Privet töönarkomaan!

ja nii ta alguse sai....28. veebruaril oli sämil sünnipäev, kinkisime talle spapaketi ja otsustasime ka ise kaasa minna.
siit soovitus aferistidele - kui tahate ratsa rikkaks saada, ajage kokku 3 töönarkomaani, saatke nad spasse, müüge sellele megashowle pileteid ja edu on garanteeritud. ka kassaedu.

masendavalt töllerdasime ringi ja ei osanud midagi teha. et mismõttes meiega tegeletakse ja me ise ei pea midagi tegema. loomulikult unustasime oma uksekaardid konstantselt maha. niiet sõit teise ja neljanda korruse vahel oli VÄGA tavaline. fakk ja kaos nohh. midagi teha ei oska. lõpuks peale massaaži ja pärlivanni tuli tunne, et tohohh, see ongi vist puhkamine, peale mida tulid saunad, bassud, mullivannid ja õhtu lõpuks üks kuratlikult hea valge vein. järjepidevalt eirasin oma telefoni ja keeldusin selele vastamast enne, kui tagasi tallinna poole sõitsin - õnnestus suurepäraselt.

siuke päev kulus ikka amrjaks ära küll...karusmarjaks näituseks. hommikul spas oli küll tunne, justkui sind oleks läbi pekstud.

kino, intekad...töö ja lobapidamatus.

mis puudutab tööd ja kino, siis viimase nädala jooksul olen näinud kahte psühholoogiliselt väga mõjusat linateost. Üks on Notes on a Scadal, mis räägib kahe naise omavahelistest suhetest, samuti nende endi siseheitlustest, kaaluta olekus viibimisest, psühholoogilisest ja füüsilisest üksindusest, kaunist psühhoterrorist ja süütutest nägudest, mille taha on peitunud midagi hoopis teiselaadset. mõnusalt aeglase, kui siiski aina pingestuva sisuga film, mis ei jätnud külmaks. mingil hetkel oli siiralt kahju vanemat õpetajaprouast, kes ei osanud mitte kuidagi enam oma eluga hakkama saada. ta oli üksi ja kibestunud. kui tiitrid jooksma hakkasid, ei tahtnud ma püsti tõusta, jäin istuma ja mõtlesin, et sooh, siuke film siis. peategelaste rollitäitmised olid oscariväärilised küll. :)

teine midagi head ja positiivses mõttes üllatavat oli Ilmar Raagi Klass, mis oli kui rusikas silmaauku eesti filmikunstis. ma arvan, et tänu sellele linateosele sai eesti filmimaailm palju palju rikkamaks ja sisukamaks. mina leidsin sealt filmist äratundmist, viis tagasi kooliaega, pani mõtlema ühiskonna probleemi peale, et miks ikkagi aina enam noori inimesi muutub julmemaks teineteise vastu. Mitte ühiskond ei kasvata mõrtsukaid, vaid me ise...psühholoogilisi mõrtsukaid, kes kisuvad vaimse tervise ribadeks, sülitavad selle peale ja hoiavad seda mentaalselt kinni külmas kivikongis, ei toida teda ja kastavad aeg-ajalt jääkülma veega senikaua, kuni seesama särav isiksus ja naerev suu muutub hallikassiniseks näotuks asjaks, millel elusoov puudub. Filmil oli hea muusika, mis toetas väga hästi tegevust, vaheklipid ja aadressklipid koolistseenidele olid stilistileselt mõnusad ja kiired, filmi tonaalsus oli super, enda jaoks leidsin sealt ehk eesti esimesed 2 filminäitlejat ja kui neid kunagi tulevikus lavakas ära ei rikuta, siis eesti filmikunstil on lootust.
millele veel mõtlesin oli see, et tegelikult pole enamikul vanematest aimugi, mis koolis tegelikult toimub, mis seisus nende endi võsukesed on ja tihtilugu ei tuntagi oma last.

siiski häiris mind kohati mõnede teiste näitlejate mäng, mis jäi külmaks ja veidi ülepingutatuks.
haa! :D lemmiküllatuskoht: kaspar - hea osatäitmine, uskusin küll et siuke kehalisekasvatuse õpetaja olemas võib olla :D

rohkem tähelepanu inimesed! kõige suhtes.