Artikkel...

Lugesin hiljuti ühte artiklit, mis rääkis suhetest ja sellest, missugune on terve suhe. Reeglina keeran taolistest artiklitest lehe edasi, aga sissejuhatus oli juba nii kuidagi selline, mis ajas mind kergelt muigama. Tekkis kius see asi läbi lugeda. Räpskirjanudst on ka siiski vaja ju….vist 
Üldiselt oli ta selline blab la bla. Naised ohverdavad end suhte nimel, mehed jäävad iseendaks jne. The usual ühesõnaga. Mind on alati häirinud taoline üldistamine, et kõik naised on ühe vitsaga löödud või et kõik mehed on sead. Öeldakse, et ära vaatle igat puud ükikuna, eraldiseisvana, vaid katsu näha tervet metsa. Aga vahel on just iga üksiku puu eraldi vaatlemine see, mis vastuse annab. Inimene, kes pimesi loobub oma elust ja tegemistest on lihtsalt irratsionaalne tobuke, kes usub seda loppa, mida ühiskond talle ette söödab. Ta neelab aplalt selle löga alla koos selle konksuga, mis sisemiselt su ära lõhub. Mao lõhki tõmbab ja sooled ribadeks käristab.

Rumalad on lihtsalt need, kes lasevad end pimestada välisel säral, unustavad enda ja muutuvad üheks osaks hallist massist, kelle näitel saab taas teha üldistusi. Metsaks.

Mis aga ( Hea suhte valem ) artiklist kumama jäi ning mõtlema pani oli see, et kui mehed otsivad omale kaaslast emafiguuri alusel, siis on naisi, kes alateadlikult otsivad oma “teises pooles” asendusisa. Neid nimetati kirjutises “tüdruknaisteks”.samas, iga inimene on oma mees- või naisideaalid komplekteerinud kellegi põhjal, kes nende ellu on juba ammu kuulunud.või on ta kokku pannud ta on ideaali erinevatest inimestest. Hakkasin mõtlema selle peale, et kelle põhjal olen mina komplekteerinud oma ideaalinimese. Kas ma kuulun ka sinna “tüdruknaiste” lahtrisse?

Kutsuge mind haiglaseks või väärakaks, aga minu maailmas ei ole olemas sheffimat inimest, kui on minu vanaisa. Samas ei otsi ma talle asendajat. Vaadake, kui lapsena on kõik nii turvaline ja reeglina teise inimese isikuomaduste määramine käib lihtaslt selle järgi, et “Ta on nii kade!”, siis täiskasvanuks saades paned sa pusletükid teadlikult kokku ja avastad need inimesed oma elus, kes on sinu isiksuse kujunemisel oluliseks saanud. Kuidagi iseenesest, loomulikult…sundimatult.

Mõtlesin päris tükk aega, et kas ma siis tõesti otsin alateadlikult vanaisa klooni?! Sain aru, et tegelikult mitte. Sest iga inimene on ainulaadne ( jahh, klišeelause, aga kliššeed põhinevad ju reaalsel elul) ja hakata otsima sellele inimesele klooni, oleks enese tapmine. Mõttetu tegevus, mis viib lõputute võrdlusteni ja võimetuseni valida see nö “õige inimene”. Minu vanaisa on minu vanaisa. Fakt! Ja nii jääb. Teist temasugust pole olemas, nagu pole teist minusugust ja teist sinusugust. Ma ei saa isegi alateadlikult tema järgi kedagi otsida ( kui nii võib öelda ), sest siis ei oleks enam seda võlu, mis ümbritseb apsit. Vanaisa jääb vanaisaks ja sinu “teine pool” jääb sinu “teiseks pooleks”. Inimene, kelle sa avastad, mitte ei otsi.

Otsimine ongi selline libe tee. Mida kuradit sa otsid? Sa saad otsida oma kadund korterivõtmeid või mobiiltelefoni, mitte oma mõttesilmas kokku komplekteeritud inimest. Nii otsid ainult vigu ja ei näe inimest. Avastamine ja iga inimene üksi, tema isiksus on see, mis võlub. “tüdruknaistest” on selles mõttes natukene kahju, et kui nad oma “teist poolt” pidevalt isarolli osana võtavad, siis sellisel juhul ei saa nad iialgi olla 100% õnnelikud suhtes. Nad jäävad igavesti alsteks. Alateadlikult ja SEE on minu meelest haiglane.

Võibolla olen mina haige, et nii ütlen, aga vähemalt ei võrdle ega otsi ma teadlikult inimest, keda tegelikult on maailmas vaid üks. Sul on ainult 1 isa. Take it or leave it! Ka lapsendatud laste puhul. Nad aksepteerivad vaid ühte isa kahest. Nende endi vabal valikul.