hirmuga avastasin ennast täna kordineerimas laua katmist ja nõudepesemise järjekorda. kamandasin ja suunasin a la sõnadega "Ei, tõsta see sinna ja selle klaasi paneme sinna. Oota, proovi, kas see tass seal sobiks?!" paralleele võib tõmmata montaažiga veits. see süvenes veel hiljem.
olen viimasel ajal eriti konkreetne ja aeg-ajalt tundub, et pisut käsutav. mäletan, et miski aeg tagasi arutasime A-ga, et kas see ongi kutsehaigus, et režissööridest saavad sellised resoluutsed tulevased lapsevanemad, kes vastuvaidlemist ei kannata, natuke nagu sõjaväelased??! kas seda mõjutab omakorda veel loomupoolne kangekaelsus, seda veel ei tea. aga kurja nägu ja konkreetsust suudame küll endist välja pigistada kui tarvis :)
mõtle, kui kunagi vanaduses oleme me kõik, kunagised režissööripeerud, sellised vinguv-inisevad mutid, kes turul kõik närvi ajavad, sest nad on veendunud,e t maailm peab nende järgi keerlema?! see oleks nagu eriti halb.....ERITI!!! ja siis me fantaseerime rahulikust pereelust ja toredast mehest, kelle kõrval vananeda....või fantaseerime ikka?? kui nüüd mõtlema hakata, siis tegelikult ei unista sellest....hmm...juhuhuuuu, meil ON veel lootust!
ja karu, raisk, kobi riiast tagasi, homme on reede, pisuke pummelung kuluks ära.
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar