ma tulin valges koju.
üle harju mäe.
nii hea oli...päike oli tõusnud juba ja oli valge. hingata oli kerge, sest psühholoogiliselt kuidagi hea tunne oli, et suvi tuleb lähemale ja varsti saabki nii teha, et tuled peolt ja läed kellegi aeda kohvi jooma ja chillima oma heade sõpradega.
mul on hea meel, et O murest esietenduse koha pealt sai tõestatud olevat alusetu. etendus osutus ehk järgmiseks hitiks. hea teater on õnnistuseks inimkonnale. aga samas tulid jälle endale meelde kõik korrad kui laval sai oldud ja see aplaus, mis kontserdi või lavastuse lõpus tuleb on oehh....kurat, see on üks parimaid tundeid, mida üks inimene tunda saab. sa oled oma viimsegi kui energiavaru jätnud lavale, sa oled ennast hingetuks tantsinud ja siis peale 2tunnist pingutust saad sa aplausi osaliseks. prosed paistavad näkku ja pimestavad, saalis olevad inimesed on ähmased kujud, kes pikapeale omastavad tontliku varju kuju. pole ammu seda tunda saanud....natukene tahaks korraks jälle.
öös on asju. varahommikus ka.
nägin harju mäel ühte suudlevat meestepaari, ühte tüdrukut, kes istus teeservas ja laulis oma iPodis mängivat lugu kõva häälega, kaklust, äsjasurnud kassi....ilus kass oli muidu. Postiljoni ja rulluisutajat, mõnda tööle minevat inimest.
veidraid asju on hommikus.
Audio: Mandy Moore - Only Hope (piano)
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar