nüüd on nii, et ma magan taas 3 h ööpäevas jne, seetõttu tunduvad mingid tegevused eriti kurnavad. taas oli siuke 3-4h öö selja taga, tige tüdimus ja räige pettumine miksitud vihaga selja taga ja kui kell helises 6.15, ajasin end üles selleks,e t kohvi valmis teha, pesus käia ja asjad pakkida. palsamit ma ei leidnud, ka fööni oli ema juba eelmsiel päeval endaga ühes võtnud savernasse, mis tähendas seda, et mu juuksed kuivasid lokkis kahuks. pool 8 istusin autorooli ja alustasin sõitu lõuna-eestisse vanaema 70. juubelile....mingil hetkel ( peale mitut kohvit ) jõudsin kohale, tee pealt haaratud lilled tegid talle rõõmu ja juba ootas toas ports sugulasi,keda pole näinud ( osasid siis ) 10-15 aastat.
vahetasin teksad ja mugava pusa kõrgepihalise musta seeliku, kirsikaelaketi, valge pluusi ja punaste kingade vastu ja tegime ühisstardi Valgjärvel asuva mõisalossi poole, mis oli väga spets ja kaunis. isa oli elevil oma uuest masinast, vend kõrvuni armunud ja seletas oma airist, mina surmväsinud, vanaema eufoorilises tujus, vanad sugulased uudishimulikud ja väikesed lapsed püsimatud.
vanaemal oli hea meel,e t ma tulin. ilgelt armast temast, et mingil hetkel juubelil tuli ta mu juurde, suur A4 jooneline paber täis kripseldatud - tema olevat netist mulle korterit otsinud :) nii armas temast....ja see olevat üks kolmest täis kriblatud lehest. juubelil räägiti esimestest kokkupuudetest milvi tootsiga, üks oli seotud tigedate hanedega, teine naabripoisiga, kolmas õpetajatega jne tore oli see, et mu vanaisa rääkis loo, kuidas tema esimest korda vanaema kohtas. oli tema EPA-s ja siis tuli tema juurde üks pisike tumedapäine neiu ja küsis, et kas tema on valter toots? apsi vastavat, et ei, olen valter tootsi. vanaema arvanud,, et kunagise vana tuttavaga tegemist...ei olnud. Tsiteerin: " Ja nii ta siis läks, et ütles et ei ole see poiss ja siis läks 2 aastat mööda ja me abiellusime ja siis sündis R. Ja kohe varsti on sellest abiellumsie hetkest möödas 50 aastat." see oli nii tore.
aga iga sõnavõtu ajal, mil mainiti kolmandat põlve või vanavanaema staatust vaatas terve laudkond minu poole. mille peale esimesel korral purskasin naerma ja ajasin salati peaaegu ninast välja, teisel korral tegin asja oma telefonimenüüsse, kolmandal korral lihtsalt üritasin vaadata neile kõigile korraga otsa. hiljem suure saladuskatte all ütlesin vanaemale, et selle kolmanda põlve peale VÄGA ei tasu veel loota.
muidu oli ikka siuke tüüpiline keiss - issand, ma ei tundnud sind ära, siuke preili. Sa oled nii suureks kasvanud!Nohh, mehele ei hakka veel minema?Lapsi veel pole?.....ühesõnaga kogu see, mida sa ühelt perekondlikult koosviibimiselt oskad oodata. mingil hetkel tundsin pinget, et kurat, naiste ülesanne sugu jätkata on mingil hetkel mingitele inimestele kuidagi nii oluline ja kõik eeldavad, et kui juba üle 20 aasta vana oled, siis OLEKS VIIMANE AEG! nohh, võibolla kunagi ammu oli see nii.
mingil hetkel kukkusin pooleks tunniks magama, ärkasin selle peale kui JJK helsitas mulle ja päris intervjuude kohta. ma siiani päris hästi ei tea, mida ma talle rääkisin, mäletan seda,e t küsisin meiliaadressi, et sinna infot saata, ehk siis arvan, et sellega läheb veel okilt kõik. kuigitahaks ikka mäletada, mida rääkisin. peale seda loivasin kööki, kus mu hormoonidest üle pulbitsev vend palus mul kiiresti ära süüa ja kohvi keresse keerata ja vaida poole ajama panna. tema armastuse objekt ju ootab teda. samal ajal kui tüüp räägib autos mingite bõkkide peksmisest ja kellelegi kakluse juurde backupiks olemise üle, samas halades selle üle, et kõik läheb persse A-ga, sest ta läheb välkamaale ära ja et siis kui tagasi tuleb on sõjavägi. lõpuks läksin kogu jutu peale välja, tõstsin keskmist liiklemiskiirust tartu mnt-l ja mõtlesin, et mis kurat toimub vastutulevate autode tuledega. isegi lähituled pimestasid nii räigelt, et nii mõnelgi korral osutus teel püsimine kuidagi kahtlaselt raskeks. väsimus teeb vist silmad hellaks.
kui nüüd 23.30 koju jõudsin ja filmiöö asju hakkasin tegema, tundsin kuidas uni peksab kuklasse...järelikult - more coffee, peab veel tsuti vastu pidama. homme kell pool 8 juba taas linnapoole, et terve mituteist tundi tööd hoorata teha. ÄGE! milleks siis eraelu ja puhkepäevad ja terve mõistus.
PS! sain teada, et officially olin kunagi un eskõndija kui pisike olin. i´m a sleepwalker ;)
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar