Egiptus: Day LAST ONE (10.märts)

äratus oli kell 4.
vahepeatuses, kuhu kogunevad kõik bussid, mis relvastatud konvoi saatel Luxorisse liiguvad on nüüdseks kella poole 7ks juba nii puupüsti täis ja kihab kui sipelgapesa. Kahel pool teed laiub lõputu kõrb. Relvastatud valvurid joovad vaikides oma suhteliselt sitta kohvi. Turistid sumisevad.

Kohtusime Kissaga ühel peol naiivsete norrakatega, kes pidid ka Luxorisse tulema. Huvitav, kas tulid ka? Kissa jäi veel viimast päikest võtma meie randa, Hed Kandi randa, sinna kus on maailma toredad teenindajad ja hea muusika.

Ilm on õnneks pilvealune. Lauspäikesega oleks jõhker kuskil Kuningate Orus tatsata, sest seal on õhuliikuvus suht nullilähedane. Meeletu kuumus pole jõudnud veel võimust võtta, kuigi ähvardab tulla üle 30kraadine päev.Praegu, kell pool 7 hommikul on ilm selline nagu eestis juulikuu keskpaiku kui EI saja.

Tempel: kift vaade on siit. taamal rohelus ja palmid sudus, muidu ümbritseb kogu templit ,igav liivja tühi väli ja suured kaljumürakad.See kompott võrdluseks liivaväljadele ja kaljudele on rohkem kui sürr. Pidevalt tekib tunne, nagu oleks Babelis kus buss logiseb mööda kaljunõlva mägede vahel. ja fakt, et keegi võib suvalise kuuli kuskilt kaljunõlvalt tuulde lasta tundub enam kui reaalne. Mida enam ma siin riigis viibin, seda vähem tahan siit lahkuda ja seda enam pakub ta mulle huvi oma nüansside ja vaesuse ning luksuslikkuse lõhega. Tahaks rohkem tundma õppida kohalikku elu. Ja tõesti, siin löövad loomemahlad siukse hooga voolama, et ise ka ei usu. Hoolimata sellest, et on sudu, 35C ja kuum.

Hauakambrid oli umbsed, aga muljetavaldavalt suured ja nikerdatud ja neid oli NII palju. Jaapanlased kõndisid valgete kinnastega, maskidega ja päikesevarjudega. Ameeriklased mölisesid suure häälega, venelased ropendasid ja eestlased vingusid. Panin klapid pähe ja jalutasin üksi edasi. Oluliselt parem hakkas kohe.

Niiluse ääres viskasid kaupmehed üle ja ma karjusin nende peale esimest ja viimast korda.
Toit oli saiane. Niilus räigelt räpane. Alabastri tehases oli tore. Seal pakuti mu eest tuhat kaamelit. Täitsa palju, mis?! Kuigi ma ikka arvasin, et olen asendamatu ja nii väärtuslik, et kohe ei tea :D

Tagasisõit oli pikk ja logisev, väsimus meeletu. Hotelli, Ehabile nägemist ja üks kallistus, pesema, pakkima, pool tundi und, üks doos Timberlake´i Senioritat ja lennujaama.

Lennujaamas: "What´s your friend´s name?"
"Ask her"
"Hey, Askher. Askher, how are you?"

Arva 3 korda, kas me mõlemad Kissaga ei naernud südamest selle peale. Umbkeelsus on kohati naljakas. Hästi palju rohkem asju juhtus. Nagu näiteks toapoisid, kes ehitasid meile puhastest rätikutest erinevaid loomi voodite peale, ahistav receptioni poiss, musklis massöör-turvamees, creepy mees, kes meie taksosse hüppas, norrakad, "puhastamine",hed kandi rand, kutt, kes meid koju viskas, kelle nime enam ei mäleta, aga ilmselt oli see mingi Mohammed või midagi, Kissa sünnipäeva päev ja mojitod. Kaunis reis kauni mälestuse ja kauni sõbraga. Mida sa surelik hing veel tahta oskad.