mulle täiesti meeldib see haige ja twisted ühiskond, milles olen kasvanud ja elanud.
ausalt.
ühiskond, kus polnud imelik see, et laps tegi ka aias tööd kui vaja; et last võis tutistada, kui pahandusega maha sai; ühiskond, kus on vahetunud riigi raha, võim ja olek korduvalt; ühiskond, kus on Kosmose marmelaad, piimapläskud ja vanad mossed.
Ühiskond, mille igapäeva moodustavad mornid näod ühistranspordis; kuse, mustuse ja lahtunud alkoholi lehased pompsud, kes küsivad su käest Lemontshiku ostmiseks 10 eeku, et siis sidrunimaitseline odekolonn endale kerre keerata; kus tavaline üliõpilane käib kooli kõrvalt tööl ja üürib oma kodu; kus müüja peaaegu mitte kunagi ei naerata sulle poes, sest tal on kodus purjus mees ja 2 üle käte läinud poega, kes koolis sitaga hakkama saavad; kus popmuusika on kuningas, purjus juhtide arv kasvav ja kolmene bemm põmmpeade must have item.
Kus inimesed on mornid ja kalgid. Peaaegu iialgi ei ütle midagi hästi, ei naera siiralt ja valjuhäälselt, kui ümberringi teised on vait.
Kus suve on juulikuus 2 nädalat ja talve veebruaris 3 nädalat. Kus masendus ja meeleheide on sinu parimad sõbrad, pangalaen lemmikloomaks ja tatrapuder autoit köögilaual. Kus inimesed võtavad septembris kartuleid, et siis jälle mais uued külvata. ja kus on ainult 1 suur linn, mis polegi suur.
See on maailma parim pinnas arenemiseks.
Parim väetis nägemaks õigeid asju ja huvituma uuest ja tavapäratust.
Sellises keskkonnas tunned ära need vähesed, kes siiralt usuvad õnne ja ilu olemasolusse, sest nad naeratavad tänaval. Kepslevad või jalutavad nii rahulikult, justkui maailm seisaks.
Minu keskkond.
Minu haige ja vigane ühiskond.
See kasvatab.
Õpetab sind ja näitab sulle ühe eksisteeriva kogukonna erinevaid arenguid ja eluetappe. Selle võimet areneda ja läbi suure punnimise ka vahest ehk positiivsemaks muutuda. Ja kui sa selles, täiesti ajuvabas ja muljutud ühiskonnas inimeseks saad, siis ei saa mitte midagi pahasti minna. Sa võid näha ainult uut ja huvitavat.
Ilma Eesti taustsüsteemita ei oleks ma pooltki see inimene, kes ma olen praegu. Ei mõtleks pooltki nii jaburalt haigeid mõtteid. Ei oskaks päikese üle pooltki nii suurt rõõmu tunda, kui praegu.
Ma armastan oma haiget ühiskonda.
Siiralt ja jäägitult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar