missioon?

ma olen mõelnud viimasel ajal selle peale, et inimesed lähevad iga hetkega aina enam isekamaks ja külmemaks....siiski, on ka erandeid. ma ei teagi, miks ma nii tihti sellele mõtlen...ilmselt on see meie ühiskonna ja põlvkonna viga, aga miks me seda muuta ei taha paneb mind veidi rohkem mõtlema.

ma tean, A ütles, et mõtlemine on kurjast ja kui ma nii palju ei mõtleks, oleks elu minu jaoks ilusam, aga krt, kui raamatuid aega pole lugeda ja väsimus niidab viimasel ajal eriti jõhkralt, siis muud tegevust sul üle jääb?!:P

igal juhul täna oli intsident, mil ühel inimesel juhtus õnnetus ja tal oli epilepsiahoog, inimesed seisid, üks naine oli mehe juures maas ja aitas teda, palus midagi pea alla ( millele mina reageerisin,e t keegi kuskilt rahva seast hõikas, et oleks midagi vaja ), keegi ei teinud midagi, P hiljem jooksis kuskilt rätikuga ja mina viskasin oma kapmsunis eljast.....ma mitte ei räägi seda suunitlusega, et vaata, ma olen ingel, et aitasin, pigem nagu seetõttu, et mind ajas vihale, et inimesed niituimalt reageerivad ja mõtlevad, et pohh, pole minu asi. kui sa ei suuda kaasa elada, siis pole ka sina sisemiselt kuigi kaastundlik, paraku paraku....see võib ka sinuga juhtuda.

teine asi on see, et mul on nüüd missioon: päästa küülikud :)
vanaisa ütles, et kuna talveks heina ei saanud, siis tuleb küülikud järjest praeks teha....ma ei suuda süüa seda looma...tegelt ka. kuidas nad saavad nii teha. lubasin, et toon neile luinnast heina kui vaja ja kui nad tõesti nendest loobuvad, siis kevadest on neil uued küülikud.

lapsepõlve häid väikseid mälestusi ei tohi hävitada.