Pühapäevak.

pühapäevakud on mõnusad.
need õiged pühapäevakud.
need, kui oled ringi tuianud terve reede ja laupäeva ja siis saad ennast välja magada ja vaikselt ärgata pühapäevahommikul. täna oli lausa fenomenaalne - PÄIKE paistis voodisse ja kuna ruloo jäi alla tõmbamata eelmisel ööl, siis oli ekstramõnus ärgata. kohvi, hea muusika, isegi pesu sai masinasse visatud, nüüd on jälle puhtaid riideid vahelduseks.

hommik oli kummaliselt tühi. nii ilus ilm, aga ometi tänavad olid tühjad. nähtu meenutas kergelt maailmalõpueelset maailma, mida hollywoodi filmides näidatakse. aga jube hea oli jalutada, kargem, päikesepaisteline ilm. isegi poodluskeskused olid tühjad, mis tegi minu tänahommikuse missiooni lihtsaks. leidsin vist kingitused v sain vähemalt ideid ja ühtlasi leidis oma närvilise lõpu ka läpakakoti otsingud, sest selgus tõsasi, et Oscarile tekist ainult ei piisa.

nädalavahetus tegi sutsu nõrgaks. sai pidutsetud ja mis ma oskan öelda, õed vutid on ikka üle prahi. reedel sai ikka HW-is mõnuga rokitud ja joodud....oh jah...joodud. laupäeval tõotasin enesele, et ei...oleks aeg olla inimene ja täita kohustusi, mis siiani unarusse jäänud. tegingi seda, saates ema arvutikauplusest teise...ja kolmandasse....ja juveeliäridesse....tädi lõpetab ülikooli kolmapäeval.

tuli ka tõdeda, et mis teha...need teletsikid oskavad idutseda ja oskavad ohjata pohmelli...kaubanduskeskused olid täis väsind nägudega inimesi, AGA ilgelt üles löödult, nagu kontsad ja hunnik meiki...vaatasin hoolega ja siis kõrvutasin ennast. palju vastu polnud panna - adi papud, teksad, no make-up what so ever, suur sall ja mantel....aga ma olen 110% kindel, et mul oli mugavam olla, kui neil ja väsimuse varjamine on mõtetu...eriti krohviga. igatahes, et otsus oli kodus puhata, siis tuli mängu kati, kes siiski suutis mu ümber rääkida ja näedsas, olimegi prives nautimas koorelikööri ja muusikat. mingil hetkel aga tuli klubisse üks inimene, keda ma ei suuda seedida....endiselt veel, kuigi sellest on möödunud 5 aastat. paistis, et ka tema pole seda unustanud ja tegi kõik, et ta mu silma all oli. see rikkus nati meeleolu, et kui sai kokku lepitud, et annan katle asjad kätte ja ise liigun pittu tagasi, siis tuli kurvastades tõdeda, et jõin tassi kohvi kodus, mõtlesin veidi ja läksin mängisin seebi ja veega. siis tuli kutse peole...oi kui halb ajastus. kui juuksed poleks märjad old, oleks läind uuesti välja....kiusust selle prive inimese vastu, et sina juba tuju ei riku.

eelmise saatpalu ja mandeli plaati oli mõnus jõulumuusika, seekordne, millele täna käpad külge sain on samamoodi hea. mõnus on. vaheldus on. eesti muusika, mida ma suudan kuulata.

ja õhtu lõpeb ka ilmselt toredalt....salme kultuurikeskuses vehib kati täna jalga, eks näis, kuidas läheb. igatahes, tema suurim fänn läheb istub esimesse ritta maha ja naeratab talle julgustavalt sealt :) peale seda...eks näis, mis saab. aga mõnus on.

hetke pettumus see, et siiski hakkas vihma sadama....lubati lund. nati lootsin juba.

PS! ma olen maailma ilusaima kalendri omanik. Tänud R. :)

ÕHTU
pean vabandama oma jumala-audiovisuaalteoste - ees, selgus täna, et mul on ka teine jumal, keda olen alla surunud viimased 4 aastat. ja sellest on meeletult kahju.

käisin mina ära siis DA christmas showcase´il. istusin esimeses reas, kus oli olla eriti valus. kui ma oleks rohkem väsinud või emotsionaalselt kurnatud, oleks ma nutma hakanud....tegelikult ka. nii haiget tegi fakt, et mina ei tantsi seal laval, mitte sellepärast, et lava, vaid sellepärast, et ma tunnen tantsimisest rõvedalt puudust. nii kui valgus peale löödi tundsin, kuidas sabakont andis endast märku. kui mul oleks olnud saba, oleksin seda liputanud nii kõvasti, et tuulekeeris oleks ruumi tekkinud.

ma lihtsalt kiunusin sisemiselt. kõik tuli meelde, neid väikseid tantsijaid vaadates. kuidas mina kuangi ammu ammu esimest korda tantuslavale astusin, kuidas veidi vanemana draamateatri lavalaudadel jalge keerutasin.

ärevus, põlved pehmed, käed surisevad, tantsusammud lähevad meelest.....oi, kuidas igatsen neid aegu. olid ajad, olid majad.