Ära siit.

mul käis mingi klõps kuskilt pööningult läbi ja ma sain aru, et ma ei viitsi enam siin olla ja teha neid asju, mida ma teen...mitte, et ma poleks rahul. ma saan teha siin selliseid asju, mida mujal maailmas minuvanune inimene teha ei saaks, aga siiski, ma tunnen, et tahan ära....korraks....paariks aastaks, võibolla vähemaks, kindlasti tuleksin tagasi, aga hetkel.....

ma ei teagi,kas see pööninguklõps oli hea või mitte, igal juhul pani ta mind mõtlema ja sain aru, et olen nõus loobuma mõnest asjast, mis mind siin kinni hoiaks, et natukene enda mõtteid puhastada ja teises kultuuris olla.

ma armastan oma tööd, aga pole enam kindel, kas sellise hinna eest olen nõus enda kogu õnne, isiklikku elu ja muid toredaid asju kaotama. kui leiutaks variandi, et saab ka teisiti, oleks super.

nägin H-d TV3-s ja rääkisin taga törts juttu. Ta ütles, et ametivahetus oli ta elu kõige õigem otsus, et saab ka tööd teha ja seda armastada ka nii, et ennast pooleks ei rabele ja lähenevat südamerabandust ei tunneks. et sul on vabad päevad, nädalavahetus, pühad, preemiad, erinevad boonused, mitte töö, mis ei tunne pühi, nädalavahetusi ja vihkab eraelu.

olen nii kahevahel, et mida teha...kas saata kõik pikalt ja tõmmata siit jeed või ikka püüda üritada hooaja lõpuni vastu pidada. ühest küljest on südametunnistus ja kokkulepped mis mind siin kinni hoiavad, samas, mida ma kaotaksin, kui läheksin. keegi pole asendamatu, eksole...vist?! vähemalt töö osas küll.