DAY 5.
Trrrrt!!! Trrrrt!!!
Teen silmad lahti.
Pime on. Tunnen kuidas eile veel nii uskumatult täiusliku magamisaseme tiitli võitnud madrats on poole sinna puhutud õhust välja lasknud. Vasak puusakont puudutab maad. Pip sagib. Ta peab tööle minema. Registreerin hommiku, panen kella helisema. 10.00. Jap. See peaks küll olema.
Tõk tõk tõk...mataki!
Töömehed.
Kurat!
Head tüübid. Miks nad peavad nii vara siin lõhkuma. Selline kellaaeg välitöödeks peaks olema mingi seadusega keelatud. Tundub täiesti ebainimlik nii mulle, kui magajale, kui ka neile kui töötajatele. Kindlasti tahaks ka nemad kauem magada.
Kell heliseb. 10.00. Koban telefoni järgi ja tõmban selle enesele kaissu.
Selles müras no way ma uuesti magama jään.
Vasak puusakont tõmbub kuidagi eriti kangeks. Teen silmad lahti ja haigutan.
12.17. KURAT!!!! Magasin poole päevast maha.
Hea küll.
Dušš.
Õue.
Otsin lähima avaliku interneripunkti. Maksan 2 naela ja lähen alumisele korrusele.
Easyjet.com.
Nii...helsinki....helsinki.....bookin pileti ja helistan isale.
"Kuule, räägi, kas sa homme korraks töölt saaksid ära?!Mul lennuk jõuab 13.15 Vantaasse."
Isa saab vastu tulla.
Mida ma enne pileti bookimist ei teadnud oli see, et Läänemerel möllas maru ja see ainumas pooleteist tunnine vee peal liikuv imemasin lõpetas liiklemise päevaks.
Türbel!!! Ma ei jõua iialgi koju. Poleks elus arvanud,et Londonist kojusaamine nõnda keeruliseks kujuneda võib. Natukene ajab ikka vihale küll. Päris tõsiselt. Let the girl go home!!!! Neljapäeval peab juba metsas olema ju. Ja vahepeal tahaks riideid ka pesta. Tore oleks iseenesest oma voodis ka korra suigatada. Näedsa siis! Ikka vahel ei joppa.
Nii.Pilet, print, igaks juhuks pilt mailboxi.
Ei. Ikka veel mitte midagi.
Huvitav kui kaua läheb, enne kui nad üldse midagi ütlevad.
Nagu ma aru saan, siis mulle on jäänud 3 võimalust.
1. ma saan kooli sisse
2. ma ei saa kooli sisse
3. saan ootelisti ja loodan, et keegi enne mind kukub välja ja mina saan kooli sisse.
Oli ka 4. variant, aga see sai just ümber lükatud.
Margus on online. Oi, kuidas tahaks temaga praegu katusel jalgu kõlgutada ja kohvi juua. Ta siunab austraalia pangasüsteemi, mina Estonian Airi kõrgeid piletihindu ja Easy Jeti otsust London-Tallinn liinil lende vähendada. Lollakad on. Vot mis nad on.
Minu aeg saab läbi.
Haaran oma välja prinditud elektroonilise lennupileti.
7.40 on check-in´i lõpp. Selge.
Võtan Starbucksist kohvi ja muffini ja vahin Londoni kaarti.
Camden!!!! JAA!!!! just, täna lähen sinna.
Täna metroo ei jumpsi. Küll aga on seal palju kummalisi inimesi. Pip ka rääki, et Camden Towni liinil võib neid kohata. Igasugu sulelisi. Juba metroos kruvitakse pinge nii üles, et täitsa uskumatu kohe. Tahaks juba kohal olla.
Camden.
Oooo....ooo.....väikesed poed, kohalikud kaltsukad, tänavamuusikud, TURG!!!
Jalutan ja kuulan muusikat, astun sisse erinevatesse hipipoodidesse ja liigun üle silla. Turule. Issand missugune koht see on! Inimesed lihtsalt on, sagivad ja ajavad oma asja.
Ostan potsku täie värskelt pressitud apelsinimahla. Viisakas müüja on. Keevitab apelsinidest otse pudelisse mahla. Mõnus.
Nodi on siin küll. Silmad hakkavad kohe kiiskama.
Mu lemmikkohaks vist saab see aurune söögikohtade kogum. Jah. Nagu filmitunne on. Jube äge....varvaste alt kiheleb. Noh, loodan, et see on põnevusest, mitte mingist potentsiaalsest tundmatust õhuvoogudega edasikanduvast jalaseenest. Ma küll pole päris kindel, kas midagi sellist eksisteerib, aga tundes ennast, siis ausalt öeldes ei imestaks küll.
Väsima kipun.
Sms.
Luke. Oxfords street. Kohv. Okei.
Kell on jube palju. Istun metroosse ja mõtlen, et peaks vist veel midagi sööma.
Oxford Circus.
Võtan kuskilt kohvikust võiku ja kohvi kaasa. Väljas sajab, aga jube mõnus on. Soe ja suvine vihm. Jalutan ringi.
Kõne. L-l on kohtumine, saaks teha kohvi tunni pärast.
Kurat, see kisub kiiva. Hängin veidi raamatupoes ja suures kaubamajas. Natukene on piinlik ka seista siin üüratu kaubamaja peaukse ees ja tunnistada enesele, et kuidas ma nüüd seda siis väidetavalt ei leidnud. Tõepoolest "u cannot miss it". Peaks ikka hakkama kuulama mida need britid räägivad vahel.
Vabandan, et olen väsind ja lähen koju.
Sms - punane v valge?!
Pip - red please!
Toon punase veini. Räägin õhinal Camdenist ja olen puruväsinud.
Pesen hambad. Jah. Lepime kokku, et kell 6.00 pean hommikul liikuma hakkama, et 7ks lennujaama jõuda. peaks sobima küll, seetõttu ei plaani ka hommikusööki. Alati on lennujaamades liiga palju aega, kasutan selle toitumiseks. Kui ma oleks toona teadnud seda, mida tean praegu, siis oleks ilmselt hommikul kuskilt putkast muffini haaranud.
Issand kui piinlik, ma jään ju kohe magama.
Pip räägib...ikka veel...praegu ka...ja......
DAY 6.
"You have to get up, otherwise u´ll miss the flight."
Pip keerab teise külje. 5.45. Näh!!! Kiirustan siis, hea küll.
Pakin. Tõmban laadija seinast välja ja tõden veelkord - see pistikusüsteem on ikka täiesti perses kui kummaline!
6.00. Tundub nii mõttetu Pip üles äratada. Ma parem saadan talle sõnumi hiljem. Oleks vist mõtekas. Kuidagi kui saaks nüüd ka vaikselt välja hiilida.
Kõrisen metroopeatusesse.
Hommikune metroo polegi nii tühi kui oleks arvanud. Palju on viisakates ülikondades mehi ja uniseid, natukene lodeva olemisega inimesi, energilisi kohvitopsiga naisi ja nad kõik loevad. Ja kogu aeg! Metroos. Nii kummaline. Kas kõik seal nii ainult elavad? Bussis nad ei loe, aga metroos küll. Passin niisama. Ühes peatuses tuleb peale kergelt hullumeelne vana. Ta istub mu vastu ja hakkab oma ilmselgelt rasvaseid juukseid kõrva taha siluma. Ta on närviline ja rapsis lehte, justkui see oleks talle midagi kurja teinud.Naljakas mees. Hullult tahaks teda jälgida ja tema poole jõllitada.Uskumatu tegelane. Aga tegelt nagu väga ei julge ka. Mine tea, pärast on poolsegane ja tõmbab sul lambist kõri läbi või käsib väikse Lambi tallekese kuskil ära veristada. Seda jama nüüd siis vaja.
KÕMM!!!!
Palun! Mitte jälle!
Metroo seisab. Mul ju minutid loevad. Me seisame. 20 minutit. Pekki....pekki....PEKKIII!!!! ma ei jõua kolmveerandisele Gatwick Expressi peale.
Ja ei jõuagi. Pean kella 7-se võtma.
Kiire arvutus.
See sõidab pool tundi, seega jõuan Gatwicki 7.30. Nojah, 7.40 suletakse Check-in ja ma isegi ei tea, kuhupoole ma minema pean. Tean ainult, et põhjatiiba.
See on alati nii, et Murphy va tõhk, tuleb oma seadustega lagedale alati siis, kui seda vaja pole. Ilmselt kategoriseerub ka see viimane mingi tema väga haige seaduse alla. Jooksen. Jõuan selle lennujaama sisese minirongini.
7.36.
Kus see check in on. Jooksen nii kiiresti kui inimeste vahelt saab ja saapad võimaldavad. Uhhh....faaak...ma ei jõua. Milline box on?Milline box on??
Fak fak fak.
See on suht tühi. Okei. Proovime.
"Hey, is this for Helsinki flight?"
"Yes"
"Please please tell me i made it?!"
"Yep, you did. You even have one spare minute!"
Mida kuradit sa naeratad mulle, ahh?! See oli sinu meelest nali või? Mul kurat magu tõmbab krampi ja selg on märg. 1 minut??? Jookse ise krt mööda lennujaama.
Saan oma pileti ja fantaseerin toidust.
Kõht koriseb ja süda kipub pahaks minema.
Jalutan turvakontrollini.
Mul palutakse välja võtta KÕIK elektroonilised asjad ja kott pahupidi pöörata. Olgu. Ta pühib mu elektroonika mingi juraga üle ja siis kontrollib, et ega ma pommi üle piiri vea. Ise samal ajal seletab rahuliku monotoonse häälega, et see ruttiinne kontroll ja midagi ei pea pabistama. Mina väga ei usu. Ta vaatab mind kahtlase pilguga ja uurib kuhu ma lähen. Kule, õu! Mees, mina pole süüdi, et ida-euroopas sündisin, eks....ja näost leemendan, sest teie metroo teeb suvalisi pause siis,kui ise seda tahab.
Ta naeratab mulle viisakalt ja palub edasi liikuda.
Nodi kotti tagasi.
Ja siis veel saapakontroll.
hetkeks on naljakas ka, et pead jalanõud eraldi lindile panema ja siis need läbi eraldi asuva kontrolli laskma. A mis siis, kui ma omale pommi perse lükkan, ahh?! Huvitav, kas siis saadetaks mind eraldi ruumi, kus on suur, higistav, välja kasvanud juuksejuurtega Nadja, kes tõmbab kummikinda kätte ja palub sul lahti riietuda.
Hmmm...iiinteresting.
Mitte et ma seda jubedalt hetkel teada tahaks, aga mõte rändab ära küll.
Otsin oma väravat. 8.10. Nojah. Juba on boarding. Saan lennukis vaevalt 5min istuda kui juba tõuseme lendu.Palju mugavam lennuk on.Seekord kõige vahekäigu poolsem iste. Minu kõrval on keskealine briti paar. Naisel on jube nohu ja ta nuuskab oma nina sinna paberkotikesse, mis eesituja seljatoes asuvas sahtlis on. Väkk! Rõve naine oled! Ma just nägin, mis sa tegid. Püha jumal, küsi salfakas v midagi.
Tõuseme õhku ja ma pole kunagi nii siiralt ja tungivalt soovinud näha seda, kuidas stjuuardessid neid toiduvaguneid pakivad. Jess! Hakkavad liikuma.
See võtab terve igaviku enne kui nad minuni jõuavad. Kell on pool 10. Saan kohvi ja võiku. Taevalik.
Suikun.
Ärkan natukene enne maandumist.
Helsinkis on sitt ilm.
Lähen lennukist maha ja tõden, et soomlased on ikka jubedad loomad. Nii, kui lahti lastakse kukuvad jaurama ja üle lennujaama koridori Pekkaa!!!! karjuma.Tüütu.
Issi!!! Olen nii äraütlemata õnnelik teda nähes ja vannun, esimene asi, mida küsin on see, kas tal süüa on kaasa. Tal ei ole, aga lähme poodi.
Täna sai ta juba päeva vabaks ja kuna Linda Line sõidab, siis otsustan päeva veeta koos oma pere meestega.
Jõuame soome koju. Teeme süüa, joome kohvi ja räägime pereasju.
Pereasjad on need jutud, mida räägid kodustega hoolimata sellest, kas jutt puudutab kedagi kodustest või mitte. Ikkagi on pereasjad.
vaatan korra veel meili.
Mitte midagi.
Kahju iseenesest.
Sõidame Helsinkisse. Küsin perfektses soome keeles, kas teil kaartiga ka piletit osta saab. Saab küll.
Annan krediidi, öeldakse - sorri, ei ähe läbi.
Väike hämming. Mul peaks seal raha olema. peaks meelde jätma ja kodus kohe tsekkima.
Olgu, teine kaart. Ka väidetavalt tühi.
Oi.....pekki.
Isa???! Kas sa võiksid mulle selle 21 Eurose pileti palun osta???
Mida ma oleks teinud, kui teda poleks seal olnud? Jube piinlik oli. Täiskasvanud tütar tuleb ja ei saa hakkama. A mul oli kaarti peal ju raha. Ühtegi sularahaautomaati ka läeduses pole, et kontrollida.
Piinlik on küll.
Isa naerab.
Linda jääb hiljaks, aga ma enam ei hooli ka väga. Väsinud olen. Kaua olen üleval olnud. Keset merd öeldakse, et vabandust, me jõuame sadamasse pool tundi hiljem. Merel on tuult, sõit läheb aeglasemalt.
Kuulan muusikat ja vaatan laineid.
Täitsa tore oli seal Londonis. Tõesti oli. Aga koju tahaks ka. Puhtad riided on seal.
Mõnus on olla.
hea et läbi soome tulin, saingi isa ja vennaga natsa ringi kooserdada.
Mis kõige parem - ma lendasin koos Juri Gagariniga! Estonian Airi uhke piloodiga.
Hea meel on kuulda, et astronaut on surnuist tõusnud ja jälle õhku sööstnud. Natukene madalamale kui ennist, aga lendab. Ma vist olin ka ainukene inimene, kes elavalt lennukis selle peale reageeris, kui krapist Gatwicki lennujaama maandudes tuli:"Welcome to London. Captain Juri Gagarin and his crew would like to thank you for flying with Estonian Air and wish you....."
Mõnus.
Teised olid tuimad.
Kamooon!!! Juri Gagarin!
Oleks võind autogrammi minna küsima. olen kindel, et ta on Estonian Airi KÕIGE populaarsem piloot. Vaieldamatult.
Telefon heliseb. Supp.
Millal jõuad?Räägi midagi head. Ja siis tuleb teadaanne - tänase päeva viimase sõidu puhul on veel reisi viimase 10 minuti jooksul baaris kõik võileivad 70% odavamad.VÕIKU ALE!!!!
Üks viimase aja kõige jaburamaid asju.
Supp kuuleb ka läbi telefoni ja naerab.
Ma ei osta seda 1 eurost võileiba ja jään oma kohale. Minu vastas istuv tsikk ka muigab ja loeb oma raamatut edasi.
Olengi kodus. Väsinud.
Emban Suppi. Võtan Rimist õlle ja lähme minu poole.
Jutustame.
Mul on hea olla.
Loodan, et Central saab aru, et mina olengi kaduma läinud talent ja võtavad mind avasüli oma kooli õppima.
Jah. Nii võiks olla küll.
Oleks aus.
Appi kui hea on oma voodis olla. Oma voodiriided, oma lõhn, oma kodu ja uni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar