selle asemel latte ja otsisin tee Swiss Cottage´ini.
Seal ta ongi - minu kool.
Jõuan poolteist tundi varem ja jalutan ümbruskonnas. Tore on. Tõesti on. Ainult seest keerab. Lähen teatri kohvikusse ja tellin uue kohvi. Rebin lennubroneeringu paberi pooleks ja kirjutan sinna peale oma esitatava monoloogi.
Telefoni aku sureb. KURAT!!!! kuidas ma hiljem kontakteerun. Kohvikus ega koolis laadijat pole, lõpetan kohvi ja lähen juhtmejahile.
Teate, neil brittidel on kummaline elektripistikute süsteem. Haiglane, nagu see parempoolse liikluse värk - tarbetult ebaloogiline jamps!
Nagu ikka on japsidel v hiinakatel pood, kust 5 naela eest saab täiesti endale soetada kaheldava väärtusega Nokia laadija. Lähen kooli kohvikusse, süvenen oma raamatusse ja laen telefoni. Kohvi lõhnast hakkab halb. Ikka pole söönud veel.Õue!Kohe!!!
Istun trepi peal edasi ja loen.
"Did you come here also for audition?!" küsib arusaamatu aktsendiga neiu.
"Yes!I can´t believe i´m that nervious!"
"Yeah, me too. I´m Laura."
Laura on prantsuse tüdruk, kes on Londonis juba 3 aastat elanud ja inglise kirjandust ja draamat õppinud. Tuli proovima. Temal on ka meesmonoloog. Me vennastume. Läbi pabistamise ja ühiste teemade suudavad inimesed ikka kuidagi väga kiiresti leida selle liitva jõu, mis neid justkui teineteisele rohkem lähendaks.
Me oleme veidi vanemad kui teised ja eraldume veits.
Nad on boheemid. Aga võltsboheemid, käib mu peast läbi kui vaatan neid ülejäänuid.Kõik vaatavad kõiki hindavalt.Alt üles ja ülevalt alla. Ja kõik pabistavad.
Meid kutsutakse sisse, räägitakse koolist, kursusest ja jagatakse kaheks. Meie Lauraga jääme ühte gruppi, kus on ka Julia Robertsi 20 aastat noorem teisik.Kreeka tsikk Sarah. Me vigurdame ja teeme igast harjutusi. Kehaga ja häälega. Ja nii ca poolteist tundi järjest, siis meid viiakse läbi õue ja teise maja viimasele korrusele, kus me ootame ja praeguste tudengitega vestleme.
Natukene sitt on kuulata, kuidas kõik räägivad, mis "drama degree" neil on.Minul on Tallinna Ülikooli diplom ja elukhuulid püksid. Seda neil vähemalt pole. Julia Robertsi nägu tüdruk Sarah on mures, et tal on finantshariduse taust.
Imestasin veits kui naiivset juttu need inimesed rääkisid. Nagu nad peale seda kooli saavad elu suurteks näitlejateks ja saavutavad eluõnne. Kummaline. Ometi peaks ju haridusega migigi loogiline mõtlemine ajukurdude vahele lükatud olema.
Astume tuppa.
Jahe on. Valgus on suunatud toa keskele, samuti kaamera.
Ma olen järjekorras 7.
Kuulan teisi. Pabin jälle kogub ennast. Peopesad kattuvad külma higiga ja kergelt võrab sõrme värisema. Esimene polnud eriti hea,ka Julia moodi Sarah polnud eriti hea, Juri, saksamaalt polnud üldse hea...ka kuues inimene pani üle oma etteastega.
Minu kord.
Istun maha ja räägin. Vastan nende küsimustele ja lõpuks alustan monoloogiga.
Nad küsivad, et miks meesmonoloog, miks American Psycho. Vastan, et "twisted mind on mind alati paelunud" mille peale nad küsivad veel midagi, mille peale ma vastan, et nohh, ega ma siis ei lähe nüüd kedagi tänavale veristama....nemad selle peale tänavad mind ja Laura kord on käes.
Oleme ainukesed, kes läksid meesmonoloogiga lööma. Tema monoloog on naljakas. Toimib. See, kas mina hea olin - vaevalt. Pabin oli liiga hull.
Pärast tema esitlust tõmbame jeed, teeme sümboolse õlle, fantaseerime toidust ja lähme koju. Kuna jõuan varem kui TT otsutan blueberry muffini ja kokakoola kasuks. hea valik.
Söön pool muffinist ja viskan ülejäänu ära. No ei saa süüa ju.
Homme on need intervjuud.
Lõpuks jõuab TT, me natukene räägime, otsime suurest nägudega raamatust pilte ja mina jään magama.
Homme on need pagana intekad.
Need intekad.
Need....krt, kus see Brown´s Hotel huvitav on????
Ja magan......
......to be continued.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar