"Kui raske saab olla nö. ühekäeline 4 päeva järjest?" mõtled ja astud arstikabinetist välja. mõnus valuvaigistav süst alles mõjub ja parem käsi suriseb kummaliselt....üldse mitte halvasti kummaliselt. Pigem vastupidi. Peale seda, kui oled juba 3h olnud "ühekäeline" tunned, et kurat, tahaks nüüd korralikult käsi pesta ja ja apelsini koorida ja kohvi kannust valada....aga ei saa, sest sul on mingi pagana marlinarts koos imerohtudega ümber käe....tükk sinust on puudu, see valutab....oojaaa.....naljalt nagu raskemaid asju ei tõsta, mis iseenesest on pohhui, kohvikeetmise juures tekitab muret :) kätt pesta ei tohi jne....MIS juhatab meid järgmise peatükini: morning shower!!!!!
Ärkad tund aega varem, sest juba näo pesemine eelmisel õhtul võttis SITAKS aega. Niisiis.....ärkad, proovid majapidamiskindaid kätte saada, et äkki mahuvad - ei mahu! siis otsid kilekoti ja teibid selle omale ümber käe. See sunnik aga vaatamata sinu kõige hoolikamatele püüdlustele laseb vett läbi. Sa seisad dushi all, lased veel kaela voolata, hoides ühte kätt vee alt väljas, üritad vasaku käega pead pesta....ja see ON keeruline! esimest korda elus tahan olla vasakukäeline muuseas....
Ühesõnaga, minu point on see, et kui midagi juhtub, siis meie, terved inimesed oleme automaatselt täielikud sitavaresed. tõesõna....leian, et siinkohal on julge ja kergelt isegi ehk ropp sõnakasutus rohkem kui põhjendatud. sa ei suuda uskuda, mis asju sa enda juures avastad...no proovi ise, ela 3 päeva nii, et pead ainult 1te kätt veega kokkupuutel kasutama.
Selgitus: käelt võeti biopsia jaoks mingi tükk.
PS! minu imetlus kõigi vastu, kes kunagi oma elu jooksul on murdnud mõne luu ja KUID olnud sellises situatsioonis....see on ikka hullupööra tüütu.
-----------------
olles salvestuselt tulles üsna kindel, et teen ainult vajalikud asjad ära ja siis koju lebosse tundus parim plaan maailmas. üsna kõigutamatu muuhulgas. vähemalt tol hetkel tundus. olek selline stuudionartsukas ja kofeiinivajadus kuklasse tagumas suutsin fantaseerida vaid dushist ja kuumast kohvist kui helises telefon ja tuli mõnevõrra üllatav kutse teatrisse. tõttöelda ma kaalusin suht mitut stsenaariumit oma peas ülihelikiirusel, kaalutledes plusside ja miinuste vahel ja lõpuks võtsin kutse vastu. Minu suurimaks argumendiks enda puhul oli see, et tekkis sisemine küsimus, et mida ma teen edasi?Lähen koju vedelema? Samahästi võiks ju ka kultuuri keskel istuda...
Linnateater, Tõde ja Õigus.
Algselt ei osanud kuidagi seisukohta võtta. Halb ta ei olnud. Pigem ikka hea. Ja pigem ehk harjumatu. Viimasest korralikust teatrikülastusest on olnud päris kaua.Ilmselt mängis see pisuke fakt siin rolli. Üldiselt olid näitlejad head, näitlejatöö ka hea, mõned lahendused olid üllatavad ja mõnusad. Mulle meeldis see, kuidas aeg-ajalt toodi sisse sündmuste paralleelsus nii, et see ei häirinud mind kui vaatajat ja ei tekkinud sellist selget lõhet kahe stseeni vahel. Stseenide teineteisesse sulandumine oli tore. Isegi see, kui peategelased vahepeal jutustasid toimuvat tundus sobivat. Ma olen alati millegipärast arvanud, et selline võte näitab lavastaja suutmatust lugu terviklikult jutustada ja on jutkui kõige kergema vastupanuteed liikumine, kuid seal lavastuses see mind ei häirinud.
Siiski olid mõned asjad, mis mulle ei meeldinud. Seda eelkõige seetõttu, et igal inimesel tekib raamatut lugedes enda ettekujutus mõnest sündmusest või sellest, kuidas midagi lahendada.
Lõppkokkuvõttes oli ikkagist mõnus. Pluss sai veidi jutustada ka inimesega, keda ammu pole treffanud.
Lavastuse lõppedes vaatasin telefoni - 3 vastamata kõnet. Juhhei, mul on tekkinud elu???? Siiski mitte, 2 kõnet emalt ja 1 monteerijalt. Kurat, keda ma petta üritan :)
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar