Egiptus: Day 1.

Istun rõdul ja joon "puhastamiseks" kaasa toodud viina. Hea on ja vaatan tähti.
Imelik on mõelda, et sa istud rõdul, ainult sall ümber ja sul pole külm. Kõik on kuidagi väga õige.
Esialgu pole ka Egiptuse kaupmehed tüütud või ebaviisakad. Tegelikkuses on nad täitsa toredad ja lahked (enamasti). Kõik oleneb sellest, kuidas SINA nendega suhtled. ka neile ei meeldi ülbikud ja arrogantsed idioodid. Seda ei muuda muidugi miski, et loomulikult tahavad nad kõik, et sa nende poest midagi ostaksid ja nendega teed jooksid. Nii kummaline, kui see ka pole, aga neil kõigil on teed kogu aeg :)

Lend Egipti kestis justkui igavesti. Aga samas, siin istudes, oma õhukese India salli sees ( and i mean only the scarf ), soe tuul kergelt kõdistamas paljaid varbaid ja jalasääri, oli see kõik piin seal õhus seda väärt.
Näe! Liigutangi oma paljaid, valgeid, päevitumata varbaid ja see tunne on hea. Itaalia tripist saadik pole mind selline müstiline rahulolu tunne vallanud.Jube hea on olla...kuidagi vaba. Tegelikult natukene tahaks nutta ka, aga ainult sellepärast, et meeletu vabanemise tunne on. See tunne, mida olen nii kaua igatsenud. Piiritu õnnetunne. Lapsik ja süütu. Ainult armumise tunne on selle olekuga vist võrreldav ja see kui sul on keegi, kelle kaissu õhtul pugeda ja tunda, et oled armastatud. Ja kui seda tunnet oled kunagi tunda saanud, siis vähemaga enam leppida ei suuda.

Kurb kogu asja juures on see, et ainult Kissa näeb ja tunneb hetkel seda, mida mina. Tahaksin, et kõik mu kallid sõbrad oleksid siinsamas, "puhastaks" organismi ja vaataks tähti ja naeraks masenduse üle ja soojas tuules oa päevitumata varbaid liigutada.

Mis kõige parem - aju on igast pasast puhas. Tühi. Murevaba. Ma suudan jälle mõelda. Uued ja värsked ideed jooksevad läbi pea. Seda voolu olen NII KAUA oodanud. Ja täna on alles 1. päev. Kui oleksin teadnud, et kõigest ainult sellest piisaks, et lendad Egiptusesse, siis oleks seda juba amu teinud. Homme on rand, päike, vesi, "Kärbeste Jumal", mu pikad, endiselt valged varbad kuumas liivas, hea muusika kõrvas ja Kissa minu paremal käel, pöidlad püsti jooksmas Punasesse merre nagu laps, kes esimest korda vett näeb.

See koht pole veatu ja sellepärast ta paelubki mind.Mõte rändab juba uute ärasõitude radadel ja sellel, et kõigest 6 päeva on veel jäänud.