sa elad oma turvalises klaaskuulikeses. rahulikult, sul on kaitsekuppel peal, tugev ja ilus nikerdatud heledalt särav alus, lumetükid su maailma põrandal on vaikselt maas moodustades pehme vaiba, kuhu kukkudes haiget ei saa. siis aga tuleb keegi suur ja loksutab su klaasmaailma....lumi ei ole enam vaikselt maas vaid keerleb hullu hooga igal pool ümber sinu. ta kriibib su nägu ja käsi ning tungib sulle silma. enam ei tundu maailm nii turvaline paik....
praegu tekitab sellise tunde kuidagi kogu see eluolu, ilmastik ja toimunud sündmused. kolimine, elu muutus, mis esialgu ei pasita mingi erilsie muutusena, kuid kuidagi psühholoogiliselt peksab sulle punast tulukest kuhugi kuklasse, et sa lähed nüüd ära.....inimeste sekka. ilm on vesine ja hall, energiat jääb väheks ja tahaks ainult voodis vedeleda, raamatut lugeda ja piparmünditeed juua...
kõige rohkem lööb lund üles ilmselt kahtlus, et kaotan sõbra....tglt on see mõistetav antud olukorras...loodan lihtsalt, et see inimene ei kao mu elsut. lihtsalt on natukene aega eemal ja siis tuleb sõbrana mu ellu tagasi...mingi muu versioon sellest oleks vastuvõetamatu.
kuidagi on kujunenud nii, et inimesed, keda oleks vaja kätte saada, viibivad võtetel igal pool ja tutkit sulle, ei saa nendega ühendust. siis, kui võiks nendega suhelda, lähed sina magama...chill aeg on...kui arvestada seda tööd, mis tehtud on, siis lausa puhkus. tglt on seda vaja...kurb on vaadata iga päev neid inimesi, eks ennast tööga läbi põletavad. veel jubedam on see,e t kui mnigil hetkel saad ise ka aru, et teed liigselt tööd. kamraadid, võtkem selles suhtes miskit ette ;)
Nädalavahetusel tuleb täita lubadusi, mis laupäeval antud sai....Kati, ma pole unustand ;)
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar