Populaarne paduhvi.

viimase kuu jooksul on inimesed uudishimulikuks läinud, sestap tahaks siinkohal välja köhida koos näritud pliiatsiotstega need täiesti "ebatavaliselt originaalsed" küsimused.
Millal viimati küsiti selliseid asju?!

Millal sa inimeseks hakkad?
Ilmselt mitte kunagi.

Millal sa lapsed saad?
Ühel heal päeval.

Kas sa oled õnnelik?
vastavas taustsüsteemis kindlasti!

Kas selline hipisita elu ei tüüta?
Ei.

Missa eile tegid?
Palju erinevaid asju.

Miks sul autot pole?
Pole vaja.

Kas sa arvad, et sa oled imelik?
Defineeri imelik. Inimesed ju ongi friigid...missa siin ikka vastuvoolu sipsid.

Kas sa arvad, et teised arvavad, et sa oled imelik?
Jah.

Kas see häirib sind?
Kindlasti mitte.

Viimane positiivse emotsiooni allikas?
Päike ja mail kängurumaalt.

-------------------------------------------------------------

Inimesed on nii ilusad ja head ja pagana uudishimulikud sitarattad.Nii on.

Into the Wild

-I read somewhere... how important it is in life not necessarily to be strong... but to feel strong.

-Some people feel like they don't deserve love. They walk away quietly into empty spaces, trying to close the gaps of the past.

-Christopher McCandless: I'm supertramp.
[looks at apple]
Christopher McCandless: and you're super apple!

-If we admit that human life can be ruled by reason, then all possibility of life is destroyed.

-The core of mans' spirit comes from new experiences.

-Ron Franz: I'm going to miss you when you go.
Christopher McCandless: I will miss you too, but you are wrong if you think that the joy of life comes principally from the joy of human relationships. God's place is all around us, it is in everything and in anything we can experience. People just need to change the way they look at things.
Ron Franz: Yeah. I am going to take stock of that. You know I am. I want to tell you something. From bits and pieces of what you have told me about your family, your mother and your dad... And I know you have problems with the church too... But there is some kind of bigger thing that we can all appreciate and it sounds to me you don't mind calling it God. But when you forgive, you love. And when you love, God's light shines through you.

-Christopher McCandless: [written into book] Happiness only real when shared.

-Christopher McCandless: Society, man! You know, society! Cause, you know what I don't understand? I don't understand why people, why every fucking person is so bad to each other so fucking often. It doesn't make sense to me. Judgment. Control. All that, the whole spectrum. Well, it just...
Wayne Westerberg: What "people" we talking about?
Christopher McCandless: You know, parents, hypocrites, politicians, pricks.

-Two years he walks the earth. No phone, no pool, no pets, no cigarettes. Ultimate freedom. An extremist. An aesthetic voyager whose home is the road. Escaped from Atlanta. Thou shalt not return, 'cause "the West is the best." And now after two rambling years comes the final and greatest adventure. The climactic battle to kill the false being within and victoriously conclude the spiritual pilgrimage. Ten days and nights of freight trains and hitchhiking bring him to the Great White North. No longer to be poisoned by civilization he flees, and walks alone upon the land to become lost in the wild. - Alexander Supertramp May 1992

Wayne Westerberg: Outdoorsman. What's your fascination with all that stuff?
Christopher McCandless: I'm going to Alaska.
Wayne Westerberg: Alaska, Alaska? Or city Alaska? Because they do have markets in Alaska. The city of Alaska. Not in Alaska. In the city of Alaska, they have markets.
Christopher McCandless: No, man. Alaska, Alaska. I'm gonna be all the way out there, all the way fucking out there. Just on my own. You know, no fucking watch, no map, no axe, no nothing. No nothing. Just be out there. Just be out there in it. You know, big mountains, rivers, sky, game. Just be out there in it, you know? In the wild.
Wayne Westerberg: In the wild.
Christopher McCandless: Just wild!
Wayne Westerberg: Yeah. What are you doing when we're there? Now you're in the wild, what are we doing?
Christopher McCandless: You're just living, man. You're just there, in that moment, in that special place and time. Maybe when I get back, I can write a book about my travels.
Wayne Westerberg: Yeah. Why not?

-The freedom and simple beauty is too good to pass up...

Ja veel The Five People You Meet in Heaven
-People stop sacrificing for one another, they lose what keeps them human.

-Ruby: Holding anger is a poison...It eats you from inside...We think that by hating someone we hurt them...But hatred is a curved blade...and the harm we do to others...we also do to ourselves...

-Blue Man: There are no random acts...We are all connected...You can no more separate one life from another than you can separate a breeze from the wind...

-Blue Man: Fairness does not govern life and death...If it did, no good man would ever die young... In heaven, there is no judgment, but rather an opportunity to examine our lives-who we touched, the choices we made, and the consequences of those choices.

-Blue Man: Strangers are family you have yet to come to know.

03:38, pime aga sajuta.

Miks inimesed ei näe ?
Suuremat pilti, kaugemale karjäärist, edust, vajadusest olla ühiskonna poolt aksepteeritud?

Olemuslik õnn.....isikuvabadus.....need hetked, mis loevad, aga keegi, kellega oleks seda jagada. Sest õnn on kõige suurem tunne ja kõige ehtsam just siis, kui on keegi, kellega seda jagada.

Ükskõik kes siis....inimene, kes juhtub samasse ajahetke sinuga, mõni sõber, teretuttav, koer.....kes iganes. Ja kui sul veab ja oled kogemata sattunud nende priviligeeritute hulka, kellel on silmi näha, oled sa eriti õnnelik. Sest siis juhtub see, et saad oma õnne jagada inimesega, kes on sinu elu inimene.

Olen aru saanud, et elus ei saa asju sundida. Neid muuta või olematuks teha. Elu kulgeb. Kõik juhtub. Ega seal vist mingit suurt tõde ei ole - tuleb õppida hindama lihtsuses peituvat siirast ilu, vahetut silmavaadet, kergust, mis tuleb kui sügavalt,kopsupõhjani, hingata. Kulgeda. Minna kaasa ja lasta headel asjadel endani jõuda. Sest ainult nii saavad need sinuni jõuda. Nii tundub mulle. Lõppkokkuvõttes läheb ju kõik ainult ühte pidi. Ja kõik, mis sa saad teha sellel ärkvel oleku ajal, on nautida seda. Aru saada ja näha suuremat pilti. Väärtustada neid naeratusi, embusi ja vahetuid emotsioone mida kannavad sinusse need vähesed, kes elavad nii tugevalt sinu sees, et voolav veri ei oleks soontes sama, kui seal poleks killukest igast sellest eraldiseisvast olendist. Nemad kõik. Kes tulevad, lähevad, on ja jäävad.

Nõnda tihti kuidagi kaon jälle ära samasse tõdemusse. Tõsi, ka kirjutan juba mitu korda sellest. Aga alati tekib kummaline tung ja sisemine soov ja sisse tuleb midagi sellist, mida ei saa kontrollida. Et justkui ta lihtsalt tahab kõik jälle must-valget kirjakribu maha jätmist. Ja nii ta siis lähebki. Must-valgele.Korduvalt.Aga mingu. Äkki on tal mingi point.

Ja ikka me elame seda sama elu. Ärkame, teeme kohvi, peseme hambad, lähme tööle, tuleme töölt koju, sööme, lähme magama. Me muretseme selle üle, kas teeme piisavalt head tööd, oleme piisavalt andekad, piisavalt võrdväärsed ja maksujõulised.

Miks?

Oleme õnnetud päevast päeva.
Ja need, kes tänaval sooja näoga ringi käivad, võibolla naeratavad, neid saadab “kurjade päris inimeste “ pilk, sest see õnnelik on “pool-uhhuu” . Ega siis See ei saa aru, kuidas elu käib. Elab oma pilvemullis ja ei adu.
Kahju nendest, kes nõnda arvavad.
Päris ausalt.
Nendel on ju tegelikult pseudoprobleemidest tingitud taak kanda.

Armastan seda tarka meest, kes kunagi ütles, et lihtsuses peitub võlu.
Ma arvan, et see mees suri õnnelikuna.
Vabana.

Aga ikka surub ühiskond peale seda ängi, milles elame. Ka neile, kes näevad suuremat pilti.

Koht, kus tahaks osata.

Vahel on ebaõiglus täielik mõrd.
Sitavares.
Kaabakas.

Nii vastikult külm on südame alt ja kuklas tiksub võbelev viha ja kõhedustunne. Hinge rebib lõhki natsa.
Head inimesed on peaaegu alati need, kes millegipärast saavad kogu rändom jama endale kaela. Põhjuseta. Lihtsalt for being good.

Nendel hetkedel tekib alati jõuetus enda suutmatuses midagi muuta. Tahaks ju. Midagigi. Ja siis hakkad mõtlema, kas uskumine kõige paremasse stsenaariumisse reaalselt ka täide võib minna. Kas aitab? Kas see loeb midagi? Uskumine. Selle kõige laiemas mõttes. Isegi mitte religioon. Lihtsalt uskumine. Tahaks, et sinu headel inimestel oleks kõik hästi. Et sinu head inimesed on vankumatult tugevad ja puutumatud. Et maailmakõnts ja põhjuseta piin neid kätte ei saaks.

Persse!!!!PERSSE!!!

Balalaika.

eile katsusin esimest korda mingi pilli keeli. täiesti esimest.
kannel ei loe. seda sai lasteaias värviliste nootide järgi mängida.

kitarr - ausalt. pole MITTE KUNAGI seda mänginud. mitte kunagi.
tundus kuidagi püha.
ei taha ju rüvetada midagi nii puhast ja püha oma väikeste oskamatute käppadega.
nüüd tahan.
tore oli.

ja mitte kitarr, aga balalaika.
Vapustav pill, täiesti kaunis asi. Ma oskan nüüd ühte salmi pooläbarikult mängida. Lahe.
Nats valus oli ka sõrmedel, aga medikaga oli okei.

Nüüd tahan väga teada, kuidas keelpille mängitakse.
Kitarri ka.
Enam ei karda.

Reinkr......ptüi...uuestisünd.

Jimil oli eelmisel nädalal veel vaba nädal. Käisime välist kõvaketast koos
ostmas ja Nokus söömas ja rääkisime maailma asjadest. Ühtlasi leidsime, et
Margus on jube julm, et ei kirjuta. Haiget teeb :).Lubamatult õel lihtsalt.
Kuigi samas, me saame aru, et austraalia pole nagu Eesti, kus wifita elamine võrdub olukorraga, kus päike kukuks taevast alla. Noh, ja siis me istusime seal Nokus,sõime ja jõime ja rääkisime. Elust, olemisest,päikesesüsteemist, eksistentsist ja inimhinge surematust ja olemusest. Hea oli.

Me mõlemad tahaks uskuda, et kui inimene ära sureb, siis hing jääb alles ja viib olemusliku isikupära uude kehasse üle ja elab edasi. Sest et olgem ausad, me kõik oleme olnud lapsest peale sellised nagu oleme. Olemustlikult, lihtsalt see avaldus teisiti. Ühtlasi me usume ka kummituste ja teiste paranormaalsete eluvormide olemasolu nagu näiteks UFO-d ja päris armastus. Erinevatel tasanditel....sellistel, mis ei lase rahus olla.

...Ja säm sai teada, et ohatis võib ajju lüüa ja sa jääd lollakaks ja
et sünnitamisel võid ka ära keerata, niiet me mõlemaga viivitame
võimalikult kaua. Jim eriti. Selle viimasega.

--------

Huvitavaid asju ka:
-Mart Kangro sooloetendus
-GEP No99-s
-Slumdog Millionaire
-Banana Yoshimoto "Kitchen"
-http://www.dailyscript.com/movie.html

Amarcordi hoor.

Kõik, kes on oma elu jooksul näinud Federico Fellini 1973. aastal vändatud filmi Amarcord, ei saa mitte mäletada seda mürkrohelise kleidiga blondi hoora, kes oli täiesti kustumatult kiimas ja lootusetult lahe karakter. See Josiane Tanzilli poolt kehastatud naine jättis lihtsalt uskumatu mulje. Need, kes on näinud, need teavad, millest räägin.

Miks aga see mulle nüüd järsku pähe torkas oli pisuke fakt, et jalutasin mööda Viru tänavat. Täiesti keskpäeval, päike paistis ja lögane munakividest tänav oli turiste ja kohalikke pungil täis. Ja siis ma nägin teda. Eesti oma mürkrohelist hoora. Tal oli samasugune hoiak, samavärvi mürkroheline kleit ja samasugused nartsud blondid juuksed. Ta liikus turisti juurest turisti juurde, joobnuna või narkouimas või kiimas....kurat sellest aru sai....ja küsis - Do you need a friend for today?! Ma vaatasin teda nagu väike laps vaatab suurt punast õhupalli, mis mööda lendab. Ta paelus mind. Olles täiesti uskumatu olend. Nagu mingi loom. Jäin tänava äärde seisma ja jälgisin teda. Ta oli nähtus. Nagu lalisev titt või lõke, mida vaatama jääd. Nii kummaline, kui see ka ei tundu - ta inspireeris mind. Ajas naerma ja tekitas kujutluspilte mitu peas, lõi ideid ja loo algeid.

Vahel piisab täiesti kummalisest ja suvalisena näivast hetkest, et midagi sinu sees tööle hakkaks. Genereeruks ideealge.

Läksin kiiresti koju. Lükkasin töökohustused järgmiseks päevaks ja kirjutasin. Kuni väljas läks pimedaks. Aitäh, Fellini.....aitäh, Mürkroheline naine tänaval.