Ema süda on laul...

...mille tähendus muutus minu jaoks täna.
see on matuste laul...vähemalt alatest tänasest.

see, kui keegi sureb on see traagiline, aga see möödub, see emotsioon ja elu läheb edasi. surma üks mõte ongi võibolla see, et tuua mõistus inimestele pähe. reeglina ka inimesed ei saa aru, mis neil on enne, kui see ära võetakse.

mul on jäänud krematoriumi matustest kuidagi selline kahtlane mulje, aga täna oli see armas. see ei oldki selline külm ja kõle ja halb. see oli sõbralik. ja kuidagi vastuvõetavam. ainuke asi, mis täiesti ära flippis oli see, kui tädipoja 10-aastane tütar oma vanaema pärast südantlõhestavalt nuttis.

selle tseremoonia ajal mõlkus mul terve aja meeles oma lubadus, et kirjutan üles selle, millised peavad olema minu matused. ja ma teen seda. täna õhtul. sest minu matustel ei taha näha ma mingit puhkpilliorkestrit, ega musta värvi. inimesed tulevad valges ja kuulavad positiivset muusikat.

vot nii!

sellistel puhkudel on hea, kui inimesel on palju tööd. viib mõtted mujale ja lihtsam on olla.