Unetud ööd...

see unetute ööde asi on veider. sellega on ilmselt sama keiss, mis võileivaga. et nohh, alati kukub ta võipool allapoole vastu põrandat. samamoodi on unetusega - siis, kui võiks olla ni, et jaksad üleval püsida tuleb uni ja siis kui sul aega maa ja ilm, siis ei tule ka und. Murphy kurat! Et su seadused rooste läheksid!!!

uni saabus siis lõpuks peale 5 hommikul....peale pikaldast jagelemist härra vihviga, kes kuidagi ei tahtnud stabiilne olla, vaid kõikus mõnuga, niiet netiühendus katkes iga poole tunni tagant...ja uuesti ühendas ennast Oscar vihviga tubli 15 minutit kindlast

ösel miskit paremat teha ei olnud kui tsättida ja mtv-d vahtida ( kui vihvi lubas muidugi ) . Peale mõningast aruelu suhete teemal mõtlesin, et kae....polegi nii hull see olukord. Naljakas on see, et inimesed võtavad üksi olekut kuidagi traagilisena. Küsimus ei ole selles, kas ollakse üksi või mitte....kui kokku ei kõlksu, siis ei ole mõtet teineteise pärast ka lihtsalt harjumusest koos olla.

Plussid ja miinused jagunesid laias laastus pooleks. Vahel tunned kurvalt ja tahaks kaissu saada, samas on jällegi hullult hea laiutada voodis, ei pea arvestama kellegagi. kui tahad, siis vähkred palju süda lustib ja magad kasvõi risti üle voodi.Teed, mis tahad, lähed ja tuled mil tahad ja keegi ei ütle midagi. Teisalt jällegi on tore olla oodatud ja teadmine, et keegi ootab sind, toob naeratuse suule.
Istuda kellegagi koos keset heinapõldu ja pilvi kokku lugeda, samas jällegi on hea üksi sõita kuhugi ja lihtsalt merd vaadata ja kohvi juua.

Kellele mis, eksole?!
Siuke keeruline asi see suhete värk....aga ühest asjast olen ma aru saanud, kui kogu olukord ja kooslus nõuab liigset pingutust ja tööd, siis see pole vist päris õige asi. Kui absoluutselt kõige nimel peab niikuinii pingutama, siis võiks ju olla üks asi, mis on loomulik ja kerge hingele...millest tunned vaid puhast rõõmu. Loomulikult ei väida ma, et kogu asi peakski olema lust ja lillepidu, aga pigem seda, et naeratus võiks hullil vilksuda rohkem.

Kui keegi kaotab 5 aastat suhte peale mis lörri läheb, siis ei ole see raistud aeg, vaid pigem periood, millest midagi õppida. Leidmise ja otsimise teemat olen varem käsitlenud ka juba...selle juurde enam tagasi ei läheks. Elu ei jää elamata....vahet ei ole, kui vana sa oled...mõni inimene leiab oma elu armastuse alles 70-aastaselt...

Asssaa...filosoofiliseks kisub...järelikult moraal – tuleb magama minna siis, kui õige aeg, mitte kel 5 hommikul...AGA varahommikud on tore aeg...näedsas, isegi liiklus on hakanud elama Liivalaia tänaval.

Ja miks see TV3 nii kuramuse pärapõrgus asub????!!?!?!?!