Ära siit.

mul käis mingi klõps kuskilt pööningult läbi ja ma sain aru, et ma ei viitsi enam siin olla ja teha neid asju, mida ma teen...mitte, et ma poleks rahul. ma saan teha siin selliseid asju, mida mujal maailmas minuvanune inimene teha ei saaks, aga siiski, ma tunnen, et tahan ära....korraks....paariks aastaks, võibolla vähemaks, kindlasti tuleksin tagasi, aga hetkel.....

ma ei teagi,kas see pööninguklõps oli hea või mitte, igal juhul pani ta mind mõtlema ja sain aru, et olen nõus loobuma mõnest asjast, mis mind siin kinni hoiaks, et natukene enda mõtteid puhastada ja teises kultuuris olla.

ma armastan oma tööd, aga pole enam kindel, kas sellise hinna eest olen nõus enda kogu õnne, isiklikku elu ja muid toredaid asju kaotama. kui leiutaks variandi, et saab ka teisiti, oleks super.

nägin H-d TV3-s ja rääkisin taga törts juttu. Ta ütles, et ametivahetus oli ta elu kõige õigem otsus, et saab ka tööd teha ja seda armastada ka nii, et ennast pooleks ei rabele ja lähenevat südamerabandust ei tunneks. et sul on vabad päevad, nädalavahetus, pühad, preemiad, erinevad boonused, mitte töö, mis ei tunne pühi, nädalavahetusi ja vihkab eraelu.

olen nii kahevahel, et mida teha...kas saata kõik pikalt ja tõmmata siit jeed või ikka püüda üritada hooaja lõpuni vastu pidada. ühest küljest on südametunnistus ja kokkulepped mis mind siin kinni hoiavad, samas, mida ma kaotaksin, kui läheksin. keegi pole asendamatu, eksole...vist?! vähemalt töö osas küll.

missioon?

ma olen mõelnud viimasel ajal selle peale, et inimesed lähevad iga hetkega aina enam isekamaks ja külmemaks....siiski, on ka erandeid. ma ei teagi, miks ma nii tihti sellele mõtlen...ilmselt on see meie ühiskonna ja põlvkonna viga, aga miks me seda muuta ei taha paneb mind veidi rohkem mõtlema.

ma tean, A ütles, et mõtlemine on kurjast ja kui ma nii palju ei mõtleks, oleks elu minu jaoks ilusam, aga krt, kui raamatuid aega pole lugeda ja väsimus niidab viimasel ajal eriti jõhkralt, siis muud tegevust sul üle jääb?!:P

igal juhul täna oli intsident, mil ühel inimesel juhtus õnnetus ja tal oli epilepsiahoog, inimesed seisid, üks naine oli mehe juures maas ja aitas teda, palus midagi pea alla ( millele mina reageerisin,e t keegi kuskilt rahva seast hõikas, et oleks midagi vaja ), keegi ei teinud midagi, P hiljem jooksis kuskilt rätikuga ja mina viskasin oma kapmsunis eljast.....ma mitte ei räägi seda suunitlusega, et vaata, ma olen ingel, et aitasin, pigem nagu seetõttu, et mind ajas vihale, et inimesed niituimalt reageerivad ja mõtlevad, et pohh, pole minu asi. kui sa ei suuda kaasa elada, siis pole ka sina sisemiselt kuigi kaastundlik, paraku paraku....see võib ka sinuga juhtuda.

teine asi on see, et mul on nüüd missioon: päästa küülikud :)
vanaisa ütles, et kuna talveks heina ei saanud, siis tuleb küülikud järjest praeks teha....ma ei suuda süüa seda looma...tegelt ka. kuidas nad saavad nii teha. lubasin, et toon neile luinnast heina kui vaja ja kui nad tõesti nendest loobuvad, siis kevadest on neil uued küülikud.

lapsepõlve häid väikseid mälestusi ei tohi hävitada.

Serõi.

veider kuidas mingil hetkel tunned, et enam ei jaksa ja kontidesse kolib mingi kummastav ja salapärane masenduse sorti olek. nagu ei oska olla, ükskõik mida teed, ikka ei mõju. see on võrreldav peaaegu armumisega, ainult et ilmselt pöördvõrdeline sellele. igal juhul on ilgelt nõme kui nii juhtub.

istusin eile üksinda kodus.....valutasin. paha ja hall oli olla. peale pooleteisttunnist hulpimist ja vesisporti oli kuidagi rammestus peal, aga mitte selline hea, nagu tavaliselt, aga selline halb ja kõle, mis tegi seest tühjaks.

hommik jätkus samades varjundites. koosolek, mitmed kõned sõjaväelistele organitele, kohv ( see tõmbas paremaks ), pardliotsingud, kodu, tolmu pühkimine.....otsustasin, et ei viitsi enam olla, haakisin "õuna" mantliserva külge ja minekut..

muusika tegi heaks...kõik tegi heaks.
kui vanemate juurde jõudsin, vanu pilte vaatasin ja sõprade pilte vaatasin ja kursapilte, hakkas hea.

mis on selle mõttetu loba point - ilmselt see, et taaskord oleneb kõik nendest, kes sinu ümber on. ja nii vähesest piisabki. rohkem polegi vaja. sentimentaalne mambo-jambo...nagu purjus pruudi jutt, kes väidab, et see loor oligi okse kokkupühkimiseks mõeldud, mitte kaunistus, ise samal ajal nuttes. võta sa nüüd kinni, mis reaalne emotsioon on.

igal juhul - minu päeva teevad heaks rariteet ogarikud :)

Heavenly moment.

ilu peitub lihtsates asjades.....rõõmu leiad aeg-ajalt elementaarsetest asjadest...nagu täna.

täiesti taevalik tunne on see, kui oled peale pikka mondipäeva koju jõudnud ja korraliku kausitäie tomati-mozarella-seenesalatit ja suure tassitäie piparmünditeed.....issand, taevalik hetk.

The luck is back.

kui paar päeva tagasi sain imestada,e t tohohh, sinikate hulk mu kehal on vähenenud ja enam ei jooksegi ma vastu lauanurki ja muid esemeid, mis pleki endast jätavad, siis eile lõpuks ometi tõestas mulle "Mu Õnn" nagu ma seda nähtus kutsun, et ta siiski eksisteerib ja ei kavatse kuhugi kaduda. läksin naabrite poole , jõudnud teha 2 hüplevat sammu, komistasin puulaua taha ja käisin kõige täiega trepile käbla. peopesad kohati marraskil, samuti 1 künarnukk, 1 puusakondikoht ja sinine ning valutav vasak põlv. mats oli mitme eest. telefon viskus vahekorrusele ja nüüd keeldub äratuskellana töötada.

mis aga muutumatuna on püsinud on kihk eestist kaduda....nii aastaks umbes. ükskõik kuhu, K käis välja Austraalia, minugi poolest nohh :) samas on valupunkt T. kuidas serveerida seda talle? okei, tõesti praegu on ta ainult mõte, aga aina enam läheneb mu soov teole.

hispaania keele õppimine tundub hetkel hea mõttena.

kestev trepikoja remont ja välisfassaadi renoveerimine ajavad juba pehmelt öeldes pinda kihelema. kuna mul puudusid kardinad akende eest, siis ühel toredal hommikul, kui ärkasin, olid sõbrad Vanjad akna taga ja lehvitasid mulle, ma oleks kreepsu saanud. järgmisel päeval ostsin magamistoale bambusruloo ette. nüüd saavad lehvitada mulle läbi teiste akende kui tahavad :)

Kes tahab saada miljonäriks.

KIIRE KIIRE!!!!

Taas kord otsime saate Kes tahab saada miljonäriks salvestusele publikusse inimesi. Saate tegemise ajal saab üsna tihti nalja nabani ja on muidu tore olla. Kuna stuudio on suur, on vaja PALJU inimesi. Siit mu üleskutse.

Salvestused toimuvad laupäeval 6. oktoobril ja pühapäeval 7. oktoobril. Mõlemal päeval on 3 salvestust algustega 11.45, 14.15 ja 16.45.

Palun helistada numbrile 53 421 306 kui on huvi ja soov osa võtta. Sellele numbrile tuleks helistada ja teatada oma tulekust, siis saame ülevaate, kui palju inimesi tulemas on.

Tule, eksju! Võta sõpru ka kaasa.

Miks arvuti taga uni tuleb?

sellepärast, et arvuti kuvar õhkab hullult sooja.
just hetk tagasi montaazis avastasin, et helvetti, see on ahi lausa ju. tükk aega mõtlesin, et miks siin palav on ja meeter tagapool mitte....einstein krt.

R läks jooksma....mingil hetkel nõuan update´i olukorra üle.
töö...ja siis veel, et töö....ja siis töö.... just.