Teate mis tunne on olla üheaegselt õnnelik ja rahul sama asjaga, mis ajab sind füüsiliselt öökima ja tekitab tunde, nagu su nahk on liiga väikseks jäänud su keha jaoks ja ähvardab puruks rebeneda?!
Ei?
Jah?
Novot, kui teate, siis see on suhteliselt rõve tõepoolest.
Me teeme otsuseid terve elu. Iga paganama päev. Kas panna tee sisse mett või suhkurt - juba see on otsus. Ja siis on need suuremad otsused. Need, mis tehakse mõistusega ja mille üle juureldakse pikalt. Neid, mis hõlmavad teisi inimesi ja teisi kooslusi. Vahel teeme õige otsuse, vahel mitte. Vahel teeme õige otsuse, aga tunne on vale, kuigi sa tead et see on õige.
Novot, ja siis tuleb mängu see isekus ja inimloomuse sitt pool.
Me adume ja teame, mida teeme. Tunneme tagajärgi ja mõistame nende sügavust. Tuleme toime.
AGA siis see kõik settib.
Elu läheb edasi.
Maailm tundub hea paik, kuni nende hetkedeni, mille üle on hea meel, aga mis ometi kisuvad su lõhki.
Ma oleks tahtnud eile autost välja hüpata, et sellest sunnitud olukorrast välja tulla.
Kurat kui rõve.
Sest vale on väsitav ja haiget teeb.
Ja siis sa adud, et sa pole teps mitte ainukene inimene, kes seda läbi teeb. Neid on veel. Neid. Sinusuguseid. Ja jube kahju on seda kõrvalt vaadata. Eriti kui see sama asi on su sõprade seas, sest sa tead seda okserefleksi olekut.
Ja sa ei saa mitte midagi teha.
Pai võibolla. Ehk kaks isegi.
Kui saaks, siis kepsleks põlvini merevees, laseks päiksel enda peale paista ja loobiks lutsu. Nii, et ajal pole tähtsust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar