Õhuke.

Nii õhuke on piir kasuliku mõtlemise ja liigmõtlemise vahel.
see pole isegi mingi filosoofiline pornojant, mida ma silmas pean, pigem see, kuidas sa mingid asjad suuremaks mõtled, kui see asi väärt on. mõtled küll, et mis seals ikka...ega ma siis pidevalt üle mõtle....

mõtled küll

kui see juba sul veres, siis sellest lahti ei saa.....ma julgeks seda võrrelda söömisega....sa vajad seda...sa vajad mõtlemist..

ma vahtisin eile kella 4ni üleval ja kõike selle pärast, et mõtlesin mingite asjade üle sügavat järele. lõpuks muutusin kurvaks ja ei teadnudki, kuidas või mismoodi nendesse asjadesse nüüd suhtuma peaks. nendesse, mille üle mõtlesin.

selle ülemõtlemisega on ka see asi,e t sa saad seda esile kutsuda. näiteks hea filmiga....või stand-up comedy showga....või heade inimestega. ja see on nii halb. see on nagu joomine: laenamine järgmise päeva arvelt ja üüratu intressiga. oled väsinud järgmisel hommikul ja kogu maailma kohv ega kiivid ei too sinusse energiat.

A kirjutas kunagi minu kohta nii "...kui ta ei mõtleks vahel asjade peale liiga palju, sest mõtlemine on teatavasti kurjast, siis oleks ta elu SUPER LAHE!"
kurat seda teab, äkki tal oli õigus. tol hetkel, kui ta seda kirjutas, vedelesin mina alles eitusfaasi lombis ja naersin selle peale. nüüd, tuleb tõdeda, tunnistan seda endalegi...

vähemalt ühte olen elus õppinud - ütlema negatiivsetele tööotsadele ära...
ülemõtlemise osas pole siiski suutnud oma vigu parandada. natuke kardan,e t see on nagu hea kohv, millest sa loobuda ei taha. mille tarbimist sa suudad ohjeldada, aga lõpetada....iial.