Serõi.

veider kuidas mingil hetkel tunned, et enam ei jaksa ja kontidesse kolib mingi kummastav ja salapärane masenduse sorti olek. nagu ei oska olla, ükskõik mida teed, ikka ei mõju. see on võrreldav peaaegu armumisega, ainult et ilmselt pöördvõrdeline sellele. igal juhul on ilgelt nõme kui nii juhtub.

istusin eile üksinda kodus.....valutasin. paha ja hall oli olla. peale pooleteisttunnist hulpimist ja vesisporti oli kuidagi rammestus peal, aga mitte selline hea, nagu tavaliselt, aga selline halb ja kõle, mis tegi seest tühjaks.

hommik jätkus samades varjundites. koosolek, mitmed kõned sõjaväelistele organitele, kohv ( see tõmbas paremaks ), pardliotsingud, kodu, tolmu pühkimine.....otsustasin, et ei viitsi enam olla, haakisin "õuna" mantliserva külge ja minekut..

muusika tegi heaks...kõik tegi heaks.
kui vanemate juurde jõudsin, vanu pilte vaatasin ja sõprade pilte vaatasin ja kursapilte, hakkas hea.

mis on selle mõttetu loba point - ilmselt see, et taaskord oleneb kõik nendest, kes sinu ümber on. ja nii vähesest piisabki. rohkem polegi vaja. sentimentaalne mambo-jambo...nagu purjus pruudi jutt, kes väidab, et see loor oligi okse kokkupühkimiseks mõeldud, mitte kaunistus, ise samal ajal nuttes. võta sa nüüd kinni, mis reaalne emotsioon on.

igal juhul - minu päeva teevad heaks rariteet ogarikud :)